Pythagoras

Pythagoras

(u 580-500 e.m.a)

Tema kohta on vähe kindlaid andmeid. Pythagorase elukirjeldused pärinevad meie aja esimestest sajanditest ning arusaadavalt on seal tema kohta palju kokku luuletatud. Välimuselt olevat Pythagoras olnud suursugune ning õpilastele olevat tundunud, nagu oleks ta Apollon ise (s.o kreeka valgusjumal). Räägitakse, et kord, kui nähti Pythagorast lahti riietumas, olevat märgatud, et tal on kullast puus. Samuti olevat kord kuuldud, kui Pythagoras üht jõge ületama asus, kuidas see jõgi teda valju häälega tervitab. Pythagoras asutas Krotoni linnas kooli, kuhu võis astuda nii mees kui ka naine (see oli tol ajal tavatu) – loomulikult vaid vaba inimene. Viis aastat pidi kandidaat ainult kuulama, mida talle räägiti ja vaikima – see tähendab, ta pidi kõik kuuldu vaidlemata omaks võtma. Selliseid kandidaate nimetati akusmaatikuteks (kr akousma ‘kuuldu’). Alles seejärel võis saada kooli täieõiguslikuks liikmeks – matemaatikuks (kr mathema 'teadmine', 'õpetus', 'teadus'). Koolis valitses täielik Pythagorase autoriteet ja kõik püüdsid järgida tema poolt kehtestatud reegleid. Kui keegi aga milleski kahtles, siis oli kaalukaks argumendiks: “Tema ise ütles” (kr autos epha). Pythagorase õpilased ei tohtinud oma õpetajast rääkides teda nimepidi nimetada, vaid pidid ütlema: “See mees” või “Tema”.

Pythagorase õpetus oli salajane ja õppetöö ainult suuline. Alles hiljem avaldati mõned teosed. Maailma tervikuna hakkas ta esimesena nimetama kosmoseks (kr kosmos ‘kord’, ‘kordaseatu’, kr kosmeo ‘sean korda’, ‘ehin’; võrdle kr kosmetike ‘kaunistuskunst’) korra tõttu, mis on talle omane. Kaosega võrreldes tähendab “kosmos” mitte ainult korrapärasust, vaid ka harmoonilisust, kaunidust. Niisiis, maailm on tervikuna korrapärane ja kaunis. Pythagoras tegi siit järelduse, et Maa ei saa olla lame – ta peab olema kerakujuline. Ta lähtus siin tõenäoliselt puht-matemaatilisest arusaamisest. Nimelt pidas ta kera kõige täiuslikumaks ja ilusamaks kehade seas. Tema arvates on ka Maa alumine pool asustatud. Maa asub maailma keskel ja ümber tema liiguvad teised taevakehad: Kuu, Päike, viis planeeti (Veenus, Merkuur, Marss, Jupiter, Saturn) ning kinnistähtede sfäär. Taevakehade liikumine on ühtlane ringjooneline. Liikudes läbi eetri (kr aither ‘kõrge ja puhas õhukiht’, ‘taevas’), tekitab iga taevakeha teatud heli. Selle heli kõrgus sõltub taevakeha suurusest ja liikumise kiirusest. Näiteks Kuu poolt tekitatud heli on kõige kõrgema tooniga, Saturni poolt tekitatud heli aga kõige madalama tooniga. Üheskoos kõlavad need helid harmoonilise tervikuna. Seda võis küll kuulda ainult Pythagoras, kellel ainukesena oli nii peen kuulmine.

Kõige kuulsam aga on ehk Pythagorase teoreem täisnurkse kolmnurga kohta: kaatetite ruutude summa on võrdne hüpotenuusi ruuduga. Pärimus ütleb, et kui Pythagoras selle seaduspärasuse avastas (või tõestas?), siis tõi ta hekatombi (kr hekatombe), s.o sajast härjast koosneva ohvri. Tegelikult ei tarvitsenud see üldsegi olla täpselt selline ohver: hekatombiks nimetati lihtsalt suurt ohvrit – mitte alati polnud need härjad (kr bous) ning mitte alati polnud ohvriloomi sada (kr hekaton).

Koostas : Triin Klamas

Audru Keskkool

printerisõbralik versioon esita küsimus