Terasest meeste võidusõit "Volvo Ocean Race 2001-2002"

Hoolimata trummipõristamistest maailmas toimuvate suuremate ja vähemate purjeregattide juures, tuleks kõige tõsiseltvõetavamaks võidupurjetamiseks lugeda "Volvo Ocean Race'i" nime kandvat võistlust. Antud ajas kõige kõrgemal tehnilisel tasemel jahid ja kõige kogenumad purjetajad on selle tagatiseks. (Tormi Soorsk)

Start on 23. septembril Southamptonist. Pärast ligemale aastast purjetamist ja Euroopa vetesse tagasi jõudmist on viimased vahesadamad La Rochelle ning Göteborg ja finið on planeeritud 9. juuniks 2002 Kielis. Kokku üheksa etappi ja 32 700 meremiili.

Asi sai alguse õllekannu juures

Arvata on, et õllepruulide suguvõsast pärit kolonel Bill Whitbread ja Briti Kuningliku Laevastiku Purjetamisühingut esindav admiral Otto Steiner ei kujutanud pindi õlle juures käsi kokku lüües ise ka ette, millise tormilise arengu teeb veerand sajandiga läbi nende poolt ellu kutsutud regatt. Mõte sellise võistluse korraldamiseks tuli 19. sajandi keskpaigas alguse saanud kliprite (kiirpurjekate) võistlemisest kauba kiirema kohaletoimetamise nimel. Lastiks võis siis olla oopium, kullaotsijad või tee, peaasi, et kiiremini kohale jõuaks. Hooaja esimese teelasti Inglismaale toonud klipper sai autasu - ja oligi regatt oma olemuselt valmis!

Kui 8. septembril 1973 anti start esimesele regatile "Whitbread Round the World Race", erinesid sellel osalevad jahid teistest omasugustest vähe. Nüüdseks on sellest ookeanipurjetamisest osa võtvad jahid tõelised high-tech ja state-of-the-art saavutused. Isegi niivõrd, et üheksa kuud kestva võidupurjetamise kestel on hoolde-saatemeeskondadel range ülesanne hoida kogu aeg silmad-kõrvad lahti ja kui maailmas sel ajal midagi sellist välja ilmub, mis võistlemisele kasuks tuleb, siis kohe see hankida ja võistkonnale üle anda.

Tehnoloogia areng on muutnud kogu regati olemust. Esimeste regattide aegu oli võistlevate aluste kipritel ja navigaatoritel (nüüdisajal on tüürimees öelda justkui vähe) üpris vähe aimu ääretutel veteväljadel seilavate vastaste liikumistest. Võistlejad edastasid korraldajaile andmed oma asukohast kord nädalas ja selleks kasutati lähima riigi piirikaitse sidevahendeid. 1993/94. aasta regatist alates sai võimalikuks kasutada satelliitsidet, mille seansid toimusid iga kuue tunni tagant. Praegusel regatil on kipritel-navigaatoritel info kõigist ja kõigest kättesaadav iga minut, mistõttu võistlemine tuhandeid miile laiuval veeväljal hakkab ses osas sarnanema parvetamisega kohalikul konnatiigil - iga rivaalide manööver on justkui oma silmaga jälgitav ja vastavalt kontreeritav. Igal jahil on väga mitmekülgsete võimalustega satelliitsidesüsteem, misläbi meeskond saab iga tund edastada andmeid oma asukohast, saata mitmesuguseid teateid, fotosid ja videot. Edasi hoolitsevad korraldajad selle eest, et huvilised saavad oma arvutist vaadata regati kulgemist igal ajahetkel ja mastaape saab muuta konkreetse jahi pardal toimuvast kuni kogu ookeani katvate kaartideni koos ilmastikutingimustega. Vahemärkusena võiks öelda, et seni viimasel regatil 1997/98 ületas regati veebilehekülje külastatavus New Yorgi börsilehekülge, aga siis oli kõik palju algelisemal tasemel.

Vastassuunal toob sidesüsteem meeskonnani kõikvõimalikku informatsiooni, eeskätt ilmastikust ja konkurentide liikumisest kui kõige tähtsamast.

Võistlejad saavad igal etapil andmete hankimiseks kasutada ka kümmet veebilehekülge, mis peavad enne starti olema korraldajate juures registreeritud.

Regatt ei hellita

Algne Whitbreadi ümbermaailmapurjetamine, nüüdseks peasponsori järgi "Volvo Ocean Race'i" nime kandev regatt toimub iga nelja aasta tagant ja väga karmides tingimustes väga pikkade etappidena, mille vältel ületatakse neli ookeani ja jõutakse viiele kontinendile. See paneb tõsisele proovile nii jahid kui mehed. Jahtide kipriteks valitakse mehed, kellel on oma saavutustest ette näidata sama pikk loetelu kui jahil pikkust. Parimaid mehi otsides võib juhtuda, et ühel jahil saab kokku meeskond, iga mees erinevast riigist. Pikim etapp on Southamptonist Kaplinna oma 7350 meremiiliga, peale seda kulgeb marsruut Austraalia, Uus-Meremaa, Põhja- ja Lõuna-Ameerika idaranniku vetes. See tähendab, et tuleb purjetada ümber Kap Hoorni (sellega hakkama saanud purjetajaid võetakse omasuguste hulgas kui aadliseisust), tuleb valmis olla Assooride tuulevaikusvöönditeks ja hakkama saada "möirgavate neljakümnendate" vingete tormituultega - ei puudu ka jäämägede oht. Peale selle ei pruugi alus meeldida mõnele vaalale, kui nende marsruudid peaksid ristuma, või jääb ette merre kaotatud konteiner… Seetõttu on pingeliste etappide vahel ka puhkepeatused ette nähtud, kümnest päevast kolme nädalani. Kuid ega seal puhkamisest suurt juttu pole, aeg kulub lõpututele sättimistele-kohendamistele-täiustamistele, vaid jalgealune püsib paigal, söök on söömist väärt ja magada saab maamehe rütmis.

Purjetamismõnudest

Küll võib olla mõnus päikesepaistel lesida jahi tekil, kuulata parda tagant kostvat veesulinat ja vaadata, kuidas delfiinid naabruses hullavad. Stopp! Kas see ikka on nii?

Sugugi mitte. Kõigepealt söögist. Võib kergesti kujutleda, et kümnetesse miljonitesse dollaritesse (kogu võistlusega seotud rahasumma küündivat 200 miljonini!) ulatuva eelarvega võistluse puhul vohmivad mehed-naised jahi pardal maailmas leiduvaid delikatesse millal vaid. Seepärast on mõnevõrra ootamatu tõdeda, et tegelikkuses söövad nad päevast päeva neid kuivtoite, mis vaid vee lisamisel suupäraseks muutuvad ja mida tavaelus paljud selverikülastajad ei tee märkamagi või ära põlgavad.

Muidugi on valik, võrreldes esimeste regattide viie erineva pudruga, nüüd tunduvalt suurem, kalorite, vitamiinide ja mineraalainete vajadus igal juhul kaetud, aga maitse… pidi ju üldse olema maitseküsimus. Igal juhul viskavad veteranpurjetajad vestluses, et kuival maal tekib teatud aja möödudes isu kiirtoidu järele - kui tõsiselt nad seda mõtlevad, mine võta kinni. Värske toit esiteks kaalub palju, teiseks ei säili. Et säiliks, oleks vaja külmikuid, neid võistlusjahilt otsida oleks aga sama mõttekas kui eskimo iglust jäätist. Toidu eripärast tulenevalt loobutakse ka nugadest-kahvlitest, lusikast piisab täiesti nagu nõukogude sööklas - jälle vähem kaalu, ikka võidu nimel... Toidukausidki on kergeimast plastist ning söögilauastki on osa jahte vahel ära öelnud. Soovite veel näiteid? Aluspükse tohib etapile kaasa võtta ühed kuu kohta, ei enam.

Jahi kaalu vähendamise nimel on loobutud kõigest, mis seondub sõnaga "mugavus". Kas on vaja lisada, et kambüüs (maakeeli köök) või duðiruum neil jahtidel puuduvad? Ühe või kahe põletiga pliidist on söögitegemiseks rohkem kui küll, põletusainetki võetakse kaasa rangelt ühe etapi jagu.

Kui kõht täis, võiks kois vahist vabana nurru lüüa, ainult et sobiva koha leidmine, kuhu pikali heita, võib olla väiksem või suurem loteriivõit - ees võib olla kuhi äsja rehvitud parandamist vajavaid märgi purjesid või hunnikutes tormirõivaid… Pole ka sugugi ükskõik, millises asendis või kuhu end seada - muudetakse jahil kurssi, on jalad vastu taevast! Nagunii saadab purjetajat lõputu mürin-kolin, kui alus end läbi lainete raiub. Olles siis pugenud just vahti läinud mehest maha jäänud küll sooja, kuid niiskesse ja tema järele - ütleme siis, et lõhnavasse - magamiskotti ja silm jõuab just kinni vajuda, kõlab kindlasti: "Kõik see mees tekile!".

Magedat vett saadakse jahil merevett magestades, kuid hügieeni tarbeks saab seda vaid hammaste pesemiseks. Troopilistes vetes saab võtta mereveeduðði, lõuna külmades vetes tuleb läbi ajada hügieeniliste rättidega - kaks pesukorra eest, kolm duði korral. Siiski ei maksa karta, et meeskond mustusesse upub, seda mitte.

Seda kõike nimetavad kõrvarõngast kandvad mehed - need, kes selle Kap Hoorni alistamise eest tunnustuseks saanud - purjetamismõnuks. Või on see ehk siiski midagi muud.

Kuigi jahid on kõrgtehnoloogia tipp, on see kõik tehtud võidu ja ohutuse, mitte parema äraolemise nimel.

60-jalased jahid

Kui Whitbreadi regattidel võistlesid erineva disaini ja suurusega jahid, siis nüüd toimuval "Volvo Oceanil" on jahid 60jalased (ligi 18 m). Need jahid valmivad keeruliste ehitus- ja mõõtmismääruste järgi, mida on hulgi. Siinkohal sobib öelda, et suur osa "paatidest" on konstrueeritud Farr Yacht Design'is, sest Bruce Farr on jahimaailmas legendaarse kuulsusega ja nimi toimib kui garantiikiri.

Normidest katmata osas siis lööbki konstruktorite-ehitajate andekus välja, eesmärgiks võita võidusõit juba joonestuslaual. Näiteks peavad jahid ehitusmääruste järgi olema veeväljasurvega 13,5-15 tonni, masti kaal on paika seatud 565 kiloga ja kõrgus tekist 26 meetriga, süvis maksimaalselt 3,75 m, vabaparda kõrgus peab olema 1,5 m ja ahtris mitte vähem kui 1,15 m, purjede pindalad: eespurjed 83 ruutmeetrit, groot 117 ja spinnaker 300. Võistluse ajal tohib jahi pardal olla ja kogu võidusõidu jooksul saab kasutada 2 grootpurje, 8 eespurje, 8 spinnakeri ja kuni 4 tormipurje, kokku 38 purje. Ja samas vaimus kümneid lehekülgi, täis ka kõiksugu valemeid.

Elus ei seisa miski paigal - nii muudetakse võistkondade pealekäimisel aeg-ajalt ka reegleid. Värskeimad muutused Volvo 60 klassis lubavad "paatide" juures teha väiksemaid kohendamisi kergema käsitsetavuse suunas. Näiteks on lubatud grootfallil kasutada stoppereid. Või nüüd on kaotatud spinnakeri keskosa laiuse piirang, mis lubab tõlgendada Code Zero tüüpi gennakere genuafokadena, kuna need olid niigi eelmise võistluse ajal maskeerituna kasutusel.

Esmakordselt kasutatakse seekord süsinikkiust maste. Süsinikkiu poolt oldi juba enne eelmist võistlust, kuid siis arvati, et tehnoloogia on liiga uus - ookean ei ole sobiv koht selliste asjade katsetamiseks.

Mastid peavad kaaluma 565 kilo, seda koos seisevtaglase ja paigaldatud seadmetega (radariantenn, tuulemõõturid). Reeglite kehtestajad kaalusid mõtteis ka 525 kilost taglast, kuid otsustasid suurema massi kasuks ohutuse huvides. Vahepala lugejale: kas ehitada õhemate seintega, kuid suurema ristlõikega, või paksemate seintega, kuid peenem mast? Ka mastipoolset tuuletakistust tuleb arvestada.

Veekindla vaheseina lisamine vööri on väga tähtis, kui lähtuda ohutusmeetmetest. Vöörisektsioon oli siiani suur, selle mahtu vähendatakse poole võrra. Kui põrgatakse millegi vastu, siis on see tavaliselt veeliini kohal või kõrgemal, seetõttu on mõistlik omada veekindlat vaheseina ja hermeetilist vöörisektsiooni.

Üldse seab Volvo regati puhul esikohale nõuded ohutusele, nagu ta oma autodegi puhul rõhutab turvalisust, ja keskkonnasõbralikkusele. Hoolimata sellest, et jahid otsivad kõiksugu võimalusi kaalu vähendamiseks (näiteks Assa Abloy loobus teki ja parda värvimisest, säästes värvi arvel umbes 100 kilo), on jahtidel teaduslikel eesmärkidel seadmed ookeanivee seisukorra hindamiseks, seda vee värvuse mõõtmise teel. Samas võib tuua ühe näite ka turvalisuse poole pealt - reelingu tugipost peab olema roostevabast terasest ja vähemalt 3,2 cm läbimõõdus (eelnenud regattidel on paljud mehed käinud üle parda ja Whitbreadi regattide ajal sai see võistlus isegi mõningase halva kuulsuse kaotatud inimelude tõttu, seda osaliselt ka praktiliselt olematu reelingu tõttu).

Veel on suurendatud lubatud loojangunurga väärtust 142 kraadini senise 125 kraadi asemel. See tähendab, et jaht on päris külili, täielikust küliliasendist jäävad puudu ju vaid tühised 38 kraadi! Arvatakse, et enamik neid jahte kannatab välja 144 või 145 kraadi.

Võistlevatest jahtidest

Kui iga jahi nimetusest võib välja lugeda korporatsiooni, keda ta esindab, jääb siiski lisada, et peale selle on igal neist veel hulk lisasponsoreid. Imestada pole eriti midagi, sest parema tulemuse huvides ehitatakse enne võistlusjahti üks või mitu analoogi, milledega purjetades leitud vead katsutakse võistlusjahil likvideerida. Ka võistlusjahte ehitab mõni korporatsioon mitu, et jällegi pärast katsetamist valida see parim. Seega raha läheb ja läheb. Ja õiget valikut teha pole kerge, sest jaht, mis nõrgas tuules kulgeb ladusalt, võib tormis perutama hakata, või vastupidi - tormipõlgur ei viitsi end mõnepallises tuules eriti liigutada.

Juuni viimastel päevadel oli Göteborgi kokku kutsutud ajakirjanikke kõigist maailmas purjetamismaadena arvesse tulevatest riikidest ja neile tutvustati just analoogjahte ja viidi nendega ka merele. Sügavat muljet avaldavad olid ka analoogid - selles olime tuntud raadiohäälega Tiit Karuksiga, kes vahetusmehena ju meie Lennukil purjetanud, ühel meelel. Peaaegu tuuleta ja lainetuseta merel suutis jaht kuskilt leida midagi, et liikuda ikkagi 6-9 sõlmese kiirusega. Seega võib vaid oletada, kui kiiresti nad ookeanil lippama hakkavad.

Jääb veel lisada võistlevate jahtide nimekiri, et igaüks saaks valida, kellele pöialt hoida või arvutist tema edenemist jälgida (vt. tabel).

Jaht: ASSA ABLOY Racing Team   
Kipper: Roy Heiner
Abikipper/navigaator: Mark Rudiger    
Lipp: Rootsi   
Veebiaadress: www.assaabloyracingteam.com

Jaht: illbruck Challenge   
Kipper. John Kostecki 
Abikipper/navigaator:   Juan Vila, Ian Moore 
Lipp: Saksa
Veebiaadress: www.illbruck-pinta.com

Jaht: Djuice Dragon
Kipper: Knut Frostad
Abikipper/navigaator:  Jean-Yves Bernot
Lipp: Norra
Veebiaadress: www.djuice.com/dragons

Jaht: Nautor Challenge (mehed)
Kipper: Grant Dalton
Abikipper/navigaator:  Bouwe Bekking, Roger Nilson  
Lipp: Soome/Itaalia
Veebiaadress: www.nautorchallenge.com

Jaht: Nautor Challenge (naised)
Kipper: Lisa McDonald   
Abikipper/navigaator: Marie Claude Heyes    
Lipp: Soome/Itaalia  
Veebiaadress:  www.nautorchallenge.com

Jaht: Team News Corp
Kipper: Jez Fanstone
Abikipper/navigaator: Nick White, Ross Field   
Lipp: Austraalia
Veebiaadress: www.teamnewscorp

Jaht: Team SEB
Kipper: Gurra Krantz
Abikipper/navigaator: Marcel van Triest   
Lipp: Rootsi 
Veebiaadress: www.teamseb.com

Jaht: TEAM TYCO
Kipper: Kevin Shoebridge
Abikipper/navigaator: Kevin Shoebridge , Steve Hayles
Lipp: Bermuuda
Veebiaadress: www.teamtyco.com

Kus, millal ja kui kaugele

Kokku 32 700 miili

Fakte "Volvo Ocean Race'i" ajaloost ja tänapäevast

*Volvo Ocean 60 kontseptsioon on kasutusel 1990ndate algusest, klassina võttis osa 1993/94 võistlusest. Selle klassi jahid ei tohi märkimisväärselt erineda üksteisest.

*Jahi pikkus veeliinil peab jääma alla 60 jala - siit ka number klassi nimetuses.

*Jahid on ehitatud sandwich-tehnoloogial põhinevalt. Mitmesuguste fiibermaterjalide (enamasti kevlar) ja vahtude (PVC, SAN jt) kihte võib kokkuliimituna või -sulatatuna olla jahi kerel näiteks kümme ja tekil näiteks kuus - alus peab olema võimalikult kerge, kuid vastu pidama mäekõrguste lainete rammimisele või taglase tohutule pingele, ka erinevatele temperatuuridele jäätumisest troopikakuumuseni. Ühe jahi valmimiseks kulub kümneid tuhandeid töötunde.

*50% jahi üldmassist on koondunud kiilu bulbi (üldjuhul tilgakujulisse tinast lisaraskusesse), mis aitab oluliselt parandada jahi purjetamisomadusi. Enne jahi ehitamisele asumist läbivad nende mudelid pika uurimistsükli tuuletunneleis ja kunstliku lainetusega basseinides.

*Ballasttankides jahi mõlemas pardas võib kokku olla 2500 l vett. Et jahis oleks rohkem ruumi, on veetankidel väga mitmesugune kuju. Vett saab ühest pardast teise ümber või ka jahist välja pumbata - nagu meeskond parajasti paremaks peab.

*Jahtidel on ka Volvo Penta mootor - hädavajadusteks ja sadamates manööverdamisteks, akude laadimiseks, merevee magestamisseadme käitamiseks.

*Meeskonnas on maksimaalselt 12 inimest, mis võimaldab jahil purjetada 24 tundi ööpäevas piirkiirusega. Vahikorrad on üldiselt neljatunnised, tormi korral vahetatakse roolimeest iga poole tunni tagant. Ainult navigaator peab kogu aja istuma all oma vastuvõtjate-saatjate ja arvutite juures.

*Igal jahil on oma saatemeeskond - kaks kuni kaheksa meest -, kes järgnevad saatelaeval võistlejaile kogu võistluse vältel, ja kellel on kaasas kõik vajaminev jahi remondiks või hoolduseks.

*19. novembril 1997 püstitas Lawrie Smithi juhitud Silk Cut monohullide kiirusrekordi (ühekerelised jahid), läbides 24 tunniga 449,1 miili (832,2 km).

Nüüdsel regatil arvatakse jahid suutvat rohkem ja seni juhuslikult tormituultes saadud kiirus 30 sõlme loodetakse nüüd saavutada tunduvalt sagedamini ja kergemini.

*Osavõturohkeim oli 1997/98. a regatt - 150 purjetajat 17 maalt.

*Regati pikkus on minimaalselt 32 000 miili (59 300 km).

*Tihedaim finið on siiani olnud 1997. aastal Sidneys, kui üheksa jahti jõudsid peale 2200 miili läbimist pärale ühe tunni ja neljakümne minuti sees.

*Kõigil eelmistel regattidel kokku on osalenud 93 naist.

*Regatil pole tundmatu jäätumisprobleem - on purjetatud temperatuuride vahemikus - 5 kuni + 40 ?C.

*1997. a sai võistlus oma veebilehekülje, kuhu värsked andmed laekusid iga kuue ja nüüdsel regatil peaksid tekkima iga tunni tagant - www.volvooceanrace.org Ka igal võistleval jahil on oma veebilehekülg.

*1997/98. a võistlust kajastas ka televisioon, mille vahendusel sai regatti jälgida 193 riigis, sh Soome, Rootsi ja Vene kanalitel. Vaatajate arvult oli võistlus maailma esimese seitsme spordisündmuse hulgas, tänavu loodetakse enamat.

Allikas: Tehnikamaailm www.tehnikamaailm.ee

printerisõbralik versioon esita küsimus