1930. aastate majanduskriis Eestis

Joel Haukka: 1930. aastate majanduskriis Eestis

Seoses 1920. aastate lõpus tekkima hakanud maailma majanduskriisiga, mis süvenedes paiskas segi rahvusvahelise majanduse, sattus raskustesse ka Eesti majandus ja finantssüsteem. Maailma majanduskriisi alguseks oli must teisipäev, 29.10 1929, kui New Yorgi börsil langesid väärtpaberite hinnad katastroofiliselt. Eesti suure kriisi küüsis Tööpuudus Eestis suurenes ja ühiskondlik heaolu halvenes, mis tõi kaasa rahva rahulolematuse riigi juhtimisega. Sagedased valitsuskriisid ja pikale veninud poliitilised kauplemised, mis kaasnesid iga valitsuse moodustamisega, häirisid riigi valitsemist ja kahjustasid riigivõimu autoriteeti rahva silmis. Probleem õnnestus lahendada alles siis, kui Konstantin Päts oli saanud riigikogult erivolitused ulatuslike võimupiiridega erakondadeülese rahvusliku usaldusvalitsu-se moodustamiseks. Pätsi 1. novembril 1932 alustanud valitsuses olid esindatud riigikogu kõik kolm suurt erakonda.

Joel Haukka

Valitsuse peaülesanne oli leevendada majanduskriisi ja kui võimalik, takistada selle süvenemist ning saavutada muudatusi sisepoliitilistes oludes.

Sihtide saavutamiseks kehtestas valitsus range kokkuhoiu- ja koondamispoliitika. Eelarve tasakaalustamiseks kehtestati uusi makse, kärbiti koosseise ja vähendati riigiametnike palku. Tööpuuduse vastu võideldi hädaabitöödega.

Registreeritud töötute arv ületas 1931. aasta detsembriks 40 000 piiri. Eksporti püüti elavdada preemiatega, talunike olukorra kergendamiseks vähendati Maapanga laenuprotsenti ja hakati ümber korraldama talunike võlgu. Ettevõtete maksustamiseks ja hindade reguleerimiseks asutati hindade komissari ametikoht.

Eesti sissetulekud langesid ajavahemikus 1929-1932 enam kui 25 protsenti.

Pärast Vabadussõda oli Eesti majandus liikunud tõusvas joones, selle peatas majanduskriis.

Valitsuse rahapoliitika oli kindlalt krooni kurssi hoidev, kuigi kursi muutmist (devalveerimist) nõudsid isegi Pätsi erakonna liikmed. See osaliselt põhjustaski Pätsi valitsuse langemise.

Uue valitsuse moodustas Jaan Tõnisson. Tema kabinet alustas tööd väga halvas olukorras. 27. juunil 1933 devalveeriti valitsuse otsusega kroon. Sellega jõudis lõpule ligi kaks aastat kestnud vääringupoliitiline vaidlus. Krooni väärtust langetati 25 protsendi võrra, viies selle Rootsi krooni tasemele.

Hilisem areng näitas, et devalveerimine osutus Eesti majandusele kasulikuks, aga rahvas suhtus devalveerimisse erakordselt vastumeelselt.

Vabadussõjalased pinget õhutamas

Sisepoliitilise kriisi süvenemisel tekkis valitsusel kokkupõrge vabadussõjalaste liikumisega, mis oli algselt Vabadussõja veterane koondav ja nende huve kaitsev nn kutseorganisatsioon.

Majanduskriisi oludes tekkis 1931. aastal vabadussõjalaste hulgas huvi poliitiliste küsimuste, eriti põhiseaduse muutmise vastu. Vabadussõjalaste liikumine politiseeriti täielikult ja vabadussõjalaste keskliit kujundati vastavalt kongressi otsusele kitsapiirilisest veteranide organisatsioonist poliitiliseks massiorganisatsiooniks.

Nii poliitilises kui ideoloogilises mõttes võeti organisatsiooni ülesehitusel aluseks autoritaar-totalitaarseid eeskujusid ja vastavalt sellele suhtuti eitavalt Eesti senisesse poliitilisse tegevusse.

Novembris 1932 alustasid vabadussõjalased põhiseaduse muutmist ja esitasid vastava eelnõu. Kihutustöös, mis hoogustus suvel 1933, ei valitud vahendeid ja tekkinud poliitiline ärevus hakkas ähvardama riigi siserahu.

Arvestades kujunenud olukorda, kehtestas valitsus augustis 1933 kaitseseisukorra ja sulges vabadussõjalaste keskliidu koos osakondadega.

Suleti kõik teised sõjaväelise kallakuga poliitilised organisatsioonid ja seati sisse ajalehtede eeltsensuur. Sisepoliitilist rahunemist need abinõud ei toonud, mõju oli vastupidine.

Selles rahutus õhkkonnas võeti 14.-16. oktoobril 1933 toimunud hääletusel suure häälteenamusega (416 878 versus 156 894 häält) vastu vabadussõjalaste esitatud põhiseaduse muutmise eelnõu.

Järgnes Jaan Tõnissoni valitsuse lahkumine, kaitseseisukorra tühistamine ja 21. oktoobril 1933 alustas taas K. Pätsi valitsus.

Tegevusloa tagasi saanud vabadussõjalased alustasid A. Larka ja A. Sirgu juhtimisel veelgi ägedamat rünnakut demokraatliku korra ja parlamentarismi vastu eesmärgiga haarata riigis võim.

Vaikiva ajastu majandustõus

Kujunenud olukorras teostas valitsus 12. märtsil 1934 otsustava pöörde. Taaskehtestati kaitseseisukord, vabadussõjalaste organisatsioonid ja nende ajakirjandus suleti, juhid vangistati, samuti keelati muud poliitilised koosolekud ja rongkäigud.

12. märtsil 1934 üleriigilise kaitseseisukorra väljakuulutamist nimetatakse vaikiva ajastu alguseks.

15. ja 16. märtsil 1934 kiitis riigikogu pöördelised sammud heaks, nendest loodeti kaitset ohustatud demokraatlikule korrale. Riigikogu ja riigivanema valimised lükati edasi. Jaanuaris valitud kohalikest esinduskogudest arvati välja vabadussõjalaste esindajad.

Riigikogu lõpetas vastavalt riigivanema põhiseaduskohasele ettekirjutusele oma tegevuse 24. aprillil. Kooskõlas riigikogu tegevuse peatamisega lõpetati märtsis 1935 erakondade tegevus.

Parteisid hakkas asendama 22. veebruaril 1935 asutatud poliitiline organisatsioon Isamaaliit, mis koondas oma ridadesse kõik valitsuse suunda pooldavad kodanikud.

Selles vajalikus reformitöös ei olnud segamas opositsiooni, sest kaitseseisukord ja kitsendused trüki- ning sõnavabaduse alal pärssisid opositsiooni tegevust.

Vabadussõjalased trotsisid korraldusi ja plaanitsesid vägivaldset võimuhaaramist 8. detsembril 1934. Plaan paljastati viimasel hetkel ja ürituse juhid arreteeriti.

Nende uuenduste teostamist võimaldas 1934. aastal paranema hakanud ja lõpuks kõrgkonjunktuuriliseks kujunenud majanduslik olukord.

Riik toibus 1930. aastate alguse raskest majanduslikust ja poliitilisest kriisist ning kui valitsus ei pidanud poliitilisel alal veel kõigi kitsenduste tühistamist võimalikuks, tehti seda pigem ettevaatusest kui tegelikest sisepoliitilistest vajadustest lähtudes.

Joel Haukka, pensionär
Allikas: http://www.parnupostimees.ee/211108/arvamus/10091522.php

printerisõbralik versioon esita küsimus