A. Rebase surma-aastapäev

2006. aasta märtsis tähistati Alfons Rebase 30. surma-aastapäeva

Alfons Rebane 1947. aastal Nürnbergis eestlastest USA vahipataljoni külastamas

Kolmapäeval, 8. märtsil toimus Tallinnas, Metsakalmistul kolonel Alfons Rebase 30nda surma-aastapäeva puhul mälestustalitus, millest võtsid osa Rebase kunagised võitluskaaslased, endised sõjamehed ja Eesti Kaitseväe esindajad.

Legendaarne väejuht lahkus meie hulgast 30 aastat tagasi Saksamaal – Augsburgis. Poole oma elust pidi ta elama teadmisega, et tema kodumaa on totalitaarse nõukogude võimu poolt vägivaldselt okupeeritud ja tema ise on kuulutatud okupantide poolt kodumaa reeturiks. 1999. aasta 26. juunil jõudis selle suure sõjamehe põrm sünnimaale ja sängitati Metsakalmistule.

Alfons Rebane sündis Jaanipäeval, 24. juunil 1908. aastal Valgas. Tema uueks kodulinnaks sai Narva, kust ta peale gümnaasiumi lõpetamist asus õppima Tondi sõjakooli. Sõjakooli lõpetamise järel määrati ta 1935. aastal Viljandi Kaitseliidu Sakala maleva instruktoriks.

Sõja puhkedes polnud tal valikut, kuidas tekkinud olukorras käituda. Nõukogude liit oli okupeerinud Eesti, tapnud ja küüditanud tuhandeid eesti kodanikke, riigitegelasi ja ohvitsere. Kui Saksamaa oli alustanud agressori vastu sõda, tundis iga aus eesti mees, et on saabunud hetk maksta kätte tapetud, arreteeritud ja küüditatud kaasmaalaste ning orjastatud kodumaa eest. Vaevalt, et sel hetkel oskasid eesti mehed arvata, kui raskeks see võitlus neile kujuneb.

Alfons Rebase võitlustee algas Virumaa metsades, kus ta organiseeris metsavendade rünnaku punaväelaste vastu ja saavutas oma esimese võidu. Tema sooviks oli Eesti iseseisvuse taastamine ja liitumine Saksa armeega andis selleks, olgugi et õhkõrna lootuse, see unistus täide viia. Ta tegi seda usus, et Saksa relvajõududega liitunud eesti üksusi rakendatakse ainult Eesti piiride kaitseks. Kuigi Rebane hindas sakslasi kui sõjamehi kõrgelt, oli natsiideoloogia talle täiesti vastuvõetamatu.

Juba esimeste lahingute ajal Idarindel sai Rebane tuntuks kui andekas strateeg. Kuna sakslased andsid eestlastele tihtipeale kõige raskemad lahinguülesanded, siis sai Alfons Rebane just kuulsaks sellega, et leidis alati tee talle antud kohustuste täitmiseks ning omas harukordset võimet sõdida minimaalsete inimkaotustega. Sellega teenis ta lugupidamise ka sakslastee hulgas ja ekstreemsetes olukordades pöördusid nad sageli Rebase poole.

Volhovi rindel asus Rebane juhtima 658ndat Idapataljoni. Ränkrasketes lahingutes tekitas see pataljon vastasele suuri kaotusi. Ta tõi punaarmee piiramisrõngast välja nii Saksa armee diviisi kui oma pataljoni. Nende lahinguliste teenete eest autasustati Alfons Rebastesimese eestlasena raudristi Rüütliristiga.

1944. aasta suvel seisis Rebane oma pataljoniga kodulinna Narva all. Siin sai talle ebameeldivaks üllatuseks tema pataljon arvamine moodustatava 20. Eesti SS-diviisi koosseisu,See oli Rebasele vastumeelt, ja ta kaalus tõsiselt erruminekut.

Sinimägedes peeti maha ühed kangelaslikumad kaitselahingud, mis Eesti pinnal kunagi peetud. Neis lahingutes näitasid üles kangelaslikkust tema võitluskaaslased Harald Riipalu ja Paul Maitla, keda samuti autasustati raudristi rüütliristiga. Sama autasu oli Narva rindel juba varem saanud Harald Nugiseks.

1944. aasta septembris, kui käivitus sakslaste taandumisplaan „Aster”, lahkus Rebane koos osa oma pataljoni meestega Saksamaale. Ülem-Sileesias formeeriti Eesti 20. Diviis uuesti ja Alfons Rebane määrati 46. rügemendi ülemaks.

Sõja lõpukuudel näitas Rebane veel korda üles vaprust ning leidlikkust, murdes välja Oppelni kotist. Selle eest pälvis ta ainsa eestlasena kõrgeima autasu – Rüütliristi koos tammelehtedega. See autasu määrati Rebasele sõja viimasel päeval, ja sellestei teadnud ta 30 pikka aastat. Sõja lõppedes tuli Rebane Tšehhi põrgust eluga läbi ja jõudis Läände, kuhu oli pääsenud ka tema pere. 1947. aastal astus ta Inglise luure teenistusse. See sai võimalikuks seetõttu, etpeale Nürnbergi protsessi ei arvanud lääneriigid Balti riikide leegionekuritegelikuks tunnistatudSS-i koosseisu. 1961. aastal siirdus Rebane tööle Saksa luuresse jaasus elama Augsburgi.

Alfons Rebane suri 8. märtsil 1976. aastal. Tema matustel viibis ka Saksamaa Liitvabariigi kaitseministri esindaja.

On täiesti arusaadav, miks nüüd nende paljud järeltulijad, kelle kuriteod sundisid eesti mehi tõmbama selga Relva-SS mundri, ei soovi, et neid mehi, kes selle totalitaarse režiimi vastu võitlesid, nüüd mäletataks ega mälestataks.

Alfons Rebase kalmul 8. märtsil 2006

Kaitseväelastest auvalve

Mälestus Jumalateenistus

Pärgad panek

Lilled ja pärjad endistelt relvavendadelt

Austust legendaarsele väejuhile oli tulnud avaldama palju kunagisi sõjamehi

Mälestuspärg Vabadusvõitlejate Liidu esindajatelt

Alfons Rebase õde Astrid

"Rebasekutsikas" Albert Erikson oma sõjaaegse kasuisa kalmul

V.Kallas, märts 2006

printerisõbralik versioon esita küsimus