Harald Riipalu

Harald Riipalu (sünd. Harald Reibach) sündis pere esiklapsena 13. aprillil 1912 Peterburi kubermangus. Kui algas I maailmasõda, kolis pere Tartumaale Saare valda Kääpa jõe äärde, Küti talusse. 1920.a alustas Harald kooliteed Saare valla Rustakvere külakoolis, pärast selle lõpetamist Torma Kõrgemas Algkoolis. 1926.a jätkas Harald õpinguid Tartus Hugo Treffneri Gümnaasiumis, mille lõpetas cum laude 1932.a. Koolis oli ta peale eduka õppetöö tegev ka õpilaskonna juhatuses. 1932.a sügisel alustas Harald õpinguid Tartu Ülikooli õigus- teaduskonnas kuulus ka korporatsiooni Sakala

1933.a suvel kutsuti Harald Reibach ajateenistusse Valka, 3. üksikusse jalaväepataljoni. Juba sama aasta sügisel suunati ta Tondi Sõjakooli aspirantide kursusele. Kursused lõpetas ta suuskur-jalgratturi erialal ja vabastati seejärel teenistusest. Aga nädal peale reservi arvamist kutsuti ta uuesti teenistusse: aspirant-üleajateenija instruktorina Tondi Sõjakooli. Pärast aastast teenistust astus ta Sõjakooli ohvitseride klassi. 1935.a abiellus H. Reibach Tartus Olvi Hain´iga, kellega tal sündis 13.11.1936 tütar Ede. Samal aastal lõpetas ta ka ohvitseride klassi jalaväe erialal ja ülendati lipnikuks. Tema teenistuskohaks sai 1. jalaväerügement Narvas, kuhu ta perega ka kolis. 1938.a eestistas Harald Reibach oma nime Harald Riipaluks. Jaanuaris1940 viidi n-ltn Riipalu 1. jalaväerügemendist üle Kaitseliidu Tartu Maleva nooreminstruktoriks. 17.06.1940 saadeti Kaitseliit okupatsioonivõimude diktaadi põhjal laiali. Riipalu jõudis teenida lühikest aega veel eksisteerivas sõjaministeeriumis ja viidi siis üle 2. jalaväepataljoni Tartus. Peale Eesti liitmist Nõukogude Liiduga arvati 2. jalaväepataljon, kus n-ltn Riipalu rühmaülemana teenis, 192. laskurdiviisi koosseisu - Elvas asuvasse 232. laskurpolku. Peale sõja algust toodi polk Värska laagrist Elvasse, täiendati ja saadeti siis juuni lõpus Venemaale. Veliikaja jõe lähedal Ataki küla juures õnnestus Riipalul väeosastpõgeneda ja sakslaste poole üle minna. Seal sai ta kummalisel kombel kaasa teha Pihkva vallutamise lahingud ja saadeti alles seejärel sõjavangi.’

Kuni 31. märtsini viibis Riipalu Pihkva, Königsbergi ja Brandenburgi vangilaagrites. Sellest pole Riipalu kellelegi rääkinud, isegi oma perekonnale mitte. Fakt on see, et enamik eestlaseid saadeti peale venelaste pool teenimist koju vangilaagrietapita. Arvatakse, et Riipalu polnud üldse vang vaid viibis väljaõppel Saksamaal. 10.04.1942 astus ta Tartus 36. politseipataljoni. Esialgu teenis Riipalu seal rühmaülemana, varsti aga 3. kompanii ülemana. 2. augustil viidi politseipataljon Valgevenesse partisanidega võitlema, augusti lõpul aga sealt edasi Ukrainasse vangilaagreid valvama. 19.11.1942 laaditi pataljon Sariski jaamas rongile ja viidi Stalingradi rindele, kuhu jõuti 22.11.1942. Samal päeval pataljoniülem haigestus ja Riipalu määrati tema asemele uueks pataljoniülemaks.

Surovikino juures osales 36. politseipataljon Stalingradi välisrindel 42 päeva kestnud rasketes Tshir´i kaitselahingutes. Lahingutes üles näidatud vapruse eest said 42 meest (s h H. Riipalu) II klassi Raudristi. 06.01.1943 asus pataljon rongile ja sõidutati tagasi Eestisse, kuhu jõuti 18.01.1943. Kevade ja suve veetis Riipalu kodutalus ja pere seltsis, kirjutades ka analüüsiva aruande 36. politseipataljoni rindetegevusest, mida säilitatakse Eesti Riigiarhiivis.

2. augustil 1943 astus Riipalu Eesti SS-vabatahtlike brigaadi, mis oli väljaõppel Poolas Debica lähedal õppelaagris Heidelager. Seal määrati ta algul kompaniiülemaks, varsti aga 45. SS-rügemendi 1. pataljoni ülemaks. Novembris osales brigaad patisanivastases võitluses Rosonas, viidi aga peagi edasi Neveli rindele venelaste läbimurret tõkestama. Peale rahulikumat positsioonisõda toodi just brigaadist 20. SS-vabatahtlike diviisiks ümber nimetatud üksus Eestisse, kuhu Riipalu jõudis oma pataljoniga 11.02.1944. Juba 13. veebruaril oli tema 1. pataljon aga uuesti kaitsel Lämmijärve ääres, kus peeti maha paaripäevane edukas lahing ja nurjati vaenlase järveületamiskatse. 22. veebruarist 4. märtsini 1944 osales pataljon edukalt Narva jõe ääres Vepsküla-Siivertsi sillapea likvideerimisel. Hiljem autasustati Riipalut selle eest I klassi Raudristiga.

Harald Riipalu

Aprillis sai Riipalust 45. SS-rügemendi ülem. 24.-25. juulil lõi ta Auvere juures rügemendiga tagasi venelaste tugeva rünnaku Narva patsdarmi sissepiiramiseks ja vääristati selle eest Raudristi Rüütliristiga. Augustis tegeles ta kodumaale saabunud soomepoiste probleemide lahendamisega. Riipalul õnnestus osa oma allüksustega sügisel Eesti alalt lahinguid pidades taanduda ja jõuda Saksamaale.

Eesti relvagrenaderide SS-diviis formeeriti nüüd uuesti Neuhammeris Ülem-Sileesias. 23.01.1945 oli Riipalu oma 45. rügemendiga taas lahingus. Vallutati Briege linn ja jätkati pealetungi Oppeln´i suunas. Rünnaku ajal Riipalu haigestus ja viidi Südamerikkega Praha haiglasse. Seal oli ta umbes kuu aega ja suundus seejärel diviisi tagavarapataljoni Taani, kus ta oli staabi reservis. Kohapeal kontakteerus Riipalu Taani vastupanuliikumisega. Taani tõi ta ka naise, lapse ja ämma.

Peale sõja lõppu emigreerus Riipalu septembris 1948 Inglismaale. Tema olemise kohta eelnevalt taanlaste käes vangistuses on vastuolulised andmed. Algul elas ta perega Manchester´i lähedal, töötades vaibavabrikus, hiljem kolis aga Heckmondwiek´i. Inglismaal tegeles ta aktiivselt väliseestlaste seltsielu edendamisega, olles mitmete traditsioonide ja organisatsioonide ellukutsumise peaorganisaatoreid. Ka lõi ta korporatsioon-seltsi taolise asutuse Eesti Üliõpilaskond Inglismaal. Harald Riipalu suri 04.04.1961 49-aastasena haiglas südamerikke tagajärjel. Matused toimusid 7. aprillil. Harald Riipalu põrm tuhastati Dewsbury krematooriumis ja tuhk heideti Dewsbury kalmistu mälestusmurule. Harald Riipalu 80. sünniaastapäeval, 1992.a, avati Tartus Vabadusvõitlejate Liidu ja Tartu Muinsuskaitseklubi eestvõttel Hugo Treffneri Gümnaasiumis tema mälestustahvel (autor Ade Koch).

printerisõbralik versioon esita küsimus