Arvo Putmaker

Meenutusi ühest kangest mehest, Arvo Putmakerist

On selliseid mehi, keda on mõtet aeg-ajalt meenutada ka siis, kui neil parasjagu just mingit tähtpäeva ei ole. Üheks selliseks eredaks isiksuseks oli mullu septembris manalasse varisenud Arvo Putmaker, kellest tahaksingi allpool jutustada.

Arvo Putmaker sündis 08.09.1921.a. Eesti kõrgema sõjaväelase pojana. Tema lapsepõlv ja noorusiga möödusid Nõmme mändide all ja Jakob Westholmi poeglaste erahumanitaargümnaasiumis. Armastus spordi vastu oli Arvole omane juba varases nooruses ja koos ümbruskonna poistega, nagu see tol ajal oli kombeks, harrastati kergejõustikku ja pallimänge. Ka Westholmi gümnaasium oli Tallinnas tuntud koolina, kus sport oli au sees. Nii sai Arvo juba varases nooruses tubli füüsilise ettevalmistuse, mis võimaldas tal hiljem ka sportlasena endale nime teha. Meelisalaks sai korvpall, kuid harrastas ka võrkpalli ja kergejõustikku.

Kui algas sõda, tuli ka Arvol, kes sel ajal õppis juba Tallinna Tehnikaülikoolis relv kätte võtta, et kaitsta Eestit ja nii astus ta 1943.a. märtsis vabatahtlikuna eestlastest koosnevasse lennugruppi, mis hiljem kandis nimetust 127. Mereluurelennugrupp. Grupp paiknes Tallinnas Ülemistel ning sooritas luurelende Soome lahe kohal. Juba 1943. a. kevadel osales Arvo Putmaker lennugrupi juures korraldatud pardalaskurite kursustel ja juunis, kui kursus lõppes, suunati ta kui üks viiest paremast lõpetajast Dno-sse, saksa kaugluureüksusesse täiendavale praktikale. Järgnes praktiline rindetegevus saksa kaugluurelennuki Junkers Ju-88 neljamehelises meeskonnas pardalaskurina lennates, mille käigus tuli õige kaugel venelaste tagala kohal lennuülesandeid täita. Sellest ajajärgust on Arvo rääkinud humoorika lookese, kuidas nende üksusse saabus lennukoolist noor leitnant-vaatleja. Oma esimesel lahingulennul oli see vaatleja imestunult tähendanud, et huvitav, milliseid väikesi valgeid pilvekesi Venemaa taevas leidub, mille peale allohvitserist lendur, vana rindekala oli muiates vastanud, et härra leitnant võtku teadmiseks, et nii näeb õhutõrjekahurite tuli välja, sest nende pihta parasjagu just põmmutatakse.

Pärast poolteistkuist rindepraktikat tagasi Tallinna 127. Mereluurelennugruppi saabudes järgnesid luurelennud Soome lahe kohal. Siin lennati vesilennukitel Arado Ar-95, mille kolmemehelises meeskonnas oli ka pardalaskur ette nähtud. Vahemärkusena võiks veel mainida, et lennuüksuse ülem oli Arvo Putmakerile vahepeal teinud ettepaneku, et ta saadab ta Saksamaale lennuväeohvitseride kooli, kuid sellest ettepanekust Arvo isiklikel põhjustel loobus.

1943.a. novembris, kui 127 Mereluurelennugrupi 2 ja 3 lennusalga baasil loodi 11. Öölahingulennugrupp, mis tegutses Neveli rindel, Idritsas, viis Arvo tee teda sinna. Järgnesid öised pommituslennud Venemaal, Neveli rindel, selle lennugrupi 2. lennusalga koosseisus lennukitel Heinkel He-50 lennates. Siin tuli pardalaskuritel vahel pärast seda, kui lendur oli pommid heitnud, vaenlast täiendavalt pardakuulipilduja tulega rünnata. 1944.a. veebruaris suunati 11. Öölahingulennugrupp Eestisse Narva rindele. Algul Jõhvi, hiljem Rahkla ning Adavere lennuväljalt lennates tegutseti 1944.a. suviste Eesti kaitselahingute ajal nii Narva kui ka Tartu rindel. Kui sakslased Eesti 1944.a. septembris maha jätsid, otsustas A. Putmaker Saksamaale mitte minna, ja üritas Rootsi põgeneda, mis aga ebaõnnestus.

Järgnes kinniistumine filterlaagris ja tööpataljonis. Et Arvo Putmaker oli endale juba varem korvpallurina nime teinud, siis võimaldas tolleaegne siseminister, kes oli suur spordisõber Putmakeril tööpataljoni sõdurina korvpallitreeningutest ja –võistlustest osa võtta. A. Putmaker tõusis kiiresti Eesti tippkorvpallurite hulka ja neljakümnendate lõpus jõudis ka N. Liidu korvpallikoondisse, kuid meistersportlase nimetust talle mineviku pärast ei omistatud.

1950. aastal, arreteeriti ta uuesti ja mõisteti Moskva “troika” otsusega kümneks aastaks vangilaagrisse. Karistust kandma saadeti ta Kirovi oblastisse. Laagrist vabanes A. Putmaker amnestia põhjal 1955/56 aastavahetusel.

Vabanenult asus A. Putmaker tööle Tallinna Masinatehasesse, kus töötas konstruktori ja büroojuhatajana. Erilist tunnustamist väärib A. Putmakeri suur õppimistahe. Ei ole just palju selliseid mehi, kes 50 aastaselt on töö ja pereelu kõrvalt suutelised olnud Tallinna Polütehnilise Instituudi masinaehituse tehnoloogia insenerina lõpetama. Arvo tegi seda. Masinatehases töötamist jätkas A. Putmaker 80 eluaastani programmeerija ja arvutitarkvara loojana.

Kohe kui 1993. aastal hakkasid koos käima endised lennuväelased, sõjaaegsete eesti lennuüksuste mehed, oli ka A. Putmaker nende hulgas ja võttis järgnevate aastate jooksul innukalt osa Sõjaaegsete Eesti Lennuväelaste Ühenduse tegevusest. 2005.a. austas EV president teda V klassi kotkaristiga. Kuid aastad teevad oma töö, raske haigus sundis A. Putmakeri tõvevoodisse ja varsti pärast oma 85-ndat sünnipäeva, 29. septembril 2006 startis ta oma viimasele lennule, kust tagasi enam ei tulda.

Oma kaasvõitlejatele on Arvo meelde jäänud mehena, kes kõikidest endiste lennuväelaste üritustest ikka osa võttis, kellega oli mõnus õllelauas sõjamälestusi heietada ja kes oma visadusega oli paljudele eeskujuks.

Hendrik Arro

printerisõbralik versioon esita küsimus