et et

Tartu Hoiu-laenuühistu finantskool. Rahakool

Seksuaaltervise kool

Õigusabikool

NAISELT NAISELE. MEHELT MEHELE

Moekool

Autokoolid

Kuhu minna õppima. Õppematerjalid

Kuidas kindlustada lapse materiaalne tulevik



turvakood

Allveelaevade elektroonikast kokkupandavate vihmavarjudeni

Kool.ee-haridusportaal :: Allveelaevade elektroonikast kokkupandavate vihmavarjudeni Ei ole olemas kasutusjuhendit eluks. Õnneks on olemas www.kool.eeAllveelaevade elektroonikast kokkupandavate vihmavarjudeni ,Koolilaen, energialaen, matuselaen, matemaatika, ekool, e-kool, füüsika, ajalugu, seks, abort, laen

Allveelaevade elektroonikast kokkupandavate vihmavarjudeni

Kalju Lomp

Enne Eesti taasiseseisvumist oli Tartu Aparaaditehasel teistest ülikoolilinna ettevõtetest suurim turuosa, ühtlasi oli ettevõte Eesti suurim aparaaditehas. Toodangut saadeti rohkem kui kahte tuhandesse NSV Liidu ettevõttesse ja viiekümnesse välisriiki.

Tehase tähtsamateks toodeteks olid külmutusseadmete automatiseerimise aparaadid (rõhureleeed, termoventiilid), diiselautomaatikaaparaadid, rõhumuundurid ja – nagu tol ajal kõigilt tehastelt nõuti – ka tarbekaubad.

Aparaaditehase alguslugu oli vägagi tagasihoidlik: ettevõtte esimeseks tugisambaks kujunes 1951. aastal asutatud käitis Termoautomaat. Järgmisel aastal sinna normeerijana tööle asunud Jaan Post, keskkooli lõpetanud noor mees, oli väikeettevõtte kolmeteistkümnes töötaja. Ebausklikule inimesele poleks see arv vast meeldinud, aga noormees võttis asja mõistusega. Tal polnud metallitöö kogemusi, aga jätkus tahtmist endale paljude ametite saladused peensusteni selgeks teha. Ta jätkas tööd samal aastal loodud käitises AEG, millest peagi sai tehas Taksomeeter.

Elu läks nii, et Jaan Post pidas selles väikeettevõttes ja 1958. aastal Termoautomaadi ning Taksomeetri ühinemisel tekkinud Tartu Aparaaditehases (mis alustas 726 töötajaga) aastate pikku mitmeid ameteid: töö- ja töötasuosakonna juhataja, plaani-tootmisosakonna juhataja, mehaanikatsehhi juhataja, montaa˛itsehhi meistri ja vanemmeistri ning tsehhijuhataja asetäitja. Jaan on seega nagu aparaaditehase elav ajalugu.

Raha nagu raba

Kui tööle hakkasin, oli sõjajärgne aeg ja paljust tunti puudust,” meenutab ta. “Termoautomaadi nimi ei väljendanud kaugeltki kõike seda, millega tegelesime. Oli suur materjalipuudus. Valmistasime esialgu ka tõmblukkusid ja tegime nende hambad alumiiniumist. Kes sellist lukku mõned korrad lohakalt kinni ja lahti tõmbas, nägi ehmatusega, et hambad on läinud. Ometi osteti neidki lukke, sest paremaid polnud saada.

Elu muutus teiseks, kui Moskvast tuli meile peainseneriks Nikolai Gussev. See väikest kasvu käbe mees oli ettevõtlik inimene, kes unistas taksomeetrite tootmisest. See näis meile uskumatu ja võimatu ettevõtmine, sest nendel aastatel polnud paljud inimesed sellist aparaati oma ihusilmaga veel näinudki. Ainult need, kes olid välismaale pääsenud ja seal taksoga sõitnud, teadsid öelda, et selline imevigur on olemas. Aga Gussev sai oma tahtmise, hakkasime tootma kastikujulisi taksomeetreid, igal käivitamiseks alumiiniumist hoob.

Ministeeriumis satuti taksomeetrist suurde vaimustusse ja nende tootmine tõi meie tehasesse palju raha. Seda hakkas meile sõna otseses mõttes lausa voolama, me suplesime rahas. Aga nagu praegu, nii olid ka tolle aja taksojuhid nutikad mehed. Nad avastasid, et kui taksomeetri hooba puust haamriga veidi koputada, võib esile manada mitmesuguseid numbreid. Paljudest taksojuhtidest said nüüd tõelised virtuoosid, kes klienti teenidades võlusid taksomeetrist välja just sellise summa, mida nad näha soovisid.

Seega vajas seade täiustamist ja tehase noored ratsionaliseerijad esitasid rohkelt taksomeetri uusi mehaanilisi ja elektroonilisi variante. Seda tegevust ergutati päris kopsakate summadega. Tehase sümpaatia võitis elektrooniline mõõtur, mille elektroodid paigutati istmete alla. Kui taksosse istus klient, lülitus taksomeeter tööle, mõõtis täpselt ära läbitud maa pikkuse ning näitas kopika täpsusega maksmisele kuuluva summa. Neid taksomeetreid katsetati Leningradis. Kõik taksod aga, kuhu uus aparaat paigutati, läksid “miskipärast” põlema… Taksojuhid polnud sellise taksomeetri kasutamiseks veel valmis,” jutustab Post.

Suur salastatus

Igal tööpäeval valmis Tartu Aparaaditehases keskmiselt 150 liiki tooteid, mis läksid masina-, keemia-, nafta- ja gaasitööstuse ning põllumajanduslikesse ettevõtetesse. Tähtsad olid külmutusseadmete automatiseerimise automaadid, mida tehas valmistas ainsana NSV Liidus. Kuu jooksul toodeti neid 50 000 ringis. Väga tähtsad olid ka diiselautomaatika aparaadid, rõhumuundurid ja tarbekaup.

Sotsialistliku süsteemi ühe põhilise puudusena valitses kuu esimestel nädalatel suur materjalipuudus. Kui materjal kuu keskpaiku lõpuks kohale jõudis, pikendati plaanitäitmise nimel tööpäevi, tööd tehti vajaduse korral ka puhkepäevadel.

Tartu Aparaaditehase osa toodangu ümber valitses suur salastatus. Valmistati suuri aparaate, mis olid elektroonikat täis, neid katsetati ränki põrutusi põhjustaval stendil, aga kuhu ja milleks selline kaup läks, ei räägitud. Tehase oma tehnilise kontrolli osakonna (TKO) töötajad ei tohtinud salastatud toodangut kontrollida, seda tegid sõjaväe esindajad.

Need oli kõrge kvalifikatsiooniga mehed, kellele oli antud suur võim. Nad võisid tootmise peatada ja muulgi moel tehase juhtide närve rikkuda. Esines isegi juhtumeid, kus erikontrolörid leidsid, et toodangut ei saa tellijale väljastada, aparaat vajavat täiustamist. Tavaliselt saabus siis aparaadi välja töötanud teadusinstituudist kohale teaduritest koosnev komisjon. Tehase ladu võis olla aparaate laeni täis, tellijad olid neid valmis kahel käel vastu võtma, aga armeemehed ei lasknud end sellest häirida. Mõnikord tundus meile, et nad pidurdasid sihilikult tootmist,” meenutab Jaan Post.

Ajapikku selgus seegi, kuhu osa salastatud toodangust läks. Valitseva range korra kohaselt tuli mõni selline rikki läinud aparaat viivitamatult uuega asendada, TKO esindaja pidi aga isiklikult kohale sõitma ja selgitama põhjuse, miks aparaat üles ütles. Üks selline teade tuli talvisel ajal. Uus aparaat läks viivitamatult teele, TKO töötaja aga ei saanud kohe teekonda ette võtta, kuna tal polnud sobivat riietust, et sõita kuskil taigas asuvasse pärapõrgusse. Tal kulus viltide, vatipükste ja kasuka hankimiseks kolm päeva, aga kohale ta jõudis. Teda sõidutati inimtühjas paigas asuva sõjaväe statsionaarse elektrijaama juurde lennukite ja helikopteriga. Mehe pikk teekond kinnitas oletusi, et aparaaditehasel on selliste elektrijaamade teenindajana suur roll.

Mitmesuguste kõnejuppide ja vihjete põhjal sai tehaserahvale selgeks seegi, et Nõukogude allveelaevade elektroonikaseadmetega varustamisel polnud nende ettevõtte tähtsus sugugi väiksem.

 

Leivanumbriks vihmavarjud

Nõukogude ajal oli igal tööstusettevõttel tarbekauba tootmise kohustus. Tartu Aparaaditehases toodeti näiteks suurtes kogustes mööblirataste rullikuid, hoidisepurkide kaanetajaid, konservikarpide avajaid, köögiviljade koorijaid ja naiste seas ülinõutud käekotihoidjat. Selles loetelus mainituist kujunesid siiski tähtsamaks vihmavarjud, nende osas valitses väga suur defitsiit.

Veel tänagi on kodudes pööratava hammasratta vedamisel mööda konservikarbi serva liikuva noaga konservikarbiavajaid. Sellise avaja hind oli 90 kopikat, vihmavari aga maksis 130 rubla. Et tarbekauba plaani täitmist hinnati rahalises vääringus, oli suur vahe selles, kas toota tuhat konserviavajat või tuhat vihmavarju. Viimaste tootmisse juurutamine langes Jaan Posti õlule.

Kätte võttes ja lähemalt vaadates tundub vihmavari olevat väga lihtsa ehitusega tarbeese: peotäis mitmesuguse pikkusega traate, kaks vardajuppi, käepide ja mõned väiksemad vidinad. Mina aga nägin ilusa ja korralikult tööle hakkava varjuga palju vaeva,” räägib Jaan Post.

Eesmärgiks oli hakata tootma laste-, naiste- ja meestevihmavarjusid, nii käega avatavaid kui ka automaatselt avanevaid. Pobleeme põhjustasid nii metallosad kui ka riie. Selgus, et metallosi tuleb termiliselt väga täpselt töödelda. Kui sellega eksiti, läksid traadid katki või jäid tavalise traadina kõveraks. Palju tegemist oli ka õigete riidelõigete leidmisega, ikka kippus varju avades keskossa jääma täitornikujuline tipp. Kulus poolteist aastat, enne kui saime korraliku tulemuse ja vihmavarjud jõudsid tootmisse.

Vihmavarjude tegemiseks avati tehases avar tsehh, kus kuu jooksul valmis üle kümne tuhande varju. Nii palju ei suutnud me siiski toota, et vihmavarjud oleksid olnud kauplustes kogu aeg müügil. Alles siis, kui tänu perestroikale elu vabamaks muutus ja teistest maadest hakati vihmavarje sisse tooma, muutus olukord. Inimestel oli siis veel see arvamus, et piiritagune kaup on vaatamata odavusele kvaliteetne, ja nii võis siis meiegi vihmavarje kauplustest vabalt saada. Kahjuks toodi neil aegadel Eestisse palju rämpsu. Meie tehases valminud vihmavarje võib veel tänagi näha, neid saab ka keerulistes ilmastikutingimustes muretult kasutada,” on Jaan Post uhke.

Ettevõtte lõpp

Erastamisaastail leiti, et Eesti ei vaja Tartu Aparaaditehast. Firma üle 1600 töötaja, võimelised valmistama maailmatasemel toodangut, sai hundipassi. Tehase materjalivarud ja unikaalsed tööpingid müüdi maha, ülitäpsed mõõtevahendid viidi utiili. Tekkisid küll mõned väiksemad metallitööettevõtted, kuid need ei pea end aparaaditehase järglaseks.

Allikas: elukiri.ee

 

printerisõbralik versioon esita küsimus
viimati toimetatud: 25. 06. 2010. 00:05

Time: 0.0400741 s.