Paunküla veehoidla

Paunküla veehoidla

Paunküla veehoidla on Eestis suuruselt teine veehoidla Harjumaal Kõue vallas. Paunküla veehoidla loodi 1960. aastal Pirita jõe paisutamisega Paunküla ja Ardu küla vahel. Selle pindala on oli algusaastail 350 ha; praegune pindala on 414 ha ja koos saartega 447,1 ha. Paunküla veehoidlas asub kümmekond saart, neist suuremad on Seapilli, Tudre, Mustakannu ja Mesipuu saar.

Allikas: Vikipeedia

Paunküla veehoidla loodi 1960. a. kevadel Pirita jõe paisutamise teel. Tekkis ligikaudu 350 ha suurune järv, mis haaras endasse kolm endist järve - Tudre, Väikese ja Suure Seapilli. 1975/76. a. suurendati veehoidla mahtu veelgi. Pirita jõe säng koos järvedega moodustab ligikaudu kahekümneniku osa veehoidla pindalast.

Veehoidla on loode-kagu suunas piklik veekogu, mille Teelahkme vallseljak jaotab pikisuunas kaheks osaks. Üks kõige liigestatuma kaldajoonega ja kõige saarterikkam (saari ja saarekesi üle 30) siseveekogu Eestis. Veekogu on kõige sügavam kirdekalda lähedalt, kus asuvad (läänest lugedes) endised Tudre, Väike Seapilli ja Suur Seapilli järv. Neist oli kõige sügavam Väike Seapilli järv, mille sügavuseks 1943. a. loeti 4,8 m, Suures Seapilli järves 4,2 m, Tudre järve sügavuseks saadi 1956. a. 3 m. Arvestades, et veehoidla rajamisega tõusis järvede veetase maksimaalselt 3 m, oleks veehoidla suurim sügavus Väikese Seapilli järve kohal 7,8 m. Seda sügavust aga ei ole õnnestunud leida. 1966. a. saadi suurimaks sügavuseks 6,5 m (sellest vett 5,8 m) endise Suure Seapilli järve kohal. Nüüd, pärast veehoidla mahu suurendamist, on sügavus suurenenud paari meetri võrra, samuti on suurenenud veehoidla pindala. Veekogu valdavaks sügavuseks loeti enne 1975. a. 1-2 m, jõesängi kohal 3 m, järvede kohal 5-6 m.

Veehoidla kaldad on paiguti, eriti loodes, järsud, kaetud metsaga, paiguti laugemad, niitude ja karjamaadega. Veekogu järsule põhjakaldale on ehitatud arvukalt suvilaid, puhke- ja kalaspordibaase. Veehoidla kaldad on põhja ja lääne pool enamasti kõvad, liivased, mujal leidub enam madalat, soostunud perve. Põhja katab kõdunenud rohukamarast, metsakõdust ja madalsooturbast moodustunud põhjasete, endiste järvede kohal tumehall jütja.

Läbivool on võrdlemisi nõrk, eriti põhjapoolses osas, kus on täiesti tavaline järveline reźiim. Peamise sissevooluna suubub Ardu poolt Pirita jõgi, lisaks veel paari väiksema oja ja kraavide kaudu. Veehoidla vesi on tumeda värvusega ja vähese läbipaistvusega. Sealjuures on läbipaistvus ja värvus veehoidla eri osades erisugused. Vesi on endiste järvede kohal tugevasti kihistunud.

Nagu näitavad T. ja V. Timmi andmed, ilmusid esimesed veetaimed veehoidlasse juba 1961. a. Veehoidla sügisene tühjendamine ei lase püsival taimestikul välja kujuneda. Veehoidla madalate osade täielikku kinnikasvamist takistab vee vähene läbipaistvus. Fütoplanktonit on veehoidlas keskmiselt, zooplanktonit võrdlemisi vähe; esineb ka mõni haruldane liik. Põhjaloomastikku on veehoidlas keskmiselt. T. ja V. Timm on leidnud veehoidlast isegi rändkarbi, esineb haruldast väheharjasussi Stylodrilus heringianus jm.

Veehoidla kalastik on üsna liigirikas, kuid mitte eriti rohke. Domineerivaks kalaks on haug (saadud kuni 11 kg raskusi isendeid), leidub särge, ahvenat, kiiska, roosärge, nurgu, latikat, angerjat, kokre, linaskit, lutsu, ojasilmu, teibi jm. Korduvalt on sisse lastud hõbekokre.

Veehoidlal, eriti taimestikurikkas kaguosas, on üsna rohkesti veelinde: arvukad on partlased, kalakajas, mustviires; esineb haigur ja must-toonekurg.

Aare Mäemets. Eesti NSV järved ja nende kaitse. Tln., 1977

Allikas: http://www.eestigiid.ee/?SCat=38&ItemID=555

printerisõbralik versioon esita küsimus