et et

Tartu Hoiu-laenuühistu finantskool. Rahakool

Seksuaaltervise kool

Õigusabikool

NAISELT NAISELE. MEHELT MEHELE

Moekool

Autokoolid

Kuhu minna õppima. Õppematerjalid

Kuidas kindlustada lapse materiaalne tulevik



turvakood

Toitumishäired - anoreksia, buliimia, ortoreksia ja pika

Kool.ee-haridusportaal :: Toitumishäired - anoreksia, buliimia, ortoreksia ja pika Ei ole olemas kasutusjuhendit eluks. Õnneks on olemas www.kool.eeToitumishäired - anoreksia, buliimia, ortoreksia ja pika,Koolilaen, energialaen, matuselaen, matemaatika, ekool, e-kool, füüsika, ajalugu, seks, abort, laen

Toitumishäired - anoreksia, buliimia, ortoreksia ja pika

Anoreksia (teaduslik nimetus neurogeenne isutus, ladina keeles anorexia nervosa) on psüühikahäire, mille tunnuseks on teadlik ja tahtlik kehakaalu alandamine alla tervisliku piiri. Kliinilise diagnoosi püstitamiseks peab kehamassiindeks olema 17,5 või väiksem.

Kaalu kaotus (või madalal püsimine) saavutatakse teatud toitude vältimise, oksendamise, kõhulahtisuse esilekutsumise, ülemäärase treeninguga.

Anoreksiale iseloomulik on kehataju häire, mille tõttu haigel on hirm paksuks minemise (paks olemise) ees ning ta seab oma kehakaalule ranged piirid.

Pilt: uncyclopedia.wikia.com/wiki/Anorexia

Eelpoolkirjeldatuga kaasnevad häired hormonaalse süsteemi töös (menstruatsiooni ärajäämine), häiritud saab organismi normaalne areng ning paljud esmased funktsioonid. Seetõttu loetakse anoreksiat väga ohtlikuks haiguseks, mis keerulisel kujul vajab hospitaliseerimist ning võib ravimata jätmisel lõppeda surmaga.

Buliimia (bulimia nervosa) on sündroom, mille iseloomulikuks tunnuseks on õgimissööstud ja ülemäärane kehakaalu kontroll, mille tulemusena üritatakse toidu paksukstegevat mõju kaotada - oksendamise, lahtistite söömise või muul moel.

Buliimiaga patsientide mõtted keerlevad pidevalt söömise ümber ning viivad impulsiivsete söömishoogudeni. Hiljem neid kahetsetakse ning püütakse kuidagi toidu paksukstegevast mõjust vabaneda. Levinuim võte selleks on oksendamine, aga tarvitatakse ka lahtisteid, erinevaid ravimeid, mis ei lase toidul imenduda, nälgitakse jne.

Erinevalt anorektikutest on buliimikud reeglina normaalse kehakaaluga, mis ei vasta aga patsiendi enda seatud (sageli ülikriitilistele ja ebatervetele) normidele.

Korduv oksendamine või ravimite tarvitamine, millega kaasneb toitainete puudus organismis, võib põhjustada organismis füsioloogilisi muutusi (elektrolüütide tasakaalu häired, krambid, lihastõmblused, südamerütmihäired jms).

Buliimiat ravitakse antidepressantide ja/või neuroleptikumidega ja psühhoteraapiaga

Ortoreksia - suhteliselt hiljuti levima hakanud toitumishäire, mille puhul ülehinnatakse tervisliku toitumise tähtsust. Ehk siis tervislik toitumine muutub kinnisideeks, menüüst kaovad paljud eluks vajalikud toitained ning kasutatakse ohtralt toidulisandeid, mis on ohtlikud, kuna mikrotoitained on ülekülluses toksilised. Ortoreksia ei teki üleöö, vaid aja jooksul ning on tervisele ohtlik haigus. Seetõttu tuleks pöörduda koheselt arsti poole, kui tervislik toitumine ei ole enam toitumisspetsialisti poolt ettekirjutatu järgimine vaid kinnisidee.

Pika - tuleneb ladinakeelsest sõnast pica ehk harakas ning on häire, mille puhul inimene sööb korduvalt mittesöödavaid asju. Pika on levinud majanduslike raskustega inimeste, arenguhäirega inimeste, 2-3 aastaste laste ja ka rasedate naiste seas. Kuna haige võib süüa väga erinevaid esemeid, võib selline haigus üsna kergelt lõppeda surmaga või raske haigusega. Kindlasti on vajalik kiiresti pöörduda arsti poole ning alustada ravi.

Kõigi loetletud haiguste kohta küsi rohkem infot oma arstilt.

Meile on saatnud loo oma toitumishäirest ning võitlusest sellega Stella-Stiina, kes soovib oma kogemust ka Sinuga jagada. Ta loodab, et see annab ka teistele toitumishäire all kannatajatele julgust võidelda sellega ning pöörduda ravi saamiseks arsti poole. Siin on tema lugu:

Iga tunneli lõpus paistab valgus

Anoreksia on haigus (söömishäire), millest ei ole lihtne vabaneda. Ta on nagu Sinu sõber, kes käib alati Sinuga kaasas. See sõber tahab Sind vaikselt hävitada, tahab olla võimul.

Minu allakäik sai alguse kui olin 14. aastane plika. Läks vaja vaid paari sõna õe poolt ja nii lõigi peas kõik segi. Õe sõnad: “Tead, Sa oled paks!” (siis olin ma tõesti ülekaaluline, 89kg) panigi mind ennast näljutama, alustama selle piitsutamisega.

Samal õhtul hakkasin jooksmas käima. Pool kuud olin jooksmas käinud ja ma ei näinud mingeid tulemusi. Mõtlesin midagi muud välja ja tulin ideele, et peale kella 18:00 ei söö ma mitte midagi. Umbes nädalakene möödus ja ma ise ei näinud tulemusi ning pidin midagi veel välja mõtlema. Mõtlesin tükk aega, et mis võiks olla tõhus kaalulangetamise meetod. Söön kõhu kell 16:00 täis, oksendan selle kõik välja ja siis lähen jooksma. Ja sellisele ideele ma tulingi ning nii tegin iga jumala päev. Kui vihma sadas ,ma ikka jooksin, kui väljas oli porine ma ikka jooksin. Kuuke kasutasin seda meetodi ja siis leiutasin veel geniaalsema plaani. Otsustasin, et minu hilisem söögikord on kell 14:00, siis oksendan toidu välja, jooksen ning lõpus võimlen.

Muidugi teised nägid mu tulemusi, olin kehakaalu kaotanud, aga mina seda ise ei tajunud. Mõtlesin endamisi, et teised on kadedad ja ei taha, et saan saledaks… Mul jäi menstruatsioon ära ja ma ei teinud sellest erilist numbrit, vaid pigem mõtlesin, et kui üks kuu pole, küll siis järgmine kuu hakkab ja nii ma kogu aeg mõtlesingi.

Ühel päeval tegin kohupiimapontsikuid (lihtsalt tegin, ma ei võtnud sealt ei ühtki pontsikut) ja siis rääkisin õele, et mul pole mentsruatsiooni juba pool aastat. Õde läks ütles kohe emale ja nagu me juba teame, et emad muretsevad kõige rohkem, siis pani ema mulle aja naistearsti juurde. Vaidlesin emaga tükk aega, et sinna ma küll ei lähe, kuid ema sai võidule. Saabuski see päev, kui võtsime emaga suuna naistearsti juurde. Mina olin vait ja ainult ema seletas arstile, mis minuga toimub.

Küsiti, palju enne kaalusin ja siis pidin astuma kaalule. 89kg-lt 62kg-le ja endamisi mõtlesin, et pole üldse paha. Sisimas ma olin õnnelik, aga ei saaks öelda, et olin oma kehaga Sina-peal. Mulle kirjutati välja hormonaaltabletid. Jooksmisest ma ei loobunud, jooksin edasi, sest olin sellest nagu sõltuvuses. Siis hakkasid mul päevad ja ma olin ülimalt õnnelik.

Möödus sellest kõigest tükk aega ja ma jäin rasedaks (mina jah, kes ei oleks mitte kunagi saanud lapsi ,kui ema poleks vahele sekkunud). Rasedus lõi selle haigusepoole mu peast välja ja rasedusaeg möödus mul ilusasti, sõin kõike ja kuna vaid isu tuli, ma ei piiranud end millegagi. Laps sündis tervena (õnneks) ja kõik olime õnnelikud.

Läks pool aastakest mööda ja järsku käis peas nõks läbi. Läksin lapse isast lahku, sest leidsin endale uue silmarõõmu. Alustasin taas enda näljutamist. Kui keegi küsis minult, et kas on ikka kõik hästi siis muidugi ma naeratades vastasin, et kuidas saab minul üldse halvasti minna, muidugi on kõik ideaalses korras. Oma silmarõõmuga olin koos pea 2 aastat ja siis tuli mu ellu ideaalne mees (kellega olen siiamaani koos).

Sisimas ma teadisn, et olen anorektik, kuid ma ei tunnistanud seda endale ja teistele ammugi mitte. Otsustasin, et hakkan päevas vaid 1 kord sööma, kuritavitama kõhulahtisteid, jooma palju igasuguseid salendava toimega teesid ja seda ka enne magama minekut.

Mul käisid suured õgimishood, õgisin ja siis oksendasin, õgisin ja siis jälle oksendasin. Kehakaal langes, suhe hakkas alla vajuma. Ma olin nagu elav laip, ma ei suutnud muud teha, kui võimelda ja võimelda. Jooksmise jätsin ära, kuid võimlesin nagu pöörane. Vanemate kallal ainult vingusin, leidsin igasuguseid põhjuseid, et miks mees praegult minuga pole, lapsega ei jõudnud ma tegeleda ja teda sundisin sööma. See kõik läks nii ülekäte, et ma lihtsalt ei suutnud enam. Tahtsin lõpetada selle jama, aga mul ei olnud jõudu, see haige pool sai võitu koguaeg.

Ja nii ma võtsin end kätte ja soovisin kogu selle kupatuse lõpetada. Saatsin maili söömishäiretekeskusesse ja hiljem ka helistasin. Miks ma tegin sellise otsuse, et minna haiglasse? Ma sain aru, et kui ma ravi ei saa, siis lähme mehega lahku ja ma ei taha sõltuda ainult võimlemisest ja toidule mõtlemisest.

Tuligi aeg, kui pikk järjekord jõudis minuni. Mees viis mu haiglasse. Nii kui oma kodinad autost välja tõstsin, hakkasin nutma. Alles siis ma sain aru, et mida kuradit ma teinud endaga olen, ma olin end hävitamas.

Esimene päev haiglas ma aina nutsin, nutsin ennast õhtul magama. Ja nutsin ka 3 järgmist päeva. Haiglaelu tundus nii kohtuav. Aga sisimas ma olin ka õnnelik, ma saan ometi süüa. Ootasin, kui jõuab kätte söögiaeg, sest siis ma hakkasin tõesti nautima sööki. Tundsin ennast haiglakeskkonnas hästi, sest seal olid kõik sama murega nagu minagi. Mul ei olnud mõtteski sellist asja, et nüüd söön kõhu täis ja ootan natukene ning siis põgenen wc-sse oksendama. Haiglasse sattudes oli mu kehakaal 49kg. Tänu valgurikkale dieedile (seda nimetati minu toiduks, mis haiglas sain) hakkas mu kehakaal ilusasti tõusma.

Käisin mälutesti tegemas, luutihedust mõõtmas. Sain väga viletsad tulemused ja eks seda loota oligi. Uskuge või mitte, see negatiivne, mis sain tulemustest, tegin ma enda jaoks positiivseks sellega, et tänu nii kehvadele näitudele pean ma lõpetama selle enda piitsutamise, mis oli enne. Palju oli ka mulle toeks mu vanemad, poeg ja mees.

3 nädalat planeerisingi olla seal. Kui olin olnud 2 nädalat, sain ma enda jaoks shoki: kohtuotsusega pean olema veel kuni 3 kuud. Ma ei saanud enam midagi aru, et mis toimub. Mu haigusepool hakkas taas võitu saama ja ma olin nii õnnetu. Kuid kaaslastega rääkides sain ikka jõudu ja motivatsiooni edasi pingutada, sest olin ju poolel teel. Sellest 3st kuust sai 1,5 kuud, kui olin haiglas. Tagasi mõeldes saan ma alles nüüd aru, et kõik tahtsid mind aidata, et ma ometi ei satuks sinna musta auku, kust olin poolel teel välja tulemas. See positiivsus, milline ma haiglas olles olin, oli minu jaoks midagi uut ja selle positiivsuse võtsin endaga kaasa.

Ma ei saa öelda, et olen 100% sellest haigusest võitu saanud, kuid ma pingutan edasi kodus olles. Söön nii nagu peab ja ei tee mingeid võimlemisi. Tahan tulla sellest välja ja iial ei taha tagasi sattuda nii põhja. See oleks olnud nagu minu õudusunenägu. Seljatan selle halva poole ja saadan ta parematele jahimaadele kuhugile Egiptusesse, sest minul pole teda enam vaja.

Kallis lugeja

Kui Sa oled anorektik ja tahad sellest kõigest välja tulla, siis mine haiglasse, sest ise Sa ei suuda. Võid küll öelda, et homsest hakkan ilusasti sööma jne, jne, kuid usu mind, sellest homsest saab ülehomme, milles jälle ülehomme… Sellesse haigusesse on ka paljud ära surnud. Pigem saa võitu nüüd, enne kui on juba hilja.

Kui Stella-Stiina lugu on Sinu looga sarnane ning sooviksid temalt ka isiklikult nõu küsida, kirjuta meile aadressil: naiselt.naisele@kool.ee ja me anname sulle Stella-Stiina kontaktid. Stella-Stiina on rõõmuga nõus olema Sulle toeks.

 

printerisõbralik versioon esita küsimus
viimati toimetatud: 8. 06. 2010. 01:45

Time: 0.0346172 s.