Leonhard Heinla

Leonhard Heinla: POOL SAJANDIT VAIKIMIST ON PITSERI JÄTNUD

26. juulil kogunesid endised vabadusvõitlejad ja nende võitluse austajad Eesti 20. SS relvagrenaderide diviisi võitlejate juhtimisel ja korraldusel Sinimägedesse. Möödus 65 aastat legendaarsetest kaitselahingutest, kus bolševismi vastu võitlesid vabatahtlikult paljud Euroopa rahvad.

Leonhard Heinla

Tartumaa Vabadusvõitlejate Ühenduse esimees Leonhard Heinla võttis ajakirjaniku vastu Kaitseliidu majas, kus vabadusvõitlejad jagavad tuba Mementoga. Ühendus on moodustatud 1991. aastal ja Heinla oli üks asutajaliikmetest.

“Aasta hiljem moodustasime seitsmest maakondlikust ühingust koosneva Eesti Vabadusvõitlejate Liidu, see toimus samuti Tartus,” meenutab Heinla.

Praegu on Tartumaa ühenduses 272 meest, umbes sama palju kui oli ühingu moodustamisel, kuid vahepeal kasvas arv üle 600. Kokku on ühingust läbi käinud üle 700 mehe, viimane väljaantud liikmepilet kannab numbrit 708.

“Tänavu on 11 meest juba manalateele läinud, eelmine aasta lahkus neid 20 ringis. Uusi liikmeid tuleb ühingusse juurde elukoha vahetudes, kuid ühendusel on ka noorliikmeid, kes pole sõjast osa võtnud, kuid kes on sama meelsuse ja vaimuga. Kui juurde ei võta, siis organisatsioon kaob,” selgitab Heinla.

Räägitud on kurtidele kõrvadele

“Meie tegevuse suunad on: vabadusvõitlusest Eesti riikliku iseseisvuse eest võidelnud endiste sõjameeste, metsavendade ja teiste vabadusvõitlejate ja nende pereliikmete koondamine ühtsesse organisatsiooni, vabadusvõitlejate poliitiliste õiguste kaitse ja sotsiaalse seisundi parandamine,” loeb Heinla põhikirjast ette.

Põhiküsimus, millega vanad mehed on aastaid tegelenud, on see, et nende võitlust riiklikult tunnustataks. Meenutades Sinimägedes, Tartu all ja mujal II maailmasõja rinnetel langenud vapraid relvavendi, on need, kes Eesti taasiseseisvumise ära oodata jõudsid, tänaseks nüüd juba 18 aastat Eesti Vabariigi valistuste, peaministrite ja presidentide poole pöördunud, nõudes nende võitluse võrdsustamist oma isade võitlusega.

Eesti I Vabadussõja sangarite pojad on seni rääkinud kurtidele kõrvadele. 1941. aastal vabatahtlikult Eesti eest ja bolshevismi vastu sõtta läinud mehed on enamuses juba lahkunud ja allesjäänud vanahärrad on valdavalt Uluotsa mobilisatsioonikutsele järgnenud.

Poleks optimismi, poleks olemaski

Miks tänavust vabadusvõitlejate ülemaailmset kokkutulekut, mida korraldas Eesti Vabadusvõitlejate Liit (EVL), korduvalt edasi lükati ja asukohta muudeti, ei oska liidu juhatusse kuuluv Heinla öelda.

“Küsisin küll, aga vastuse sain, et parem, kui sa ei tea,” kostab Kotkaristi kavaler. Heinla, kes on juhatusse kuulunud liidu loomisest saadik, tunnistab, et viimasel ajal käib mäng sageli juba üle vanade meeste peade. Vabadusvõitlejad saavad riigilt Kaitseministeeriumi kaudu tegutsemisetoetust ja just see näib olevat põhjus, miks ei taheta liiga palju pärida.

Maakondlike ühingute tubade seintelt vaatavad vastu nelja rüütliristikavaleri portreed, kuid kui EVL 2008. aastal tahtis Rebase 100. sünniaastapäeva puhul tema sünnilinna Valka mälestusplaadi paigaldada, keelati see viimasel hetkel ära.

Miks? “Ei öeldudki, miks,” kinnitab Heinla, et vabadusvõitlejad pole olukorraga teps mitte leppinud ja loodavad, et plaat kord ikkagi Valga Kaitseliidu seinale saab.

“Kõnelused käivad, peab olema lootust, meie võitlus pole veel lõppenud,” kordab vana mees. Ei saa aga aru, kes on selles võitluses sõjameeste vastane. Kas president, kelle kantseleist tuli telefonikõne käsuga Rebane unustada või hoopis kaitseministeerium, kes vaikselt rahaliselt toetab, kuid avalikult vanu sõjamehi tunnistada ei taha.

“Ei kommenteeri, pole kursis,” vastab Heinla, lisades samas, et usub Eesti valitsusse. “Meie tunnustamine vabadusvõitlejateks on küll suure küsimärgi all, aga midagi on siiski ära tehtud, see teema on Riigikogust mitu korda läbi käinud ja jällegi päevakorras. Kui poleks optimismi, siis poleks meiesuguseid enam olemaski.”

Olukord on leppimatu

65 aastat tagasi Heinla Sinimägede lahingutest osa ei saanud võtta, sest 1944. juunis suunati Narva rindelt allohvitseride kooli Ljubljanasse, seejärel sõjakooli Newenklausse, mille lõpetas 1945. aasta märtsis.

“Sai natuke sõjas ka oldud, Neukircheni ja Schönau juures. Siis algas vangilaager ja pärast oli pool sajandit vaikimiseaega,” ütleb Heinla. Sinimägedesse tahab ta tänavu aga kindlasti minna kui tervis lubab. “Seal peeti ju Eesti ajaloo suurimad lahingud, käputäis eestlasi hoidis kinni Venemaa sissetungi. Koolides peaks noortele selgitama neid lahinguid ja mõtet, et hoida meie maad ja rahvast, et meid ei okupeeritaks enam nii, nagu 1940 aastal. Praegu pole paljud õiget infot saanud, kooli kaudu küll mitte mingisugust.”

Heinla ei usu, et Eesti riik enam ära antaks: relvaga vastuseisjaid jätkub tema sõnul küll ja küll. Aga sellest, miks Eestis riigil on puudunud arusaam sellest, et kasvavatele kodanikele koolis riikluse alused selgeks teha, kuu aja pärast 85-aastaseks saav vabadusvõitleja aru ei saa. Aastaid tagasi käis Heinla koos aatekaaslastega ka Tartu Haridusosakonnas, sooviga koolides esineda.

“Kindlasti noored tahaksid meie sõjateest kuulda, nad ikka küsivad. Minul on aga sellest noortele õnnestunud rääkida vaid oma pere ringis,” kahetseb Heinla, et luba koolides esineda pole sõjamehed saanud.

See-eest on korduvalt tulnud kokku puutuda punase poole meestega.

“Nad olid kohe platsis, kui meie oma organisatsiooni hakkasime asutama, nad tahtsid kampa lüüa ja teha organisatsiooni mõlemal pool sõdinud meestest. Meie ütlus ja põhimõte oli, et aga kus te pool sajandit olete olnud,” muigab Heinla.

Seda, et vabadusvõitlejad kunagi korpusemeestega leppida ja ühise laua taha istuda võiksid, Heinla ei usu. “Ei ole midagi leppida, see olukord on leppimatu,” kinnitab Tartu sõjameeste juht.

Pool sajandit vaikimist on Heinla sõnul oma pitseri jätnud. Andeks andmist neile, kes koos punavõimuga Eestisse okupatsiooni tõid, ei saa aga olla juba ainuüksi sellepärast, et mitte keegi pole andeks palunud.

Õiglast hinnangut oodates

Erinevaid vabadusvõitlejate ehk sõjameeste ühinguid tekkis Eestis 1991. aastal kokku 18, kuid üks neist, Idapataljonide Võitlejate Klubi, on liikmete vähesuse tõttu juba oma tegevuse lõpetanud. Samamoodi on suletud ka mitmeid ühinguid nn. Välis-Eestis, kus endised sõjamehed ühingutesse kogunesid juba 1950. aastate algusest. Elujõuline on vaid Kanada organisatsioon, Kanadas asub ka Eesti Vabadusvõitlejate Ülemaailmne keskus.

Pole selge, mis saab edasi. Ühingute ellu kutsudes oli esikohal soov süüdata küünal Narva rindel langenutele ja nõuda ajaloolastelt ja poliitikutelt toonasele võitlusele õiglast hinnangut. Nüüd on aga oht, et seda ei juhtugi kunagi.

JAANIKA KRESSA

printerisõbralik versioon esita küsimus