et et

Tartu Hoiu-laenuühistu finantskool. Rahakool

Seksuaaltervise kool

Õigusabikool

NAISELT NAISELE. MEHELT MEHELE

Moekool

Autokoolid

Kuhu minna õppima. Õppematerjalid

Kuidas kindlustada lapse materiaalne tulevik



turvakood

Õpilaskooperatiiv

Kool.ee-haridusportaal :: Õpilaskooperatiiv Ei ole olemas kasutusjuhendit eluks. Õnneks on olemas www.kool.eeÕpilaskooperatiiv,Koolilaen, energialaen, matuselaen, matemaatika, ekool, e-kool, füüsika, ajalugu, seks, abort, laen

Avalehele  Tartu Hoiu-laenuühistu finantskool. Raha kool

Ühistegevusest. “Ühenduses on jõud” ] [ Raha tähtsus. Raha ringkäik majapidamises – sissetulek, väljaminek ja kokkuhoid. Milleks õpime? ] [ Ühistegevus vajab häid ja ausaid inimesi ] [ Tootja. Tarvitaja. Kauba ja raha liikumise suund. Vaheltkaupleja. Eksportöör. Importöör ] [ Õpilaskooperatiiv ] [ Õpilaskooperatiiv (järg) ]
[ Õpilaskooperatiiv (teine järg) ] [ Ühispankade tekkimine ja areng ] [ Vara ja elu kindlustus vastastikuse omaabi korraldusel ]

Õpilaskooperatiiv

Nimetage nüüd, mida ostate poest kui tarvitajad! Nimetage veel kord koolitarbeid, mida vajame õppetöös ja mida peame ostma!

Nimetasite ka sulepead. Vaadake, siin ta on. Kui teda saab müüa ja osta, siis ta on kaup. Kes on selle kauba tarvitajad?

Õpilased, kõik, kes kirjutavad.

Meie oleme tarvitajad. Kes on selle kauba tootja?

Selle kauba tootja on vabrik.

Kust sa ostsid selle kauba?

Ostsin poest.

Mis sa maksid?

Kümme senti.

Kes maksab kauba eest alati kõige kõrgema hinna?

Kõige kõrgema hinna maksab tarvitaja.

Meie oleme siis maksnud kõige kõrgema hinna selle kauba eest.

Meie ei tea, kuipalju saab vabrik, tootja sulepea eest müües esimesele jällemüüjale. Aga kindlasti on see palju väiksem meie poolt kaupmehele makstud hinnast.

Meile polegi siin tähtis just täpsus, vaid põhimõte. Oletame, et vabrik sai temast kolm senti. Kellelt oleks meil siis kasulikum osta, kas poest või otsekohe vabrikust?

Kasulikum oleks osta otsekohe vabrikust.

Teeme sellest otsese järelduse: Sul kadus täna kogemata sulepea. Mine joostes ja too vabrikust, saad kolme sendiga, ära osta poest, kuhu pead maksma tervelt kümme senti. Mis te arvate säärasest asjast?

Sedaviisi ei tule odavam, vaid arvamata korda kallimgi veel, sest tuleb arvestada teekulusid.

Nii. Seisame täpselt samasuguse ülesande ees nagu siis, kui läksime igaüks tarvitajaile mune müüma. Taht­sime kõrgemat hinda, aga saime tegelikult vähem kui ülesostjalt. Nii ka siin: läksime tootja käest odavasti ostma, aga tegelikult kulutame sellejuures palju roh­kem. Kuid munade eest saime kõrgema hinna kätte meile juba tuntud ühise jõu abil. Samuti toome ka sule­pea odavamini ära. Aga kuidas rakendame nüüd siin selle jõu abiks?

Samuti nagu munamüügi juures: üks läheb ja toob kõigile. Siis tuleb teekulu igaühe kohta odavam.

Jaa, põhimõtteliselt on see nii, aga selle asja läbivii­mine vajab pisut organiseerimist. Teeme selle enestele selgeks jällegi oletuste najal.

Oletame, et meid on siin 100 õpilast või tarvitajat. Saja sulepea pärast ei tihka ka veel vabriku poole pöör­duda. Aga ümberkaudu on veel üheksa sellist kooli, igas samuti 100 õpilast. Kõik vajavad sulepäid. Valime nüüd endi seast tragima õpilase. Teised koolid teevad samuti. Need kümme on meie volinikud, neile usaldame selle asja toimetamise. Nüüd on meil ühiselt vaja kohale toimetada tervelt 1000 sulepead. Volinikud lähevad määratud kohale kokku, peavad nõu maha ja saadavad vabrikule kirjaliku tellimise 1000 sulepea peale. Kirjale kirjutavad nimed alla ja — pitsati ka löövad alla.

Mis teie arvate, — kui nii ühiselt toimime, kes me siis kokku oleme?

Siis oleme õpilaste ühing.

Täiesti õige. Siis oleme juba organiseeritud ühing, kellel on oma valitud asjaajajad nagu juhatuski, ja sel korral on meil kindlasti ka oma ühingu nimetus ja ka pitsat ühingu nimetusega.

Vabrik saab kirja ja täidab tellimise, s.o. saadab kauba tulema ja adresseerib selle meile lähemasse raudtee­jaama, kuhu käskisime. Ühtlasi saadab ta meile arve ja näitab ära koha, kuhu peame maksma kauba eest raha.

Märkus: Arvud kui ha võrdluspildi võtame meelega terav-jooneliselt, et mõiste selgitamine oleks kergem, kuigi arvude vahe­korrad ei ole loomulikud: vaheteenistus liiga suur, samuti saate­kulu võrdlemisi kauba hulgaga jne.

N. Valla Õpilaste Ühingule.

Täitsime Teie tellimise ja saatsime teile raudteepagasiga:

    1000 sulepead ä 3 s…..3000 s.

Saatekulu  1000 sulepea pealt . . 1000 s.

  Kokku 4000 s.

Selle summa palume maksta N. ühispanka meie arvele. Siin kaasas pagasikviitung nr……..

Kõige austusega

(Firma nimetus)

Arvest leiame, et sulepea ühes saatekuludega tuleb meile maksma 4 senti.

Iga volinik kogub nüüd oma koolis igalt õpilaselt 4 senti, kokku koolist 400 senti. Kõigist koolidest kokku 4000 senti. Maksame selle ühispanka vabriku arvele ä

ra, volinikud loevad igaüks oma 100 sulepead pauna, lähevad ja jagavad igale õpilasele sulepea kätte. Nii olemegi saanud sulepea 10 sendi asemel 4 sendiga.

See oli ainult oletus ja tundub kui nali, aga põhimõt­telikult on see võimalik. Asja piltlikkuse mõttes võt­sime mitu kooli. Aga kindlasti on ka ühe kooli õpilastel võimalik ühiselt tellida otsekohe suurematest ostukohtadest õppevahendeid ja saada seetõttu need odavamini kui ostes lähemast poest ükshaaval.

Kuidas nimetatakse sellist õpilaste eneste poolt kor­raldatud vahetalitust koolitarvete hankimiseks?

Sellist vahetalitust nimetatakse õpilaskooperatiiviks.

Õpilaskooperatiivist kõneleme lähemalt edaspidi, aga teeme nüüd oma sulepeade suhtes veel ühe huvitava oletuse:

Meie saime sulepea tervelt 6 senti odavamini. Mis me ohverdasime omalt poolt selleks? Ei muud, kui tahet, üksmeelt ja natuke aega. Ärgem sellest hooligem ega arvestagem midagi ja otsustame nii: Poodi olek­sime maksnud niikuinii 10 senti, sest see on tavaline turuhind, maksame oma voliniku kätte ka 10 senti. Kaotanud pole me ju sellega midagi. 4 senti maksis tema sulepea eest ära, kuipalju jääb tema kätte üle­jääki?

Igaühelt jääb 6 senti, kogu õpilastelt 600 senti.

Aga tabame kaks jänest korraga: Maksame tema kätte 9 senti. Siis oleme kauba saanud odavamini kui poest ostes ja pealegi kokkuhoidu ka veel 5 senti, kokku 500 senti. Nii ühiskauplused teevadki. Nad jätavad peale kulude kokkuhoiuks kas või murdosakesegi, aga ikka jätavad.

Kelle raha see nüüd on, mis ülejäägina tema käes seisab, ja kes tohib seda kasutada?

See on ühingu raha ja ühing tohib seda ka kasutada oma tahtmise järgi.

Õige. Ja kuidas ühingu tahe pääseb maksvusele, seda me juba teame. Kui otsustame jätta selle tema kätte, siis seisab see seal. Kui aga otsustame tagasi võtta, siis on ta kohustatud seda meile maksma.

Kuidas te nüüd arvate, kas see 500 senti on meie lisasissetulek, kas oleme sellevõrra läinud rikkamaks, või on see meie kokkuhoid?

See on meie kokkuhoid.

Miks te arvate, et see on kokkuhoid?

Sellevõrra jäi meil raha välja andmata.

Sellepärast on see kokkuhoid, aga mitte lisateenis­tus. See ei muuda asja, kus me selle raha hoiame, kas ühingu kassas või oma käes.

Ühing maksab meile selle tagasi, kui me nõuame. Aga sa ostsid eile poest sulepea. Mine ja ütle poekaup­mehele: Ma ostsin eile Teie käest sulepea ja maksin 10 senti. Minu kokkuhoidu jäi teie kätte 6 senti, makske see mulle tagasi! Miks kaupmees ei ole kohustatud seda tagasi maksma?

See on tasu tema töövaeva eest, sest tema muretses kauba kohale.

Kaupmehelt niikuinii pole meil õigus seda tagasi nõuda. Ärgem võtkem seda siis ka ühingult tagasi. Ostame pliiatsid ka nii, vihikud, paberid, tindi — kõik tarbed ostame niiviisi ühiselt. Igalt kaubalt jääb meile järele kokkuhoidu. Viimati saame suure summa kok­kuhoidu.

 * * *

Kord külastas nende ridade kirjutaja ühte algkooli. See oli kevadel, kooliaja lõpul. Kooli väravas seisis suur auto, kuhu õpilased, pakid käes rõõmsas meeles peale vadisid. „Kuhu läheb sõit?” küsisin. „Pühajär­vele!” vastati kooris. „See on kallis lõbu”, arvasin. „Meil on raha küll”, sain iseteadva vastuse.

Koolijuhataja seletas siis, et neil on asutatud õpilas-kooperatiiv, s.o. säärane õpilaste oma kauplus, mille kaudu nad kõik õppetarbed ühiselt kohale toimetanud ja alati sama hinda maksnud, mis poes nõutakse. Nii on nad talve kestel endale kogunud kokkuhoidu tervelt 200 krooni. Sellest korraldasid nad jõulupuu ja andsid õppevahendeid maksuta tarvitada ka neile oma kaasõpilasile ja sõpradele, kellel vanemate kehvuse tõttu pole endal võimalik osta, sõidavad Pühajärvel ära ja jääb veelgi tagavaraks.

Meil on paljudes koolides õpilaskooperatiivid. Kõik saavutavad kokkuhoidu. Huvi ja agarusega on noored tööl oma väikese majandusliku ühisettevõtte kallal. Väikestel ju alati kõik nagu suurtel: ehitavad majad liivaauku, planeerivad põllud, teevad äkked, adrad ja vankrid, soetavad karjakoplid ja paigutavad karjad sisse. Tütarlastel on oma kodune majapidamine, plii­did, pannid, pajad, pesunõud ja palju kõiksugust muud majas tarvisminevat värki. Järjest neil küürimist, pese­mist ja askeldamist.

Siin on meid palju koos, siin teeme, mida kodus teha pole tihti võimalik: loeme, kirjutame, õpime ja kogume oskust, et kord rikastada endid ja maailma uute väär­tustega ja varadega. Siin on meil hõlpus õppida sedagi, mida teha saab ainult ühiselt hulgani koos. Teeme ja asutame meiegi endile väikese ühiskaupluse, — õpilaskooperatiivi. Selles oleksime kõik siis tööl: ühed juha­tuses, teised revisjonikomisjonis, kolmandad kordamööda ärijuhtideks, neljandad täidavad oma ülesandeid lihtliikmetena jne. Huvi ja tööd oleks kõigil. Ja lõpp­tulemus — ilus summake kokkuhoidu kõigil kevadeks.

Kuidas ühingut asutada, see asi pole meile enam võõras. Tulevaks vestluseks tuletage kõik veel hästi meelde ja jutustage, kuidas me selle asjaga peale hakkame.

 * * * 
Nõrka peata aitama nii, et ta ei kaotaks usku endasse, vaid et ta kõigest jõust püüaks ise ennast jälle hädast välja aidata.
Pestalozzi.
* * *

Allikas: eca.ee

 

printerisõbralik versioon esita küsimus
viimati toimetatud: 8. 09. 2010. 23:39

Time: 0.0351610 s.