Millisena näen Eestit 100 aasta pärast

Millisena näen Eestit 100 aasta pärast
Ahto Oja

Eestis on 21. sajandi lõpuks hubane ja turvaline loodus-, tehis- ja vaimsuskeskkonnaga "Valge Rassi (kunagise Euroopa) Liidu" väike liikmesriik. See on saavutatud tasakaalu kaudu erinevate, minevikus mittetasakaalus olnud tegurite koostoimel, nagu sisemise ja välise, inimese ja looduse, meie ja naabrite (maade), vaimse ja materiaalse, impordi ja ekspordi, rikaste ja vaeste, sündide ja surmade tasakaalu vahel. Iive on positiivne, haridus on elukestev ja kompleksne, haritus on avaram, inimestel on aega ja vahendeid nautida kauneid kunste, Eestil on koht maailma kultuurikaardil. Majandus on stabiilne, jätkuvalt suutlik, kuna on leitud oma orvid. Need on oma teadmiste ja oskuste konkurentsivõimeline müük Eestist füüsiliselt lahkumata, infotehnoloogia juhtiv roll nii ekspordiartiklina kui tööandjana, kiiresti turuvajadustele reageeriv majandus, stabiilne ja turvaline pangandus, ("omamoodi" Shveits 2), puutumatu ja ürgne loodus, sotsiaalne tasakaal ja õiglus, tolerantne suhtumine inimesesse.
Eesti on edukas väikeste riikide koostöö eestvedaja. Kunagine Tallinna väikeriikide kohtumine on juba traditsioon, millest on välja kasvanud omalaadne uus võrdsete võimalustega Ühinenud Väikerahvaste Organisatsioon (ÜVRO). ÜRO on jäänud ajalooliseks hiiglaseks, omamoodi usulis-religioosseks sektiks, lahendades peamiselt arengumaade (musta mandri riikide) probleeme. Maailmas on saavutatud tasakaal kolme peamise religiooni/kultuuriareaali vahel: rooma-katoliku-luteri-õigeusu (valge), asiaatlike (kollane) ja loodususundite (musta rassi) vahel. Globaalprobleemid on regionaliseerunud: arenenud (valge ja osaliselt kollane) hoiab oma probleemid ja nende lahendused piirides, mis arvestab inimeste arvu ja tootliku maa suhet (toidavad end ise), arengumaad (vanas terminoloogias kolmas ja neljas maailm), rabelevad nälja, iibe ja ressursiprobleemidega, mida parasjagu Valge Kultuur lõa otsas hoiab. Teatud määral on toimunud kultuuriline murrang ka sealse kultuuri arhetüüpides, samavõrra on arenenud maailm andmas neile infotehnoloogiat, mille saamise tingimusteta eeldus on ressursside ja inimeste vastavusse viimine. Kui muu ei aita, siis kasutatakse jõumeetodeid, kuid mis teadlikkuse, kultuuri ja väärtushinnangute muutuste tagajärjel üha vähenevad.
Kuna valitseb tasakaal ja kokkulepe rasside/religioonide vahel, siis maailmavallutust enam keegi (religioon/usund, riik, piirkond) ei planeeri, mis võimaldab kõiki ressursse kasutada elu arendavaks tegevuseks. Sellise olukorra tingimusteta eeldus on väärtushinnangute ning inimese ja looduse (eetilise) suhte radikaalne muutus: seniselt inimkeskselt suhtumiselt inimese ja looduse tasakaalu keskseks suhteks. Teiste sõnadega, inimesel pole mingit õigustust pidada enda heaolu ja toimetulekut tähtsamaks teiste elus ja eluta looduse subjektide toimetulekust, välja arvatud ellujäämise ja läheduse printsiibid. Teise eluvormi hävitamine on õigustatud ainult oma füsioloogiliseks toimetulekuks, kasutada selleks tuleks ainult geograafiliselt lähedasi ressursse.
Senises inimekeskse loodussuhte puhul samastas inimene end eelkõige oma lähima vaimse ja füüsilise keskkonnaga, kus ta lähtus loodusseadustest, mis tingisid ka tarbimise ja ületarbimise (punase kuninganna efekt, kus edukus "emaste" ees võrdus mammona hulgaga ja sulgede värvikirevusega). Inimkeskse loodussuhte korral käsitleti loodust ressursina, inimene vastutas looduses toimunud muutuste ees ainult selle võrra, mil see rikkus inimese kas esteetilist või muud looduskasutuse viisi (teise inimese või oma silmarõõmu pärast). Loodusel ei olnud väärtust iseeneses.
Muutunud eetiline suhe loodusesse andis loodusele uue väärtuse. Loodus muutus inimesele kõigis toiminguis võrdväärseks partneriks. Loodusseadused said õigussüsteemi osaks, loodusel olid samasugused õigused kui inimestel, need olid sätestatud konventsioonides ja ülimuslikud rahvusliku seadustiku ees. Loodusel oli õigus kaevata inimene kohtusse, advokaadina adekvaatne loodusseaduste tõlgendus vastavate võimetega inimeste, 20. sajandi mõistes nõidade poolt. See erines ainult kolme kultuuri (valge, musta ja kollase) iseärasuste raames, samavõrra kui erines nende kultuuride suhtumine nõia-selgeltnägija-ülisuhtleja staatusesse. Humaansust ei käsitleta enam pelgalt inimese väärtustamisena. Humanism on asendunud tasakaalu ja võrdsete võimalustega. Väärtus ja loomulik olek on tasakaal, võrdne partnerlus, võrgustumine, arvutivõrk ja seeneniidistik on iseenesest mõistetavad sünonüümid, piiri reaalsuse ja virtuaalsuse vahel eraldas ainult üks arvutiklahv exit.
Loodussuhte muutust käivitavaks katalüsaatoriks oli (loodus)keskkonnas toimuvate globaalprobleemide teadvustamine, mis oli ülemaailmne ja ei sõltunud riigipiiridest ja kultuuridest, mõistmine, et inimene ei saa eksisteerida eraldi loodusest. See oli paratamatuse mõistmine, sellele aitas kaasa ka uuenenud haridus- ja õpetussüsteem, kus õpetus toimus kompleksselt, eelkõige olid õpetajateteks hea kujutlusvõimega, seoseid mõistvad jutuvestjad, õpetamise meetodiks oli rühmatöö, praktiline töö, kehalise, vaimse ja hingelise komponendi võrdne arendamine. Õpetaja oli Guru. Suur roll oli huviringidel, seal veetsid inimesed suure osa oma ajast. Elu ja areng olid väga väikese kogukonna kesksed, suurimad üksused olid külad ja paneelmajad (väikseimad korrusenaabrid, trepikoda jne.). Ehituses ja toiduainetööstuses kasutati ainult looduslikke ja kohalikke materjale ning tooraineid.
Inimese ja looduse tasakaalu, uuenenud eetilise suhte väljundid igapäevaelus olid teistsugused ehitused, elu- ja töökeskkonnad. Infotehnoloogia laialdane levik ja infrastruktuuri kõrge tase võimaldasid töötada kodus, soojad suhted kogukonna sees ja huviringides tasakaalustasid suhtlemisvajadused. Transport oli heitmevaba, reisimine toimus eelkõige elamuste hankimiseks. Ülemaailmane reisimine oli odav. Reisimine Universumis oli mõnevõrra kallim. Teatud kindla aja tagant, mis sõltus indiviidi eripärast, soovist ja kohanemisvõimest, toimus keskkonnavahetus (-muutus), kuid mitte kardinaalselt erinevasse, vaid sarnaselt mõtlevasse kogukonda. Kogukonnad katsid pea kõik mõeldavad ja mõeldamatud inim-, loodus ja muud eripärad. Näiteks eksisteerib tänapäeval nekrofiilide kogukond, vaesed kogukonnad müüsid oma lahkunud kaaslased nekrofiilidele partneriteks, teenides sellega elatist, samas ei pidanud nekrofiilid enam ise tapma või surnukuuridest oma "armsamaid " varastama. Samalaadselt olid kogukonnad homoseksuaalidele, põrguinglitele, sektidele ja mis iganes erinevatele loomulikele ihadele. Loomuväärastumisi enam polnud, valitses eluterve (loodusseadustele vastav) suhtumine nii seksi kui surma. Seksuaaltung oli tasakaalus rahuldamise võimalustega, kui tuli isu, oli võimalus vahetuks vahekorraks, prostitutsioon sai võrdväärseks teenuseks kõikide teistega. Samas ei olnud välistatud terved ja tugevad peresuhted, mis püsisid kaljukindlalt mitte seksuaalsusel, vaid vastastikusel usaldusel ja mõistmisel. Tehnoloogia areng võimaldas täpselt prognoosida nii rasestumise kui selle vältimise, haigused ja muud ohud, mis tagas kogukonna iibe vastavalt paikkonna ressurssidele. Kõigile oli ilmselge abordi loomuvastasus, tehnoloogia tagas selle mittevajalikkuse. Sama loomulik oli suhtumine surma. Eetilise suhte ja loodusseaduste absoluutse mõistmise tõttu sai suhtumine surma loomulikuks ja looduslikuks. Surm ega surnud ei olnud kultuseobjektid, põrmud tuhastati iseenestmõistetavusega.
Mida lähamale sajandi lõpule, seda suuremad olid muutused. Jäätmeid 20. sajandi mõttes enam ei eksisteerinud. Igasugune tootmine ja tarbimine viidi jäätmevaba tasemeni ja suletud tsükliteni. Geenitehnoloogia areng tagas peaaegu piiramatu eluea. Inimesed kasutavad oma ajust juba tervelt 10%. Kõik üle 500-aastased saadetakse vabatahtlikult Universumisse uusi galaktikaid uurima ja asustama. Kosmoselaevad on isemajandavad peaaegu eatud "väikesed lendavad planeedid". Teisi Planeete asustavad Maa tulnukad-ufonaudid. Väga pikas perspektiivis, kui Päike jahtuma hakkab, lõpeb elu Maal, kuid "lendavad saarekesed" universumis leiavad kindlasti uusi tekkivaid tähesüsteeme, kus kohalikku bioloogilisse arengusse mõistust viljastada, ja kõik hakkab jälle otsast peale, nii nagu kunagi ka Maal.

www.agenda21.ee

printerisõbralik versioon esita küsimus