et et

Tartu Hoiu-laenuühistu finantskool. Rahakool

Seksuaaltervise kool

Õigusabikool

NAISELT NAISELE. MEHELT MEHELE

Moekool

Autokoolid

Kuhu minna õppima. Õppematerjalid

Kuidas kindlustada lapse materiaalne tulevik



turvakood

Viis aastat Tiigi ühiselamus

Kool.ee-haridusportaal :: Viis aastat Tiigi ühiselamus Ei ole olemas kasutusjuhendit eluks. Õnneks on olemas www.kool.eeViis aastat Tiigi ühiselamus,Koolilaen, energialaen, matuselaen, matemaatika, ekool, e-kool, füüsika, ajalugu, seks, abort, laen

Viis aastat Tiigi ühiselamus

Lembit Aader

Kui astusin 1955. a Tartu Ülikooli, paigutati meid elama Tiigi tänava ühiselamusse, mis oli määratud matemaatika-loodusteaduskonna tudengeile, kelle hulka kuulusid ka geograafid.

Ühiselamul oli mitu korpust: endise tubakavabriku telliskivist hooned ja kahekorruseline puumaja. Õu oli piiratud kõrge planguga. Sinna rajatud võrk- ja korvpalliplatsidel tagusid tudengid kevadel ja sügisel väsimatult palli.

Ühikatoa laua taga näitab tudeng Aader, kuhu suvel minek on – Kassarisse!

Intrikoha eest tuli kuus maksta vaid 25 rubla ehk 10 protsenti esimese kursuse stipendiumist. Selle hinna sees oli ka voodipesu, mida vahetati kaks korda kuus. Ahju pidime ise kütma, kasutades selleks niisket tükkturvast. Komandant oli tagasihoidlik ja sõbralik mees nimega Linnamägi, kes tudengite eest igati seisis. Pesuladu oli ülikooli ühe tippmaletaja, geoloog Enn Pirruse valve all. Talle oli abiks keskealine naine, kes hoolitses, et voodipesu oleks alati puhas. Hüüdsime teda Lambajalaks, nime sai ta oma lemmikütlusest: “Oh te latsekese, lambajalakese!”.

Sissekirjutamisel täitsin ankeedi, kus muu hulgas küsiti: “Mida te tegite Saksa okupatsiooni ajal?” Vastasin, et sõja ajal olin maal emakodus. Üks TPI üliõpilane oli aga ankeeti kirjutanud, et mängis omaealistega liivakastis. Talle anti vastulöök TPI lehes, kus öeldi, et ankeedi täitmine on tõsine asi ja kui nii küsitakse, siis tähendab, et on vaja. Ei tea, kas sellest vahejuhtumist tingituna, aga järgmisel aastal seda küsimust enam ankeedis ei olnud.

Meie kursuse poistest vajasid voodikohta tervelt kümme. Meid paigutati suurde ruumi valvetoa kõrvale. Olime siiski rahul, sest osa filolooge pidi leppima sammastega keldriruumiga, kus seisis 30 voodit.

Mulle kui kodus elanud poisile tundus intrielu algul väsitav. Öörahu saabus alles kell 2, esimesed ärkajad läksid välja juba kell 4–5. Siiski harjusin sellega peagi ära ning sellest ajast peale tänaseni tarvitseb mul vaid pea padjale panna, kui viie minuti jooksul uinun.

Valvetoa kõrval elamine osutus vägagi kasulikuks. Nimelt helistati valvurile tihti raudteejaamast ning kutsuti tudengeid vaguneid tühjaks laadima. Pärast seda, kui olime kursusekaaslasest sõbra Jüriga esimesel korral käinud söevagunit tühjendamas ega suutnud higistesse silmaalustesse sööbinud söetolmu kuu aega välja pesta, ostsime valvurile pudeli viina ja palusime kutsuda meid edaspidi laadima puuvilja, kartuleid ja vilja. “Vana” pidas meie palve ülikooli lõpuni meeles, eriti kui me vahetevahel ergutust kordasime. Kord laadisime kahekesi ööpäevaga tühjaks 60-tonnise viljavaguni ja teenisime kumbki 280 rubla. Sellele lisaks müüs Jüri vilja küsima tulnud vene ohvitseridele neli kotti nisu, mille eest saime veel 100 rubla.

Esimesel kursusel pidid kõik ühe kuu stipi ulatuses riigilaenu tellima, mis osakaupa stipist maha arvati. Minu suhtes oldi dekanaadis siiski nii mõistvad, et mul, kes ma orvuna ainult stipist elasin, tuli tellida vaid pool sellest summast.

Kuna ühiselamus oli igal korrusel igas korpuses köök, hakkasime koos Jüriga süüa tegema. Mina panustasin 150 rubla kuus. Tema ema töötas Pärnumaal farmijuhatajana ning sealt saime liha, mune ja koort, samuti toodi kartuleid, aedvilju ja hoidiseid. Tegime iga päev süüa ning sööklas käisime vaid stipipäevadel. Igatahes polnud meil tarvis supi jaoks akna tagant tuvisid püüda, nagu seda tegid kaks bioloogi.

Tiigi tinnad

Kuulsad olid Tiigi tantsuõhtud, “tinnad”, millest olin kuulnud juba keskkoolis. Need toimusid suures keldriruumis, mida uhkelt nimetati klubiks. Sinna kogunes noori kogu ülikoolist. Peoõhtu lõppes iga kord rodutantsuga “Tiigi tinna”, milles kaasa lauldes kõik peolised osalesid ja mille refrään kõlas:

Elu ilusaim tants on tinna,
seda tantsitakse nõnna:
samm ette, samm taha
ja kükakile maha.

Üha enam hoogu läinud tantsijad olid lõpuks üleni higised.

Alatiseks jääb meelde noori pilgeni täis ruum ja tüdrukute-poiste võrratu ühtekuuluvustunne. Nüüdsele põlvkonnale tundub võib-olla üllatav, et tinnadel ei suitsetatud. Tantsuks mängis intri oma poiste ansambel, kuhu kuulusid geoloogist juht Aare Teedumäe (kitarr), alati rõõmsameelne saarlane Heimar Laanemets (kitarr) ning keemik Juhan Püvi (akordion). Ansambel korraldas ka temaatilisi lauluõhtuid. Väga meeldis meile näiteks õhtu, kus Aare laulis Siberis kuuldud vene vallatuid laule (“Sabake” jt).

Tiigi keldris toimus minu mäletamist mööda üks esimesi sõjajärgseid mälumänge Eestis. Algatus tuli eesti filoloogidelt, kes kutsusid kogu ülejäänud intri välja. Paar tundi enne viktoriini algust kuulsime aga, et neil on küsimused teada. Läksin ürituse korraldaja, tulevase astronoomi Märt Liigandi juurde, kes jõudis veel uued küsimused teha. Ma ei tea, kas see süüdistus pidas paika, aga filoloogid olid küll täielikus segaduses ega suutnud näiteks esimestena vastata, mida tähendab eesti keeles ladinakeelne sõna virgo. Saime ülekaaluka võidu.

Ühel õhtul esines akrobaatikanumbritega tollal parima koordinatsiooniga kergejõustiklane Otto Paatsi. Temast räägiti üht lõbusat lugu. Ott sai ühel kevadel pärast kuuajalist haiglas viibimist välja. Istus habetununa puusilla käsipuul. Korraga nägi, et läheneb õppejõud, kes teda alati kiusas. Kohe tegi Ott ühel käel “stoikat” ja sirutas teisega mütsi ette: “Anna vaesele sandile kopikas.” Õppejõud pistis jooksu ja Paatsi hüüdis talle järele: “Saad küll suurt palka, aga viletsale sandile on sul kahju paari kopikat anda!”

Hoopis originaalse vembuga sai hakkama matemaatik Olev Meremaa, kes viimasel kursusel valiti Tiigi ühiselamu kultuuriorganisaatoriks. Noormees oli ülikooli kõige suurem Vene võimu lollitaja. Ta saatis kevadtalvel 50-le Eesti NSV tööeesrindlasele (Leida Peips, Elmina Otsman, Valeri Liiv jt) kutse tulla Tiigi ühiselamusse tudengitega kohtuma. Ühel kutsutuist tekkis küsimusi ja ta helistas rektoraati. Seal tekkis paanika, sest tulnuks ju kinni maksta 50 inimese sõidu- ja päevarahad. Saadeti välja teatised, et kohtumine jääb ära. Partorg Lott kutsus Meremaa välja, sõimas teda hulluks ja ütles, et ta visatakse veel viimasel kevadel ülikoolist välja. Nooruk ütles juuresolijaile: “Te kõik kuulsite, et seltsimees Lott nimetas mind hulluks.” Läks psühho-neuroloogiahaiglasse ja tõi tõendi, et ta pole seal kunagi arvel olnud. Ise ütles partorgile: “Te võite lasta mind küll välja heita, kuid mina annan teid solvamise pärast kohtusse.” Rektoraadis arutati asja ja leiti, et parem on siiski lasta Meremaal lõpetada.

Laialt olid tuntud ka Tiigi veesõjad. Õues liikudes ei võinud iial teada, millal akende alt läbi minnes ämbritäie vett kaela saad. Muidugi võeti seda naljana ning kõik lõid jõudumööda kaasa, aga kui teatrisse minekul ainuke viisakas ülikond läbimärjaks kasteti, rikkus see ikka tuju ära küll. Kord hankisid meie toa poisid kusagilt tuletõrje käsipritsi, mille “laskeulatus” küündis üle kogu õue. Poisid kastsid kõik märjaks ning tüdrukud läksid uhke nimega intrivanemale Aleksander Suurele kaebama (tema vend kandis peaaegu sama kuulsat eesnime Friedrich). Õhtuhämaruses uhtus Ülo ka tema pesemisruumi aknast märjaks ja põgenes siis oma tuppa, et prits ära peita. Meid päästis üks Tartust pärit 30-aastane kaugõppetudeng, kes voodis padja najal istudes õppis. Ta ütles: “Pange prits kähku mu selja taha ning visake tekk üle.” Intrivanem otsis toa läbi, kuid aastatelt vanema kaugõppija selja taha ei söandanud vaadata. See oli meie õnn, sest muidu oleks kogu tuba linnast välja Kvissentali saadetud. Sinna saadeti kõik korrarikkujad, kelle hulka tollal arvati ka kodanliku mängu bridži harrastajad.

Toad

Tiigi ühiselamu oli selgelt ülerahvastatud. Esimesel kursusel pandi meid läbikäidavasse tuppa, kahes tagumises toas oli kolm vene ja kolm eesti füüsikut. Esimesed käitusid väga lohakalt – jätsid alati uksed pärani. Kui palusime need sulgeda, siis nähvasid: “Kui teil on vaja, pange ise kinni!” Ka teisel kursusel olime veel suures toas, kuid siis käisime ise matemaatikute toast läbi.

Tol talvel oleksin äärepealt elu jätnud. Kütsime oma ahju märgade turbapätsidega, kuid need jäid auklikku ahju ööseks hõõguma. Olime kõik hommikul meelemärkuseta ja meid päästsid matemaatikud, kes viimasel hetkel kiirabi kutsusid. Minu voodi oli ahju ääres ning ma ärkasin alles haiglas. Arstid ütlesid, et tund hiljem poleks mind saadud enam päästa…

Kahel esimesel kursusel ei olnud ühiselamutoas tegelikult võimalik õppida. Kuna Tiigis õppimisruumid puudusid, tuli sesside ajal õppimas käia ülikooli raamatukogus. See oli aga omamoodi ohtlik, sest Toomemäel varitsesid üliõpilasi töölisnoorte kambad. Kokkupõrgete korral viidi miilitsasse ainult tudengid. Mitmel korral jooksid hilisõhtul Tiiki poisid: “Toomemäel pekstakse meie omi!” Siis tormasid kõik appi. Kallaletungid kestsid seni, kuni töölisnoored peksid tudengi pähe surnuks Eesti NSV peaprokuröri Kaarel Paasi poja. Siis tehti nende märatsemisele kohe lõpp.

Kolmandal kursusel saime kuue voodiga tuppa, kus oli juba võimalik ka õppida. Kõrvaltoas olid naabreiks majandusteaduskonna tüdrukud. Tubadevaheline uks oli küll pika naelaga kinni löödud, kuid lükkasime selle kohe esimesel õhtul pöidlaga eest ja palusime luba sisse astuda. Selle loa me ka saime ning sealtpeale käisime kogu aasta kestel tihti neidudel külas.

Harjusime oma ühiselamuga sedavõrd ära, et kui meid taheti neljanda kursuse sügisel üle viia uude Pälsoni tänava ühiselamusse, palusime luba Tiiki edasi jääda. Komandandile meeldis see niivõrd, et ta andis Jürile, president Ilvese tulevasele äiale ja mulle aspirantide kolme inimese toa. Ise ütles: “Kellele ma veel sellise väikese toa annan, kui mitte Tiigi patriootidele.”

Elanikud

Lõpuks veel tolleaegsetest eredamalt meelde jäänud kaasüliõpilastest.

Elasime ühe koridori peal ajaloolaste Olaf Langsepa, Aigar Vahemetsa ja Vello Lõugasega. Viimasega saime spordihuvilistena sõpradeks ja töötasime hiljem aastakümneid koos teaduste akadeemia Estonia puiestee hoones.

Intris sain päris heaks tuttavaks Moskvast pärit vene füüsiku Georgiga, kelle vanaisa oli tsaariajal Tartu Ülikooli lõpetanud ja meie ülikoolilinna suur austaja. Georg oli meie tagatoa vene füüsikutest palju intelligentsem, kuid tema juures häiris üks asi. Poiss oli vaimustunud Ku-Klux-Klani pooldaja ja ütles, et kui oleks tema teha, pooks ta kõik Kaukaasia ja Kesk-Aasia mustad üles. Ta pidas vastu tervelt kolm aastat, siis jättis kahjuks kõrgkooli pooleli.

Esimesel Eesti NSV raha- ja asjadeloteriil võitis bioloog Tiit külgkorviga mootorratta ning korraldas selle puhul vägeva peo. Muide, ta sõitis selle mootorrattaga veerandsada aastat ja alles siis müüs maha.

Jõukamad poisid käisid tihti lähedal asuvas jaamarestoranis pummeldamas, kus Tartu ainus voorimees hilja ööni nende rikkalikku jootraha ootas. Nii tudengitel kui ka voorimehel oli väga kahju, kui selline “eraettevõtlus” ära lõpetati.

Erakordselt andekas noormees oli Haapsalust pärit Rein Tammeste, kes lõpetas keskkooli 16-aastaselt ja pidi ülikooli pääsemiseks taotlema eriluba. Ülikoolis õppis ta korraga matemaatikat ja füüsikat. Rein oli ka andekas sportlane, kuuludes Eesti sõudekoondisse. Talle sai saatuslikuks liigne enesekindlus. Nooruk kiindus alpinismi ja külmus üksi Elbrusele tõusta üritades öösel mägikoopas surnuks.

Kolme aastaga lõpetas ülikooli hiljem teadlasena tuntuks saanud ajaloolane Heldur Palli, kes meile ütles, et ta tegi sellega vähemalt osaliselt tasa kuus Siberi-aastat.

Pärast ülikooli lõpetamist jäeti kateedrisse õppejõuks lootustandev matemaatik Rünno Mullari, kuid tema oli vanglas viibides tervise kaotanud ja suri varakult.

Tiigi ühiselamu pikimaks poisiks oli astronoom Ülo-Ilmar Veltmann, kes oli oma sõnul 2,06 ja õhtul 2,04 meetrit pikk. Mäletan, et matemaatik Aare küsis kord temalt intri ees tänaval: “Noh, Pikk, kuidas seal üleval täna tuuled puhuvad?”

Meremaa kõrval oli intri suurim humorist tema kursusekaaslane Heldur Lõhmussaar. Tiigis liikus aastail 1956–1957 tihti ringi noruspäine Rein Järlik, kes kellelegi otsa ei vaadanud. Ülo Sirk õppis fakultatiivselt selgeks indoneesia keele.

Väga intelligentsed olid astronoomid Märt Liigand ja hilisem kauaaegne astronoomiaalase aastaraamatu väljaandja Mihkel Jõeveer. Maletajaist mäletan meistersportlast Rein Etrukit ja meistrikandidaate Toivo Lukatsit, Teet Tobiast ja Leo Heimlat.

Õppisin ülikoolis ühel ajal tulevaste tuntud ajakirjanikega, nagu Jaan Ruus, Jaak Laasnurm, Rein Sikk ja Vello Kallaste. Sageli nägin nende juures ka Peeter Heina, aga kas viimane Tiigis elas, seda ma kindlalt ei tea. Kaastudengid olid ka mitmed kirjanikud. Vendade Tuulikutega saime headeks tuttavateks, Lehte Hainsalu, Tõnis Lehtmetsa ja Rudolf Rimmelit teadsin vaid nimepidi. Kõige negatiivsema mulje jättis viimane, kes ülikoolilehes avaldatud retsensioonis Lehte Hainsalu kogu “Sõnajalaõis” kohta väitis, et sellist apoliitilist luulet ei tohiks Eesti NSV-s avaldada.

Meenutamist väärivaid Tiigi tudengeid oli kindlasti rohkesti, siinkohal mainisin vaid enim meeldejäänuid.

Allikas: elukiri.ee

 

printerisõbralik versioon esita küsimus
viimati toimetatud: 25. 06. 2010. 00:03

Time: 0.0366509 s.