Kirkad Iridiumid
LEMBIT KURIK,
Tallinna Tehnikaülikooli füüsikainstituudi teadur.

Arvatavasti on meist enamus mõnel varakevadisel päeval kellegi tähelepanu võitmiseks või lihtsalt ärritamiseks võtnud taskupeegli ja suunanud päikesejänku “ohvri” silma. Kindlasti oleme isegi “ohvriks” olnud ja teame, et peeglist paistev päike on silmipimestavalt ere. Nüüd on ka taevasse tekkinud selline vallatu tähelepanupüüdja, kes meile aeg-ajalt silma teeb.

Need uued tegijad taevas on Motorola globaalse satelliitmobiilsidesüsteemi Iridium satelliidid, mis tiirlevad kuuel polaarorbiidil 780 km kõrgusel maapinnast.

5. maist 1997 kuni 17. maini 1998 (osa asendussatelliite on orbiidile saadetud ka hiljem) lähetasid neid kosmosesse Ameerika Ühendriikide Delta II, Venemaa Proton ja Hiina Long March 2C/SD kanderaketid.

Nimetus Iridium on tulnud keemiliste elementide perioodilisuse tabeli 77. elemendi, iriidiumi, järgi, sest algselt kavandati seitsmel polaarorbiidil 77 satelliidi kasutamist — tiirleb ju iriidiumi tuuma ümber samuti 77 elektroni. Uudse mikrolainetehnika kasutuselevõtt võimaldas satelliitide arvu vähendada siiski 66ni (nii et uus nimetus võiks olla perioodilisuse süsteemi 66. elemendi järgi Düsproosium).

Kõik satelliidid on suhteliselt lihtsa ehitusega. Nende põhiosad on kommunikatsiooniplokk, päikesepatareid, aku ning antennid, seda nii mobiil-, satelliit—maa- ja satelliit—satelliitsideks. Satelliidi pikitelg on alati risti maapinnaga. Peeglina käituvad kolm mobiilside antenni, mis paiknevad 120kraadise sammuga ümber satelliidi pikitelje ja on 40 kraadise nurga all korpuse suhtes. Need antennid on poleeritud alumiiniumist pinnaga ja ainult 188 cm pikad, 86 cm laiad ning 4 cm paksud plaadid, mis viimistletud hõbedaga kaetud tefloonikihiga. Iga plaat sisaldab 106 antennielementi. Selliselt peegelpinnalt Maale peegeldunud päikesejänku läbimõõt on väike ja seetõttu paistab satelliit maalt vaadates väga heledana. Maksimaalne heledus võib ulatuda -8 tähesuuruseni. Võrdluseks — Veenuse heledus on parimal juhul -4,9, täiskuul -12 tähesuurust. Iridium-satelliit, liikudes madalal orbiidil kiirusega ligikaudu 7,5 km/s, teeb täistiiru ümber maakera 100 minuti ja 28 sekundiga. Esimeses lähenduses sama kiirusega liigub maapinnal ka satelliidi antennilt peegeldunud (suurusjärgus kuni 100 km läbimõõduga) valguslaik. Nendest andmetest on lihtne näha, et eredat peegeldunud valgusesähvatust peaksime nägema natuke üle kümne sekundi. Reaalselt ongi sähvatuse kestvuseks 5-20 sekundit. Pool sellest ajast kasvab heledus kiiresti, et siis sama ruttu kahaneda. Jälgitav on ka valgustäpi liikumine tähistaeva foonil. Raadionähtavuse piirkonnas asub üks satelliit siiski kuni 15 minutit.

Tekib küsimus, kuidas tabada sellist lühiajalist sündmust, mis toimub öö jooksul keskeltläbi ainult 5 korda. Kindlasti ei ole meil kannatust ja aega öö läbi kõikvõimalikes suundades taevasse vahtida, kuigi võime sel juhul palju muudki huvitavat näha. Et ette teada sähvatuse toimumise aega ja kohta, peame teadma kõigepealt oma täpseid geograafilisi koordinaate. Koordinaatide leidmiseks on muidugi palju võimalusi. Selleks kõlbab isegi telefoniraamatus olev Eesti kaart, kui lisaks kasutada joonlauda ja natuke rehkendada. Vaja läheb ka soovitavalt internetiühendusega arvutit. German Space Operations Centre’i (GSOC) aadressil http://www2.gsoc.dlr.de/satvis/ võib leida andmeid paljude Maa tehiskaaslaste nähtavuse kohta, sealhulgas ka Iridiumi valgussähvatuste ennustused suvalises maakera punktis seitsmeks päevaks ette. Tallinna, Tartu, Pärnu ja Kohtla-Järve inimesed saavad isegi oma asukoha koordinaadid menüüst valida, teised peavad siiski asukohaandmed ise sisestama. Päringu vastuseks on tabel, milles on Iridiumilt peegeldunud valgussähvatuste täpne toimumise aeg, heledus, koordinaadid taevavõlvil ja natuke lisainformatsiooni. Ka oma täpseid geograafilisi koordinaate on väga mugav vaadata internetist, näiteks Regio atlasest aadressil http://atlas.ibs.ee/. Need kelle arvuti on ühendatud maailmaga ainult elektrivõrgu kaudu, peavad natuke rohkem vaeva nägema ja muretsema mõne selleks otstarbeks kohandatud arvutiprogrammi. Sobivad näiteks SkyMap versioon 6,2, SKYSAT versioon 0,6 jne. Vaja läheb veel selget taevast, mõni minut vaba aega ning võimegi nautida uut muljetavaldavat tehisnähtust. Ilutulestike populaarsus lubab oletada, et selline taevane valgusemäng võiks paljudele huvi pakkuda. Pealegi on see vähemalt meile tasuta ning jälgitav isegi oma koduaknast.

Mõni sõna ka sidesüsteemi Iridium tegelikust otstarbest. Eesmärk on luua globaalne digitaalne satelliitmobiiltelefonivõrk massiliseks individuaalseks kahepoolseks sideks. Süsteem koosneb kolmest põhikomponendist: satelliitmobiiltelefonid (ka piiparid), sidesatelliidid ja maapealsed tugijaamad. Satelliittelefon on väga sarnane tavalise GSM-telefoniga ning tavakasutaja ei pruugigi olulist vahet märgata. Osa satelliittelefone ongi kahesüsteemsed, võimaldades sidet ka GSM-võrgu kaudu. Esialgsete plaanide kohaselt pidi sidesüsteem käivituma 23. septembril 1998. aastal (samal päeval algas Washingtonis Satellite Communications Expo & Conference). Kuid väga tõenäoline on viivitus vajadusest asendada osa riketega satelliite uutega ja viimistleda süsteemi häälestamist. Eesti jaoks ei oma satelliitside teenus esialgu olulist tähtsust maapealse side kättesaadavuse ja hinna tõttu. Tulevikus olukord ilmselt muutub. Satelliitside areng on juba lähiaastatel ilmselt väga kiire ja muudab siin maailmas mõndagi.

7 / 1 9 9 8 N O V E M B E R HORISONT