Kui räägitakse eestiaegsetest inimestest, nende kohusetundest ja inimlikust korralikkusest, ei tule mul eeskätt meelde ükski tähtis isik, vaid Võrumaal meie Krantsi talus töötanud Elsa ja Kolja, täpsemalt Elsa Karba ja Nikolai Salumaa.

Elsa

Vene ajal pidi kõik parteiline olema. Ajakirjandus ja südametunnistus, nägemine ja kuulmine. Muidu poleks maailmarevolutsioon võitnud. Nüüd peab kõik seksikas olema. Taburetijalani välja. Muidu ei müü.

Kui ma esimest korda sõna “seksikas” kuulsin, tuli mul kohe silme ette meie talu teenija Elsa. Ta ei olnud klassikaline iludus, aga sõna otseses mõttes köitis kõigi pilku. Ta kehastas tervist, rõõmu, hakkamasaamist, kokkuvõttes külgetõmmet. Siis ei tarvitatud sõna “seksikas”, aga see on väga täpne sõna Elsa-suguse tüdruku kohta. Nüüd paraku ei tähista “seksikas” liigtarvitamise tõttu enam kedagi ega midagi.

Elsa tuli 14-aastase tüdrukuna 1934. aastal meie tallu karja. Ta oli pärit kümnelapselisest perest, kus isa oli joodik.

“Isa nõudis kevadel, et mu palk ette ära makstaks. Sügisel läksin puupaljasse koju tagasi,” tuletas Elsa kord neid aegu meelde. “Kui olin kaks suve karjas käinud ja pidin jälle koju tagasi minema, tegid sinu isa ja ema juttu, et ma meeldin neile ja ma võiksin Krantsile edasi jääda. Selle jutu peale hüppasin sinu emale kaela.”

Minu isa-ema suhted Elsaga olid tavalisest soojemad ka sel põhjusel, et mina sündisin perre hilja ja Elsat võeti osaliselt kasulapsena.

On inimesi, kes koperdavad nagu kana takus, ja on inimesi, kelle käes töö lendab. Minu ema ja Elsa lendasid ise ka. Ega ma lapsepõlvest mäletagi, et nad oleksid kõndinud. Nad käisid joostes toa, lauda, aida, kaevu, keldri vahet.

Peale töökuse oli Elsa, kui praegusaegset väljendit tarvitada, tõeline peoloom. Sealjuures selline peoloom, kellel peo pärast ei jäänud ükski töö tegemata ega töö pärast ükski pidu pidamata. Kell kaks öösel simmanilt koju jõuda ja kell viis tõusta ei olnud Elsal mingi mure. Pealegi pandi suvel heina ajal maal uni niikuinii varna otsa, nagu kõnekäänd ütleb.

“Ükskord,” mäletas Elsa, “olin kaks ööd tantsinud. Krantsil olid sõnnikutalgud. Niipea, kui ma kuskile toetasin, nii ma kohe magama jäin. Su ema saatis mu ülestuppa magama. Aga kus talgupoisid said, tulid ja viskasid mulle kopsikutäie tulikülma kaevuvett voodisse.”

Elu käis simmanil ja pärast seda. Kui üks poiss oli redelit pidi akna kaudu ülestuppa Elsa juurde ehale roninud, võttis teine redeli alt ära. Ühe austaja jalgratas peideti kord sauna juurde tiiki... Mu lapsepõlv olnuks poole värvitum, kui Elsat poleks olnud.

Küsisin kord 70-aastase Elsa käest, miks ta poiste seas nii populaarne oli. Elsa arvas: “Meie talus lüpsti kõige puhtamat piima.”

Elsa oli ise ka puhas piim. Raske oli uskuda, et ühe inimese nahk saab nii veatu ja põsed nii õhetavad olla. “Poisid olid arutanud, et ega see ikka õige asi pole, puhkusid Kungla rahvamajas mulle suitsu näkku ja siis ütlesid kõvasti üle saali: “Ei ole värvitud.”

Ükskord ma siiski olin värvitud. Sinu onunaine Liisi, ohvitseriproua, tuli jälle Krantsile ja ütles: “Sa oled ilus küll, aga ma teen su veel ilusamaks.” Ta määris mu nägu kreemi, puudri ja värviga. Kui hakkasin peole minema, mõtlesin, millal ma ometi jõuan esimese oja või lombini, kus saab näo puhtaks pesta. Värv kiskus nägu, nagu oleks kass kraapinud.”

Elsa avaldas ka oma veatu naha retsepti. See on lihtne, aga kättesaamatu: “Hommikul sõin tüki soolast heeringat ilma leivata. Siis lüpsin liitrise purgi sooja piima täis ja jõin kohe ära.”

Külas arutati palju, kellele Elsa küll mehele läheb. Tema värske välimus, rõõmus meel ja tohutu töökus olid selline kaasavara, et keegi poleks imestanud, kui mõni perepoeg oleks ta ära võtnud.

Elsa valis Aksli. Aksel oli samal sotsiaalsel pulgal ja päris tavalise välimusega. Küla oli pisut pettunud, kuigi elu on kümneid kordi näidanud, et kaks väga säravat isikut ei saagi koos elatud. Äkki oli see suur armastus? Või lihtsalt läks nii? Niisugust asja ei kõlba ju küsida. Igatahes elasid nad elu lõpuni koos, ehitasid Võrru maja ning kasvatasid üles kaks poega ja ühe tütre. Ja ei saanud see Aksel ka papist poiss olla, kui julges üle valla tüdrukuga abielluda.

Elsaga seoses selgus, et marksism-leninism oli minuga oma töö teinud. See tuli ilmsiks, kui olin Võrumaal Elsa juures saunas. Käis just laulev revolutsioon ja suur südamelt ärarääkimine. Vaat siis küsisingi saunalaval Elsalt: “Kas sa natuke mu isa ja ema vihkasid ka? Sa tegid sama palju tööd kui nemad, aga kõik oli nende oma.” Elsa ehmatas “vihkamise” sõna peale, aga vastas rahulikult: “Ma tulin Krantsile kodust, kus süüa ka polnud. Krantsil tehti iga laupäev saia, igaks lõunaks tõsteti lauale liha suure kausiga. Ma sain süüa nii palju, kui tahtsin. Ma sain peol käia nii palju, kui tahtsin. Ma nägin oma silmaga, et normaalselt saab ka elada.”

Elsa tuli Tallinnasse nii minu isa kui ema matustele. Nüüd on ta juba ise Võru surnuaias, aga ma käin tema lastega tänini läbi.

Kolja

Kolja tuli Krantsile tööle Elsaga umbes samal ajal. Ta oli pärit Petseri kandist. Sünnijärgselt kandis ta Nikolai Hlomovi nime, aga eestistas oma perekonnanime Salumaaks.

Elsa ja Kolja olid ühtemoodi töökad ja edasipüüdlikud, aga siiski küllaltki erinevad. Elsa oli väga avatud inimene, Kolja suletum ja hellem. Mäletan, kui Kolja jalgratta ostis. Külas arvati, et kindlasti oleks sellel poisil midagi asjalikumat rohkem vaja. Pealegi oli jalgratas tollal päris kallis asi. Aga jalgratas andis liikumisvabaduse ja võimaluse kuskile omaette sõita.

1941. aastal mobiliseeriti Kolja Punaarmeesse. Kui ta lõpuks 1946. aasta sügisel jälle Krantsile tagasi jõudis, ütles ta mu emale: “Anni, kui ma peaksin uuesti Venemaale minema, laseksin ennast kohe maha.”

Punaarmeest tulnud mees pandi pärast sõda Laheda valla täitevkomitee esimeheks. Aga milline oli vald, mida Nikolai Salumaa pidi juhtima! Kui mõtlen tagasi sõjajärgsele Võrumaa külale, tuleb otsatu masendus peale. Kõigele lisaks oli 1940. aasta jaanuarikülm õuna-, pirni- ja ploomipuud võtnud, nii et talud nägid juba ilma stalinliku survetagi väga masendavad välja.

Aga siis veel mehed metsas, üleelusuurused riiginormid ja meeletu hirm homse päeva ees…

Kui nüüd loen või kuulen kuskilt mustvalget suhtumist nõukogude ajal töötanud inimestesse, tahaksin küsida: kui üks sünniaeg on süütegu, kas siis hilisem sünniaeg annab automaatselt prokuröriameti?

See oli suur õnn, et ka Kolja-suguseid sai uue võimu juurde. Stalinlikku haaret oli raske pehmendada, aga seegi tähendas midagi, kui vald omal initsiatiivil ei korraldanud metsavendade haaranguid või ei pannud taluperemeestele norme juurde. Sealjuures olen elu jooksul näinud väga vähe inimesi, keda võim ei mürgita. Kolja oli üks neist.

Loomulikult ei ole sellised inimesed kaua võimu juures. Kui on keegi, kes sigadusi rõõmuga kaasa ei tee, ei saa teised enam vabandada, et kuidagi teisiti pole võimalik. Kolja karjäär lõppes vangimajas.

Mul pole enam elus sugulasi, kes seda lugu täpselt mäletaksid, ja Kolja ise on ka juba ammu igavikuteel. Juhtus midagi sellist, et metsavennad ja vallaametnikud sattusid äkki üksteise silmapiirile. Ärgem seejuures unustagem, et mõnikord seisis kui mitte just vend venna vastu, siis klassivend klassivenna vastu küll. Tuli ette sedagi, et igaüks läks oma teed, nagu poleks üksteist näinudki.

Seekord avas valla miilitsavolinik metsavendade pihta tule ja sai ise surma. Nikolai Salumaal peksti Võru julgeolekus hambad sisse. Esiteks selle eest, miks metsavennad pole teda siiamaani maha lasknud. Teine süüdistus oli õige karm: kui Salumaa on juba kord metsavendade kaitse all, küllap ta laskis ise miilitsavoliniku maha. See oli julgeolekule ju väga piinlik lugu, kui ükski metsavend surma ei saa, aga miilits tapetakse.

Võru kohus mõistis Nikolai Salumaa süüdi mitte üksi selles, et ta laskis maha miilitsavoliniku. Teda süüdistati ka selles, et ta lubas 1950. aastal Laheda vallas “langeda viljavarumisplaani täitmise tempo”. Heldeke, mis tempost sai viljavarumise juures 1950. aastal rääkida, kui talud oli 1949. aasta märtsis peremeestest tühjaks küüditatud.

Kolja kaebas edasi ülemkohtusse. Loomulikult polnud tal edaspidise suhtes enam mingeid illusioone, kuid kellegi mahalaskjaks ta ka ei tahtnud jääda. Ja vaata imet! 16. juunil 1951 leidiski ülemkohus, et kuna “bandiitide püüdmine toimus ilma vastava ettevalmistuse ja plaanita ning operatsiooni osalised sattusid paanikasse”, pole ka tõendeid, et Salumaa oleks kogemata või nimme miilitsavoliniku maha lasknud. Küllap aitas õiglasele otsusele kaasa ka asjaolu, et inimene oli olnud sõjas Punaarmee poolel.

Õigeksmõistetud Salumaal oli nüüd ikkagi elus sein ees. Ta oli ülejäänud aja Võru leivavabriku tööline. Seevastu tema perepilt on ilus. Kolja ja tema kena naine Linda said kaks last. Siirist tuli õpetaja. Aare Salumaad, kes oma perega nüüd Soomes elab, peaks iga spordisõber teadma. Kui Aare Salumaa sai 1981. aastal juunioride maailmameistriks võrkpallis, siis mõtlesin, et õiglus on maailmas siiski olemas. Kui Kolja inimlik korralikkus temale endale mingit tasu ei toonud, siis poja kaudu tuli see ometi.

Seda, mida Nikolai Salumaa meie pere heaks tegi, ei julgeks kaugeltki igaüks. Iseasi, kas üldse tahaks. Polnud ju minu isa talle mingi sugulane, vaid peremees, kelle juures ta oli kaua aega töötanud.

...Oli 1949. aasta märts. Meie pere oli kulakuks tehtud. Isa pidi ennast varjama, ema sattus üleminekuea verejooksuga Võru haiglasse. Kolja tuli paar päeva enne küüditamist haiglasse, kus ema suures palatis lamas, ja ütles mitu korda: “Anni, ole tingimata nädala lõpuni haiglas. Siis saad terveks.” Mida rohkem oleks ta saanud nelja-viie võõra kõrva kuuldes ütelda. Kui ema saigi hoiatusest aru, siis uskus ta, et kes haiget inimest ja last puutub, ja lasi end kolmapäeva õhtul siiski koju tuua. Neljapäeva, 25. märtsi varahommikul sõitsid juba reed, püssimehed peal, inimeste järele.

Me saime ikkagi põgenema. Aga üks asi on küüditamise eest ära joosta, teine asi see, et oled lindprii. Kuidas oleks isa kuskile tööle ja mina uude kooli saanud, kui me dokumendid poleks korras olnud? Sissekirjutus oli Vene ajal aga väga range nõue. Kuidas sa aga sisse kirjutad, kui pole väljagi kirjutatud, vaid lihtsalt küüditamise eest ära jooksnud? Kolja siis korraldaski selle, et kirjutas meid Lahedalt välja. Sellest kujunes lausa seiklus. Parajasti oli metsavendadel vaja valla templit, et omakorda kellelegi teisele puhtaid pabereid teha. Uuriti välja, kes valla templiga Võrru asju ajama sõidab, ja võeti tollelt ametnikult metsa vahel portfell ära. Aga selles portfellis olid peale templi ka meie väljaregistreerimise pabereid. Nii pidime veel ootama, kuni vald uue templi sai, ja Koljal tuli uuesti meie väljakirjutamisega riskida.

* Fotol: Anna ja Valve Purask (Raudnask) ning Elsa Janson (Karba) 1939. aastal Krantsi talu aias.

Allikas: elukiri.ee

printerisõbralik versioon

esita küsimus

viimati toimetatud: 25. 06. 2010. 00:08