Leinhard Miländer

Siivertsi kangelast Leinhard Miländerit meenutades

Leinhard Miländer

Tänavu 11. augustil lahkus meie hulgast Eesti vankumatu patrioot ja vapper sõjamees, Raud- risti I ja II klassi ning taasiseseisvunud Eesti Kotkaristi IV klassi kavaler Leinhard Miländer.

Leinhard Miländer oli sündinud 21. augustil 1926 Pärnumaal Pati vallas Rehemaa külas Tagalaane talus. 1943. aastal õppis ta Viljandi poeglaste gümnaasiumis. Koolipõlvest alates tunti teda Miiluna, see hüüdnimi jäi talle külge järgnevatel sõja- ja metsavenna-aastatel ning vangina Siberi- ja Kesk-Aasia vangilaagrites olles.

Vabatahtlikuna rindel

1943. aasta kevadel astus Miilu 16aastase noorukina vabatahtlikult Eesti Leegioni. Poolas Heidelageris määrati ta 46. rügemendi II pataljoni 8. kompanii II rühma koosseisu raskekuulipilduja esimeseks (sihtur) numbriks.

Ants Kõverjalg, kunagine Eesti riigikaitse akadeemia professor, on kirjutanud: „3. märtsil läks ta lahingusse 12 mehega, 6. märtsil oldi positsioonile jäädud kahekesi. Üksinda tegi ta kahjutuks vastase saatekahuri. Hiljem sai ta mehi juurde ja 12 mehega mindi rünnakule. Rünnati puusalt tulistades kolme kuulipilduja ja automaatidega ning täiest kõrist karjudes. Vastaseid oli hommikul olnud 240 ümber, õhtuks oli järele jäänud 120-150.”

1944. aastal esitati Leinhard Miländer Siivertsi sillapea likvideerimise eest Narva jõel kõrgeima autasu - Rüütliristi saamiseks. Kuid see autasu jäi Miilul saamata, sest sõdur, kes sellekohase ettekande pidi 20. Eesti diviisi staapi viima, langes punakotkaste pardarelvade tule all.

Sisuliselt aga jäi Miländer ühena viie eestlase hulgast Rüütliristi kavaleriks oma elupäevade lõpuni. (Alfons Rebasele omistati Rüütlirist kattelahingute eest 1944. aasta algul, Leinhard Miländerile Rüütlirist Siivertsi sillapea likvideerimise eest märtsis 1944, Harald Nugiseksile Rüütlirist Vaasa sillapea tagasivallutamise eest märtsis 1944, Harald Riipalule Rüütlirist Auvere eest juulis 1944, Paul Maitlale Rüütlirist Sinimägede eest augustis 1944 – toim.)

Sillapea likvideerimine

2005. aasta 2. aprillil saatis Leinhard Miländer allakirjutanule kirja, milles ta kirjutas: „II rühma võitlejad, kes olid Neveli ja Narva lahingutest järele jäänud (kaks relva, relvas kuus meest), langesid kõik Siivertsi sillapea likvideerimisel, peale minu. Nähtavasti olen ma sündinud õnnesärgis, sest mul polnud isegi ühtegi kriimustust, vaatamata sellele, et olin kogu aeg eesliinil.

Lõpuks, 6. märtsil läksin ma 11 mehega rünnakule, sest rohkem meid eesliinil enam polnud. Rünnak algas kell 23.30. Kell 23.40 oli lahing läbi ja sillapea likvideeritud ühtegi meest kaotamata!

Võtsime vangi 32 meest, kelle jutust selgus, et neid oli olnud, sellal kui neid ründasime, 120-150 meest. Oleks ma aimanud, et neid nii palju on, vaevalt ma mehi rünnakule viinud oleksin. Kuid ma arvasin, et nii väikesel maa-alal suuri jõude neil olla ei saa. Seekord eksisin ja on hea, et see ennast kätte ei maksnud.

Olin tookord 17aastane Sturman’i (kapral) auastmes. Hiljem ülendati mind Siivertsi sillapea likvideerimise eest Unterscharführer’iks (allohvitser). Tavaliselt alla 18 aasta vanustele meestele sellist auastet ei antud.

Olen olnud paljudes lahingutes, kuid millegipärast on see lahing meeles viimase detailini. Olen pannud selle paberile, millest üks ärakiri on kindral Einselnil, teine kindral Laaneotsal ja kolmas pataljoni ülemal kolonelleitnant Rudolf Bruusil, kes oli sellest huvitatud. (Kolonelleitnant Rudolf Bruus suri Tallinnas ja maeti Tallinna Metsakalmistule 2005. aastal - K. R.)

Allohvitserina Sinimägedes

Kui tuli uus täiendus, tegi Obersturmführer (vanemleitnant) Vanker mulle ülesandeks moodustada uus, II rühm. Sininõmmel võtsin koos kompülli ja kompanii kirjutajaga, kes märkis meeste nimed üles, uued mehed oma rühma vastu.

Sain komplekteerida ainult kolm relva (raskekuulipilduja meeskonda - K. R.), sest rohkemaks mehi ei jätkunud. Mina ise elasin seal punkris, kus asus I relv. Eeskirjade järgi oli I relva ülem rühmaülema kohusetäitja. Käisin ise 3-4 korda nädalas kontrollimas meeste ja relvade olukorda.

08.07.1944 tuli minu asemel rühmaülemaks Hauptscharführer (veebel) Johannes Keerak. Mind saadeti 10.07.1944 Kehra ligidale Kaunissaare mõisa allohvitseride kursustele. Neid allohvitsere, kes olid saanud teenete eest aukraadi, kutsuti “külmapaela meesteks” ning neil tuli varem või hiljem allohvitseride kool läbida.

Siis oli veel kõik vaikne ja kompüll arvas, et ma saan seks ajaks tagasi, kui algavad lahingud (Eesti kaitselahingud - K. R.). Oli teada, et varem või hiljem meid rünnatakse. Lõpetasin allohvitseride kursuse 18.08.1944. Mind saadeti Sinimägedesse 46. rügemendi asemel Krivasoosse 45. rügemendi I pataljoni 4. kompaniisse, kus ma olin II rühma rühmaülemaks kuni sõja lõpuni, mil me Krivasoost ära tulime.

Peale sõja lõppu algas metsavenna elu, mis lõppes 1946. aastal, kui mind saadeti Siberi laagritesse ja hiljem Karagandasse. Aga see on juba omaette peatükk minu elust.”

Sama kirjaga saatis Leinhard Miländer allakirjutanule varem kindral Einselnile ja kindral Laaneotsale saadetud kirjelduse 6. märtsil 1944 Siivertsis juhtunu kohta. Seda ei asenda ühegi sõjaajaloolase üldistus, sest kirjeldus pärineb sellest lahingust osa võtnud rühmaülema enda sulest.

Leinhard Miländer väärib mälestusmärki Pärnu või Viljandi linna avalikus ruumis.

Kuno Raude

printerisõbralik versioon esita küsimus