22. veebruarist 2010 kuni 31. augustini 2011 liigub mööda Eestit ajaloomuuseumi koostatud näitus „Hüvasti Charlie! 20 aastat kommunismi kokkuvarisemisest Euroopas“. Rändnäitus peatub oma teekonnal 10 Eesti linnas: Tallinnas, Haapsalus, Kuressaares, Pärnus, Põlvas, Tartus, Viljandis, Võrus, Narvas ja Rakveres.. Hetkel on näitus üleval Tallinnas, Kristiine Keskuse aatriumis.

Näitus vaatleb Eesti taasiseseisvumist ja Nõukogude Liidu lagunemist kõrvuti revolutsioodega Ida-Euroopa riikides. Ajaloosündmuste mõistmiseks räägivad kaasa aastate 1987-1991 murrangutes olulist rolli mänginud persoonid Mercast Merini, kelle lugude abil seotakse tervikuks kommunistliku utoopia lammutamine nii poliitikas, kultuuris kui ka igapäevaelus.

Kaks aastakümmet tagasi lahutas demokraatlikku Lääne-Euroopat ja kommunistlikku Ida-Euroopat raudne eesriie – läbitungimatud riigipiirid ning kahe ideoloogia vaheline kuristik. Kommunismile iseloomulikke füüsilisi ja mõttelisi piire sümboliseerib eriti hästi raudne eesriie, eelkõige Berliini müür ühes piirikontrollpunktidega. Neist üks, piiripunkt nimega Charlie, on saanud aga lausa raudse eesriide sümboliks. Sellest läbi, teisele poole eesriiet pääsesid vaid diplomaadid, üksikud turistid ja sugulasi külastavad läänesakslased. Ent Berliini müür langes ja raudse eesriide sümbolist sai vana korra lagunemise sümbol. Koos müüriga jäeti hüvasti ka Charlie-nimelise kontrollpunktiga.

1989. aastat on nimetatud imede aastaks – annus mirabilis'eks. Täiesti ootamatult varises kokku kommunism Euroopas. Euroopa oli Teise maailmasõja lõpust, 1945. aastast alates lõhenenud demokraatlikuks Lääne-Euroopaks ja kommunistlikuks Ida-Euroopaks. Kaheksa idapoolset Euroopa riiki olid lülitatud Nõukogude Liidu „välise impeeriumi“ hõlma alla. Neist Poola, Ida-Saksamaa, Tšehhoslovakkia, Ungari, Rumeenia, Bulgaaria ja Albaania olid 1955. aastal Moskva nõudmisel sõlminud NSV Liiduga sõjalis-poliitilise lepingu, mille järgi hakati neid riike nimetama Varssavi pakti maadeks. Kaheksanda riigina kuulus kommunistlikku idablokki Jugoslaavia. Idabloki riiklikud süsteemid jäljendasid Jossif Stalini poolt NSV Liidus kehtestatud kommunistliku diktatuuri mudelit ning juhindusid välispoliitikaski Moskva ettekirjutustest. Lääne-Euroopast eraldasid idablokki jäigalt suletud riigipiirid, mis peatasid inimeste, kaupade ja informatsiooni vaba liikumise. Ent järsku varises see külmas sõjas kangestunud maailmakord Euroopas kokku.

Teistes maailmajagudes on kommunism osutanud suuremat vastupanu. 4. juunil 1989 tapsid kommunistliku Hiina liidrid Pekingis Tian’anmeni väljakul tuhatkond rahumeelset meeleavaldajat. Lisaks Hiinale on kommunistid jäänud võimule Vietnamis, Laoses, Põhja-Koreas ja Kuubal. Tian’anmeni väljaku veresaun osutab, et kommunismi võrdlemisi veretu lõpp ei olnud ettemääratud. Eriti plahvatusohtlik oli olukord NSV Liidus. See riik meenutas tohutut püssirohutünni. Esiteks olid üliriigil maailma suurimad relvavarud, sealhulgas tuumarelvad, millest piisanuks terve maakera õhkulaskmiseks. Teiseks lõid etnilised konfliktid selles hiiglaslikus impeeriumis pinnase genotsiidiks, mis võinuks olla veel palju jubedam kui see, mis leidis hiljem aset Jugoslaavias.

Miks seda ei juhtunud? Poola-Ameerika ühiskonnateadlane Adam Przeworski on toonud põhjuseks Euroopa kommunismi moraalse pankroti: „Aastal 1989 ei uskunud parteibürokraadid isegi enam, mida rääkisid. Selleks, et tulistada, peab uskuma millessegi. Kui need, kelle sõrm on päästikul, ei oska enam mitte midagi öelda, ei ole neil enam ka jõudu päästikule vajutada.“ Kommunismi oleks päästnud vaid meeletu terror omaenda rahva vastu, kuid selleks polnud valitsejatel meelekindlust.

Lähem info nätusest veebilehelt www.eam.ee/huvasticharlie

printerisõbralik versioon

esita küsimus

viimati toimetatud: 2. 03. 2010. 02:27