Eesti ruumiline visioon aastaks 2050

Eesti ruumiline visioon aastaks 2050
Garri Raagmaa

Lähteülesanne

Aastal 2050 olen ma heal juhul 84–aastane vanavanaisa. Minu esimene poeg on kuuekümnene, vaagimas pensionilemineku mõtteid ja elu viivad edasi lapselapsed, kes on siis parimas tööeas. Minu enda vanavanemad tegelesid nagu enamus eestimaalastest põlluharimisega ja elasid maal. Nende peamine liikumisvahend oli veel hobune.
See alguspala on meenutamaks, et me pole just kaua elanud modernses industrialiseerunud maailmas ja et tegelikult oleme me tulevikku planeerides mõneti analoogses seisus oma vanavanematega neljakümnendate aastate lõpul, mil uus ühiskondlik korraldus ja uued tehnoloogiad hakkasid elu kiiresti muutma. Viimase 50 aastaga on Eesti tormiliselt linnastunud (u. 30% ą u. 75%), rahvastik on kasvanud eeskätt välismigratsiooni arvel (40%) ja koondunud oluliselt Põhja-Eestisse. Praegu on nõukogude perioodi kasv asendunud langusega: elanikkond väheneb nii remigratsiooni kui ka negatiivse iibe tõttu. Linnastumine on aga pärast 1980. aastaid oluliselt võimendunud.
50-aastase ajaperspektiiviga pikaajaliste hinnangute juures ei saa me arvestada tavateaduslike lähenemistega. Vastav ülesanne olnuks küllalt tõepäraselt teostatav 1000 aastat tagasi, mil ühiskonna arengukiirus oli suurusjärgu võrra väiksem. Pea võimatu on teha 50 aasta perspektiivis ennustusi aga nüüdisajal, mil tehnoloogia muudab majandust ja selle põhialuseid aastakümnetega.
Antud ülesande täitmisel ei saa kasutada traditsioonilisi uurimismeetodeid, vaid tuleb pöörduda pikaajalisi muutusi kirjeldavate valdkondade poole. Samas on loomulik, et nii pikaajalised ennustused kuuluvad pigem filosoofiliste arutluste valdkonda – tegelikult kujunev tulevik võib olla märksa erinevam.

Pikaajalistes ennustustes valdab kultuurifaktor

Pierre Bourdieu on eristanud kolme tüüpi kapitali (tegelikult küll enamgi). Traditsioonilise majanduskapitali kõrval on ta joonistanud välja sotsiaal- ja kultuurikapitali. Me saame analüüsida nende taastootmist ajaskaalal. Rahakapitali käive on vaieldamatult kõige kiirem. Investeerituna kaubandusse, võib ta kasumit toota juba mõne päeva-nädala jooksul, tootmisse paigutatuna aasta-paari pärast.
Sotsiaalne kapital tähendab eeskätt suhteid, suhtlusvõrgustikke, mainet ja ei ole üleöö kasvatatav. Sotsiaalse kapitali loomisse investeeritav aeg hakkab tagasi tooma alles mitme aasta pärast ja kui me räägime näiteks mingis piirkonnas hästi toimivast ettevõtlusvõrgustikust, siis kulub selleks kümmekond aastat.
Kultuur koosneb iga inimese personaalsete väärtushinnangute ja hoiakute summast ning on väga aeglaselt muutuv. Kultuurilised põhiväärtused püsivad aastasadu, teatud nihked võivad seal esile tulla alles aastakümnete pärast. Investeering kultuurikapitali on seetõttu põhjapaneva väärtusega, kuid ei too enam tõenäoliselt tagasi investeerijale endale. Sealjuures ei ole tagatist, et tulemus vastaks loodetule. Kultuurkapital on seega ühiskonna pikaajalise arengu toode, mis paratamatult lähtub eeskätt olemasolevast baasist: ühiskonna osiste – inimeste väärtushinnangute ja neid jõujoonteks kujundavate võrgustike ülesehitusest.
Kultuuri muutumine teostub läbi protsessi, kus ühiskond omandab ajapikku uued väärtused ja identiteedid ning loob institutsioonid, mis ühiskondlikus ruumis end tugevdavad ja oma osa selles laiendavad. Siin tuleb arvestada, et nii nagu majanduse kogutoodang on aasta aastalt maailmas kasvanud, nii kasvab ka sotsiaalne ja kultuuriline kapital, andes ruumi üha erinevamatele vormidele. Sellega on seletatav tõsiasi, et ühelt poolt küll standardiseeruv-globaliseeruv maailm tegelikult hoopis killustab kultuuriliselt ja kui me mõtleme territooriumile, siis ka regionaal-lokaalselt. Näiteks usutakse järgmisel sajandil rahvusriikide/regioonide jõudsat juurdekasvu.
Selles protsessis on eriti murdelistel perioodidel määrav roll juhusel ja juhust kasutanud liidritel ja nende loodud institutsioonidel. Inimühiskonnas niisiis intellektuaalsetel ja poliitilistel juhtpersoonidel, kellest ühed töötavad välja ideoloogia ja teised viivad selle institutsioone ehitades ellu. Seetõttu võime me ühiskonna elus murdelisi perioode (kaose ja kriisiaegu) vaadelda ka kui kultuurilisi murdepunkte. Murdepunktiks oli Eestile 1939. aasta, mil tolleaegne juhtkond loobus (teatud nõrkuse väljendusena) välissurve all olles liidrirollist ning andis võimaluse ekspansiivsel (kuid õnneks omaksvõtmiseks piisavalt võõral ja vastuvõetamatul) kultuuril oma institutsioonide loomiseks. Murdepunktiks oli ka 1988. aasta, mil Rahvarindesse koondunud Eesti intellektuaalidest koosnev eliit taastas poliitilise iseolemise (ja ühtlasi poliitilise eliidi) ning Lääne kultuurile omased aastasadade jooksul kujunenud institutsioonid. Siiski ei saa me arengut ja eriti just ruumilist käitumist ennustada vaid sisemistel kultuurilistel ja geopoliitilistel teguritel põhinevalt.

Globaalsed suundumused ja arengutsüklid

Väga selge suundumus maailmas on olnud uute tehnoloogiate juurutamisest tulenev arengu oluline kiirenemine: nii inimeste kui ka info liikumine on kasvanud ja tööviljakus tänu automatiseerimisele tõusnud, muutes oluliselt ühiskonna toimimise aluseid. Seega võib olla kindel, et aastaks 2050 on arenenud riikides:

1. läbitud järgmine, viies Kondratjevi kasvutsükkel, mis tähendab, et majandus on oma arengutsüklis aasta 2020–2030 paiku kohanenud info- ja teiste tänasel päeval vedavate superinnovatsioonidega ning uute, täna veel tundmatute innovatsioonide näiteks toatemperatuuril toimuv termotuumareaktsioon või perelennukite kasutuselevõtt pereauto asemel) rakendamine on muutmas maailma taas uueks – nii nagu infotehnoloogiad on seda tegemas praegu;
2. inimeste ja kaupade nii füüsiline kui eriti just virtuaalne liikuvus kasvab veelgi: tõusev haru on transpordisektor, mis toitub süvenevast tootmise spetsialiseerumisest, majanduslikust integratsioonist ja puhkemajanduse kasvust;
3. füüsilise töö tegemist elatise tagamiseks tehakse märksa vähem kui praegu, küll aga suureneb hobi korras või kultuuritööstuse osana tehtav käsi- ja muu füüsiline töö ;
4. kasvanud on veelgi vaimset tehnoloogia- ja infotööd tegevate sümbolanalüütikute ja kunstitööstuse töötajate nii nagu ka teiste teenindajate osakaal tööhõives.

Teisalt on see üha kiirenev areng tekitanud arvukalt tõsiseid globaalprobleeme, mis lahendamata jäämisel ähvardavad elu maa pealt hoopis kaotada. Võime niisiis arvata, et

1. järgmise sajandi keskpaiga inimesed on väärtushinnangute poolest märksa keskkonnasõbralikumad, väärtustavad looduslähedast elulaadi ja on nõus puhtama keskkonna ja jätkusuutliku arengu nimel vähem ja teadlikumalt tarbima, samas aga ka enam töötama;
2. kohesioonimeetmetele eraldatavad vahendid nii arenenud riikides neljanda ja globaalses mastaabis kolmanda maailma tarvis on taas suurenenud;
3. globaalsed kokkulepped Agenda 21 raames peaksid vältima ülemaailmsete keskkonnakatastroofide tekke ja teiste fataalsete globaalprobleemide, eeskätt laiemaid territooriume haaravate sõdade puhkemise;
4. arvestades elanike arvu kasvu maailma kuumas vöötmes, muutub üha väärtuslikumaks ressursiks vaba maa ja suureneb migratsiooniline surve Lõuna arengumaadest arenenud Põhja riikidesse, sh. ka Eestisse, kujunedes tõenäoliselt üheks olulisimaks valupunktiks.

Eesti asend majanduslikul ja kultuurilisel keskus-perifeeria joonel

Eesti asend maailma keskuspiirkondade suhtes on nii kultuuriliselt kui ka geograafiliselt soodne, sest hoolimata paiknemisest Euroopa geograafilises perifeerias, on meie lähinaabriteks maailma majanduslike ja tehnoloogiliste keskus- ja heaoluriikide hulka kuuluvad Põhjamaad ning Euroopa suurimaid metropole Sankt-Peterburg. Eesti elanike hoiakud on väga selgelt eriti just viimasel aastakümnel järginud rootslasi-soomlasi ja ennast identifitseeritakse põhjamaalastena. Teatud murenemist sellele identiteedile võib anda Põhjamaade majandusekspansioon, mis võib tekitada protestiliikumisi.
Teisalt saab Eesti teatud perioodil olema maailma suurima majandusbloki EL-i liige, mis tähendab, et siinseid infrastruktuure ja sotsiaalelu on oluliselt turgutatud EL-i ühiskassast. Arvestades meie kultuuriruumi ja avaliku võimu toimimist, on meil suur tõenäosus need vahendid täie ette rakendada ja nii oma majandusstruktuuri, elatustaseme, inimressursi kvaliteedi kui ka infrastruktuuride poolest olla Euroopa keskmisel tasemel, jäädes võib-olla mõõdetava heaolu poolest alla ainult EL-i keskusele ja Põhjamaade metropolidele.
Kolmandaks piirneme me nii või teisiti tänasel päeval majanduslikult kahaneva Venemaaga, mille territooriumil olev majandus on küllalt suure tõenäosusega aastal 2050 teatud hilinemisega järgmises suures kasvutsüklis. Põhja-Venemaa ja Siber on kõigest hoolimata Euroopa olulisim toormeait, mistõttu Läänemeri ja Eesti etendavad "Gateway" rolli. Ilmselt toimib globaalsel skaalal atraktiivse investeerimiskohana integreerunud Läänemere tuumikregioon, kuhu kuuluvad Peterburi, Helsingi, Stockholm ja Tallinn (võimalik, et ka Riia) koos linnastunud rannikupiirkondadega. Enamgi kui kaupade vahendamine, saab olema oluline teadmiste ja tehnoloogiate vahendamine ning nende väljatöötamine. See tähendab, et hoolimata oma asendist kaugel põhjalaiusel, ei paigutu Eesti mitte mingil juhul maailma majandusperifeeriasse, küll aga on võimalikud paljud asendid vaheperifeeria ja keskuse vahel. Siin on paljuski kaalukausi roll kanda Venemaal.
Neljandaks on tänu Eesti asetsemisele Lääne kultuuriruumi piiril ühelt poolt tegemist selle lahustumisega naaberkultuurides, kuid teisalt seda enam ka kompensatoorsete mehhanismidega, mistõttu siinsed inimesed üritavad olla enam eurooplased kui eurooplased ise ja on nõus seetõttu töötama rohkem nii oma rahvuskultuuri kui ka euroopluse poole pürgimise ja selle loomise nimel. See on ilmselt täiendav motiveeriv tegur.

Eesti elanikkonna koostis ja tegevusalad

Hoolimata migratsioonisurvest ja Eesti elanikkonna vähenemisest ei ole Eesti elanikkonnas mitteeurooplaste osakaal loodetavasti üle 5% (see võiks olla poliitiline eesmärk). Arvestades Venemaa demograafilist kriisi ja EL-i migratsioonikontrolli tõhusust ei ole ka endise NõukogudeLiidu rahvaste osakaal kuigivõrd tõusnud.
Samas on toimunud Eesti elanikkonna loomuliku juurdekasvu stabiliseerumine ja mitte-eesti elanikkonna integratsioon. See tähendab, et Eestis on valitsev euroopalik eesti kultuur, millel ei ole ka olulisi regionaalseid erisusi. Eesti on valdavalt kaks- ja osaliselt kolmkeelne.
Eesti majanduses on valitsevat (75–85%) hõivet andvaks haruks teenindus ja kohalikku loodusressurssi rakendav kultuuri- ja puhkemajandus, mis on oluline just madalat kvalifikatsiooni vajavate töökohtade pakkumisel.
Hõive suuruselt teine tööandja on transpordi-tootmissektor (logistikakompleks), kus vajatakse nii kõrge kvalifikatsiooni kui ka lihtsama koolitusega töötajaid. Kolmas tööandja on majanduses olulisima osa lisanduvast väärtusest tootev kõrgtehnoloogia, äriteenuste ja erialakoolituse kompleks (Eesti innovatsioonisüsteem), mis pakub eeskätt väga kõrget kvalifikatsiooni vajavaid töökohti sümbolanalüütikutele, inseneridele, koolitajatele ja konsultantidele. Need kaks haru annavad lõviosa väljaveost.
Siinjuures tuleb muidugi öelda, et maailma elanikkonna arvu ja haritava maa üha ebasoodsama suhte tõttu on Eestimaa haritava põllumaa osakaal ja loomakasvatuse intensiivsus suurem kui praegu. Siiski ei paku kaubaline agraarsektor hõivet enam kui 2%-le töötajaist.
Majandusstruktuuri muutuste tulemusel on Eestis kasvanud vaimutöö tegijate osakaal ning oluliselt vähenenud tööstus- ja agraarsektori hõive. Inimeste elatise teenimiseks kulutatav tööaeg on üldjuhul väiksem tänasest, oluliselt on suurenenud aktiivne vaba aja veetmine nii õppimise kui ka hobidega tegelemise näol. Olulisel kohal on kolmanda sektori tegevused, mis on koos vabahariduse ja organiseerunud hobitööstusega tööhõivelt tõusnud neljandale kohale.
Kuigi mustemate tööde peale on palgatud värvilisi välismaalasi, pole rahvuslikul/rassilisel pinnal tööjaotus väga oluline. Rahvastiku tööhõivelises ja elulaadilises liikumises valitseb selge vanusdeterminism: noorelt tehakse oluliselt enam tööd enese arendamisel ja teostamisel. Kolmekümnendatest aastatest võtab maad perekesksem elulaad, lisanduvad hobitegevused, mis enamasti pärast laste kodust lahkumist muutuvad sageli valitsevateks.

Elanikkonna töö- ja elukohtade paigutus ruumis ning ruumiline käitumine

Kõrget kvalifikatsiooni eeldavad töökohad paiknevad Tallinna ja Tartu piirkonnas. Sealt tuleb ka lõviosa Eesti sisemisest kogutoodangust.
Logistika ja tootmise töökohad on märksa hajutatuma paigutusega, valdava kontsentratsiooniga Tallinna sadama-lennuvälja piirkonnas (jaotuskeskused) ja Narva – Sillamäe – Jõhvi piirkonnas (transiit ja tööstustootmine), kuid ka teistes logistiliselt heades asukohtades nagu Valga – Võru, Pärnu – Häädemeeste, Tapa – Rakvere – Kunda ja Keila – Paldiski.
Kultuuri- ja puhkemajandusklaster paikneb Eestis kõige hajutatumalt, kuid omab kõrgemat kontsentratsiooni Tallinnas, Kagu-Eesti (suusa)piirkondades, Viljandis, Tartus, Lääne-Eesti linnades ja rannikul, Lahemaal, rahvusparkides-looduskaitsealadel ning teistes looduskaunites piirkondades.
Kolmanda hobi–sektori töökohad on seotud valdavalt inimeste nii talviste kui ka suviste elukohtade koondumisega.
Ruumilise käitumise poolest võime eristada kahte tüüpi inimesi: need, kes on seotud oma tööga igapäevaselt ja peavad olema töökohal kindlal ajavahemikul ning need, kes võivad töö koju kaasa võtta või töötavadki asukohast sõltumatult. Osa- ja täisaja telemaatikute osakaal on 30–40% tööjõust, kusjuures valdavalt on tegemist kõige maksujõulisema elanikkonnakihiga – nn. arvamusliidritega. Sealjuures tuleb arvestada, et ka ajatööga seotud inimeste vaba aeg on suurem tänasest ning vaba aja veetmise võimalused rahalises ja ruumilises plaanis märksa laiemad.
Seega ei dikteeri järgmise sajandi keskel inimeste ruumilist käitumist sedavõrd enam töökohtade paiknemine, kuivõrd eeskätt nende kultuurilised tõekspidamised ja elutsüklist tulenev elulaadi tüüp. Paljuski on oluline elukeskkond, mille väärtustumise tulemusel paigutuvad ümber ka paljud teenindus- ja kolmanda sektori töökohad: inimesed ei liigu enam töökohtade, vaid töökohad inimeste järel.
Oluline on eluruumi-territooriumi kujundamine, valitsemine ja omamine, euroopaliku kultuuri traditsioonilise osa – kodu ja kodukoha – ülesehitamine ja põlvest põlve edasiandmine. Oma kodu püsib eriti sügaval Eestimaa inimeste väärtushinnangutes ja selle tunnistuseks on 96% eestlaste soov elada oma majas ning Euroopa mastaabis erakordselt kõrge suvekodude omamise protsent, mis kompenseerib sunnitud olemist linnakorteris (70% tänasest elamispinnast) ja seotust töökohaga. Siin võime ilmselgelt prognoosida olulisi nihkeid hajutatuse suunas.

Asustussüsteem: suurlinnaruumide ja hajaasustuse tugevnemine

Aastaks 2050 on toimunud mitu selget pööret Eesti asustuse arengus. Esiteks on ülikontsentratsiooniga plokkmajade rajoonid valdavalt hüljatud ja asendunud märksa hajutatuma asustusmustriga aglomeratsiooniruumides ja kaugemal linna tagamaal.
Teisalt on kadunud tänasel päeval paljude eeskätt maapiirkondade arengut pidurdavad sotsiaalsed kooslused: maaelanikeks on hajaasustuses tänaste vähese haridusega endiste kolhoosi-sovhoositööliste ja traditsionaalse mõttemaailmaga vanurite asemel ettevõtjad (sh. talupidajad), maaomandit ja kodukohta väärtustavad sümbolanalüütikud (telemaatikud), regionaalsel (maakondlikul) tööturul tegevad teenindus-tööstustöötajad ja linnadest vabaduspõlve veetma suundunud modernsed vanaemad-vanaisad.
Kolmandaks on toimunud segregatsioon linnade siseselt: madalasissetulekuliste taanduvate ja lammutatavate plokkmajade rajoonide ja sotsiaalpindade kõrvale on laienenud erineva sotsiaalse staatusega elanike era- ja ridamajade piirkonnad, kuid avaliku võimu töö tulemusel on õnnestunud vältida getostumist.
Keskuste üldine muster järgib ajaloolist asustussüsteemi. Siiski on toimunud nihked: kasvanud on Tallinn (40–50 minutit keskusest) ja Tartu (30–40 minutit keskusest) aglomeratsiooniruumide osakaal rahvastiku paiknemises (siin on uusehituste osakaal suurim).
Vanade majade taastamise poolest on siiski esikohal 19. ja 20. sajandi vahetusel ning käesoleva algupoolel rajatud linnakeskuselähised agulid ja ka eespool mainitud puhkemajanduse kasvupiirkonnad (mõisad ja talukompleksid). Viimastes on küll ka märkimisväärselt stiliseeritud uusehitust.
Transpordisüsteem põhineb valdavalt autodel, seda nii reisijate kui ka kaupade veol. Liiklusintensiivsus ületab kolmekordselt tänapäevast. Transiidisuundadel, peamiste asustuse kontsentratsioonipunktide vahel on siiski oluliseks ka kiirrongide kasutamine reisijateveol: Tallinn – Narva, Tallinn – Tartu ja Tallinn – Pärnu.
Teenindussüsteem on ajalooliste maakonnalinnade keskne, kuhu on koondunud nii haridus-, kultuuri-, sotsiaal- kui ka isikuteenindus (kaubandus) ning valdav osa maakondade tootmisettevõtetest. Eriline seotus lähiümbrusega on väikelinnadel.
Eesti kujutab endast inimeste tegevusalade ja elulaadi mõistes hajalinna, mille elanikud kasutavad keskuste sotsiaalset ja töökeskkonda ning tagamaa looduslikku ja kultuurikeskkonda. Eestis on valdaval osal inimestest oma maa, kodu ja eluruum, Eestimaal on hea elada.

www.agenda21.ee

printerisõbralik versioon esita küsimus