See võis olla just 800 aastat tagasi, kui Eestimaad Maarjamaaks kutsuma hakati. Mida teavad tänapäeva piibliuurijad naisest, kelle järgi see nimi on antud...

Liivimaa kroonik Henrik on kirjutanud:

... Aga selle regulaarvaimulike konvendi ja piiskopi asukoha tõi piiskop Albert hiljem, kolmandal aastal pärast oma ametissepühitsemist*, Ükskülast üle Riiga ja pühendas piiskopliku toomkiriku koos kogu Liivimaaga õndsaima jumalaema Maarja auks. ...

Ajaloolane Enn Tarvel on kommenteerinud:

* Kõik see toimus tõenäoliselt 1201 või 1202, sest III peatükis on öeldud: Issanda aastal 1198 pühitsetakse auväärne Albert, Breemeni toomhärra, piiskopiks. Enn Tarvel lisab veel, et Albert pühitseti piiskopiks arvatavasti kevadel 1199, enne 25. märtsi, kui kroonika ajaarvamise järgi kestis veel aasta 1198.

Kristlik traditsioon on küllastunud Maarjat puudutavatest legendidest, samuti nagu liigub igasuguseid Piibli-väliseid pärimusi Jeesuse esimeste eluaastate kohta. Neile lisanduvad mitmelaadsed teoloogilised ettekujutused, nagu näiteks need, mis puudutavad Maarja neitsilikkust või kehalist taevasseminekut.*Kuigi Uue Testamendi autorite eesmärgiks ei olnud Maarja elu jäädvustamine, leiab asjatundja sealt ometigi mõningaid vihjeid. Lisanduvad muidugi teadmised 1. sajandil Vahemeremail elanud juutide kommetest ja tavadest. Kui jätta kõrvale Jeesuse sünniga seonduv, siis moodustas Maarja perekond ju osa tollasest juudi maailmast ja kultuurist – sellest faktist ei saa mööda mitte keegi, kes püüab mõista ja uurida ka Jeesuse õpetust, olgu või näiteks selle tähendust tollastele, s.t. tema esimestele kuulajatele.

Naine kuulsast suguvõsast

Uues Testamendis leidub siiski mitmeid lõike, mis vihjamisi puudutavad Maarjat. Paljud piibliuurijad on näiteks veendunud, et Luuka evangeeliumis (Lk 3:23–38) on ära toodud just nimelt Maarja perekonna sugupuu. Kuigi pealiskaudsel lähenemisel võib tunduda, et selles lõigus on juttu Joosepist (...Jeesus...Joosepi poeg), ollakse kreekakeelse teksti tõlgendamise kaudu ometi veendunud, et tekst keskendub mitte Joosepile, vaid Eelile, kes oli Maarja isa ja sedamööda siis ka maiste mõõdupuude järgi Jeesuse vanaisa. Kui see tõesti on nii, siis oli Maarja Serubbaabeli (ehitas üles Templi pärast Paabeli vangipõlve) ja kuningas Taaveti järeltulija ning pärines juuda hõimust.

Lisaks nimetatud sugupuule on Uues Testamendis veel mitu kohta, kus Maarjast juttu:

* kohtumine ingel Gabrieliga, kes kuulutas ette Jeesuse sündi (sageli nimetatakse seda sündmust Maarja kuulutamiseks),

* Maarja külaskäik oma sugulase Eliisabeti juurde Jeruusalemma,

* Jeesuse sünni lugu,

* Idamaa tarkade külaskäik,

* juhtum Templis ajal, mil Jeesus oli 12-aastane,

* Kaana pulm,

* Jeesuse Galilea-äärse tegutsemise perioodist meenutatav juhtum, mil Jeesus õpetas parasjagu ühes majas ja keeldus minemast välja Maarjaga (ja vendadega) rääkima (Mt 12:46-48; Mk 3:31-35; Lk 8:19-21). Jeesuse vendade nimetamist tõlgendavad erinevad teoloogid erinevalt – sõltuvalt neist eeldustest, millest nad lähtuvad. Matteuse evangeeliumis (13:55) on nimepidi ära toodud neli Jeesuse venda – Jaakobus, Joosep, Siimona ja Juuda (Markuse evangeeliumis, 6:3, kolm – Jaakobus, Juuda ja Siimona). Nimetatakse ka õdesid. Originaalis kasutatav kreekakeelne väljend ei lisa antud juhul eriti selgust, sest kasutatud on üldlevinud sõna, mis tähendab “vend”. Roomakatoliku kiriku seisukoha järgi jäi Maarja neitsiks elu lõpuni, mis välistab võimaluse, et tegu võiks olla Jeesuse füüsiliste õdede-vendadega. Viimast mõtet kohtab apokrüüfilises Jaakobuse raamatus ning 15. sajandiks olid selle paljud omaks võtnud. 431. aastal toimunud Efesose kirikukogu süvendas taolist suhtumist, austades Maarjat tiitliga Theotokos ehk jumalaema (sõna-sõnalt – Jumala kandja). Selle doktriini tunnistamisel jääb kaks võimalust – kas nimetatud isikud on Joosepi lapsed eelmisest abielust või on sõna “vend” kasutatud geneerilises, üldisemas tähenduses, mida aga üheski evangeeliumis kusagil mujal ette ei tule. Protestantlikus maailmas on Maarja jätkuva neitsilikkuse idee kõrvale heidetud ja nimetatud vendi peetakse Jeesuse poolvendadeks, kes sündisid Maarja ja Joosepi tavapärasest perekonnaelust pärast Jeesuse sündi. Kogu eelnev arutelu kehtib ka selles osas, mis puudutab Jeesuse õdesid.

* Ristilöömine.

Vahel arvatakse, et Maarjast on juttu ka ülestõusmispäeva hommikuste sündmuste puhul. Piibel nimetab Jeesuse ristilöömise ja ülestõusmisega seoses kolme Maarja-nimelist naist. Üks neist on Maarja Magdaleena, teine Jeesuse ema, kolmas aga Kloopase naine ja Jeesuse ema õde. Ükski evangeelium ei väida üheselt ja kindlalt, et ülestõusmispäeva hommikul oleks Jeesuse haua juures olnud tema ema. Markus ja Luukas nimetavad Maarjat, kes on Jaakobuse ema. On oletatud, et tegu on sellesama Jaakobusega, kes oli Jeruusalemma varakristliku koguduse juht ja keda on nimetatud Jeesuse vennaks. Niisiis võib tegu olla Jeesuse emaga, sest ta viibis kindlasti teiste naiste hulgas ristilöömise juures. Kui see tõesti nii on, siis võimaldab see teha huvitavaid järeldusi varakiriku suhtumisest Jeesusesse ja Maarjasse, võib-olla isegi seada kahtluse alla traditsiooni, mille kohaselt Maarjat väga kõrgelt austatakse.

Normaalne perekond

Kui jätta kõrvale Luuka evangeeliumi esimene peatükk, kus räägitakse Jeesuse sünni ettekuulutamisest, siis ülejäänud episoodide puhul on ju tegu üsna tavapäraste olukordadega. Intsident Jeruusalemma Templis ajal, mil Jeesus oli 12-aastane, viitab sellele, et perekonna igapäevaelu oli kulgenud Jeesuse lapsepõlveaastatel üsnagi tavapäraseid radu pidi. Kuna evangeeliumidest ei leia pärast Templi-sündmust enam ühtegi viidet Joosepile, vihjab see selgelt asjaolule, et Joosep ilmselt suri millalgi pärast Jeesuse 12. ja enne 30. sünnipäeva. Maarja pärast Joosepi surma tõenäoliselt uuesti ei abiellunud. Seda kinnitab ka fakt, et temaga seoses ei ole edaspidi juttu ühestki mehest, välja arvatud need, keda nimetatakse Jeesuse vendadeks. Samuti lõik Piiblist, kus Jeesus usaldab oma ema eest hoolitsemise jünger Johannesele. Lõppkokkuvõttes võib järeldada, et Maarja jäi ilmselt üsna noorelt leseks ning tema eest hoolitsemine langes suguvõsa hooleks.

Eeldades, et Maarja elas ikkagi traditsioonilises abielus, saab kõnealuste sündmuste toimumise aja kohta ka mõnevõrra täpsemaid oletusi teha. Tollastel juudi naistel oli kombeks lapsi rinnaga toita märksa kauem kui vaid imikueas. See tähendas ka teatava sündimuskontrolli rakendumist vähemalt kaks aastat pärast lapse sündi. Kuna evangeeliumid nimetavad perekonda kuuluvatena veel nelja venda ja nelja õde, siis näitab arvutus, et Jeesuse sünnist Maarja viimase lapse sünnini kulus vähemalt 16 aastat. Noore juudi mehe kõige sobivam naisevõtu vanus neil aegadel oligi 16–18 aastat ja järelikult oli Jeesus just umbes sama vana ajal, mil tema noorim õde või vend sündis. Teades, et Jeesus kunagi ei abiellunud, võib selle üheks loomulikuks põhjuseks pidada asjaolu, et just tema kui pere vanima poja õlgadele langes kohustus hoolitseda kogu perekonna heaolu eest. See vajadus sai päevakorda tõusta muidugi ainult siis, kui Joosep oli kas surnud, sandistunud või pere maha jätnud. Viimane võimalus näib ebatõenäoline, esimesed kaks aga täiesti võimalikud, nii et Joosep võis tõepoolest surra mõni aasta pärast kirjeldatud Templi-sündmusi.

Kuna Jeesus oli Maarja vanim poeg, õppis Maarja ilmselt kõiges tuginema Jeesusele kui inimesele, kes alati tundus säilitavat kontrolli asjade käigu üle, kel alati oli olemas lahendus mis tahes situatsioonile. Nii oli see ka pulmapeo ajal Kaanas, mil Maarja oli kindel, et Jeesus lahendab veini otsalõppemisega tekkinud ebamugava olukorra. Kas Maarja ootas, et Jeesus muudab vee veiniks? Ilmselt mitte. Ta lihtsalt teadis, et võib oma pojale loota ja oli kindel, et Jeesus leiab mingi lahenduse. Kaana pulma sündmuste käik annab ka teatavat lisainfot: arvestades Maarja hoolt ja muret veini lõppemise puhul, võib oletada, et tegu oli väga lähedase inimese (võib-olla isegi Jeesuse õe) pulmadega.

Juudi linn Naatsaret

Maarja ja tema perekonna käekäigu kohta saab ühtteist oletada ka Naatsareti asukoha ja tollaste olude põhjal. Naatsaret oli 1. sajandil suhteliselt väike linnake Lõuna-Galileas. Kuigi Joosep oli õppinud käsitööline (vastavat kreekakeelset sõna tõlgitakse tavaliselt kui “puusepp”), ei ole ometi kindel, et Joosep leidis Naatsaretist piisavalt tööd pere ülalpidamiseks. Naatsaretist umbes kuue kilomeetri kaugusele jäi aga Sepphoris, Jeesuse noorusaastateaegne Galilea pealinn. Heroodes Antipas, Heroodes Suure poeg ja Galilea valitseja 36. aastani, teostas enne 8. aastat Sepphorises mitmeid suuri ehitusprojekte, kus leidsid rakendust paljud käsitöölised. On küllaltki tõenäoline, et ka Joosep käis Sepphorises tööl. Võib-olla iga päev, aga hoopis tõenäolisemalt jäi ta sinna terveks töönädalaks. Kui Sepphorises kohtas paljude rahvaste esindajaid, siis Naatsaret oli väike ja läbinisti juudi linn. Muudest ajalooallikatest on teada, et just Naatsaret oli see paik, kuhu kogunesid juudi preestrid, kes valmistusid reisima Jeruusalemma, et teenida seal nädal aega Templis. Niisiis oli juudi kultuuritraditsioonide mõju Maarjale ja tema perele üsna suur.

Kahe poja vahel

Kooskõlas juudipärase keskkonna intensiivse mõjuga sai Jeesuse vennast Jaakobusest variser, kelle laiad teadmised ususeaduste ja traditsioonide vallas olid väga kõrgelt hinnatud. Jaakobuse sellist positsiooni tunnistab nii kristlik kui judaistlik pärimus. See asjaolu omakorda mõjutas ilmselt tugevalt kogu nende kodust õhkkonda, samuti Maarja ja Joosepi suhtumist usuküsimustesse. Ilmselt tõi taoline olukord kaasa ka perekonnasiseseid tülisid, mida Maarja pidi pealt kuulama, aga võib-olla ka lahendama. Tekstikatkend, mis räägib sellest, kuidas Maarja ja Jeesuse vennad ootavad rahvast õpetavat Jeesust, lubab oletada, et nende kavatsused ei piirdunud vaid sooviga Jeesusega vestelda. Nende soov oli ilmselt manitseda või noomida, sest Jeesus seadis oma tegevusega tõsiselt kahtluse alla variseride religioosse õpetuse. Võib vaid ette kujutada, mida Maarja taolise kokkupõrke puhul võis tunda. Tollastele juudi naistele oli tavapärane õppida meestelt ning variserina oli Jaakobus selles mõttes kaheldamatult autoriteet. Teisalt mõistis Maarja kindlasti ka Jeesuse erakordsust ning tõenäoliselt tundis ta end nende kahe oma perekonna mehe vahel nagu lõhkirebituna.

Piibel teda rohkem ei meenuta

Piibli jutustus Jeesuse ristilöömisest ja ülestõusmisest on viimane koht evangeeliumides, kus Maarjast juttu. Teda nähakse piineldes pealt vaatamas, kuidas hääbub tema ristile löödud poeg. Ristisurm oli kõige hirmsam karistus, mida roomlased võisid tollal kellelegi määrata. Maarja poega oli piinatud ja ta hukati kui tavaline kriminaalkurjategija. Taoline surm oli häbiks ja teotuseks mis tahes perekonnale. Ometigi ei hüljanud Maarja poega, viibis sündmuspaigal ja kannatas koos jünger Johannesega, kellel Jeesus palus oma ema eest hoolitseda. See oli tollases ühiskonnas väga oluline, sest naisel ei olnud peaaegu mingisugust iseseisvat positsiooni, kui tema kõrval ei olnud isa, meest või poega. Kuigi Jaakobusest oli vahepeal saanud Jeesuse õpetuse järgijaks, elas Maarja evangeeliumide andmetel kogu oma ülejäänud elu Johannese majas.

Jeesuse ülestõusmise hommikul võis Maarja olla nende seas, kes läksid hauale, kindlasti viibis ta aga nende hulgas, kes kogunesid Jeruusalemma ja said kuulda, et on juhtunud midagi senikuulmatut – Jeesus on surnuist üles tõusnud. Võib oletada, et kuna Maarja jäi elama Johannese majja, oli ta edaspidi jätkuvalt osa kiiresti arenevast kristlikust maailmast, kuigi Piibel rohkem Maarjat ei meenuta.

Galileamaa natsionalistid

1. sajandi juudi ühiskonna traditsioonidest ja elukeskkonnast lähtudes on võimalik lisada veel mõned detailid. Tänases Jeruusalemma vanalinnas, Betsata tiikide läheduses seisab kirik, mis on pühendatud Pühale Annale. Traditsiooni kohaselt on tegu paigaga, kus kasvas üles Maarja ema. Kuigi see konkreetne pärimus ei vasta ilmselt tõele, viitab Maarja sugulase Eliisabeti Jeruusalemmas elamise fakt sellele, et Maarja perekond võis alles hiljuti sealt Galileamaale asuda. Ja tõepoolest, veidi varem (ajaarvamise-eelse 2. sajandi lõpus) olid tollase juudi riigi valitsejad vallutanud Galilea ning rajanud sinna mõned uued asundused. Üks neist võis suure tõenäosusega olla Naatsaret. Galileasse ümberasunud olid eeskätt juudi natsionalistid, kes otsisid võimalust taaskehtestada võim kogu traditsioonilisel juutide asualal. Isegi 1. sajandi lõpul e.Kr., kui Joosep ja Maarja kihlusid, olid Naatsareti elanikud tõenäoliselt mitte ainult juudi päritolu, vaid lausa natsionalistlikult meelestatud.

Galileamaa elanikkonna rahvuslikule meelsusele viitab ka näiteks fakt, et aastal 8, kui Rooma kehtestas otsese kontrolli Juuda ja Samaaria üle, proovis üks Juuda-nimeline mees organiseerida Galileas vastupanu, mida võiks pidada isegi messiaanlikuks mässuks. Rooma surus vastuhaku julmalt maha, 1000 osalenut löödi üle maa risti, hoiatuseks neile, kes veel mõtlevad pead tõsta. Kõigest hoolimata puhkes 60 aastat hiljem taas ülestõus Rooma vastu, mis viis Templi purustamiseni. Niisiis pole Galileamaa juutide ja tema perekonna poliitilisi vaateid arvestades ilmselt juhus, et Jeesuse õpetuses oli tähtis koht mõistel Taevariik või Jumalariik.

Teisejärguline abielu

Juudi kommete valguses on tõenäoline, et Joosep kosis Maarjat, kui too oli 12 või 13 aastat vana – tollased juudi tütarlapsed abiellusid 14. ja 16. eluaasta vahel, olles eelnevalt umbes aasta kihlatud olnud. Niisiis pidi Maarja olema vaevalt teismeliseikka jõudnud, kui ingel Gabriel talle kuulutas, et ta jääb lapseootele. Asjade taoline käik muutis Maarja elu keerulisemaks – oli selge, et parimal juhul ta lihtsalt häbistab oma vanemaid, kes arvavad, et ta on käitunud ebasündsalt ja olnud enne abiellumist koos oma kihlatuga (või isegi koguni kellegi teisega!). Tema rasedus tõi häbi kogu perekonnale. Ning Joosep ju teadis, et ta pole selle veel sündimata lapse isa!

Selle asemel, et teha läbi uhke pulmatseremoonia, nagu tema sõbrannadel oli olnud, ja pidada suurt pidu (nagu palju aastaid hiljem Kaanas), algas Maarja abielu tagasihoidlikult ja isegi alandavalt sellega, et ta lihtsalt kolis vanemate juurest tulevase mehe koju, enne kui kihlusaeg ametlikult täis sai. Taoline abielu oli juudi tavade järgi küll seaduslik, kuid olemuselt teisejärguline. Joosepil polnud ka aega ehitada neile elumaja ja koguda kokku pruudiluna, mis oleks pidanud aitama Maarjal tulla toime siis, kui Joosep peaks surema enne teda, ning nad alustasid oma abielu vaesuses, pidades ilmselt palju vaeva nägema, et kuidagi ots otsaga kokku tulla. Sellele vihjab ka Luuka evangeelium, mille järgi Maarja ohverdab puhastuspäevade puhul Jeruusalemma Templis vaid kaks turteltuvi – niisugune ohver oli lubatud vaid kõige vaesematele, kellel polnud midagi muud ohvriks tuua.

Millalgi Jeesuse sünni ja umbes aasta hiljem teostunud Idamaa tarkade külaskäigu (Mt 2:1-12) vahel rajas perekond endale kodu Petlemma, kuhu nad oleksid ka pärast Egiptuses varjul oldud aastaid tagasi pöördunud, kui nad ei oleks tundnud hirmu Heroodes Suure poja Arhelaose ees, kes selles piirkonnas valitses (Mt 2:19-23). Isolatsiooni Petlemmas, eemal perekondadest ja sõpradest, oli kindlasti psühholoogiliselt kergem taluda kui skandaali, mis oleks neid saatnud Naatsaretti naasmisel – seda ajani, mil päevakorda tõusis perekonna julgeolek ja ilmselt koguni nende ellujäämine. See, et Maarja ootamatu rasedus oli Naatsareti inimestele hästi teada ja et vastav teadmine levis üldiselt siis, kui Jeesusest sai avaliku elu tegelane, ilmneb üheselt kommentaaridest, mida nii Galileas kui Jeruusalemmas Jeesuse vanemate kohta esitati (vt. nt. Mt 13:55).

Unikaalne naine ja patuste eestkostja Jumala juures

Maarja oli tõepoolest unikaalne naine ja temaga juhtus midagi niisugust, millest unistasid kõik tema põlvkonna juudi tütarlapsed – sest kristliku traditsiooni järgi tõi just tema ilmale tõotatud messiase. Aga koos sellega tulid ka kohustused ja südamevalu.

Maarja ja tema elu inspireeris paljudele järgmiste põlvkondade kristlasi. Umbes 3. sajandi lõpust pärinevad esimesed andmed selle kohta, et mõningates kogudustes usuti, nagu oleks Maarja efektiivne eestkostja Jumala juures ning hakati palvetama ka otseselt tema poole. Hilisematel sajanditel leidis see usk väljenduse Ave Maria palves, roosikrantsi kasutamises, samuti mitmesugustes palverännakutes Maarjaga seostatud paikadesse. Kiriklikus traditsioonis tähistatakse pidustustega ka väga mitmesuguseid Maarja eluga seotud sündmusi, olgu neid siis Piiblis puudutatud või mitte.

*Neitsilikkuse ehk puhta eostumise kontseptsiooni kohaselt ei olnud Maarja Jeesuse eostamise ajal mitte ainult neitsi, vaid üldse patuta, ning jäi selliseks elu lõpuni. Taoline vaatenurk levis eeskätt keskajal (14. sajandil), eriti laiaulatuslikult 1420. aastatel. Roomakatoliku kiriku dogmaks kuulutati vastav seisukoht 1854. aastal. Maarja kehalise taevamineku dogma puudutab teooriat selle kohta, et kui Maarja suri, võeti ta tervenisti taevasse ning maa peale ei jäänud mingeid tema maiseid jäänuseid, mida oleks saanud maha matta. Taoline idee kujunes välja millalgi 4. sajandil ning 6. sajandil tähistati kõnealust sündmust Idakirikus juba suure pidulikkusega. Vastav traditsioon levis ka Läände, kus seda järgiti üldiselt alates 7. sajandist. Idakirikus oli Maarja kehalise taevamineku idee laialt tuntud ja sellesse usuti üldiselt, kuid sellele ei antud kunagi nii selgepiirilist definitsiooni kui Läänes. Roomakatoliku kiriku dogmaks kuulutati Maarja kehaline taevaminek 1950. aastal. Kõige eelneva kõrval on huvitav tõdeda, et tänapäeval seisab Õlimäel õigeusu kirik, mis traditsiooni kohaselt on ehitatud paika, kuhu Maarja on maetud.

Richard Bennett (1948)
on Marietta ülikooli ajaloo ja religiooniloo professor.

printerisõbralik versioon

esita küsimus

viimati toimetatud: 21. 04. 2005. 10:18