et et

Seksuaaltervise kool

Õigusabikool

NAISELT NAISELE. MEHELT MEHELE

Moekool

Autokoolid

Kuhu minna õppima. Õppematerjalid

Kuidas kindlustada lapse materiaalne tulevik



turvakood

Kui vana on Eesti kaitsevägi?

Kool.ee-haridusportaal :: Kui vana on Eesti kaitsevägi? Ei ole olemas kasutusjuhendit eluks. Õnneks on olemas www.kool.eeKui vana on Eesti kaitsevägi?,Koolilaen, energialaen, matuselaen, matemaatika, ekool, e-kool, füüsika, ajalugu, seks, abort, laen

Muinasaegne vägevus

Arheoloogiliste leidude ja teiste rahvaste valdavalt meile vaenulike kroonikate alusel võime tõdeda, et Muinas-Eesti oli 8. - 11. sajandil - meie viikingiajastul - märkimisväärne sõjaline jõud Läänemerel. Eesti viikingid suutsid edukalt kaitsta kodumaa randu ja sooritasid ise arvukaid sõjaretki Rootsi, Taani, Pihkva- ja Vadjamaale.

Võitlus ristisõdalastega

Olukord muutus otsustavalt 13. sajandi algul, mil Rooma paavst kuulutas välja ristiretke Euroopa ühe viimase paganliku maanurga võitmiseks kristliku kiriku rüppe. Tookordse Euroopa ühendatud sõjajõu vastu jäi muinaseestlaste ramm napiks. Kuigi Eesti malev saavutas mitmeid võite, oli olukord lootusetu.

Madisepäeval, 21. septembril 1217 löödi otsustav lahing. Vanem Lembitu juhitud eestlaste malev oli suurim, mida siinmail seni nähtud - 6000 meest kuni 150 000-lise elanikkonnaga Eesti kõigist nurkadest. Riia piiskopi Alberti poolt 1202. aastal asutatud Mõõgavendade ordu koondas meie vastu lisaks 180 rüütlile ja 700 palgasõdurile ordumeister Folkwini lipu alla ka ristitud liivlaste abiväe - rohkem kui 2000 meest. Parem väljaõpe ja relvastus tagasid kristlastele võidu. 1400 eesti sõdalast, vanem Lembitu nende hulgas, jäi vaenuväljale.

Vastupanu Eesti mandriosas lõppes aastal 1221. Saaremaa pidas vastu veel viis aastat, 1226. aastal langeti sealgi võõra ülemvõimu alla.

Relvastatud vastupanu ikestajatele

Uue võimu vastu tõstsid eestlased korduvalt mässu. 1343. aastal piirati Jüriöö ülestõusu ajal isegi Tallinna. Ent orduvõim lõi oma, Lääne-Euroopa tüüpi sõjajõu, mille selgrooks oli 1237. aastani Mõõgavendade ordu. Nimetatud aastal sai sellest Saksa ordu autonoomne Liivi haru ehk nn. Liivi ordu, mille sõjajõud küündis 500 rüütli ja 4000 vasalli ning palgasõdurini.

Eestlased teenisid kuni 16. saj. alguseni orduväes jalameeste ehk maakaitseväelastena. Tasapisi võttis võimust pärisorjus ja pärast aastatel 1501 - 1502 toimunud sõda ordu ja Venemaa vahel kaotasid eesti talupojad õiguse kanda relva.

Eestlased võõras väes

Oli siiski üks erand. 23. mail 1350 andis Saksa ordu suurmeister Heinrich Dusemer käsu asutada Eestimaa aadlilipkond. See oli esimene regulaarne sõjaväeüksus Eesti ajaloos, mis teenis vaheaegadeta kuni likvideerimiseni 1712.

Nimetus "aadli" tähendas seda, et aadliseisusest ülikutel oli kohustus väeosa ülal pidada. Ka ohvitserid olid arusaadavalt aadliseisusest, reakoosseisu moodustasid aga eesti talumehed. Eestimaale järgnesid Liivi- ja Saaremaa. Põhjasõja aastail 18. saj. algul teenis aadlilipkondades Eestimaal 750 meest, Liivimaal 500 ja Saaremaal 80 meest. Regulaarsõjaväe loomisest Eesti pinnal möödub aastal 2000 seega 650 aastat.

Tallinnas, mis Eesti neljast hansalinnast suurimana suutis aukartustäratava linnamüüri ja relvatoodangu abil luua tõhusa kaitse, asutati 1399. aastal noorte vallaliste kaupmeeste Mustpeade gildi poolt oma ratsaeskadron. See 100 - 200-meheline üksus on järjekorras niisiis teine väeosa Eesti ajaloos. Mustpeade eskadron toimis aastani 1788, mil see muudeti Eesti alal esimeseks vabatahtlikuks tuletõrjeühinguks.

Puhtakujuline eesti rahvusväeosa taassündis Vene-Liivi sõja ajal, kui venelased aastal 1570 Tallinna piirasid. Toona moodustas Mustpeade gildi liige Ivo Schenkenberg linnamüüride varju pagenud talumeestest ratsaüksuse. See 500-meheline salk pälvis oma hulljulge sissisõjaga vaenlase tagalas hüüdnime "hannibalirahvas" ja võitles, kuni venelased viimaks 1579 tabasid Ivo Schenkenbergi, kes Pihkvas surnuks piinati.

Eesti rahvusväeosad, tegelikult rahvuslik sõjavägi, taastus Rootsi ajal 17. sajandil. Põhjasõja alguses 1700 oli Eesti kaitseks ligi 9000-meheline Rootsi armee, millest eestlased moodustasid kaks kolmandikku. Põhjasõja kestel loodi eestlastest hulgaliselt uusi rügemente ning kokku teenis 1710. aastani Rootsi lipu all 14 000 eestlast. Sõja lõpul kaitsesid eestlased oma maad Vene sissetungi vastu praktiliselt üksi. Nii oli 1704. aastal Tartu kaitsel 5000 mehest vaid mõnisada mujalt saabunut. 1710. aastal kaitses Tallinna samuti 5000 meest, neist oli rootslastest suurtükiväelasi 200 ja sama palju jalaväelasi Soomest, kõik ülejäänud olid eestlased.

Rootsi ajal jõudsid esimesed eestlased ohvitseri auastmesse, olles kapteni aukraadis ja kompaniiülema ametikohal. Niisiis võib Eesti ohvitserkorpus aastal 2000 tähistada oma 300. aastapäeva.

Kui Eesti ala 1710. aastal Vene tsaari valitsuse alla langes, katkes eesti rahva sõjaline traditsioon pikaks ajaks. Kuni 1797. aastani ei võetud eestlasi relvateenistusse. Vene võim, tuues kaasa enneolematu pärisorjusliku rõhumise, oli eestlastele äärmiselt vastumeelne. Seda väljendas ka rahva massiline kõrvalehoidmine sõjaväeteenistusest. Napoleoni sõdade ajal püüdsid Vene võimud eesti talumeestest luua kohalikku maakaitseväge, kuid katse ebaõnnestus täielikult. Registreeritud 28 000 eesti ja läti talupojast suudeti 1812. aasta septembriks kokku ajada 2100 meest, kellest novembrikuuks oli järel 700.

Sundteenistus Tsaari-Venemaa armees

Sõjaväeteenistus Vene armees oli lähedane sunnitööle. Ajavahemikus 1797 - 1874 võeti Vene väkke 100 000 eestlasest nekrutit, neist vaid 20 000 jõudis eluga kodumaale tagasi, enamik invaliidistunult.

Baltisaksa rahvusgrupile oli Vene aeg hiilgeajaks ka sõjalise karjääri mõttes. Napoleoni sõdade ajal teenis Vene väes ümmarguselt 800 baltisaksa ohvitseri. Nende hulka kuulus Vene sõjaminister ja ülemjuhataja vürst Barclay de Tolly ning kümneid diviisi- ja korpusekomandöre.

Vaatamata kõigile seisuslikele tõketele tõusis tol ajal esimene eestlane kindrali auastmesse. See oli 1783. aastal aadeldatud Johan von Michelson, kes sai täiskindraliks, armeekomandöriks ja Venemaa kõrgeima - Püha Andrease ordu kavaleriks. Nii võib eesti generaliteetki tagasi vaadata juba 200-aastasele ajaloole.

Sõjalise hariduse algus

Korrapärase sõjalise hariduse alged Eesti alal ulatuvad 18. sajandi algupoolde, mil Albu mõisas Järvamaal toimis ajavahemikus 1717 - 1740 rüütliakadeemia-tüüpi õppeasutus. Selles õppis korraga 50 - 150 noorukit, kelle hulgas oli rohkesti ka eestlasi.

Esimese kõrgema sõjalise õppeasutusena Vene impeeriumis loodi 1802. aastal Tartu ülikooli sõjateaduse kateeder. Selle likvideerimiseni aastal 1830 jõudis siin õppida 139 meest, kellest 18 tõusis hiljem kindraliks, Sangastest pärit krahv Berg aga feldmarssaliks. Kui 1832. aastal asutati Peterburis sõjaväeakadeemia, sai selle ülema asetäitjaks Tartu kasvandik kindralleitnant von Rennenkampf ja õppenõukogu liikmeks tema kaasõppur kindral von Medem.

1874. aastal mindi Vene impeeriumis nekrutivõtmiselt üle üldisele sõjaväeteenistuskohustusele, mis hõlmas ka eestlasi. 20. sajandi alguses hakkas kujunema juba arvestatav eesti ohvitserkond. Venemaale katastroofiliselt lõppenud sõtta Jaapaniga aastatel 1904 - 1905 saadeti umbes 10 000 eestlast, sealhulgas sadakond ohvitseri.

Esimese maailmasõja puhkemisel 1914. aastal teenis Vene väes juba 140 eestlasest kaadriohvitseri ja reservis oli 160 lipnikku. Sõja kestel mobiliseeriti üle 100 000 eestlase. Seni kõige kaotusterikkamas sõjas eesti rahva ajaloos jäi lahinguväljadele ligikaudu 10 000 eestlast. Teisalt omandas aga kogu relvakandmisvõimeline meessugu hindamatud sõjalised teadmised ja kogemused. 2000 eestlast omandas sõja kestel ohvitseri auastme ja laialdased ründekogemused. 90-nest ohvitserist, kes rajasid ja juhtisid Vabadussõjas Eesti sõjaväge tipptasemel, oli juba 13 omandanud akadeemilise sõjalise hariduse. Auastmelt olid 12 polkovnikud ja 28 alampolkovnikud. Kolm juhti olid teeninud diviisi staabiülema või vastaval ametikohal, seitsmel oli polguülema või selle abi kogemus, seitsmeteistkümnel pataljoniülema või vastav ametikoht. Meie sõjaväe rajajad olid kokku saanud vapruse ja juhtimisoskuste eest 333 Vene ordenit, sealhulgas 47 Püha Georgi ordenit, mis on üks auväärsemaid maailmas. Eesti rahvuslikku armeed ei pidanud seega rajama tühjale kohale, oli olemas väärtuslikeim - inimesed, kes tunnevad oma ala.

Rahvusväeosade sünd

Poliitilised eeldused Eesti rahvusväe loomiseks avas 1917. aastal Vene Veebruarirevolutsioon. Tänu kiirele ja energilisele asjaajamisele said eesti liidrid juba 21. aprillil 1917 loa eesti päritoluga sõjaväelaste koondamiseks kodumaale. 20. mail järgnes luba 1. Eesti polgu formeerimiseks kodupinnal. Eesti rahvusväeosade loomiseks moodustati poliitikutest ja sõjameestest Eesti Sõjaväelaste Büroo Arnold Jürgensi ja hiljem lipnik Konrad Rotschildi juhtimisel. Ootamata Vene võimude kinnitust, tegi büroo juba 23. aprillil polkovnik Siegfried Pindingule ülesandeks asuda formeerima Eesti polku. Seega on polkovnik Pinding esimene rahvusväeosades teeniv sõjamees ja 23. aprill 1917 rahvusväeosade tegelik sünnipäev.

1.-5. juulil 1917 toimus Tallinnas Eesti sõjaväelaste I kongress, kus 50 000 eestlasest sõduri ja ohvitseri esindajad valisid Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee eesotsas Konstantin Pätsiga. Ülemkomitee kujunes mitteametlikuks sõjaministeeriumiks, mis täitis autonoomses Eestimaa kubermangus kõiki neid funktsioone, mis iseseisvais riikides on kaitseministeeriumidel. Kui Vene keskvõim seoses enamlaste riigipöördega 1917. aasta novembris kokku kukkus, otsustas Ülemkomitee koondada üksikud rahvusväeosad Eesti Diviisiks, mille ülemaks valiti suurte juhtimiskogemustega alampolkovnik Johan Laidoner. Veebruariks 1918 oli diviisi koondunud 750 ohvitseri ja 35 000 sõdurit.

Põrandaalune organiseerimistöö I maailmasõja ajal

24. veebruaril 1918 kuulutas Eesti Päästekomitee seadusliku rahvaesinduse - Maapäeva - nimel Eesti iseseisvaks vabariigiks. Samal päeval tegevust alustanud Ajutises Valitsuses oli sõjaministriks polkovnik Andres Larka. Eesti riik ja seega ka Eesti sõjavägi oli Vene-Saksa sõjas erapooletu. 1918. aasta veebruaris-märtsis maale tulnud Saksa väed algul aktsepteerisid seda ja Eesti sõjaväele jäid relvad kätte. Armeele loodi rahvuslikud vormitunnused, töötati välja esialgne emakeelne terminoloogia. 25. märtsil ülendati esimesed kolm ohvitseri Eesti Vabariigi kindraliteks. Need olid Andres Larka, jalaväebrigaadi ülem Aleksander Tõnisson ja 1. polgu ülem Ernst Põdder.

1918. aasta suvel sai Eesti liidritele selgeks, et Saksamaa ei suuda sõda võita. Saksa okupatsiooni langemisel tähendanuks see automaatselt Nõukogude Venemaa agressiooni, sest enamlaste liidrid isegi ei varjanud oma vallutuskavasid. Et sakslased ei lubanud organiseerida mingeid kohalikke relvaüksusi peale politseilise varustusega 3000-mehelise Tallinna Omakaitse, otsustati organiseeruda põranda all. Kindralid Larka ja Põdder, kes oli ühtlasi Omakaitse riviline juht, töötasid välja Eesti Kaitse Liidu põhikirja. See loodi territoriaalprintsiibil endiste rahvusväeosade ohvitseride juhtimisel kõigis maakondades. Novembriks 1918 oli Kaitseliidus kindral Põdderi komando all 5000 meest, kes omasid ka relvastust. Rahastamise ja moonaga varustamise eest vastutas Keskjuhatus eesotsas kaugesõidukapteni Johan Pitkaga.

11. novembril 1918 alistus Saksamaa lääneliitlastele ja Tallinnas asus taas tegevusse Ajutine Valitsus, kus sõjaministrina jätkas kindral Larka. Valitsuse esimeseks reaalseks toeks oli kindral Põdderi poolt juhitud Kaitseliit, kes täitis nii sõjaväe kui ka politsei ja piirivalve funktsioone. Nõukogude punaväe kallaletungi hetkel 28. novembril oli Kaitseliidus 14 500 meest, kelle käsutuses oli mitmesüsteemilisi vintpüsse vähese laskemoonaga ja mõnikümmend kuulipildujat.

Vabadussõda

Sõja eel oli Eestil väga arenenud sõjatööstus. Pildil "Arsenali" valmistatud soomusautod õppustel.
12. novembril 1918 otsustas Ajutine Valitsus luua ka regulaarsõjaväe, mille juhtorganiks oli Peastaap kindral Larka juhtimisel. Peaminister Päts võttis 26. novembril enda peale ka sõjaministri kohustused, kindral Larka jäi tema abiks. Sõjaväe organisatsiooniliseks vormiks määrati algul üks diviis, mille ülemaks nimetati kindral Tõnisson. 16. novembril kuulutati välja kutseliste sõjaväelaste kohustuslik ja teistele vabatahtlik mobilisatsioon. 29. novembril, päev pärast punaväe rünnakut Narvale, kuulutati kogu riigis välja sundmobilisatsioon.

Eesti sõdur oli Vabadussõjas kirju varustusega, kuid vankumatu võidutahtega.
Jaanuari alguseks 1919 tõi lahingutegevusega paralleelselt toimuv mobilisatsioon kokku 13 000 meest, veebruaris ületati 30 000 piir. See võimaldas algul eduka vastase peatada ja vaenuväed vabariigi esimeseks aastapäevaks, 24. veebruariks 1919 Eesti piiridest välja ajada. Otsustav osa oli siin ümberkorraldatud kõrgemal juhtimisel. 23. detsembril 1918 oli nimelt laiade võimupiiridega sõjavägede ülemjuhatajaks nimetatud polkovnik Johan Laidoner, kelle tööorganina loodi 23. veebruaril 1919 Ülemjuhataja Staap eesotsas polkovnik Jaan Sootsiga. Rinde paindlikumaks juhtimiseks moodustas ülemjuhataja 24. detsembril 1918 Lõuna-Eestis 2. diviisi polkovnik Viktor Puskari juhtimisel. Manööversõjas kandvat osa etendanud soomusrongid koondati 20. veebruaril 1919 omaette divisjoniks, mis 23. augustil laiendati diviisiks kapten Karl Partsi juhtimisel. Eesti-Läti piiril asuvad väed allutati 27. märtsil moodustatud 3. diviisi juhatusele eesotsas kindral Põdderiga. Tema asemel asus Kaitseliitu juhtima Eduard Alver.

Vabadussõjas olid Eesti armee löögirusikaiks soomusrongid.
Vabadussõja lõpuks oli Eesti sõjaväes 85 000 meest, kellele vahetu reservi moodustasid 32 000 sõjaliselt koolitatud kaitseliitlast. Kaitseliidus tervikuna oli üle 100 000 mehe. Sõjavägi oli varustatud moodsa ja küllusliku käsirelvastusega, omas 2000 kuulipildujat, 300 suurtükki, 10 soomusrongi, 12 soomusautot ja tanki, 28 lennukit, 25 sõjalaeva ja paarkümmend abilaeva. Võiduka Vabadussõja Venemaaga lõpetas 2. veebruaril 1920 sõlmitud Tartu rahu, millega Venemaa tunnustas Eesti riiki selle etnilistes piirides ja loobus igaveseks kõigist pretensioonidest Eesti territooriumile. Vabadussõda nõudis ohvriks 5000 eestlase elu.

Vabadussõja populaarseimad juhid (vasakult): soomusrongide ülem kolonel Karl Parts, Landeswehri võitja kindral Ernst Põdder, staabiülem alati raskeimas lõigus kolonel Nikolai Reek.
Eesti ei olnud Vabadussõjas üksi. Materiaalset abi saabus Inglismaalt, Prantsusmaalt, USA-st, Soomest, Taanist ja mujalt. Tähtis roll oli Briti laevastikul, mis julgestas meie ranniku, ning kolmel ja poolel tuhandel Soome vabatahtlikul. Moraalseks toeks olid sajad vabatahtlikud Taanist ja Rootsist.

Kõige silmapaistvamaid vabadussõjalasi autasustas Eesti riik meie ainsa sõjaordeni - Vabadusristiga. Neid anti välja kokku 3215, neist 1064 välisriikide kodanikele. Nende hulgas oli 678 Soome ja 128 Inglismaale antud Vabadusristi. Suurimate sõjasangaritena said 29 eestlast isikliku vapruse 2. järgu Vabadusristi, mille esimest järku välja ei antudki.

Rahuaegsed kaitsejõud

Pärast Vabadussõda säilis Eesti riigikaitse struktuur laias laastus muutmatuna, seades eesmärgiks saada moodsa lääneliku väikeriigi armeeks.

Andekas ohvitser, kindralleitnant Nikolai Reek lõpetas esimese eestlasena Prantsuse Kõrgema Sõjakooli. Täites nii Sõjavägede Staabi ülema kui sõjaministri funktsioone, viis ta Eesti sõjaväe väljaõppe kooskõlla Euroopa põhimõtetega. Esimese Läänemere-äärse taasiseseisvunud riigina rajas Eesti juba 1921. aastal oma Kõrgema Sõjakooli. 1923. aastal koondati kõik militaarsed õppeasutused Sõjaväe Ühendatud Õppeasutuste nime all organisatsiooniliseks tervikuks. 1928. aastal loobus Eesti kaheaastasest ajateenistusest. Üleminek üheaastasele teenistusele tähendas aga sõjalise algõpetuse sisseseadmist koolides ja lõpuks ka ülikoolides.

Eesti riigikaitse nurgakiviks oli territoriaalprintsiip, mida rakendati jõuliselt alates 1934. aastast, mil taas astus ülemjuhatajana ametisse suurte kogemustega kindral Johan Laidoner.

1930. aastal reorganiseeriti õhukaitse eraldi juhatuse alluvusse, kuhu kuulusid 3 lennuväedivisjoni ja õhutõrjesuurtükiväe grupp. Merekaitse allus Merejõudude Juhatajale ja sisaldas nii võimsaid rannakindlusi kui ka neid abistavat laevastikku, mille uhkuseks oli kaks Inglismaalt ostetud miiniveeskajat allveelaeva.

Vabadussõjas olid Eesti armee löögirusikaiks soomusrongid.

Teise maailmasõja eelõhtul oli Eesti sõjaväes 1500 ohvitseri ja 2400 kaadriallohvitseri ning 12 000 ajateenijat. Väljaõpetatud reserv küündis 147 000 meheni, kellest 43 000 olid kaitseliitlastena pidevas treeningus. Seda oli piisavalt, et täita mobilisatsiooniplaani, mis nägi ette 6500 ohvitseri, 15 000 allohvitseri ja 80 000 sõduri mobiliseerimist. Armee oli piisavalt varustatud käsirelvadega, varudes oli 3500 kuulipildujat ja 500 püstolkuulipildujat, mida Eesti tootis ise. Koos mobilisatsioonivarudega oli Eestil 250 suurtükki, ligemale 50 tankitõrje- ja 25 õhutõrjekahurit koos vajaliku laskemoonaga.

Okupatsioonid II maailmasõja ajal ja relvastatud vastupanuliikumine

Tõsiasi, et Eesti otsustaval hetkel loobus võitlemast suveräänsuse eest, on Eesti tookordse juhtkonna poliitiline otsus. Eesti ohvitser ja sõdur olid valmis võitlema, seda tõestab veenvalt eesti rahvusväeosade võitlus Teise maailmasõja ajal. Olude sunnil sõditi küll Saksa või Soome või Punaarmee mundris. Pärast seda, kui sügisel 1944. asendus Saksa Kolmanda Riigi okupatsioon Nõukogude okupatsiooniga, hajusid sajad eestlased metsadesse ja jätkasid sissisõja taktikaga vastupanu. Alles 1950-ndatel aastatel suutsid Nõukogude okupatsioonivõimud massterrori abil murda metsavendade vastupanu.

Teine maailmasõda kujunes eesti rahva ajaloo kõige verisemaks sõjaks. Rindel langes kodumaa kaitsel 14 300 meest, metsavennana jättis elu 5800 meest.

Eesti taasiseseisvumisel augustis 1991 algas Eesti relvajõu taastamine nagu 1918. aastalgi Kaitseliidust, mis rahvaalgatuse korras 17. veebruaril 1990 ellu äratati. 4. septembril 1991 taastati Kaitseliit ka juriidiliselt ning arvati 28. aprillil 1992 Kaitsejõudude koosseisu.

Uus algus

3. septembril 1991 võttis Ülemnõukogu vastu otsuse üldisest kaitseväeteenistuse kohustusest ja 31. oktoobril algas kaitseväe loomine Peastaabi kui operatiivjuhtimise organi formeerimisest toonase koloneli, nüüd kindralmajor Ants Laaneotsa juhtimisel. 13. aprillil 1992 loodi kaitsepoliitika kõrgeima organina Kaitseministeerium, esimeseks kaitseministriks sai Ülo Uluots. Eesti kaitseväe taastamine on toimunud Vabadussõja ja sõjaeelse kaitseväe traditsioonide alusel.
printerisõbralik versioon esita küsimus
viimati toimetatud: 26. 02. 2007. 01:14

Time: 0.1261840 s.