Toitumishäired

TOITUMISHÄIRED 

Mis on toitumishäired?

Loomulik on, et kõik me mõtleme toidust. Sellest mida süüa ning sellest, kust ja mis hinnaga seda midagi saada on. Mõtleme ka toidu tervislikkusest, sest tänase päeva infotulvas neist mõtetest hoiduda on pea võimatu. Ülekaalulisuse kahjulikkusest võib kuulda raadiost ja lugeda lehest ning kui otsustada televiisoris pakutavate reklaamide alusel, on saledat keha vaja mitte ainult terve olemiseks, vaid ka üleüldse millegi saavutamiseks.

Toidust mõtlemine on normaalne. Kuid kui mõtted söögist on hakanud täitma tervet päeva, jättes üha vähem ruumi kõige muu jaoks, kui liigse kaalu vältimine ei ole enam lihtsalt vahend selleks, et olla tervem ja edukam, vaid on muutunud eesmärgiks omaette, kui toidust on saanud vaenlane, mis segab selle eesmärgi saavutamist, siis see enam normi piiridesse ei mahu. Tegemist on toitumishäirega, haigusega, mis võib olla väga tõsine ja mis võib lõppeda surmaga.

Kes haigestuvad?

Toitumishäired võivad tabada nii noori kui vanu, nii mehi kui naisi. Tuntud on nad aga peamiselt murdeealiste tüdrukute ja noorte naiste haigusena, sest siin on neid kõige rohkem ja siin on nad oma niiöelda “klassikalisel”, kõige paremini ära tuntaval kujul. Selles vanuses puututakse tavaliselt kokku esimeste mitteühepäevamuredega, mida jagada ei taheta, kuid mille lahendamiseks endal oskus paraku veel puudub. See on ka iga, mil naiselikkuse, kehakaalu ja -kuju probleemid on nii ehk nii päevakorral ja kõik sellega seonduv näib olevat ülioluline.

Palju harvem, kuid kahjuks viimasel ajal järjest sagedamini, on toitumishäired ka puberteedieas poistel ja noortel meestel. Kahjuks lähevad ka haigestumise vanusepiirid järjest laiemaks - toitumishäirete all kannatajate hulgas on nii algklasside õpilasi kui ka vanureid.

Kuidas haigestutakse?

Harilikult algab kõik dieedipidamisest. On mure ja näib, et kergem on sellega toime tulla olles veidi saledam. Mõnda aega vähem süüa tundub olevat lihtne ja tavaliselt nii see ongi. Kuid vahel juhtub, et see mis algul oli vaid tee probleemi lahendamiseks, muutub palju suuremate probleemide allikaks. Ununeb, miks oli vaja kaotada need mõned kilod, ainutähtsaks saab kilode kaotamine ise.

Nende murede aluseks, mille lahendamispüüdest haigus alguse saab, on see sama hirm, mis on aluseks pea kõigile selle maailma muredele - hirm jääda üksi.

On selliseid probleeme, mille olemasolu on tavaliselt teadvustatud:

• tahan meeldida ja selleks pean olema ilus, aga tänapäeval on ilus see, kes on kõhn;
• tahan olla arvestatav, seega pean suutma ennast kontrollida ja ennekõike pean olema oma keha peremees;
• selleks, et olla hinnatav, tahan võita spordis ning selleks peab mu keha olema vormis.

On ka selliseid probleeme, mille olemasolu endale tavaliselt ei tunnistata:

• tahan jääda lapseks, sest siis jääb mulle alles mu kodu;
• ei taha saada naiseks, sest võib-olla ei oska ma olla väärtuslik uutes tingimustes.

Peamiselt noorematel on valdavaks:

• tahan, et minu pärast muretsetakse, et minuga tegeletakse.

Mis on tõukeks?

Tavaliselt on olemas midagi, mis paneb kaalu piiramise kasuks lõplikult otsustama. See tõukeks olnud “midagi” jääb selgelt ja kauaks meelde ning tundub olevat kõigi hädade algus ja põhjus. Reeglina tuleb tõuge kelleltki oluliselt inimeselt, kahjuks sageli emalt.

Tõukeks võib olla:

• kõige tühisem kehakuju kohta tehtud märkus;
• kellegi kolmanda saleduse kohta tehtud kompliment;
• tunne, et mõni meeldiv riideese hakkab kitsaks jääma.

Võib juhtuda ka nii, et tõukeks saab teadasaamine toitumishäirete olemasolust.

Milline on mehhanism?

Kaugeltki mitte igaühel, kes dieediga oma muresid lahendada proovib, ei teki toitumishäiret. Oma osa on siin nii psüühika kui ka organismi füüsilise poole eripäradel, mis teevad võimalikuks järgmise skeemi käivitumise:

Kujunevad tõsised füüsilised häired ja oluliselt muutub psüühika. Sellele seisundile võib anda nimeks “näljanarkomaania” - oma olemasoluga suudetakse leppida vaid siis kui tuntakse nälga.

Milliselt muutub psüühika?

Toidu, kehakuju ja -kaaluga seotud mõtete hulgas - ja selliseid mõtteid on enamik - on valitsevad mitmesugused hirmud ja vajadused. Nii esimesed kui teised on väga tugevad ja nende kontrollida on kogu ülejäänud mõttemaailm ning ka käitumine.

Näitena võib tuua järgmised toidu, söömise, kehakaalu ja riietusega seotud mõtted, hirmud ja vajadused:

• hirm, et ei suuda söömist lõpetada
• hirm süüa teiste nähes
• hirm olla ülekaaluline, kusjuures kaaluideaal kehtestatakse ise
• hirm süüa tervet taldrikutäit toitu
• pidev muretsemine mingi kehaosa välimuse pärast
• hirm, et teised võivad pidada paksuks
• keeldumine kanda kitsaid riideid isegi siis, kui nad sobivad
• vajadus närida igat suutäit kindel arv kordi
• vajadus välja arvutada kõigi toitude kalorisisaldus
• vajadus valmistada toitu teiste jaoks
• vajadus enda kaalumiseks mingil kindlal kellaajal või kindlates tingimustes
• vajadus kehaliste harjutuste sooritamiseks pärast sööki
• vajadus sooritada kindlaid harjutusi kindlal kellaajal kindlas järjestuses
• vajadus pidevalt liikuda, suutmatus paigal istuda
• toidu, toidu piltide, retseptide ja toitu puudutavate artiklite kogumine.

Võib tunduda, et sellised mõtted on vahetevahel omased enamikule inimestest. Kuid ei tohi unustada, et toitumishäirete all kannatajal on nad elu sisuks.

Mil moel kaalu vähendatakse?

Et nädalate ja kuude vältel päev päeva järel oma kaalu nälja ja võimlemisega alla viia, on vaja märkimisväärset iseloomu. Sageli on nälgimisplaani elluviimine võimalik vaid teatud hetkeni, seejärel enesekontrollivõime kaob. Ärapiinatud keha nõuab oma ning senisest nälgijast saab õgija, kelle ainsaks eesmärgiks on ajada endale sisse nii kiiresti, nii palju, nii kõrgekalorilist sööki kui see vähegi võimalik on. Süütunne ja masendus, mis tekivad juba õgimise ajal, sunnivad hoo möödumisel ja enesekontrolli taastumisel veelgi karmistama kaalu piiramise meetmeid. Kui hood kipuvad korduma, otsitakse abi sissesöödu koheses väljaoksendamises, lahtistite ja diureetikumide kasutamises.

Kuna kahe äärmuse - nälgijate ja õgijate - nii füüsiliste kui ka psüühiliste muutuste vahel on suured erinevused, käsitletakse neid erinevate gruppidena:

• toitumishäire, mis on neil, kes suudavad nälgida ilma õgimishoogudeta, on anoreksia ja neid haigeid kutsutakse anorektikuteks,
• toitumishäire, mille korral esinevad ülesöömishood, on buliimia ja need haiged on buliimikud.

Milline on haiguse kulg ja ravi?

Anorektikutel on füüsilised häired tingitud nälgimisest ja kehalisest ülekoormusest, buliimikutel lisandub sellele kehavedelike lektrolüütide tasakaalu häirumine oksendamise ja lahtistite kasutamise tagajärjel.

Raskematel juhtudel, mil füüsilised probleemid on tõsised, on esmane ravi nende kõrvaldamisele suunatud. Psühhoteraapia on vajalik igal juhul.

Raske on öelda, kui suur osa anorektikutest ja buliimikutest paraneb. Raske sellepärast, et pole olemas ühiseid kriteeriume tervistumise hindamiseks. Kui lugeda tervistumiseks kaalu ja kehalise tervise taastumist, on näitajad kõrgemad. Õigem oleks lähtuda vaimsest tervisest, kuid selle seisundi hindamine on raske, kui mitte öelda võimatu.

Antud artikkel pärineb projekti “Terve tervemaks” raames valminud infomaterjalist. Nimetatud projekti juht on lastearst Mari Järvelaid.

printerisõbralik versioon esita küsimus