Villase kanga vastupidavamaks muutmiseks tuli seda vanutada kuni koelõngade vanumiseni paksuks kalevisarnaseks. Vanutamiseks sobisid mitmesugused kodused vahendid, mis võimaldasid riide põhjalikumat hõõrumist. Näiteks nühiti seebitatud kangast kummulikeeratud suurema puuanuma põhjal, vankriredelite vahel, uksel vm. Saartel tambiti villast kangast suure tõrre sees puust labidate – lasnadega. Spetsiaalseks vanutusvahendiks oli vanutusrull – uhtmisrull. Vanumise kiirendamiseks kasutati sooja lepalehelist, linaseemnete keeduvett või seepi. Vett lisati kangale vähehaaval ka vanutamise käigus. Vanutus loeti küllaldaseks, kui sõrmevajutusest jäi kangale jälg järele.

Kangaste vanutamine toimus enamasti kevadel, kui ilmad olid juba soojemad. Et vanutatud riie ilus ja uus välja näeks, tehti seda soovitavalt noorel kuul. Kuna töö oli raske, korraldati selleks enamasti uhtmise talgud.

Vanutatud kangas loputati ja venitati. Seejärel mähiti riie ümber kaika ning pandi ahju kuivama. Kangarulli pressimiseks asetati sellele laud, millel vajutuseks kivid. Ahjust väljavõtmise järel oli selliselt pressitud riie ilusa läikega.

19. sajandi viimastel aastakümnetel hakati riiet juba vesiveskite juures vanutama.

G. Ränk on kirjeldanud vanutamist järgmiselt: Enne kui kujutud must riie sai tüssiks, pidi teda uhtuma (vanutama). Enne uhtumist leotati riiet soojas leelses. Pääle leotamist võeti riie ja mässiti kummuli pööratud tõrre põhjal kokku, kus neli naist teda käte all ümbertiirutades rullima hakkasid. Läks riie uhtudes kuivaks, niisuteti teda uuest ja uhtumine kestis edasi, kuni riie küllalt villaseks (vildiks) oli muutund. /.../ Pääle uhtumist tõmmeti tüss ümmarguse puu ümber rulli ja pisteti pääle leibade kuuma ahju, kus ta ilma kortsudeta sileks kuivas. (EA 12: 267, 269 Karja).

Allikas: http://www.folk.ee/kultuurilaegas

printerisõbralik versioon

esita küsimus

viimati toimetatud: 27. 06. 2010. 07:24