Tallinna pommitamine
Kool.ee-haridusportaal :: Tallinna pommitamine Ei ole olemas kasutusjuhendit eluks. Õnneks on olemas www.kool.eeTallinna pommitamine,Koolilaen, energialaen, matuselaen, matemaatika, ekool, e-kool, füüsika, ajalugu, seks, abort, laen
6... aastat tagasi hävitati kolmandik Tallinnat
9. märtsil 1944 Tallinnale toimunud terrorirünnakus hukkus 463 ja sai haavata 659 Tallinna elanikku. Umbes 20000 inimest jäi peavarjuta. Surma sai umbes 50 sõjaväelast ja 121 punaarmee sõjavangi.
Milline nägi pärast Nõukogude terrorirünnakut välja Eesti pealinn, sellest on neil päevil kirjutanud keegi tundmatuks jäänud autor järgmist:
"Niguliste kiriku torn on justkui ära amputeeritud. Tahmunud aknaavades lõõtsub tuul. Söeks põlenud sarikate vahelt paistab vastu sinine taevas. Vana ajalooline kultuuriehitis on pidanud oma elu ohvriks tooma õhupiraatidele, kelle kultuur pidada olema "enneolematult kõrge". Jah, nüüd me teame - see on hävitamiskultuur, mis neil tõepoolest kõrge on...
Ka Raekoja kõrget torni on üks süütepomm närinud. Samas, selle vastas seisnud Vaekoda on aga varemeis. Siit edasi on palju, väga palju purustatud ja maha põlenud maju.
Ja siis... Süda jääb hetkeks seisma. Seisan Estonia teatri varemete ees. On tunne, nagu nõrguks mööda selle tahmunud seinu pidi alla veri... eesti rahva südameveri...
Siin, Estonia varemete ees seistes saab sulle alles selgeks punaste metsaliste hävituskire suurus. Samas sa tunned, kuidas käsi palitutaskus rusikasse tõmbub...
Vabadussõjas langenud kooliõpilaste mälestussambale, sellele meie rahvusliku tunnete sümbolile Poeglaste Reaalkooli ees, on keegi asetanud kimbu punaseid tulpe. Mälestussamba kuju on jäänud terveks, ainult selle alus on saanud pommikildudest kriimustada. Kuju ülespoole sirutatud käe külge on keegi kinnitanud väikese eesti rahvusvärvidest lipukese. Jah, meie sini-must-valge, mis juba niipalju kannatusi on pidanud nägema, püsib siiski veel. Püsib nii väliselt kui iga eestlase südames.
Suundun maha põlenud elamukvartali rusude vahele. Siin olid ümberringi vaid tallinlaste elamud. Mitte ühtegi sõjalise tähtsusega objekti siin polnud. Ent ometi on ka siin kõik hävitatud. See on täielik terror, mille ajendiks on olnud taltsutamatu hävituskirg.
Nüüd seisavad siin püsti vaid korstnad. Nad seisavad kui tummad süüdistajad. Et orienteeruda nende tahmunud varemete vahel, on keegi asetanud ühe maja alusmüürile tänavasildi, mis tulekahjust terveks jäänud. Rusude vahelt kostab vaid vee solinat, mis kusagil põlenud hoone keldris purunenud torustikust välja voolab.
Vaikne on siin varemete vahel. Ainult vahetevahel keerutab tuul ninna ebameeldivat kõrbelõhna. Keegi on kandnud oma varanatukese majast välja ja pannud selle keset tänavat. Siin valitsenud tohutust kuumusest on sellest säilinud nüüd vaid hunnik tuhka. Eemal urgitsevad vanem mees ja leinalooris naine oma endise kodu põlenud tukkide vahel, kogudes kokku poolpõlenud asjakesi. Teisal seisavad kaks meest ja üks sõnab, kepiga varemetele osutades: "Siin oli minu kodu..."
Aeg on jõudnud keskpäeva. Sajab pehmet lund. Kusagil kudrutavad tuvid terveks jäänud katuseräästa all. Eemalt läheneb hoburakend, mille reel on lihtne, värvimata laudadest kirst. Ree järel sammuvad paar lihtsalt riietatud naist. Veidi eemal, varemeiks muutunud maja ees seisab noor naine, väike laps süles. Mõlemad vaatavad vaikides söestunud tukke enda ees. Nende silmades on suur nukrus... Tahaks siit ära..."
Nõukogude infoallikad kirjeldasidtoimunud terrorirünnakut kui "suurt võitu" fašistliku saksa armee üle. Nõukogude tagalas ilmunud eestikeelsed ajalehed “Rahva Hääl” ja “Tasuja”, mida Eesti politsei ja Saksa komandantuuri andmetel ka Eestis levitati, kirjeldasid Tallinnale toimunud õhurünnakut järgmiselt:
"Neil päevil pommitasid meie lennukid saksa sõjalisi objekte Tallinna raudteejaamas ja sadamas, mille tagajärjel süttisid põlema paljud vaenlase raudteeešelonid ja laod. Sakslane, kes iialgi vabatahtlikult ei loovuta ühtki tolli Eesti pinnast, tuleb sealt halastamatult välja peksta. Eesti rahvas mõistab seda vajadust ja toetab kogu oma jõuga edasitungivat Punaarmeed, hävitades vihatud saksa okupante ning abistades omalt poolt nõukogude lennukeid, aidates neil leida sakslaste sõjalisi objekte, kiirendades seega Nõukogude Eesti vabastamist."
Eesti Laskurkorpuse 249. laskurdiviisi ajaleht “Tasuja” kirjutas 15. märtsil 1944 Tallinnale korraldatud õhurünnaku kohta:
"Neil päevil sooritas meie lennuvägi tugeva pommirünnaku Tallinna sadamas asuvaile vaenlase laevadele ja Tallinna raudteesõlmes asuvaile saksa sõjaväerongide koondisele. Pommitamise tagajärjel tekkisid tulekahjud. Põlesid sõjaväe-, põletusainete- ja laskemoonarongid. Tulekahjusid saatsid plahvatused. Suuri tulekahjusid ja plahvatusi märgati ka vana sadama, mereväe arsenali, bensiinihoidlate, keemiavabriku ja püssirohuladude piirkonnas. Tulekahjud olid meie lennukite meeskondadele nähtavad kuni 250 km kaugusele. Viis meie lennukit ei pöördunud baasidesse tagasi."
27. märtsil 1944 N. Liidu tagalas ilmunud “Rahva Hääles” oli trükitud üleskutse eesti intelligentsile, kus Tallinna pommitamise kohta kirjutati:
"Tõsi, peame olema teadlikud, et viimane, otsustav võitlus meie armastatud sünnimaa sakslaste küüsist vabastamisel on toonud ja toob raskeid ohvreid meie rahvale. Teame, et Tallinnas on õhurünnaku ajal saanud kannatada hooneid, mis on kallid igale eestlasele, eriti aga kunstitöölistele. Aga teame ka, nagu teiegi, et ainult meie kodumaal vägivaldselt pesitsevad sakslased on süüdi neis ohvrites. Kus metsa raiutakse, seal laastud lendavad!"
Järgnesid pommirünnakud teistele Eesti linnadele. 17. ja 19. märtsil pommitasid “punakotkad” taas Narva varemeid. 25. ja 26. märtsil toimusid õhurünnakud Tartule.
 | |
| |
|
