et et

Seksuaaltervise kool

Õigusabikool

NAISELT NAISELE. MEHELT MEHELE

Moekool

Autokoolid

Kuhu minna õppima. Õppematerjalid

Kuidas kindlustada lapse materiaalne tulevik



turvakood

Muuseumist

Kool.ee-haridusportaal :: Muuseumist Ei ole olemas kasutusjuhendit eluks. Õnneks on olemas www.kool.eeMuuseumist,Koolilaen, energialaen, matuselaen, matemaatika, ekool, e-kool, füüsika, ajalugu, seks, abort, laen

Eesti Loodusmuuseumist

Eesti Loodusmuuseum on Keskkonnaministeeriumi hallatav riigiasutus, mis on vabariigi keskmuuseumi staatu-ses. Kasvanud välja 1842. aastal loodud Eestimaa Kirjanduse Seltsi Provintsiaalmuuseumist töötab ta 1941. aastast alates iseseisva muuseumina.

Muuseumi ajalugu

A. Keyserling Stalin
Kalad

 

Eesti Loodusmuuseumile panid aluse XIX sajandi loodusteadlased

1842. aastal asutatud Eestimaa Kirjanduse Ühingu (EKÜ) muuseumi, mis 1864. aastal nimetati ümber Provintsiaalmuuseumiks, üheks oluliseks tegevussuunaks oli ka looduse uurimine. Eriti tähtsaks muutus see 1872. aastast alates, kui EKÜ presidendiks valiti Aleksander von Pahlen (1820–1895), kes oma kiindumuse tõttu loodusteadustesse aitas kaasa vastavate materjalide laekumisele. A. von Pahleni, geoloog Aleksader Keyserlingi ning akadeemik Friedrich Schmidti juhtimisel loodi 1876. aastal uus sektsioon kodumaa looduse uurimiseks. Kõne alla tuli eraldi loodusmuuseumi loomise vajadus. See mõte küll ei teostunud, kuid sisuliselt eraldiseisev loodusosakond siiski tekkis. Jõudsalt hakkas kasvama, põhiliselt annetuste kaudu ja eriti pärast väljapanekute avamist, loodusteaduslik materjal. Tähtsamate sel ajal omandatud kogudena võib mainida dr. G. A. von Rauchilt pärandina saadud linnutopiste, F. J. Wiedemanni kodumaiste kivististe, A. T. von Middendorfi haruldast Siberi mineraalide ja akadeemik K. E. von Baeri mitmekesist kogu. Kui varem kasutati varade hoidmiseks ja eksponeerimiseks rendipindu, siis 1911. aastal koliti muuseumile ostetud majja Kohtu tänaval. Kavas oli kogu Provintsiaalmuuseumi edasi arendada osakondadena, kuid osakonna mõõdu andsid sel ajal välja vaid loodusteaduslikud ja kunstikogud. Loodusteaduslike kogudega tegelevas „Eestimaa provintsiaalse loodusteaduse sektsioonis” tehtavad uurimistööd, eriti geoloogia-alased, äratasid tähelepanu välismaalgi. Esimese maailmasõja päevil ähvardas ka Provintsiaalmuusemi kogusid Venemaale viimine. Tänu muuseumi passiivsele vastupanule jäi see ära. Niisiis läks Provintsiaalmuuseumil Tallinnas tunduvalt paremini kui Tartu Ülikooli muuseumil, mille varasid tänini täielikult tagasi pole saadud. Eesti Vabariigi ajal jätkas muuseum tegevust registreerituna Haridusministeeriumi kunsti- ja muinsusosakonnas, 1926. aastast nime all Eestimaa Kirjanduse Ühingu Muuseum (endine Provintsiaalmuuseum) – seega pöörduti tagasi oma algse, 1842. aasta nime juurde. Loodusteaduste sektsioon kandis aga 1920. aastast nime EKÜ loodusteaduste sektsioon. Nimemuutusega tähistati valdkonna laienemist „teadmisväärsele kogu maailmast”.

1939. aastal sõlmitud Molotov-Ribbentropi pakt hävitas balti-saksa institutsioonid Eestimaal. Enamik EKÜ liikmeid asus ümber Saksamaale ja ühing lõpetas tegevuse. Pärast Eesti okupeerimist 1940. aastal kuulutas Nõukogude võim kõik muuseumid riigistatuks. Provintsiaalmuuseumile kuulunud loodusteaduslike varade säilitamiseks loodi Riiklik Loodusteaduste Muuseum. Soovitavaks peeti, et uus muuseum oleks eeskätt pedagoogilise suunitlusega ja rakendataks laiemate rahvahulkade teenistusse.

ENSV Rahvakomissaride Nõukogu määrusega loodi 1. jaanuaril 1941 Riiklik Loodusteaduste Muuseum Tallinnas. Selle esimeseks teaduslikuks töötajaks ja muuseumi juhataja kohusetäitjaks sai 1940. aastal ülikooli lõpetanud zooloog Eerik-Madis Kumari. Provintsiaalmuuseumi kogudest sai loodusmuuseum geoloogilist materjali ca 19 500, botaanilist 55 500 ja zooloogilist 15 000 säilikut. 1942. aastal hävis pommitabamuse tõttu sellest üle 10 000.

Iseseisva loodusmuuseumi tegevus algas pärast sõda 1945. aasta lõpus

Esimeseks direktoriks sai Aino Kumari. Esimene sõjajärgne suur töö oli remont muuseumi hoones Lai t. 29, mis oli väga halvas seisundis – terve maja peale oli ainult üks köetav tuba. 1945. aasta lõpus alustati ka ekspositsiooni koostamist. Vajaminevaid vitriine ehitati suurelt osalt muuseumi oma töötajate jõududega. Pingelise töö tulemusena valmisid ekspositsioonid zooloogia ja botaanika osakonnas. Need avati 23. veebruaril 1946, millest alates on loodusmuuseum olnud külastajate teenistuses. Geoloogia osakonna ekspositsioon avati kaks kuud hiljem.

Kõik selle aja väljapanekud pidid vastama kommunistliku partei maailmavaatele. Kui esimesel korrusel paiknenud geoloogia ekspositsiooni ülesanne oli anda külastajale selge ettekujutus looduse igavesest muutumisest ja suunama vaatleja materialistliku looduskäsitluse juurde, siis teise korruse zooloogia ekspositsioon pidi süvendama materialistlikku maailmatunnetust. Ekspositsiooni ülesehitus järgis loomariigi süsteemi. Kolmandal korrusel paiknenud botaanika ekspositsioon algas darvinismi ja evolutsiooni käsitlemisega. Veel olid tähtsal kohal rakendusbotaanilised küsimused: meie metsade seened, ravimtaimed, metsasaadused, kiudtaimed jne.

Pärast seda, kui 1948. aastal toimus V. I. Lenini nimelise Üleliidulise Põllumajandusteaduste Akadeemia sessioon ja hinnati ümber hulk põhimõtteid loodusteaduses, tuli asuda ka muuseumi ekspositsiooni “kaasajastama”. Eriti andis see tunda botaanika osakonna väljapanekus, kus esiplaanile tõusid loovdarvinismi küsimused. Neid käsitleti läbi nelja teema: Mitšurini töömeetodid, Viljamsi õpetus, Lõssenko õpetus ja Ivanovi õpetus. Teiseks väga oluliseks ekspositsiooniosaks sai ENSV sotsialistlikku põllumajandust käsitlev ekspositsioon. Viimane tuli 1954. aastal ümber kujundada, lähtudes NLKP septembripleenumi otsustest taime- ja loomakasvatuse kohta. Koostati skemaatilised kaardid masinatraktorijaamade asukohtadest, sovhooside ja kolhooside elektrifitseerimise käigust jne. Tulipunkti tõusid maisikasvatus ja sigade nuumamine.

Sotsialistlikku põllumajandust propageeriv ekspositsioon võeti maha 1961. aastal. Üles pandi siis väljapanek looduskaitse alla kuuluvatest taimedest. Suurem ekspositsioonide uuendamine algas aga 1967. aastal, kui seoses bioloogias mõjule pääsenud ökoloogiliste uurimissuundadega otsustati ka muuseumi väljapanekud üles ehitada ökosüsteemide põhimõttel. Teisel korrusel valmisid ekspositsioonid “Meri” (1972), “Siseveed” ja “Sood” (1974) ning kolmandal korrusel “Metsad ja niidud” (1977) ning esimesel „Eesti geoloogia" (1980). 1995. aastal lisandus teisele korrusele „Maailma loomastik", 2002. aastal asendati „Meri" kaasaegse Läänemerd ja randu käsitleva väljapanekuga ning 2007. aastal avati külastajatele siseveekogude väljapaneku esimene osa „Eesti jõed".

1945. aastast peale on muuseumi kogude suurus kolmekordistunud. Kui provintsiaalmuuseumi päevil olid põhiliseks annetused, siis hiljem on järjest enam kasvanud muuseumi enda töötajate panus. Muuseumi kogude kasv on olnud pidev, viimastel aastatel ca 5000 museaali aastas. 

----
Eesti Loodusmuuseum, Tallinn Lai 29A
tel:(+372)64-11-739; faks:(+372)64-11-738
muuseum@loodusmuuseum.ee
 www.loodusmuuseum.ee

 

printerisõbralik versioon esita küsimus
viimati toimetatud: 2. 12. 2008. 09:38

Time: 0.0829670 s.