28.07.2009 edastas BBC rahvusvahelise inimõigusorganisatsioon Amnesty Internationali üleskutse Nicaraguale tühistada eelmisel aastal vastu võetud seadus, mis kuulutab mis tahes asjaoludel sooritatud abordi kriminaalkuriteoks.

Tutvunud faktidega, väidab Amnesty, et täielik abordikeeld „tähendab järsku loobumist valitsuse senistest püüdlustest parandada sotsiaalset võrdsust ning avaldab laastavat mõju naiste ja tüdrukute inimõiguste kaitsele.“

Organisatsioon juhib tähelepanu tõigale, et värske seadus ei jäta ruumi eranditele – abort on keelatud isegi juhul, kui kaalul on ema elu või tervis või kui rasedus on tekkinud vägistamise tagajärjel.

Inimõiguslaste väitel ei tähenda nn raviotstarbeliste ehk ema tervise huvides sooritatud abortide keelustamine mitte üksnes inimelude ohtuseadmist, vaid ka arstidelt südametunnistuse võtmist.

Nicaragua tervishoiuministeerium ei soovinud Amnesty aruannet kommenteerida, kuid on varem väitnud, et peab oluliseks vähendada emade suremust.

Arstide kimbatus

Usaldusväärseid statistilisi andmeid selle kohta, kuidas keeld on mõjutanud välditavate surmade arvu, leidub napilt. Ühe arsti hinnangul oleks 95 naisest, kes mullu rasedusega seotud komplikatsioonide tõttu elu kaotas, saanud 13 raviotstarbelise abordiga päästa.

Meditsiinitöötajad seisavad nüüd silmitsi vägagi tõeliste raskustega, ütles dr Andres Herrera Rodrigues Nicaragua Leoni ülikoolist. „Aborti ei saa isegi loengutes käsitleda – see oleks ohtlik. Me peame olema äärmiselt ettevaatlikud, kuna seadus võimaldab määrata vanglakaristuse, kui keegi süüdistab sind abordi reklaamimises.“

„Meil peab ometi olema võimalus aidata inimesi, keda on seksuaalselt kuritarvitatud.“

„Kui naise elu on ohus, peame midagi ette võtma, et ta ei sureks. Ma ütleksin, et me oleme tõsises kitsikuses.“

Enamik nicaragualasi on katoliiklased ning roomakatoliku kirik oli üks keelu peamisi toetajaid, võrdsustades abordi mõrvaga, isegi kui ema elu on ohus.

Kirik ja pea kõik parlamendiliikmed olid ühel meelel, et mõistet „raviotstarbeline“ kasutatakse liialt sageli abordi õigustamiseks, isegi kui tegelikult ei leidu sellele meditsiinilist alust.

Amnesty väitel on riigivõimud andnud arstidele eraviisiliselt mõista, et need peaksid ka edaspidi lähtuma oma arstieetika koodeksist.

Sellegipoolest avaldab täielik keeld Amnesty hinnangul „jäist survet meedikute ja tervisetöötajate võimalusele pakkuda meditsiiniliselt näidustatud ravi.“

Üks nicaragualanna rääkis meile oma õe emakavälisest rasedusest, mis avastati kolm nädalat pärast keelu jõustumist. „Me kartsime kohutavalt. Kuid tal õnnestus rasedus katkestada. Õnneks käituvad mõned arstid endiselt vastavalt arstiteaduse põhimõtetele.“

Seadus nuhtleb vaeseid

On avalik saladus, et keelust hoolimata tehakse mingil määral aborte siiani. Üks 22-aastane naine rääkis meile, mis juhtus, kui ta soovis hiljaaegu raseduse katkestada. „Ma rääkisin arstiga ning ta andis mõista, et seda saab teatud ravimite abil kodus teha,“ ütles ta. „Ma seisin valiku ees – ühelt poolt minu tulevik, teiselt poolt oht sattuda vanglasse. Kuid minu keha kuulub mulle endale.“

Amnesty väidab oma aruandes, et uus seadus avaldab kõige rängemat mõju vaesuses elavatele naistele ja tüdrukutele.

Managuas asuva Ixcheni naistekeskuse istekohad avatud õue ümber, kus inimesed oma lugudega esinevad, on iga päev täidetud paljude naistega, kes seisavad silmitsi suurte raskustega – nii igapäevase toimetuleku osas kui ka suhetes.

Keskuse juhataja Maria Lourdesi sõnul on täielik abordikeeld suur probleem, mis annab tunnistust Nicaragua inimõiguste süsteemi nõrkusest. „Naistel ei ole õigust ise otsustada,“ ütles ta. „Naiste elusid ei peeta oluliseks.“

Reetmine?

Mõned nicaragualased näevad seda probleemi Sandinista revolutsiooni pärandi valguses, millest möödus hiljaaegu 30 aastat.

2006. aasta valimiste eel, mille tulemusel pääsesid Sandinistad pärast pikaaegset opositsioonis viibimist tagasi võimule, toetasid nad roomakatoliku kiriku üleskutset teha lõpp raviotstarbelistele abortidele.

Seeläbi „tõmmati naiste ja tüdrukute elud poliitilisse mängu,“ leiab Patricia Orozco. Revolutsiooni päevil võitles ta Sandinistade poolel ning praegu tegutseb ta raadioajakirjaniku ja aktivistina. Ma küsisin, kas tema arvates on revolutsioon, milles ta osales, reedetud. „On ilmne, et meie võitluskaaslased on muutnud, paljud naised iseäranis.“

Dr Herrera Leoni ülikoolist ütles, et 30 aastat tagasi, mil revolutsioon aset leidis, unistas ta naiste vabadusest. „Ma olen palju aastaid naistega töötanud. Naistel on olnud väga raske – ja praegu veel eriti.“

Originaalartikkel: http://news.bbc.co.uk/go/pr/fr/-/2/hi/americas/8171047.stm

printerisõbralik versioon

esita küsimus

viimati toimetatud: 9. 08. 2009. 06:55