et et

Tartu Hoiu-laenuühistu finantskool. Rahakool

Seksuaaltervise kool

Õigusabikool

NAISELT NAISELE. MEHELT MEHELE

Moekool

Autokoolid

Kuhu minna õppima. Õppematerjalid

Kuidas kindlustada lapse materiaalne tulevik



turvakood

Lõpp hea, kõik hea

Kool.ee-haridusportaal :: Lõpp hea, kõik hea Ei ole olemas kasutusjuhendit eluks. Õnneks on olemas www.kool.eeLõpp hea, kõik hea,Koolilaen, energialaen, matuselaen, matemaatika, ekool, e-kool, füüsika, ajalugu, seks, abort, laen

Lõpp hea, kõik hea!

Eduard Tüür, karikaturistist reisihull

Karta on, või õigemini loota on (kuidas keegi seda võtab), et järgmisel aastal samal ajal ei ole Eesti Vabariigis Eesti krooniga enam midagi peale hakata, sest käes on euroajastu. Tahaksin aga meenutada üht reisi 18 aastat tagasi, mis jäi minul just krooni tuleku aega.

Juuni 1992. Eestile väga tähtis kuu. Käibelt kadus Vene rubla ja asemele tuli Eesti oma raha – kroon. Samal ajal toimus Türgis Istanbulis Eurocardi korraldatav iga-aastane konverents, kuhu olid kutsutud ka Eesti Hoiupanga üks aseesimeestest ja mina (töötasin siis organiseerimisvalitsuse juhatajana). Konverents oli nagu konverents ikka, aga tagasisõiduga oli üks suur jama.

Kasutasime Türki sõiduks Aerofloti teenust ja ostsime Tallinnas Vabaduse platsil asunud Aerofloti kassast piletid reisile Moskva–Istanbul–Moskva. Tagasisõidupiletitele tegi kassiir märke “OK”, mis pidi tähendama, et Istanbulist tagasisõiduks on meil kohad olemas. Kindluse mõttes küsisin veel üle, kas on ikka kindel, mille peale vastati: “Loomulikult. Kui piletil oleks märge “ootel”, siis oleks asi kahtlane, aga “OK” annab täieliku garantii.”

Süda rahul ja sõit läks lahti.

Kohale jõudes andsime oma piletid konverentsi registratuuri. Saime vastu kõik, mis konverentsil vaja, ja sukeldusime töösse.

Konverentsi lõppedes anti meile registratuuris koos meenetega ka meie lennupiletid tagasi ja sooviti head koduteed. Pakkisime reisikohvrid ja sõitsime ilusti neljakesi (Eestist osales veel kaks meest ühest teisest firmast) lennujaama.

Seal siirdusime kohe Aerofloti boksi, et piletid ära registreerida. Ja siis hakkaski jamaks kiskuma. Meile öeldi, et meile pole lennukis kohti.

Mina muidugi protestima: “Kuidas ei ole? Piletitel on selgelt kirjutatud “OK”, teil tuleb lihtsalt istekohad peale märkida.”
“Piletitel on jah “OK”, aga minu arvuti näitab, et teie piletid on ootel. Kui kohti üle jääb, saate sõita, kui ei, siis tuleb oodata järgmist lendu. Kui seal on vabu kohti, lendate siis. Aga kust te need piletid ostsite?” tundis Aerofloti esindaja huvi.
“Tallinnast. Teie oma kassast.”
“Teada küll teie Tallinna! Tegite oma vabariigi, aga korda ei ole!” sain kahjurõõmsa vastuse. “Tulge pool tundi enne väljalendu, eks siis vaatame, kuidas seis on.”

Naastes ettenähtud ajal, saime aga kuulda: “Kohti ei ole. Tulge uuesti pool tundi enne järgmise lennu starti.”
“Millal järgmine lennuk väljub?”
“Kolme päeva pärast.”

Ah sa kurivaim! Mida teha? Ega muud kui tagasi Istanbuli konverentsi staapi. Kuhugi mujale ju minna ei oska, Eesti konsulaati Istanbulis ega saatkonda Ankaras tol ajal polnud.

Kraapisime siis nelja peale kokku nii palju raha, et saime linna tagasi sõita ja kohe sinna hotelli, kus elasid konverentsi korraldajad.

Taksosõidu ajal üritasin maha rahustada oma Hoiupanga kolleegi, kes oli väga närvis. Ütlesin talle: “Ära pabista midagi, minu teada oskad sa hästi laulda ja minule on joonistamine konti mööda. Ju me kahekesi kuskil Istanbuli tänavanurgal nii palju ikka teenime, et elu lõpuni siin vastu pidada.”

Tal vaesekesel oli aga igasugune huumorimeel vist kadunud, sest ta käratas mulle peale: “Me oleme plindris mis plindris ja sina teed siin veel oma poolhiidlase nalja!”

Noh, olukord oli tõsine küll. Kui hotelli jõudsime, saime teada, et meie õnneks oli korraldajatest just see mees kohal, kes kureeris Balti vabariike. Kuna ta oli rahvuselt sakslane, Peter nimeks, sain talle kuidagi meie kurva loo ära jutustada.

“Ei või olla!” oli Peter hämmastunud. “Teie piletid olid ju meil registratuuris. Andke need siia, ma lähen ja ajan asjad korda ja te saate veel täna ära lennata.” Ta arvas, et selle segaduse tekitas konverentsi registratuuri töötaja, kes ei vaevunud kontrollima, kas tagasisõiduga on kõik korras.

“Täna ei tule lennust midagi välja,” ütlesin vastuseks, “lennuk on juba õhus ja järgmine lennuk läheb Moskvasse alles kolme päeva pärast.”

Peter jäi hetkeks mõttesse ja otsustas: “Hea küll. Lendate siis kolme päeva pärast. Kolm päeva olete Eurocardi kulu ja kirjadega siinsamas hotellis. Maksame ka söögi kinni ja anname lisaks päevaraha.”

Ülejäänud seltskonnal läks nägu naeru täis: nüüd saab veel kolm päeva toredat puhkust. Mina olin teisel arvamusel: “Aga kui kolme päeva pärast on jälle mingi jama ärasõiduga, kelle poole me siis pöördume? Teid ka siis enam siin ei ole.”

Peter sai vist asjaolu tõsidusest aru, vaatas korraks meile otsa, krahmas piletid ja pani lõikama, jõudes veel mainida: “Oodake siin, ma püüan midagi kiiresti välja nuputada!”

Jäime lootusrikkalt ootama.

Umbes poole tunni pärast oli ta tagasi, lehvitades juba kaugelt mingeid pileteid. “Palun, siin on teie piletid! Lendate Lufthansaga Frankfurdi kaudu Moskvasse. Kas Moskvast saate ikka edasi Tallinna?”
“100% kindel.”

Hurraa! Paari tunni pärast olime juba õhus, teel Frankfurti. Ja veel äriklassis! Mida sa hing veel tahad? Sama lennukiga sõitis ka üks Eurocardi asepresident, kes tundis mind ja tuli minu juurde, et küsida: “Kuhu nüüd, kas koju ei sõidagi?” Tal polnud ju meie seiklusest aimugi. Tuli talle kõik ära seletada.
“Millal te Frankfurdist edasi Moskva poole stardite?” tundis ta huvi.
“Homme hommikul.”
“Ja kus te öösel olete?”
“Kuna meil Saksa viisat ei ole (tol ajal oli Saksa viisa vajalik), siis oleme transiitreisijate ruumis.”
“Ei see kõlba kuhugi. Katsume selle asja paremini korraldada.”
Frankfurdis tuligi ta minu juurde ja ütles: “Läki. Kohe teeme teile ühe öö viisa.”

Tuli välja, et Saksamaal kehtis kord, et kui keegi Saksa kodakondsusega isik annab garantii, siis tehakse transiitreisijale ühe öö viisa. Ta leidis lennukist ühe sakslasest Eurocardi ametniku (asepresident ise oli hollandlane), kes oli nõus meie eest vastutama. Piiripunktis aeti asi kiiresti korda, saime viisa ja meid viidi hotelli. Kõik kulud kandis endastmõistetavalt Eurocard.

Teisel hommikul startisime juba Moskva poole. Väike ümberistumine, ja õhtuks olime juba kodus. Õnnelikult lõppes see omapärane seiklus. Aga see oli ka tagumine kord, kui Aeroflotiga sõitsin…

Kuigi sel kuul saame tähistada Eesti krooni täisealiseks saamist (18 aastat), jääb see sünnipäev vist viimaseks. Kas aga euro aitab meid kiiremini masust välja tulla, nagu loodavad mõned poliitikud, eks seda näitab tulevik.

Allikas: elukiri.ee

 

printerisõbralik versioon esita küsimus
viimati toimetatud: 24. 06. 2010. 23:56

Time: 0.0421178 s.