Teekond läbi rasestumisvastaste vahendite ajaloo

[ Raseduse vältimine eile ja täna ] [ Teekond läbi rasestumisvastaste vahendite ajaloo ]
[ Raseduse vältimine - aga kuidas ]

I osa

Teekond läbi rasestumisvastaste vahendite ajaloo

Esimeseks tõendusmaterjaliks rasestumisvastaste vahendite kohta peetakse Põhja-Egiptusest pärinevat 4000 aasta vanust Kahuni papüürust. Selles soovitatakse tupe osalist blokeerimist looduslikust kummist, meest, soodast ja kivisoolast valmistatud segu või krokodilli väljaheidetest ja hapupiimast valmistatud pastaga. Teistes allikates mainitakse vahast ja peeneks jahvatatud granaatõunaseemnetest valmistatud küünlaid. Ebersi papüüruses (1525 eKr) kirjeldatakse jahvatatud akaatsialehtede ja meega täidetud marlitampoone. Kreeklaste ja roomlaste meditsiinilistes käsikirjades soovitati tupetampoone, mida oli immutatud oliiviõli baasil valmistatud tinktuuridega – mõnikord koos seedrivaigu ja viirukiga, teinekord maarjase, mürdiõli ja pliivalgega. 3. ja 5. sajandil enne meie aega soovitasid juudi rabid kasutada tupetampoone - see takistusmeetod võeti taas kasutusele umbes 1830. aastal. Bütsantsis soovitasid arstid umbes aastal 600 e.m.a. määrida emakasuud enne vahekorda adstringeeriva aine või rasvaste või jahutavate salvidega. Mehed pidid oma genitaale pesema äädika või soolveega.

Tänapäeval tunduvad need meetodid üsna veidrad. Aga nagu me nüüd teame, olid paljud neist meetoditest väga tõhusad. Happelise keskkonna taimedest saadud ained, näiteks nagu akaatsiast saadud piimhape, on osutunud spermitsiidse toimega aineteks, nagu ka kivisool, maarjas või äädikas. Granaatõunaseemned sisaldavad loodulikku östrogeeni. Aastal 1938 tõestas Šoti bioloog Marie Stopes, et oliiviõli takistab oluliselt sperma liikumist: ükski tema uurimuses osalenud naistest, kes panid tuppe oliiviõli, ei jäänud rasedaks.

Esimesed kondoomid seevastu ei osutunud eriti efektiivseks. Paljude allikate kohaselt pärinevad esimesed kondoomid juba Rooma- aegadest. Alates keskajast on ajalooliselt dokumenteeritud lambasoolte, kitsepõie ja väikeste kalanahast või linasest riidest valmistatud kotikeste kasutamist. Need kinnitati siidipaelaga mehe peenise külge ning kulude kokkuhoiu eesmärgil kasutati neid sageli mitu korda. 18. sajandil kiitis naistekütt Giacomo Casanova nende ”inglise palitute” eeliseid, mida ta ise kasutas ennekõike sooviga kaitsta end süüfilise eest. See ”palitu” muutus ohutumaks alles pärast seda, kui Charles Goodyear leiutas aastal 1839 kummi vulkaniseerimise. 1870 alustati kummist kondoomide masstootmist. Sel ajal olid need 2 mm paksused ning õmblustega. 1912. aastal töötas Julius Fromm välja õmblusteta kondoomide tootmismeetodi. Esimese maailmasõja ajal kuulusid need juba Euroopa sõduritele antud standardvarustusse. Lateksit kasutati kondoomi valmistusmaterjalina esimest korda 1930. aastal.

printerisõbralik versioon esita küsimus