Asjatundmatud abordid

Asjatundmatutel abortidel on saatuslikud tagajärjed

02.06.2009 avaldas New York Times ülevaate loo ebaseaduslikke abortide tegemisest Tansaanias, kus ainuüksi jaanuaris tehtud 31 väiksemast kirurgilisest protseduurist 17 olid seotud „mittetäielike abortide“ tagajärgede likvideerimisega.

Kuna abort on Tansaanias keelatud (välja arvatud ema elu või tervise päästmiseks), pöörduvad naised ja tüdrukud isehakanud aborditegijate poole, kes võivad neile anda taimseid ravimeid või muid segusid, peksta neid kõhtu või sisestada tuppe esemeid. Selle tulemuseks võivad olla surmavad infektsioonid, verejooksud ja emaka või soole rebendid. Arstidel, kes naisi pärast selliseid võhiklikke ponnistusi ravivad, ei jää vahel muud üle kui emakas eemaldada.

Aafrikas, kus on maailma suurim emade suremuskordaja – vähemalt 100 korda suurem kui arenenud riikides -, seavad rasedus ja sünnitus naiste elu tõsiselt ohtu. Abordid moodustavad märkimisväärse osa kõigist surmajuhtumitest.

Emade suremuskordaja on kõrge ka Tansaanias: iga 100 000 sünnituse kohta sureb 950 naist. Ameerika Ühendriikides on see näitaja 11 ja teistes arenenud riikides veelgi madalam. Tansaania näitaja ei ole Aafrikas aga ei parim ega halvim. Paljudes riikides on statistika samasugune. Mõnes on seisukord parem, kuid päris paljudes oluliselt halvem.

Maailma Tervishoiuorganisatsiooni andmetel tehakse kogu maailmas igal aastal 19 miljonit mitteturvalist aborti, mille käigus sureb 70 000 naist (see moodustab 13% emade suremusest). See leiab aset valdavalt vaestes riikides nagu Tansaania, kus abort on ebaseaduslik. Igal aastal saab raskeid tüsistusi rohkem kui kaks miljonit naist. Ühendatud Rahvaste Organisatsiooni Lastefondi andmetel põhjustavad mitteturvalised abordid Aafrikas ligikaudu 4%, Aasias 6% ning Ladina-Ameerikas ja Kariibi mere riikides 12% rasedate surmadest.

Usaldusväärsete andmete saamine abortide kohta Tansaanias ei ole kerge, kuid Maailma Tervishoiuorganisatsiooni andmetel on Ida-Aafrika mitteturvaliste abortide osakaalu poolest maailmas teisel kohal (jäädes alla vaid Lõuna-Ameerikale). Aafrikas tervikuna on teismeliste osakaal mitteturvalise abordi teinute hulgas maailma suurim – 25%.

Berega haigla meditsiinidirektori dr Paschal Mdoe (30) sõnul on paljud mitteturvalise abordi teinud naised 16- kuni 20-aastased ja neljandat kuud rasedad. Patsiente saabub haiglasse lakkamatu voona ja riigi teistes haiglates valitseb samasugune olukord.

Ühel jaanuarikuu reedel taastus naisteosakonna 20 patsiendist 6 abordikatsetest. Üks patsientidest – 25-aastane õpetaja – lamas oiates ja vääneldes voodis. Nädal aega varem oli tal ravitud mittetäielikku aborti ning nüüd lamas ta verejooksu ja tugeva valu tõttu taas haiglavoodis. Ta viidi operatsioonisaali, kus talle tehti narkoos, ning Emmanuel Makanza, kes oli teda ravinud ka esimesel korral, avastas, et tal ei olnud õnnestunud eemaldada kõiki raseduse ajal tekkinud membraane. Ta kraapis emaka sisepinda taas kord spetsiaalse metallinstrumendi, küretiga. See oli intensiivne ja verine protseduur. Seekord olevat asi täielik.

Dr Mdoe sõnul tehakse Beregas aborte hooajaliste lainetena – märtsis ja aprillis ning augustis ja septembris – pärast istutamis- ja lõikusperioodi, mil inimesed suhtlevad omavahel palju. Kuulujuttude järgi teeb enamiku aborte üks mees Gairost, mis on Beregast läänes paiknev linn. Dr Mdoe lisas, et mõnel juhul on aborditegija protseduuri vaid alustanud, teades, et arstid peavad töö lõpule viima.

Dr Mdoe kahtlustab, et ebaseaduslikke aborte teevad ka mõned haiglatöötajad, kes hindavad oma kirurgivõimeid rängalt üle.

„Nad lihtsalt torgivad ja torgivad,” ütles ta. „Ja siis peab naine siia tulema.“ Mõnikord leiavad arstid emakast pulgatükke, mis ainult soodustavad veremürgituse teket.

Varem ähvardasid mõned haiglad viivitada abi andmisega, kuni naine avalikustas abordi tegija nime (abortide tegemine võib tuua kaasa kuni 14-aastase vanglakaristuse), kuid sellisest korrast loobuti ja hakati tegelema vaid abordijärgse raviga. Ometigi ei soovi naised juhtunust rääkida, ega tunnistada sedagi, et tegemist ei olnud lihtsalt raseduse iseenesliku katkemisega, sest teoreetiliselt on võimalik naisi abordi tegemise eest vastutusele võtta. Seadus nõuab naisele seitsmeaastast vanglakaristust. Sestap arstid üldiselt küsimusi ei esita.

„Nad tuleks tegelikult arreteerida,” ütles dr Mdoe. „Kuid meie töö arstidena on neid lihtsalt aidata ja hoolitseda selle eest, et nad paraneksid.“

Ta jätkas: „Meie meditsiinitöötajatena arvame, et abort peaks olema seaduslik, et seda saaks teha kvalifitseeritud isik ja et inimestel oleks võimalik teha aborti ohutult.“ Tansaanias ei ole siiski kavas vastavat seadust muuta.

Juhtude pidev voog on tunnistuseks tansaanlaste nappidest teadmistest rasestumisvastaste vahendite ja pereplaneerimise kohta. „Tundub, et siinsed noored ei tea ega hooli eriti sellest “ tõdes dr Mdoe.

Enamikes riikides väheneb nii seaduslike kui ka ebaseaduslike abortide määr – ja abortidega seotud surmajuhtumite arv – koos rasestumisvastaste vahendite kasutamise suurenemisega. Kuid ainult ligikaudu veerand tansaanlastest kasutab rasestumisvastaseid vahendeid. Lõuna-Aafrikas on rasestumisvastaste vahendite kasutajate osakaal 60% ja Keenias 39%. Mõlemas riigis on emade suremuskordaja väiksem kui Tansaanias. Lõuna-Aafrikas on abort lubatud.

Teistes Aafrika riikides, nagu Sierra Leone ja Nigeeria, ei ole abort lubatud. Rasestumisvastaste vahendite kasutajate arv on seal veelgi väiksem kui Tansaanias ning emade suremuskordaja suurem. Mittetulundusühingud üritavad koostöös Tansaania valitsusega anda inimestele pereplaneerimise alast abi, kuid riik on suur ning hajus maa-asustus muudab inimesteni jõudmise äärmiselt keerukaks.

Geograafilised iseärasused ei ole ainus takistus. Abiarst Telesphory Kaneno ütles: „Seksuaalsusest ja suguelunditest rääkimine on meie kogukonnas jätkuvalt tabu. Kui on teada, et naine kasutab rasestumisvastaseid vahendeid, tekib oht, et teda hakatakse pidama liiderlikuks.“

Piirkonna mõned noored naised, kes olid sünnitanud teismeeas, tunnistasid intervjuudes, et nad ei kasutanud rasestumisvastaseid vahendeid, sest ei teadnud neist midagi või arvasid, et need on ohtlikud. Nad olid kuulnud, et kondoomid on ebahügieenilised ning et suukaudsed rasestumisvastased tabletid ja muud hormonaalsed rasestumisvastased vahendid võivad põhjustada pahaloomulisi kasvajaid.

Hr Kanemo sõnul proovivad arstid neid tabusid hajutada ning veenda naisi, et on nende enda huvides, et nad saaksid valida, kas ja millal rasestuda.

„Selleni on veel pikk tee,” nentis ta.

Originaalartikkel: http://www.nytimes.com/2009/06/02/health/02abort.html?emc=eta1

printerisõbralik versioon esita küsimus