et et

Seksuaaltervise kool

Õigusabikool

NAISELT NAISELE. MEHELT MEHELE

Moekool

Autokoolid

Kuhu minna õppima. Õppematerjalid

Kuidas kindlustada lapse materiaalne tulevik



turvakood

Harald Nugiseks

Kool.ee-haridusportaal :: Harald Nugiseks Ei ole olemas kasutusjuhendit eluks. Õnneks on olemas www.kool.eeHarald Nugiseks,Koolilaen, energialaen, matuselaen, matemaatika, ekool, e-kool, füüsika, ajalugu, seks, abort, laen

Eesti sõjasangar Harald Nugiseks

Erukapten Harald Nugiseks

Erukapten Harald Nugiseks on ainus elusolev Rüütliristiga autasustatud eestlane. Pärnumaa vapimärgiga autasustatud Nugiseksi kohta võib öelda, et ta on kui elav ajalooraamat. Ta on elurõõmus mees, räägib vähe ja on tagasihoidlik."

Harald Nugiseks’i sünnikodu oli Kesk Eestis Järvamaal Säreveres Karjakülas Vanaõue talus. Teed sinna on omaaegses „Eesti Sõnas“ kirjeldatud nii : „Valendav maanteepael lookleb õitsvate põldude vahel, kadudes siin-seal sinetavate metsatukkade varju, et siis edasi loogelda mööda rohelusse uppuvatest taludest, õitsvatest ristikheinapõldudest ja nurmedest. Lõuna-Järvamaa lainjas maastik avab igal uuel teekäänul, iga järgmise metsatuka taga uusi pilte silmale.. Ja kui maanteega rööbiti looklev jügi siin-seal oma peegelsiledat sangleppadega raamitud palet paista laseb, ollaksegi Karjakülas.“

Eelmise sajandi algul said Vanaõue talu valdajaiks August Nugiseks ja tema naise Kata. Järjepanu sündisid lapsed. Esimesena tütar Linda, siis poeg Avelinius ja kohe Esimese maailmasõja järel 1921. aasta 22. viinakuu päeval pere noorim poeg Harald. Ei osanud küll siis mitte keegi ennustada, mis sellel poisslapsel tuleb oma eluteel läbi elada.

Kui algkool läbi sai, oli isal, seoses isa-isadelt päritud Vanaõue talu tulevikuga, omad plaanid. Pojast pidi saama õppinud talumees ja Harald pandi tema kodu läheduses asunud Türi Aianduskeskkooli.

Oli see nüüd saatuse pilge või suur juhuste kokkusattumus, et kaks aastat oli Türi aianduskoolis Haraldi pinginaabriks tulevane Nõukogude armee polkovnik Peeter Gross. Vaevalt rääkisid need kaks noort inimest seal kunagi tulevasest sõjast, veel vähem aga sellest, et saabub aeg, kus neil tuleb seista teine teisel pool rindejoont ja kus maksab vaid sõja raudne seadus. Aianduskool Türil jäi Haraldil lõpetamata ja ta asus õppima Paide Kaubanduskooli. Siis jõudis kätte aasta 1940 ja üle Eestimaa veeres punane terror. Haraldit ja tema vendi taheti võtta punaarmeesse ja neist said metsavennad.

22. juunil alustas Saksamaa sõda Nõukogude Liidu vastu, mis võinuks suure tõenäosusega mõni nädal hiljem alata vastupidiselt. Maailma kaks hiidsüsteemi tahtsid jõu ja kavalusega seljatada teineteist. Enne oli aga punakord näidanud siinmail julmust ja halastamatust, mis ka pimedad pidanuks nägijaks tegema. 5. – 6. juuli paiku said Haraldi ja tema vend punavõimudelt mobilisatsioonikutse.

Nüüd polnud vendadel kahtepidi mõtlemist. Tuleb minna metsa! Siis tuli ka see, mis kannatustekarika pilgeni täitis. Järvamaale saabus Läti hävituspataljon – üks julmemaid omasuguste hulgas, mis koos Pleeri, surmarongi ja punaväelastega hakkas külasid kammides väejooksikuid otsima. Neid oli palju. 14. juuni koledustele liitus nüüd uus. See oli halastamatu vägivald ja terror, mida noor mees esmakordselt oma silmaga nägi ja kõrvaga kuulis. Vanaõue ümbruses hävis enamus 33-st talust. Põlesid ka Vanaõue hooned. Õitsvast talust jäid järele varemed. Polnud enam ei kohta iseendale, majakraamile ega põllutööriistadele. Isegi sild üle jõe koplisse oli tuhaks muutunud. Haraldi tädimees, kellel oli peas olnud tuletõrje vormimüts, tapeti koos pojaga täägilöökidega. Surnukehad visati Kolu jõkke.

1941. aastal, kui algas sõda, liitus Harald Pärnu – ja Harjumaa piiril Rae veski juures Saksa regulaarvägedega ja võttis kapten Artur Asu pataljoni koosseisus 28. augustil osa Tallinna vabastamisest. Pärast teenis Nugiseks mõnda aega Omakaitses.

Allohvitser Harald Nugiseks

Sügisel, kui kätte jõudis koolimineku aeg, asus Harald taas Paide Kaubanduskeskkooli õpinguid jätkama. Kui klassivendade peas küpses otsus Saksa sõjaväkke minna, oli nende hulgas ka Harald. Ta asus teenima 185. Idapataljoni, ja 20-ks saanud Haraldist sai sõdur. Saanud selga Läti Vabariigi sõjaväevormi, algas väljaõpe, mis toimus Tallinnas.

1942. aasta augustis, kui anti luba moodustada Eesti Leegion, otsustas Harald sinna üle minna.. Kodutalus kerkisid uued hooned. Kodu jäänud isa, ema ja õde ning kogu Eestit oli vaja kaitsta. Ja kes teised pidid seda tegema kui mitte eesti noormehed, Selline oli tollal eesti rahva üldine arvamus, millel puudus alternatiiv.

Nii sai Harald Nugiseksist 1943. aasta mais Eesti Leegioni sõdur. Suur sõda aga vajas sõjameestemeestelt tugevat ettevalmistust ja Harald suunati Poolas Debicas asunud Heidelaagrisse, kus paljudele Eesti sõjamehed said oma esimese väljaõppe ning karastuse.

Harald Nugiseksil tuli Heidelaagris olla lühikest aega, sest ta suunati kui Idapataljoni võitleja Saksamaale Hamburgi lähedale Lauenburgi allohvitseride kooli. See oli tõeline Preisi sõjakool. Nugiseks saabus sinna 1943. aasta augustis ja viibis koolis neli kuud. Veel tänagi meenutab vana sõjamees seal saadud „preisi drilli” – see oli koletu mahv, mis seal saadi. Meestest pidi tehtama raud ja teras, kes on võimelised vastu pidama mistahes katsumustele.

Peale allohvitseride kooli. Lõpetamist saadeti vastne Unterscharführer Neveli alla, kus tuli korduvalt seista silmitsi surmaga ja kus ta sai esimest korda haavata. 21. detsembril 1943 anti talle must haavatumärk ja jalaväe rünnakumärk. 1944. aasta 19. veebruaril saabus Nugiseks koos väeosaga Narva rindele.

Rüütliristi kavaler Harald Nugiseks

1944. aasta 1. märtsil Narva rindel Vaasa sillapea Punaarmeelt tagasi vallutamisel üles näidatud vapruse eest autasustati Harald Nugiseksi 27. veebruaril 1944 II klassi- ja 7. märtsil I klassi Raudristiga ning 20. aprillil Raudristi Rüütliristiga.

Seejärel viibis Nugiseks alates 13. aprillist raskelt haigestunud pikaajalisel ravil Lõuna-Tiroolis Meranis, kust ta alles oktoobris 1944 naasis oma diviisi Neuhammeris.

5. jaanuarist 1945 märtsi keskpaigani õppis Nugiseks Neweklau SS-junkrukoolis. 7. mail 1945 sattus ta Tšehhimaal Nõukogude sõjavangi ja saadeti sama aasta detsembris Siberisse. Sõjavangistusest vabanes Nugiseks 10. novembril 1946, kuid arreteeriti 13. veebruaril 1947 uuesti ja talle mõisteti kümneaastane vabaduskaotus.

17. septembril 1953 ta amnesteeriti ja jäi esialgu Siberisse elama. Tagasi Eestisse saabus Harald Nugiseks alles 1958. aastal

Vabas Eesti Vabariigis

Taasiseseisvunud Eesti Vabariigis ülendati Harald Nugiseks erukapteniks. 2003. aastal autasustas Eesti Kaitseväe juhataja 82aastast Harald Nugiseksi kaitseväe eriteenete ristiga. Autasu andis Pärnu Raekojas üle Pärnu üksik-jalaväepataljoni väljaõppekeskuse ülem kapten Margus Rebane. Autasustamise juures viibisid Pärnu linnapea Väino Allikmäe ja Pärnu üksik-jalaväepataljoni ohvitserid.

Kuid juba 2002. esitas Kaitseministeerium ettepaneku, autasustada Eesti iseseisvuspäeval presidendi poolt riikliku autasuga Eesti iseseisvuse eest võidelnud Harald Nugiseksi, kuid tema nimi kadus presidendilossis autasustatavate nimekirjast. Ja seda mitu aastat järjest.

President Lennart Meri ei leidnud oma ametiajal põhjust Nugiseksi esile tõsta. President Arnold Rüütel puistas oma viimasel ametiaastal riiklike teenetemärkidega üle nii punaseid kui valgeid, kuid jällegi ei jagunud neid Nugiseksile. On siiralt kahju, et ka president Ilves ei suuda meie ajalugu ja ajaloolisi isikuid adekvaatselt hinnata.

Harald Nugiseks ei tee aga küsimusest probleemi. "Ajalugu ajalooks, ja milleks torkida end sinna vahele, kui suhtumine on selline, et neid mehi, kes võitlesid tookord Eesti kaitselahingutes Narva all ja Sinimägedes Eesti taasokupeerimise vastu ei taheta nüüd tunnustada." arvab Nugiseks. Talle pole saladus, et president Meri ajal esitati teda ordenisaajaks vähemalt neljal korral.

Võib arvata, et põhjuseks on siin Harald Nugiseksile sõjalise vapruse eest antud Raudristi Rüütlirist, kuna paljud meie poliitikud ei suuda vahet teha, mis on lahingulise vapruse eest antud autasu ja mis on vaenulikku ideoloogiat kajastav sümboolika.

1952. aastal ütles Weimari vabariigi riigiminister Otto Geßler: "Sõja- ja vapruse aumärgid on ja jäävad ausse. Nende kandjad väärivad neid.” 1957. aasta 26. juulil kinnitas Saksa liiduvabariigi president Theodor Heuß Saksamaa territooriumil lubatud autasude kandmise seaduse, mille alusel on raudristi kõigi astmete kandmine Saksa liitvabariigis lubatud.

Wehrmachtis teeninud, hilisemat Saksa Liitvabariigi presidenti Richard von Weizäkerit on autasustatud vapruse eest lahingutes Punaarmee vastu esimese klassi Raudristiga, ja see aga polnud takistuseks tema presidendiks saamisel.

Vaino Kallas

 

printerisõbralik versioon esita küsimus
viimati toimetatud: 27. 05. 2010. 02:57

Time: 0.1217980 s.