Albert Erikson

Teda hüüti “rebasekutsikaks” 

Igal teisipäeval kogunevad Kaitseliidu majja Pärnu Sõjameeste Ühenduse juhatuse liikmed, kelle enamuse vanus läheneb, või on juba ületanud kaheksakümnenda eluaasta piirjoone. Kuid nende hulgas on üks, kes ajal, mil need mehed möödunud sõjas ägedaid kaitselahinguid pidasid, oli siis veel päris poisikeseoht mehehakatis. Kuid vaatamata sellele kuulub ta nüüd endiste sõjameeste ridadesse.

See mees on Albert Erikson, kelle noorusaastad möödusid ühes eesti külas Venemaal ja kellel juba noorukina tuli kokku puutuda nii stalinismi aja metsikustega kui järgnenud karmide sõja-aastatega.

Alberti sünnikoht oli Leningradi oblastis, Pavlovskis, kuhu tema esivanemad olid juba Vene tsaariajal Eestist välja rännanud. 1937. – 1938. aastal NKVD poolt korraldatud “nõukogude vastase elemendi” likvideeri-mine ei jätnud külas, kus Albert elas, ühtki peret puutumata. Neil aastatel arreteeriti ka Alberti isa, keda ta enam kunagi ei näinud.

Peale sõja puhkemist 1941. aastal, kui rinne oli jõudnud Leningradi oblastisse, hävis venelaste kahuritules kogu küla ja ka nende kodu ning Alberti ema koos kahe väikese õega said surma. Üheteist aastasest Albertist sai kodutu hulkur. Et süüa saada, hoidus ta saksa väeosade lähedusse. Kuna saksa sõdurid andsid talle lahkesti üht-teist toidupoolist, ei tundnud ta nende mundrikandjate ees hirmu.

Ühel 1942. aasta suvehommikul sattus ühes lagunenud saras ööbivale Albertile peale Eesti julgestusgrupi nr. 181 (hiljem Idapataljon 658) patrull. Leitnant Väär koos kahe sõduriga viisid poisi väeosa staapi, kus talle kõige pealt kõht täis söödeti. Albert räägib, et kõht sai küll täis, kuid näljatunne jäi… Seejärel saadeti poiss väeosa ambulantsi, kus velsker Eduard Treumann hakkas ravima poisi jalasäärtel mädanevaid ville.

Väeosas hakkasid kõik Albertit juba esimesest päevast peale hoidma. Ükskord ütles veltveebel Karl Kimmel talle, et: “Mõtlesin, et lased meie juurest jalga.” Kuid kuhu temasugusel kaltsakal oligi minna. Pealegi hoolitseti siin tema eest ja tal polnud vaja tunda muret kõhutäie pärast.

Teda hüüti "rebasekutsikaks"

Ühel päeval kutsus pataljoniülema adjutant Valdur Jürisson Alberti enda juurde ja saatis ta rätsepa töökotta käsuga, et talle seal korralik munder õmmeldaks. Pataljoni rätsepate õmmeldud uus sõdurikuub oli küll telgiriidest, kuid selle eest oli sinel päris ehtsast wehrmachti kalevist. Talle anti ka uued saapad, mis olid küll veidi suured, kuid sellegi pärast nägi ta nüüd välja just nagu päris sõdur. Staabis kirjutati Albertile välja ka isikut tõendav dokument, kus oli kirjas, et ta on üksteist aastat vana ja vanemateta laps, kelle ema ja isa tapsid bolševikud.

Kuid sõjaväes ei saa niisama ringi logeleda ja ülemleitnant Jürissaare korraldusel sai Albertist väeosa käskjalg. Pataljoni relvur Leo Mukk andis talle ka lühikese vene karabiini, mis oli sama pikk kui ta ise ja ta hakkas allüksuste staapidesse käske ja korraldusi kandma. Lahingute ajal viidi aga poiss rindest kaugemale tagalasse tule alt ära. Kuid sellegi poolest esines mõnikord ka üsna ohtlikke olukordi, kus venelaste šnaiperi tappev kuul temast vaid sentimeetri kauguselt mööda vihises…

Kuna väeosas oli ka mõned sakslased, sai ta üsna ruttu hakkama saksa keelega. Pataljoni sideohvitseriks määratud austerlane kapten Zelinka oli Alberti vastu lahke ja viisakas ja kiitis teda tema edusammude eest saksa keele omandamisel.

Albert koos pataljoniülema Alfons Rebasega

Eriline suhe oli Albertil aga pataljoniülema Alfons Rebasega, kes poissi väga hoidis. Ja Albert meenutab pataljoniülemat kui heasüdamlikku ja oma alluvate eest hoolitsevat ning eriliselt andekat ohvitseri. Nende lähedase suhte tõttu hakati Albertit meeste poolt heatahtlikult “rebasekutsikaks” hüüdma.

Oma suure vastupanuvõime tõttu tuntuks saanud Rebase pataljoni paisati rindel pidevalt ühest kohast teise. Enamasti aga ikka nendesse rindelõikudesse, kus sakslased pealetungiva venelaste massile ei suutnud vastu panna. Samal ajal oli pataljoni relvastus üsna kehv ja saksa väejuhatus soovitas seda võtta venelastelt. Nii said kokku vene relvad, saksa munder ja eestlaste võitlusvaim. Ja see “kolmainus” tegi rindel imet. Ründavad punadiviisid takerdusid eesti pataljonide tulejoone ees, jättes maha laibavalle…

Aja möödudes sai Albertile selgeks pataljoni tugeva võitlusvaimu alged. Selle väeosa meestest oli võitlus idavaenlase vastu kujundanud fanaatilised rahvuslased, kelle isiklik elu oli just nagu lakanud olemast. Järele jäänud aate nimel oldi valmis ohverdama kõik.

1942. aasta sügistalvel levis pataljonis teade, et jõulude ajal tuleb väeossa jumalateenistust pidama Tartu Paulus koguduse õpetaja Harri Haamer. See oli väeosale suursündmuseks. Mõned päevad enne jõule kutsus ülemleitnant Jürissaar Alberti enda juurde ja andis talle ühe Marie Underi luuletuse, mille ta pidi pähe õppima ja jõuluõhtul ette kandma.

Õpetajale saadeti Gatsina jaama vastu saan, mille ette oli rakendatud pataljoniülema isiklik ratsahobune. Küla ühte suurde klubisaali oli üles seatud altar. Õpetaja Haamer saabus rõõmsana ja tõi tervisi kodumaalt. Tema jutlust segas küll üks venelaste pommitaja, kuid see viskas oma pommilaadungi kuhugi eemale.

Õpetaja jõulujutlus lõi meestes koduse tunde. Ja kui õpetaja hakkas armulauda jagama, ei jäänud paljudel meestel silmad kuivaks. Ja siis tuli Alberti kord luuletus ette lugeda. Ta astus lavale, lõi kannad kokku ja alustas:

Astun vaikselt jõululumist rada
üle kannatanud kodumaa.
Igal lävel tahaks kummardada:
ükski maja pole leinata…

Saalitäis mehi kuulas hiirvaikselt. Kui Albert lõpetas, vallandus lahti vägev aplaus. Hiljem kiitis pataljoniülema adjutant Jürissaar Albertit: “Hästi lugesid!”

Nii möödus aasta täis rindeelu elamusi ja vintsutusi. 1943. aasta jõulude ajal õpetaja Haamer enam rindele ei sõitnud, kuna kogudus ei andnud selleks luba.

Peale jõule aga kutsus pataljoniülem kapten Rebane Alberti enda juurde. Ta vaatas kaua, sõnagi lausumata poisile otsa ja teatas siis lõpuks: “Aitab sulle sõjapidamisest. Nüüd lähed Eestisse kooli.”

Juba järgmisel päeval asus Albert koos voorisõduri kapral Endel Preimeriga teele. Väljas paukus 40-kraadine pakane. Eemalt rinde poolt kostis kahurimürinat ja kuulipilduja valanguid. Siis kaugenes Novgorodi siluett talvisesse hämarusse.

Jõudnud rongiga Narva, sammusid nad koos saatjaga Riia tänaval asunud Pauluse kirikumaja poole. Andud uksekella, avanes uks ja Alberti ees seisid tema uued pereliikmed: kasuisa Harri, kasuema Maimu, kasuvennad Eenok ja Andres ning kasuõde Maarja.

Järgmisel päeval sai Albert politseist Ausweisi (tsiviilpassi) ja pani oma nime Tartu 15. algkoolis kirja. Ka sai ta nüüd teada, et pataljonis olid mehed tema jaoks kogunud 7000 marka kooliraha. Seda raha aga Albert enam kasutada ei saanud, sest juba järgmisel aastal okupeerisid punaväed Eesti.

Siitpeale keerati Alberti eluraamatus ette uus lehekülg. Sügisel läks Albert kooli, mille kohta ta hiljem on öelnud, et “hirmus narr oli istuda saksa mundris teiste hulgas.” Kuid juba 1944. aasta märtsis kool suleti, õpilastele anti kätte klassitunnistused ja kooliruumidesse paigutati haigla. Samal ajal pommitasid venelased Tartut ja Alberti kasuisa asus koos perega elama Viljandisse.

1946. aastal, kui taastati Tartu pommitamisel hävinud Pauluse kiriku kogudusemaja, tuli Haamerite pere Tartusse tagasi ja Albertist sai Tartu 10. keskkooli, endise Trehvneri gümnaasiumi õpilane.

1948. aasta veebruaris arreteeris NKVD Harri Haameri, süüdistades teda eesti noorsoo kasvatamises kodanlik-natsionalistlikus vaimus ja tribunal määras ta kaheksaks aastaks sunnitöölaagrisse.

1949. aasta märtsis toimunud küüditamisel olid kõik ka teised Haamerite pere liikmed küüditatavate nimekirjas. Kuid neid päästis üks Tartu autobaasi autojuht, kes teatas, et NKVD on nõudnud autobaasilt suuremal arvul autosid ja algamas on küüditamine. See täiesti võõras mees soovitas neil kiiresti kuhugi peitu minna. Ja Alberti kasuema pages kogu perega Võrumaale, kus nad asusid elama ühe kauaaegse tuttava juurde. Sinna, Vastseliina kandis asunud Metsa tallu, jäädi kuni 1955. aastani, mil laagrist vabanes Alberti kasuisa, kes neid sealt üles otsis.

Albert Erikson

Pagenduses olles tekkis Albertil suur huvi keelte õppimise vastu. Selleks vajalikke õpikuid aitas talle muretseda Vastseliina kirikuõpetaja Agu Viljari. Peale kasuisa vabanemist laagrist siirduti tagasi Tartusse ja Albert asus õppima Töölisnoorte kooli. Selle lõpetades oli ta juba 28 aastane. Seejärel järgnesid õpingud Tartu ülikoolis, kuhu astudes tekkis küll kartus, et teda võidakse tema sõjast osavõtu pärast mitte vastu võtta. Kuid seekord päästis tema noorus – ei osanud ju “organid” arvata, et 10-12 aastane poisike võis saksa poolel Eesti “vabastajate” vastu võidelda.

Kõrgkooli lõpetades omandas Albert inglise keele filoloogi diplomi ja töötas seejärel kaheksa aastat Tartus inglise keele õpetajana. Ülikooli päevil sai Albert tuttavaks oma tulevase abikaasaga, kes õppis arstiteadust ja kuna abikaasa oli pärit Pärnust, siirdus abielupaar 1966. aastal Pärnu elama. Pärnus töötas Albert aastaid Pärnu Esimeses keskkoolis inglise keele õpetajana. Seejärel siirdus ta ajalehe Pärnu Kommunist toimetusse tööle tõlgina. Eesti Vabariigi taastamise järel kutsus praost Andres Põder Alberti tööle Elisabeti kogudusse, kus ta samuti töötas tõlgina ja kust ta mõned aastad hiljem pensionile jäi. Kuid “rebasekutsikaks” jäi Albert kuni elu lõpuni.

Albert Erikson lahkus meie hulgast 09. veebruaril 2007

printerisõbralik versioon esita küsimus