et et

Seksuaaltervise kool

Õigusabikool

NAISELT NAISELE. MEHELT MEHELE

Moekool

Autokoolid

Kuhu minna õppima. Õppematerjalid

Kuidas kindlustada lapse materiaalne tulevik



turvakood

Alfons Rebane

Kool.ee-haridusportaal :: Alfons Rebane Ei ole olemas kasutusjuhendit eluks. Õnneks on olemas www.kool.eeAlfons Rebane,Koolilaen, energialaen, matuselaen, matemaatika, ekool, e-kool, füüsika, ajalugu, seks, abort, laen

 

Alfons Vilhelm Robert Rebane (tuntud, kui Alfons Rebane) sündis Valgas 24. juunil 1908.a klaverivalmistaja esimese lapsena. Tema vanaema oli lätlane. 1911.a suri tema ema, Helene, tuberkuloosi. Seejärel abiellus isa ema õe, Olgaga. Alfons alustas kooliteed Valgas, kuid 1920.a kolis perekond Narva, kus Alfons asus õppima Narva Vene Gümnaasiumi. Legendid räägivad, et juba siis oli ta armastanud väga omatehtud sõduritega sõjamänge mängida. Alfons lõpetas gümnaasiumi 1926.a ja asus sama aasta septembrist õppima Sõjakooli.

Teenistus Eesti Kaitseväes

Alfons Rebane

1929.a lõpetas Rebane Sõjakooli I järgu diplomiga jalaväe erialal ja ülendati nooremleitnandiks. Esimeseks teenistuskohaks sai Soomusrongirügement Tapal. 1931.a abiellus Rebane Agnia Soometsaga, kellega tal sündis ainuke laps Tiiu, kes aga suri varakult. 1933.a ülendati Rebane leitnandiks. 1935.a viidi ltn Rebane üle Kaitseliidu Sakala Malevasse instruktoriks. Tema elukohaks sai Antsla. Siin oli tema peamisi ülesandeid laskealase tegevuse ja võistluste korraldamine. Ka ta ise oli eeskujulik laskur. 1937.a avati ltn Rebase eestvedamisel Viljandis lasketiir. Kaitseliidus teenis Rebane välja ka oma esimesed aumärgid. 1939.a sügisel viidi ta üle KL Lääne Malevasse Lihula komandandiks, kus tema ülesandeks sai suhtlemine ja side pidamine Eestisse saadetud Punaarmee üksustega. Teenistuse kõrvalt andis Rebane ka Lihula Reaalkoolis riigikaitseõpetust. Peale Kaitseliidu likvideerimist 1940.a juunis, viidi ltn Rebane 1. augustist 1940 üle Tallinnasse Auto-Tankirügementi kergetankirühma ülemaks. 25. oktoobril saadeti ta erru. Seejärel töötas Rebane Lasnamäel ehitustöölisena kuni 1941.a maini, mil läks Virumaale metsavennaks. Paar kuud hiljem alanud Suvesõjas sai ta üheks metsavendade juhiks Kavastu partisanide laagris. Juuli lõpul organiseeris Rebane Loobu metsavaheteel Punaarmee kolonnile eduka varitsuse.

Omakaitses ja Saksa sõjaväes

Peale Virumaa vallutamist sakslaste poolt 1941.a suve lõpuks, sai Alfons Rebane 11. augustil kohapeal formeeritava Virumaa Omakaitse ülemaks. Juba 1. septebril astus ta aga Saksa Armee teenistusse. Ta määrati Rakveres formeeritava Sicherungsgruppe 184 15. kompanii ülemaks. Ilmselt omistati talle ka Saksa auaste Oberleutnant. Talveks viidi kompanii Gatshina´sse, kus teostati väljaõpet. Seejärel oli suusakompaniiks saanud kompanii võitluses partisanidega eri teenistuskohtades Põhjarinde tagalas. Pepino´s või Kertsevo´s oli üksusel partisanidega ka suuremaid kokkupõrkeid. 01.01.1942 ülendati Rebane Hauptmanniks. Talvel suunati Rebane oma kompaniiga aga Volhovi rindele venelaste rünnakut riivistama, mis ka õnnestus. Seoses sekeldustega sakslastega formeeriti 6 Eesti julgestusüksust ümber 3-ks idapataljoniks. 1942.a suvel määrati Rebane Idapataljonide staabi sideohvitseriks. Augusti lõpul 1942 määrati ta 658. idapataljoni ülemaks. Veebruaris 1943 viidi pataljon Volhovi rindele. Märtsis osales ta oma pataljoniga Punaarmee suurrünnaku nurjamises. Juunis 1943 ülendati Rebane majoriks. 1944.a jaanuaris alanud Punaarmee eduka suurpealetungi ajal jätsid sakslased tema pataljoni Volhovi-Novgorodi piirkonnas taandumist katma. Hoolimata lahingute raskusest õnnestus Rebasel tekitada eriti Surkovos ja Vaskovos vaenlasele suuri kaotusi, päästa palju Saksa väeosi ümberpiiramisest ja tuua ka oma pataljon lahingutest välja. Nende lahingute eest autasustati teda esimese eestlasena Raudristi Rüütliristiga.

Rüütliristi kavaler Alfons Rebane

Veebruari alguses sai Rebane teada, et Punaarmee on jõudnud Narva lähedale, ta palus väejuhatust viia tema ja teised eestlastest koosnevad pataljonid üle Eestisse.

Eesti meestest koosnevate pataljonide määramise 20. SS-diviisi koosseisu pidi peaaegu lõpetama Alfons Rebase sõjaväelase karjääri.

Relva-SS ja Eesti Teine vabadussõda

Peale raskeid lahinguid Venemaal, toodi pataljon Eestisse ja liideti vastu isikkoosseisu tahtmist formeeritava 20. Eesti SS-vabatahtlike diviisiga. Wehrmachti ohvitserina ei tahtnud ta midagi kuulda oma pataljoni liitmisest Franz Augsbergeri Relva-SS Eesti diviisiga. Tema algsele plaanile jätta kõik sinnapaika ja minna Soome, tõmbas kriipsu peale tõsiasi, et punaväed olid jälle Eestisse jõudnud ja juba sõdisid Virumaal. Samuti ei saanud ta saatuse hooleks jätta oma pataljoni, neid vapraid mehi, kelle kõrval oli ta edukalt sõdinud punaste hordide vastu. Pealegi oli eestlastel alanud Eesti Teine vabadussõda, sakslaste kaasabil loodeti saavutada riiklik iseseisvus.

Selleks ajaks oli Punaarmee koondanud Narva alla umbes 200 000 meest. Jõe ääres II Vene löögiarmee vastas seisis Rebane oma meestega ja püüdis vaenlast takistada jõge ületamast. Saksa luure oli punaarmee rünnaku suunaga eksinud ja pannud Rebase sõjamehed võimatusse olukorda. Lennukid ja suurtükid saatsid kaitsjatele kaela tuhandeid tonne pomme ja mürske, seejärel ründas jalavägi mitmekümnekordse ülekaaluga elavjõus. Üle jõe tulevaid punaväelasi ei suutnud miski peatada, olukorda raskendas sakslaste paanika.

Rebane sai käsu taanduda Tannebergi liinile Sinimägedesse, kus koos teiste eestlastest koosnevate pataljonidega peatati punaarmee suurrünnak. Need lahingud olid oma ägeduselt võrreldamatud ükskõik milliste Teise maailmasõja lahingutega, mõningatel andmetel hukkus Narva all 120 000 punaarmeelast. Eestlastest teenisid nende lahingute eest Rüütliristi obersturmbannführer Harald Riipalu ja sturmbannführer Paul Maitla. Seal hukkus Alfons Rebase parim sõber hauptsturmführer Georg Sooden. Need vaprad mehed võitlesid ja langesid oma kodumaa eest, võitlus kommunismi vastu oli see, mis neid ühendas ja innustas.

Märtsi algul osales Rebane veel oma pataljoniga võitlustes Krivasoos, kust murdis välja piiramisrõngast. Ta ise komandeeriti märtsis piirikaitserügementide taktika- liseks nõuandjaks, mais aga määrati õppebrigaadi "Nord" Eesti ohvitseride kooli juurde.

Juunikuus 1944 sai Rebasest 47. SS-vabatahtlike rügemendi 2. pataljoni ülem. Pataljoniga taandus ta üsna edukalt Narva jõelt Tannenbergi liinile Sinimägedes. Suve lõpul suunati Rebane koos pataljoni ja formeeritud omanimelise võitlusgrupiga Lõuna-Eestisse. Punaarmee rünnaku tulemusena septembris jäi Rebane koos oma võitlusgrupiga Emajõe ääres piiramisrõngasse, kuid suutis sellest välja murda. 24. septembril ületas ta oma järele jäänud meestega Eesti-Läti piiri. Edasi koondati alles jäänud Eesti ükused Ülem-Sileesiasse Neuhammer´isse, kus Rebane määrati 46. relvagrenaderide SS-rügemendi ülemaks. Vahepeal ülendati ta ka SS-Obersturmbannführeriks. Jaanuaris suunati Eesti diviis rindele Oppelni alla. Märtsiks oli kogu kohapealne Saksa korpus jäänud piiramisrõngasse. Diviisil õnnestus piiramisrõngast välja murda. Väljamurdmise käigus sai surma aga diviisiülem brigf Augsberger, keda Rebane lühiajaliselt asendas. Peale piiramisrõngast väljatulekut pidi ta aga uuesti piiramisrõnga sisse tagasi minema, et tuua välja sinna sisse jäänud korpuse juhtkond, mis ka õnnestus. Selle eest esitas korpuse ülem kindral Koch-Erlach ostuf Rebase tammelehtedega Rüütliristi saamiseks. Märtsis ülendati ta SS-Standartenführeriks.

Raudristi Rüütlirist tammelehtedega

Peale lahinguid koondati diviis Balkenheim´i täiendamisele. Aprillis oldi jälle rindel - Schönau rajoonis. 9. mail autasustati Rebast Raudristi Rüütlirisrtiga tamme- lehtedega. Peale sõja lõppu õnnestus staf Rebasel jõuda lääneliitlasteni ja end vangi anda. Läände oli õnnestunud jõuda ka tema perekonnal.

1947.a asus Rebane Saksamaalt Inglismaale, kus astus Briti luure teenistusse. Ta üritas toetada ja organiseerida vastupanuliikumist Eestis, kuid see ebaõnnestus, tänu KGB edukale tegevusele. Seetõttu tuli Rebasel 1960.a luuretöölt lahkuda. Ta töötas ühes tehases öövahina ja asus 1961.a ümber Saksamaale Augsburg´i, kus võeti Saksa luure teenistusse. 1965.a alustati Eesti NSV-s Rebase vastu tagaselja kriminaalasi, mis jäi avalikustamata, kuna ei suudetud tõestada mingeid sõjakuritegusid. 1975.a sai ta teada endale sõja viimasel päeval omistatud kõrgest autasust. Alfons Rebane suri Saksamaal Augsburg´is 8. märtsil 1976 kopsuvähki. Ärasaatmine toimus 12. märtsil Westfriedhof´i krematooriumis Augsburg´is. Kohal oli ka Saksamaa LV Bundeswehr´i Oberstleutnant, kes esindas kaitseminister H. Leber´it. 1999.a suvel maeti Alfons Rebane ümber Tallinna Metsakalmistule.

Rebase põrmu ümbermatmisel

Alfons Rebane oli väga austatud väejuht ja esmaklassiline strateeg. Oma sõjamehetee käigus õnnestus Rebasel läbi murda 15 -st piiramisrõngast (kotist). Ta oli sõdurite seas väga lugupeetud, kuna suutis nad pea alati lahingutest välja tuua. Samal põhjusel pälvis ta ka sakslastest sõdurite austuse. Sõdurid pidasid Rebast sageli oma meheks. Tema käitumine ja ütlused sisendasid meestesse alati otsekui erilist jõudu. Sakslastega olid Rebase vahekorrad üldiselt üsna head ja ta hindas neid, kui sõjamehi. On teada, et ta ei pidanud lugu paberimajandusest ja muust bürokraatiast, ignoreerides sageli ülearuseina tunduvaid reegleid. Ta oli alati kainelt kaalutlev, rahulik ja julge. Hulljulgust pidas Rebane aga samaväärseks argusega. Teda peetakse üheks legendaarseimaks eestlasest väejuhiks ja parimaks eestlasest väejuhiks 2. maailmasõjas. Staf Rebane üks kahest välismaalasest, kes SS-i koosseisus teenisid välja Raudristi Rüütliristi tammelehtedega. Seda peetakse üldse kõrgeimaks sõjaliseks autasuks, mida ühele eestlasele kunagi omistatud.

Alfons Vilhelm Robert Rebane

Sündinud 24. juunil 1908 Valgas, surnud 8. märtsil 1976 Augsburgis.

Autasud

  • Ritterkreutz des Eisernen Kreutzes mit Eichenlaub (Raudristi Rüütlirist tammelehtedega)
  • Ritterkreutz des Eisernen Kreutzes (Raudristi Rüütlirist)
  • Eisernes Kreutz I Klasse (I klassi Raudrist)
  • Eisernes Kreutz II Klasse (II klassi Raudrist)
  • Infanterie-Sturmab-zeichen in Silber (hõbedane Jalaväe Rünnakumärk)
  • Medaille «Winterschlach im Osten 1941/42» («Talvelahingud idas 1941/42» ehk Idamedal)
  • Aizsargsi (Läti Kaitseliit) Teeneterist
  • Kaitseliidu II klassi Valgerist
     

Auastmed

  • Nooremleitnant (1929)
  • Leitnant (1933)
  • Oberleutnant (septembris 1941)
  • Hauptmann (jaanuaris 1942)
  • Major/SS-Sturmbannführer (juunis 1943)
  • SS-Obersturmbannführer (augustis 1944)
  • SS-Standartenführer (märtsis 1945)
     

 

printerisõbralik versioon esita küsimus
viimati toimetatud: 27. 05. 2010. 02:51

Time: 0.1041851 s.