Helmut Lutsep

Kaotustest võrsunud võidud

Meie rahvas on pidanud üle elama palju kaotusi ja need kuus aastakümmet, mis algasid II maailmasõjaga, on nende jagamisel eriti heldekäelised olnud. Kuid igal asjal ja olukorral, olgu see oma põhiolemuselt positiivne või negatiivne, on oma varjuküljed. Kõiges heas on ikkagi ka midagi halba ja vastupidi — kõiges halvas on midagi head. Nii mõnigi kaotus kannab võitu oma rüpes, kuid sageli võetakse oma kaotusi nii raskelt, et ei olda suutelised neid võitudeks pöörama. Heitkem korraks pilk kellelegi, kes sellega toime on tulnud.

Keemiadoktor Helmut Lutsep sündis Järvamaal Koeru lähedal Ramma tee äärses Sepa talus. Lõpetas Koeru algkooli ja sai kolm aastat Paide Keskkoolis käia. 1944. aastal, kui kaks võimuvahetust oli juba üle elatud ja kolmas käegakatsutavasse lähedusse nihkunud, algas suurem ja tõsisem kaotuste seeria tema elus. Kuna Helmuti sünniaastaks oli 1927, siis tähendas see kuulumist mobilisatsiooni alla. Noorima aastakäiguna suunati ta Saksa lennuväe abiteenistusse ja selle koosseisus tuli siirduda Saksamaale, kuna kodumaa koos kodutalu ja omastega jäi kauaks ajaks teadmatusse.

Olen püüdnud oma mälusoppides sorides leida esimest paika, kus minu teed Helmutiga ristusid. Rööbiti jooksnud on nad kaua. Kuna sain oma lennuväe väljaõppe Tapal patareis, mis koosnes peaasjalikult Tartu- ja Järvamaa poistest, siis on täitsa võimalik, et olime juba sest ajast peale koos. Kui see nii peaks olema, siis igatahes silma ta mulle ei hakanud. Kuid selles pole midagi imelikku, sest Helmut oli tagasihoidlik poiss, kes oskas märkamatuks jääda. Kindel tutvus algas meil Saksamaal, kui olime juba jaotatud mitme õppelaagri vahel ja mina sattusin koos Helmutiga Greifswaldi, vist isegi samasse rühma. Iial ei unune esimene teadlik mälestus temast. Elu kasutab mälupiltide jäädvustamiseks mõnikord üsna kummalisi ja lausa naeruväärseid võtteid.

Õppisime uut saksakeelset rivilaulu. Häid saksa keele oskajaid oli vähe, mitmed olid seda siiski natuke õppida saanud, kuid mina koos paljude teistega olin tume kui tökatipudel. Teadsin saksa keelest vaid niipalju, kui olin suutnud kõrva järgi meelde jätta, ja sedagi natukest häbenesin kasutada. Sakslasest allohvitser ütles sõnad ette ja meie üritasime teda papagoilikult matkida. Mõned olid küllalt kavalad, et sõnad üles kirjutada, et vabal ajal korralikult ära õppida. Helmut oli üks sellistest ja mina andunud laulumehena otsisin ta lähedust, et tema tarkusest osa saada. Tegin kaks üllatavat avastust. Esiteks märkasin, et sel vaiksel talupoisi olemisega kahurväelasel oli ilus ja arenenud käekiri. Samas tabasin ta (enda arust) lollilt keelevealt: saksakeelne sõna hübsch pidi ju kindlasti olema p-ga kirjutatud! Nagu tähendatud, olin kõrva järgi õppinud. Võimalik, et tegin selle kohta isegi põlastava märkuse, kuid teadjamate poiste seletus sundis mind oma ninatarkust häbenema ja kaaslast senisest tugevamini respekteerima.

Zedelghemi vangilaagris kohtusime kindlalt „varbasoojendajate“ barakis, kus miilava koksiahju ääres skauditarkust õppisime. Ja kui 1947. aasta suvi mind Geislingeni kellegi leeripeole meelitas, avastasin leerilaste hulgas palju endisi sõjakaaslasi, Helmut kaasa arvatud. Olime mõlemad jõudnud ameerika okupatsioonitsooni.

Tagantjärele kuulen, et Helmut oli pärast vangilaagrist vabanemist töötanud USA armee kindlustustöödel, Berliini õhusillal ja põgenikelaagrite vahelises postiteenistuses. Geislingeni Eesti Gümnaasiumis anti talle 1948. a. küpsustunnistus, mille järel ta immatrikuleerus Tübingeni ülikooli arstiteaduskonda.

Koolipäevist Geislingenis on Helmutil mälestusi, mis ei kuulu helgemate kilda. Endised sõdurpoisid ei olnud direktori ja mõnede õpetajate poolt armastatud, kuna paljud neist suitsetasid ja viskasid „kärakat“, vargsi isegi koolipidudel. Helmut nende hulka ei kuulunud, kuid suhtus oma kaaslastesse mõistvalt. Ka tavatseti õpilasi liigitada „andekaiks“ ja „andetuteks“, kusjuures liigitamine ei käinud mitte õppeedukuse, vaid vanemate kunagise positsiooni järgi. Andetute klassi paigutatud Helmut õppis eeskujulikult, kuid sai matemaatika lõpueksamil veatu töö hindeks kolm pluss, kuna mitmed „andekad“ pidid leppima kahe või koguni ühega. Kuidas täppisteaduse puhul nagu matemaatika on võimalik perfektset tööd hinnata vähem kui viiega, selle saladuse viisid või viivad õpetajad endaga hauda kaasa. Õpilaste solidaarsus lõi tugevalt välja, kui üks sõjainvaliidist klassivend samal lõpueksamil läbi kukutati. Kogu poistevägi keeldus lõputunnistust vastu võtmast. Aktus viibis tunni võrra, kuni direktorilt saadi otsuse muutmiseks lubadus, mida ta ei pidanud.

Arsti Helmutist ei saanud. 1949. a. avanes võimalus emigreeruda USA-sse, kus ta lühikest aega tegi Minnesota osariigis talutööd. Varsti asus ta Minneapolis-St. Paul kaksiklinna, kus juhutööde kõrval lõpetas Macalesteri ülikooli keemiateaduskonna kahe aastaga ettenähtud nelja asemel. Arstiks õppimiseks käisid koolikulud üle jõu. Asus keemikuna tööle Minnesota Mining and Manufacturing Company (lüh. 3M) suurfirmas.

Elu hakkas edenema, kuid vahepeal oli alanud Korea sõda. Helmut mobiliseeriti kaheks aastaks USA armeessee sundaega teenima. Pärast väljaõpet teenis ta lahinguluure koosseisus ja omandas sõjaväeteenistuse ajal ka USA kodakondsuse. Vaatamata sellele oli ta ameeriklaste silmis ikka edasi immigrant, nagu ta 3M-i naasnuna märkas. Immigrantidelt nõutakse ikka suuremat tööpanust ja kõrgemaid kvalifikatsioone, et töökohal püsida. Helmut otsustas oma kvalifikatsioone tõsta, asudes taotlema doktorikraadi. Tegi esildise uurimistööks Tervishoiu Instituudile (National Institute of Health, NIH) ja saavutas konkursi korras stipendiumi (NIH Special Fellowship). Uurimistööd tegema asus Colorado Ülikoolis, Boulderi linnas a. 1963, kui oli juba abielumees ja perekonnaisa.

Nelja aasta pärast olid doktorikraadi nõuded täidetud. Väitekiri kirjeldas senitundmatuid vääveldioksüüdi reaktsioone päikesekiiritatud õhus. Töötada tuli pingeliselt ja vähem kui kolmandik alustanuist jõudis doktorikraadini. Colorado ülikoolile ei langenud valik juhuslikult. Nõukogude võimu alt pääsnuna ei olnud Helmut kommunistlikult meelestatud professorite lemmik ja teda oleks võidud kergesti sihilikult läbi kukutada. See moodus oli Ameerika mandri õppejõudude hulgas tollal laialt levinud. Colorados oli keemiateaduskonna ülemaks üks tuntud Oxfordi ülikooli professor, kes rakendas eksamineerimiskorra: kirjalikel eksamitöödel puudus eksamineeritava nimi, seda asendas numbriline kood ja kõik eksamid hinnati kolme professori poolt. Ka suulistel eksamitel valvas too professor, et eksamineerijad seisaksid mõistlikkuse piirides ja annaksid hinded ainuüksi teadmiste põhjal.

Helmut mõtleb muigega tagasi oma doktoritöö taotlusele, kus vastuvõtukomisjoni esimees püüdis teda siiralt veenda oma ettevõtte lootusetuses, kuna seal polnud seni vastavat kvalifikatsiooni saavutanud keegi, kes ühegi aasta ülikoolist ära olnud. Helmutil oli neid aastaid juba 10, kuid sellest hoolimata näitasid eksamitulemused, et ta oli kõigis ainetes ülemise kolmandiku hulgas. „Ega keegi mind sellepärast veel ei kiitnud!“ muheleb Helmut.

Ei kiidetud hiljem ka 3M-is, kuid fotograafiaga seotud toodete väljatöötamine ja arendamine kujunes ta keskseks tegevuseks kuni erru minekuni 1993. Pani tehnilise aluse enam kui miljardidollarilisele läbimüügile aastas. Firmal olid tootekeskused peale Ameerika veel Argentiinas ja Itaalias, kus Helmutil tekkis kohalike kolleegidega eriti viljakas koostöö, ilmselt mõjustatud ka nende ilusast asupaigast Liguuria mere ääres, Savona linna ligidal. Oma teaduslik-tehnilise tegevusega saavutas Helmut tunnustuse, mida tunnistab tema eluloo ja tegevuse kirjeldus teatmeteoses Who's Who in Science and Engineering.

Helmuti perekonnaelus on alati olnud kõrvuti teadusejanu ja tugev eestimeelsus. Lätlannast abikaasa on saksa filoloog, kes valdab ka suurepäraselt eesti keelt. Vanem tütar täitis isa kunagise unistuse, õppides arstiks, nooremast on saanud jurist. Helmut oli Minnesota Eesti Maja asutaja ja sekretär, Eesti Kooli juhataja, ning on tänaseni Minneapolise Luteri Kiriku Koguduse esimees.

Ma ei saa lõpetada seigata, milles kommunismitont Helmuti hingerahu veelkord sügavalt häiris. Koos hea sõbra ja kunagise skaudijuhi Heldur Põdersooga koostasime lennuväepoiste mälestusraamatu „Igavesti noored“, millele Helmut saatis kaastööks artikli, mis kujutas endast asjalikku poliitilist analüüsi. Praktilistel kaalutlustel läks raamat trükki värskelt taasiseseisvunud Eestis. Suur oli nii minu kui Helmuti üllatus ja nördimus avastades, et tema artikkel oli läbi käinud täiesti nõukogude stiilis ideoloogilisest tsensuurist. Palju oli muudetud, pehmendatud, välja jäetud. Tegu keegi omaks ei võtnud, kuid oli ilmne, et demokraatia mõiste ei olnud Eestis veel täielikult kanda kinnitada jõudnud. See jättis tumeda varju eufooriale, mis meis kõigis oli just võimsalt lõkkele löönud.

Kodumaad ei ole Helmut külastanud, kuid on jäänud tubliks eestlaseks. Loeb huviga sugulaste saadetud ajalehte Koeru Kaja ja peab end uhkusega endiseks koerulaseks, mõtiskledes: ei tea, kui palju on veel teisi minutaolisi Koeru poegi ja tütreid maailmalaantes laiali?

Eerik Purje

printerisõbralik versioon esita küsimus