Eesti elu ja majandus kolmandal aastatuhandel

Eesti elu ja majandus kolmandal aastatuhandel
August Leppä

Esiteks: proovin esitada arvamuse järgmise aastatuhande kohta nii lühidalt kui võimalik, et oleks vähem vigu, kui seda arvamust loetakse viie aasta pärast. Eesti elu horisont on kindlasti pikenenud vähemalt kümne aasta võrra eluasemulaenude kaudu, kui mitte teistmoodi - aga veel paljugi võib juhtuda juba enne seda. Kui tänase börsi käitumist on võimalik prognoosida enam - vähem hästi, miks mitte tuleviku arenguid. Aga mineviku trendide põhjal see küll ei õnnestu.
Teiseks: kardan, et Eesti tuleviku arengut on parem arutada marksismi aga mitte leninismi põhjal ning informaatikaühiskonna või rahvusriigi ideede kaudu. Majandusest sõltub Eesti poliitiline tulevik nii sisepoliitisel kui rahvusvahelisel tasemel. 21. sajandi projekt oleks võib-olla ikkagi veel tundmata, kui majandus oleks SRÜ riikide tasemel. Siber on informaatikaühiskonnast veel väga kaugel. Loomulikult on keel ja rahvus tihedalt seotud majandusega, aga siin ja nüüd arvan ma, et Eesti suurim oht on majanduse poolel.
Kolmandaks: need mõtted ja nende esimesed read on algatatud väikse kõrtsi lauas purjuspäise omaniku poolt, vaadates uue Euroopa uue Kremli (loe Brüsseli) poole. Belgia väikelinnade elu paistab siit aknast sama kui aastakümneid tagasi, kui ainult autod välja arvata. Võib-olla sarnaselt Saksa majandusimega aastakümneid tagasi, areneb elu Läänemere idarannikul hästi ja kiiremini kui mujal, just selletõttu, et midagi vana polnud vaja eriti säilitada.
Neljandaks: raske on määratleda suhtumist rahvusliku hinge ja rahvusvahelise mõju vahekorda. Ilma rahvuse himuta oma rahva elu parandamiseks poleks 90 aastate majandusime olnud võimalik, aga ilma rahvusvahelise ja liberaalse seoseta välismaailmaga see ei jätku. Võib-olla on sellele kerge lahendus - ikkagi väike riik ja tema inimesed teavad, et arvestada saab vaid iseendaga, seda enam, mida enam nad tunnevad välismaa elu. Ja veel, kui majanduslik kindlustatus on tasemel, mis selliseid asju üldse võimaldab arutada.

Vene karu ei kao kunagi

Üks kõige selgem asi majandust vaadates on see, et Narva jõe tagune karu ei kao kunagi. See on olnud seal sajandeid ja on ka tulevikus. Ja kes on see majandusteadlane või inimene tänavalt, kes veel täna loodab, et vene majandus hästi edasi areneb täna ja lähitulevikus? Kui sellist asjatundjat võiks leida veel peale 1998. a. majanduskriisi, peaks ta olema pärit eriti kaugelt läänest, pigem Ameerikast. Kui oled elanud karu lähedal ja mõtled majandusprobleemidele, mis tulevad idast, õpid neidki riske kartma. Rahvusvaheliste organisatsioonide prognoosid on teine asi, nende eesmärk on lisada usaldust maailmamajandusele. Lühidalt: kogu "õnn ja rõõm" Eesti majandusele on olnud problemaatilised poliitilised suhted Venemaaga. Seetõttu on olnud vaja enam kui Lätis või Leedus vaadata lääne turu poole ja seetõttu on majanduskriiside mõju natuke väiksem kui teistes Baltimaades. Ma usun ja kardan veel, et nii on ka tulevikus, nii kaugele, kui ma näen. Nii palju on nähtud optimistlikke prognoose Vene majandusest, aga Eesti majandus on nii väike, et tugev side idaga oleks eriti riskantne strateegia.
Teiselt poolt Eesti gateway positsioon ida ja lääne vahel on ka suhteline edu. Selle pealt on võimalik teenida. Aga mitte investeerida, mitte müüa krediidiga, esialgu ettevaatlikkus ja kauplemine ainult sularahaga. Teine asi on veel see, et välisinvestorid ei tee eriti suurt vahet Venemaa ja teiste üleminekuriikide vahel. Mida kaugemal ja mida erinevam seda parem.
Majanduse areng on ainukene tee muulaste kergele integreerimisele Eesti ühiskonda. Eestlasi nendest ei tule veel pikal ajal, aga solidaarsus Eesti riigi suhtes tuleneb otseselt majanduse olukorrast veel mitme sugupõlve vältel.
Ühinemine Euroopaga pole ainukene võimalus, kuid ilma oluliste loodusvaradeta ja kaugel Euroopa keskusest, pole teist mõistlikku võimalust Majanduslik ühinemine EL-ga ei tähenda seda, et tulud tõuseksid automaatselt samale tasemele. Selle eest hoolitsevad kindlasti Lõuna-Euroopa maad ja Brüsseli eelarve maht.
Liidu liikmesriigile on kindlustatud poliitiline turvalisus. Majanduses näitab ettevõtete konkurents Euroopas ja ka teistes riikides veel enne järgmise sajandi algust ikkagi konsentreerumist. Ainult tugevad ja suured rahvusvahelised ettevõtted säilitavad elu Euroopa siseturul ja ka maailmaturul. See tähendab, et eriti palju Euroopa tasemel olevaid iseseisvaid ettevõtteid Eestisse ei mahu. Viidates pangandusturu arenemisele, et Eesti on liiga väike isegi ühele Euroopa tasemel pangale. Kui viie aasta pärast on Eesti natuke lähemal EL uksele, ühel või teisel pool, on kodumaine toodang veelgi enam välismaa kapitali käes. Aga kes seda märkab, niikaua kui SKT kasvab. Aga see osa tööjõust, kes ei täida lääne tööturu tingimusi või saab tunda Vene majanduse kõikumise lööke, märkab, et tulevikus ei pruugi elu kaugeltki rahulikum olla.

Välismaalasest omaniku oht rahvusriigi iseseisvusele

Üleminekuriikide või arenevate turgude börsidel on näha nende turgude sõltuvust maailma turgudest. Mida väiksem ja mida kaugemal, seda suurem on kõikumine, kui vahendid tulevad välisinvestoride käest. Kardan, et nii on ka tulevikus. Rahvusmajanduse strateegia peaks olema konservatiivne, nii et kõik ei ole kõige võimsama käes.
Usaldusest Eesti krooni suhtes ma ei räägi, Eesti pankuritel on ainult usaldus iseenda vastu. Aga kui krooni on nii kaua püsinud, oleks hea, kui ta püsiks edasi kuni vahetamiseni euroga.
Teiselt poolt, jumal tänatud, 90. aastate majanduse eesmärk on olnud avatud konkurents kõigile ja välisinvestoride vähene eelistamine privatiseerimises. Strateegiline investor koos lääne tehnoloogiaga on kindlasti olnud parem alternatiiv kui vene stiilis erastamine ja väliskonkurentsi piiramine. Välisinvestoride osakaal nii börsil kui otseinvesteeringutes üldse on selge baromeeter majanduse olukorrale. Mida enam, seda parem, kuna see peegeldab majanduse usaldusväärsust. Jälle võiks öelda, et rahvusriigi ja riigi kodanike huvid oleksid nagu teised, aga pikemas perspektiivis on majanduse areng ja ka riigi poliitiline areng kindlustatud ainult siis, kui EL või lääne majandusel on tarbeks majandushuvi, mida siin kaitsta. Investeeringute ja tulude kaitsmine on teine asi, kui demokraatia ja vabaduse kaitsmine. Kes seda ei usu, võib vaadata Kosovo poole.
Loomulikult, välisomaniku huvid mõjutavad riigi ja inimeste elu teistpidi kui kodumaiste investorite mõttemall. Seda on tulevikus kerge näha mitte ainult ettevõtetes või majanduses. Ka mõju kultuurile on paratamatu. Aga kas teist võimalust üldse on, kui elutaseme tõstmine on eesmärk?

Kas on midagi muud peale inimkapitali

Väikese Eesti riigi ainukene vara on tema kvalifitseeritud tööjõud. Loomulikult on võimalik mainida põlevkivi, metsade puuvarasid või gateway positsiooni lääne ja ida vahel, aga viimane on juba sõltuv gateway positioonil olevate inimeste kvaliteedist. Ja kui inimkapital on ainukene majanduse arengut piirav tegur, siis selle hind on tõesti otsustav tegur. Juba nüüd on tööjõu hinna tähtsus selge välisinvestoride otsuste põhjal, aga tulevikus on kõige tähtsam töö hinna ja kvaliteedi suhe.
Kuidas arvestada tööjõu kvaliteeti? See pole ainult koolituse küsimus, sellega on seotud terve ühiskonna areng ja elu, seda mõjutab terve infoühiskonna tase ja tõus. Mobiilide arv inimeste kohta pole ainukene asi, interneti kasutamise oskus ka ei ole kõikehõlmav arvestamise meetod, nii tähtsad kui sellised asjad ongi. Infoühiskonnas elamine 21. sajandi moodi on vanematele inimestele raskesti mõistetav. Arenemine ilma vana mõtteviisi piirava mõjuta on kindlasti palju kiirem.
Tööjõu hind on tõusnud ja tõuseb Eestis kiiremini kui mujal, aga tööviljakuse arengu tõttu pole konkurentsivõimalus veel oluliselt vähenenud. Järgmiseks sajandiks on selline võimalus aga lõpuni kasutatud. Järgmisel sajandil on ka vana veneaegne tööjõud pensionil ja tehnoloogia "gap" lääneturuga kadunud. Kui tööjõud sellel ajal on konkurentsivõimeline, on hea, kuid ma ei usu, et olukord on nii hea, kui peaks olema. Neid inimesi, kes tulevad tööturule EL ajal on koolitanud õpetajad, kes ise on koolitatud stagnaajal. Ka rahvusvahelised kontaktid Euroopaga pole veel sellisel tasemel, kui nad peaksid olema. Kultuuriinimesed kardavad palju enam seda, et rahva oma kultuur kaob rahvusvahelise surve all, aga ilma tugeva majanduseta pole sellest kultuurist midagi kasu.
Ajakirjanduse käitumine on vaid väike osa tööjõu kvaliteedist. Ajakirjandus pole piisavalt kompetentne, aga teiselt poolt on Eesti kõige vähem korrumpeerunud kõikide üleminekuriikide hulgas. Ka vähene korruptsioon on üks osa tööjõu kvaliteedist.

Kas parim asi Eesti elule on rahvusvaheline mõju?

Ma olen proovinud tõestada, et kõige parem tee rahvusriigi säilimisele ja rahvuskultuuri arenemisele, on rahvusvaheliste kontaktide edenemine. Väga palju räägitakse sellest, kui vana ja tugev on Eesti side Euroopa kultuuriga ja kas Eesti riik on eriti euroopalik või mitte, aga majanduses samal ajal pole ühinemine lääne turuga veel kaugeltki saavutatud. Eesti majanduse ühinemine soome ja rootsi kapitaliga on ainult üks samm sellel pikal teel. Loomulikult on integreerumine arenenud kiiremini kui teistes Baltimaades, aga võib-olla enam põhjapoole, kui see oleks hea.
Ja miks on vaja veelgi enam ühendust läänega? Just seetõttu, et Vene karu ei kao. Tugev majandus lahendab vastuolud idapiiril ja kergendab muulaste integreerumist. Vene majanduse baasile ehitatud firmad on kurbadest kogemustest õppinud, aga lääneturule vajalik konkurentsvõim tuleb hankida vaid läänest.
Idanaabri mõjule on võimalik oht ka läänest. Integreerumine lääne siseturuga integreerib palju eesti ettevõtteid rahvusvaheliste firmadesse. Selline integreerumine on võimalik ainult rahvusvahelise konkurentsi tingimusi täitva tööjõu kaudu ja abil. See on kõige määravam küsimus Eesti tuleviku jaoks. Kalevipoja tundmine aitab küll suhelda rahvusvahelisel tasemel ilma eneseväärikustunnet kaotamata, aga tööturul on oskused ja keelte valdamine siiski palju tähtsamad.

www.agenda21.ee

printerisõbralik versioon esita küsimus