02.01.2009 avaldas Reuters ülevaate Inglismaa teadlaste uuest uuringust, mis selgitab, kuidas inimkond suudab säilitada küllalt võrdset suhet meeste ja naiste vahel ja seda isegi vaatamata noorte meeste massilisele suremisele sõdades ja tüdrukloodete selektiivsetele abortidele teatud maailma piirkondades.

Newcastle’i ülikooli teadlane Corry Gellatly pakub välja, et on olemas geen, mis määrab, kas mees saab rohkem poegi, rohkem tütreid või võrdselt mõlemaid. Kui naisi on vähe, on neil parem võimalus kaaslast leida ja nad annavad oma järglastele tõenäolisemalt edasi tütarde saamise geeni. Kui mehi on vähe, on neil parem tõenäosus järglasi saada ja poegade saamise geeni edasi anda.

“See on teatud tasakaalustav mehhanism,” seletas Gellatly intervjuus. “Ei saa tekkida kogukonda, mis on liiga tugevalt kallutatud meeste või naiste poole.”

Mõlema maailmasõja järel suurenes neis osalenud riikides oluliselt poisslaste sündimus. Selle seletamiseks on esile kerkinud mitmeid hüpoteese. Üks variant on, et koju tagasi saabuvad sõdurid on oma partneritega eriti sageli vahekorras, mis võib põhjustada viljastumise menstruaaltsükli varasemas järgus. See omakorda võib suurendada poisi sünni tõenäosust. Teine hüpotees väidab, et suuremakasvulised mehed jäävad suurema tõenäosusega sõjas ellu ja saavad suurema tõenäosusega poegi.

Pärast kokku 556 387 inimest hõlmava 927 Põhja-Ameerika ja Euroopa sugupuu uurimist pakub Gellatly välja veel ühe seletuse.

Ajakirja Evolutionary Biology internetiväljaandes ilmunud artiklis pakub teadlane välja, et mehed kannavad geeni, mis määrab X- ja Y-kromosoomi kandvate seemnerakkude suhte ning seega poegade ja tütarde saamise tõenäosuse. Ka naised kannavad seda geeni ja annavad selle edasi, kuid see ei avaldu neil.

Gellatly koostas arvutis mudeli, mis simuleeris selle geeni käitumist 500 sugupõlve jooksul ja uuris, kas sugude suhe ehtsates sugupuudes toetab seda hüpoteesi. Mõlemad eksperimendid toetasid tema soo geeni ideed.

Gellatly ütles, et soo geen näib olevat väga iidne ja on võimalik, et seda kannavad edasi kõik liigid (taime või loomaliigid), mis paljunevad pigem sugulisel kui mittesugulisel teel.

Peaaegu kõik meie geenid on paarides, üks kummaltki vanemalt. Gellatly oletab, et sugu kontrollival geenil on kaks varianti – “meessoo” ja “naissoo” variant – ja kolm võimalikku kombinatsiooni neist kahest. Mehel võivad olla ”meeste-meeste” geenid, mis soodustavad Y-kromosoomi kandvate seemnerakkude tootmist; “meeste-naiste” geenid, mis põhjustab tema kehas X- ja Y-kromosoomi kandvate seemnerakkude tootmise enam-vähem võrdsel arvul; ning ”naiste-naiste” geenid, mis põhjustab X kromosoomi kandvate seemnerakkude suurema tootmise. ”Välja pakutud geeni struktuur on põhimõtteliselt väga algeline ja selle funktsioon on lihtsalt öelda: ”saa rohkem poisse” või ”saa rohkem tüdrukuid”,” selgitab Gellatly.

Geen muudab teatud soost järglaste saamise tõenäolisemaks, aga mitte täiesti kindlaks, lisab ta. Pärandumist isalt pojale mõjutab emalt saadav geenialleel. “Sellel on küllalt väike toime. Kui mõju oleks suurem, oleks seda juba varem märgatud.”
Gellatly teooria võib ka seletada, miks pärast sõda suureneb poiste sündimus. Rohkemate poegadega peredes jääb tõenäolisemalt ellu poisse, kes saavad oma geenid edasi anda, samas kui väiksema meessoost järeltulijate arvuga peredes on ellu jäävaid poegi vähem tõenäoliselt.

Allikas: Evolutionary Biology, internetis avaldatud 11. detsembril 2008.

Originaalartikkel: http://www.reuters.com/article/email/idUSTRE5001SV20090102

printerisõbralik versioon

esita küsimus

viimati toimetatud: 6. 07. 2009. 07:39