Kui käisin koolis, oli mul väikese poisina selge teadmine, et kooliõpetajad on targad. Et füüsikaõpetaja teab, mis on gravitatsioon ja millest koosneb universum, et bioloogiaõpetaja teab, kuidas arenes elu ja mismoodi tekkis esimene DNA molekul, et psühholoogiaõpetaja teab, mis on inimese psüühika ja mis teadvus. Alles hiljem hakkasin mõistma, et meile jäetakse selline mulje. Et tegelikult on õpetajad ja neist targemad teadlasedki nende probleemidega hädas.

Tänapäeval on meile jäetud mulje, et majandusteadlased teavad, mismoodi toimib majandus. Ennustatakse, mitu protsenti kasvab järgmiste aastate jooksul inflatsioon, millal see vastab Euroopa rahaliidu tingimustele ja kaua kestab kinnisvarakriis. Kuid millegipärast on mul sama tunne nagu pärast kooli, kui avastasin, et maailm on võib-olla keerulisem, kui arvame.

Vaadates majandust, on näha, et püütakse ennustada üksikprotsessi: inflatsiooni, majanduskasvu, töötust. Peaks vaatama suurt pilti, kogu teemat natuke laiemalt. Vaadata, mismoodi üldse toimub areng, mis on selle edasiviivad jõud, mismoodi tekivad kriisid ja kuidas kriisi edukas lahendamine viib süsteemi kõrgemale arengutasemele.

Kaose teooria

Laiemalt on võimalik kõike vaadata läbi kaose teooria. On selline teooria, mis vaatleb protsesse, mitte üksikut elementi. Kui vaatame koske, pole mõtet jälgida iga veetilga teekonda, vaja on vaadata koske kui struktuuri, mille elemendid on muutuvad. Igal hetkel läbivad koske uued veeosad, kuid kosk ise on püsiv. Ka majandust tuleks püüda vaadata samamoodi. Püüda mitte mõista, mis on konkreetne majandusnumber lähiajal, vaid keskenduda üldisele protsessile.

Kaose teooria tegelebki selliste protsessidega. Et mõista kaose ja korra omavahelist suhet, et mõista majanduslikku arengut ja praegu käimasolevat või eesolevat kriisi (vastavalt sellele, kas hindaja näeb maailma realistlikult või optimistlikult), kirjutan nüüd mõnest põhitõest ja palun lugejalt ette vabandust maailma liikumise keeruliste terminite ja nende lihtsustatud käsitlemise pärast.

Maailmas eksisteerib termodünaamika teine seadus. Selle rahvapärane variant ütleb, et maailm liigub iseenesest järjest suurema segaduse ja korratuse suunas. Et auto, mis tehasest välja sõites on uus ja korras, on millalgi roostes ja prügimäel, et tsivilisatsioonid ja kultuurid on pikemas perspektiivis kõik hävinud, et tuba kodus läheb millegipärast ikka ja jälle segamini. Ükskõik, kuhu me universumis ka ei vaata, alates tähtedest, mis peaksid kunagi ära põlema kuni molekulideni, mis universumis järjest kaootilisemalt ringi lendavad, on näha, et seadus kehtib absoluutselt igal pool.

Kogu universum käib alla ja liigub entroopia ehk segaduse kasvu suunas. Entroopia termini peab siinkohal lahti kirjutama – see on süsteemi korrapäratuse mõõt. Mida suurem entroopia, seda rohkem on süsteem segamini. Uuel autol on väike entroopia, aga prügimäele viidud autol suur. Äsja valminud ja ilusasti sisustatud eluasemel on väike entroopia, kuid mahajäetud ja lagunenud majal suur. See on natuke ebaõnnestunud mõiste, sest ta ei näita mitte arengut ja edasiminekut, vaid vastupidi – tagasiminekut.

Nii et entroopia kasv tähendab süsteemi taandarengut. Ja on selge, et vaadates universumit, liiguvad seal kõik protsessid, asjad ja süsteemid järjest suurema segaduse suunas.

Miljoni dollari küsimus

See kõik oli teada juba 19. sajandil, kui 1865. aastal soojusnähtuste uurimise käigus vastav valem formuleeriti. Seejuures vaevas teadlasi niinimetatud miljoni dollari küsimus. Kuidas on võimalik, et universumis, mis järjest liigub suurema kaose poole, näeme samaaegselt arengut ja järjest keerulisemate süsteemide tekkimist?

Näeme, et algsest suurest paugust ei ole tekkinud mitte elementaarosakeste amorfset massi, vaid need on koondunud tähtedesse ja galaktikatesse. Et aatomid on moodustanud keerukaid molekule, et molekulidest on tekkinud makromolekulid. Peale selle on molekulid ühinenud aminohapeteks, mis on elu nurgakivi, ja need omakorda lihtsamateks ainurakseteks elusorganismideks.

Kogu elu areng lihtsamast keerulisemani, hulkraksetest organismidest kuni inimeseni räägib selle universaalse seaduse vastu. Kuid inimese kui bioloogilise olendiga ei ole areng peatunud. Inimestel on tekkinud eneseteadvus, on tekkinud ühiskond koos kõigi oma hüvede ja mõttetustega, on välja arenenud majandus. Kõik on järjest suurema keerukuse ja komplekssuse astmega süsteemid. Kuidas on see võimalik? Meie igapäevane vaatlus ei kinnita sugugi termodünaamika teise seaduse toimimist.

Kaosest tekkis kord

See probleem vaevas teadlasi, kuni Ilja Prigogine sai 1974. aastal Nobeli preemia avastuse eest, kus ta näitas lahendust sellele probleemile. Siiani olid teadlased uurinud suletud süsteeme. Suletud süsteem on olukord, kus süsteem ei vaheta keskkonnaga ei energiat, informatsiooni ega mateeriat. Suletud süsteem on näiteks telliskivi või ajaleht. Mitte mingit arengut nende puhul ei toimu, nad vastavad täielikult termodünaamika teisele seadusele, nendes toimub pidev entroopia kasv kuni ühe lagunemise ja teise kõdunemiseni. Prigogine uuris avatud süsteeme, mis on keskkonnaga interaktsioonis ehk vastasmõjus, neid, mis vahetavad keskkonnaga mateeriat, energiat, infot. Selgus, et avatud süsteemides tekib areng just läbi korratuse. Korra tekkeks oli vaja kaost. Kuid ilmnes veel üks ootamatu asi – avatud süsteemide puhul suurenes süsteemi enda sees korrastatuse aste, kuid iga avatud süsteem suurendas endast väljaspool entroopiat. Ehk teiste sõnadega: süsteemi arengul suurenes süsteemist väljaspool segadus.

Ühiskonna tasandil, kui vaatame oma järjest korrastatumat materiaalset maailma ühes mobiiltelefonide, iPodide ja pilvelõhkujatega ja kui võrrelda seda 16. sajandi Euroopa või mõne Amazonase džungli hõimuga, näeme, et tänapäeva ühiskonnaga kaasnevad meeletud prügimäed. Vaadates mõnda tehast ja selle suurt korstnat, on selge, et tehases tekib mingi produkt ja korstna kaudu väljub entroopia, mitte vastupidi.

Ühesõnaga – iga avatud süsteemi vältimatu tingimus on see, et ta peab keskkonda, endast väljapoole saatma entroopiat. Korra kasvuga süsteemi sees kaasneb segaduse kasv süsteemist väljaspool.

Murdepunktist arengu või hävingu poole

Uurides avatud süsteeme edasi, selgus, et igal süsteemil on oma piirlävi, kui palju ta suudab entroopiat keskkonda saata. Kui süsteem jõuab selle punktini, kus ta enam ei suuda kogu saabuvat energiat, infot ja mateeriat ära seedida ning jääkaineid väljutada, on kätte jõudnud tõe hetk ehk teaduslikus keeles bifurkatsioonipunkt, mis eesti keeles tähendab kaheks jagunemise punkti.

See on hetk, kus kogu süsteem muutub kaootiliseks ja valida on kahe suuna vahel: kas süsteem areneb edasi ja saab hakkama selliste fluktuatsioonidega, millega ta varem hakkama ei saanud, või süsteem kukub kokku ja laguneb laiali.

Vaatame ühiskonda. Kui Rooma riik jõudis murdepunktini, oli võimalik nii edasine areng kui riigi häving. Kahjuks realiseerus viimane. See-eest feodaalset korda ei lõpetanud mitte suundumine kiviaega, vaid valgustusajastu ja kapitalismi areng. Zimbabwe segadused aga lõppesid mõni aeg tagasi revolutsiooniga, maa võtmisega valgetelt ja selge suundumusega krahhile ning diktatuurile.

Bifurkatsioonipunkt on seega hetk, kus sündmused võivad hakata arenema kas ühes või teises suunas, ja seejuures on lõpptulemused absoluutselt erinevad. Sel hetkel piisab ühest väiksest tõukest ja hakkab hargnema kas üks või teine sündmuste jada, mille lõpptulemused on üksteisest niisama kaugel kui kuu ja kuup.

Vaatame palli mis on täpselt mäe tipus. Piisab pisikesest tõukest ühes või teises suunas ja pall hakkab veerema alla kas mäe põhja- või lõunakülge mööda. Tulemus on kummalgi juhul kardinaalselt erinev, aga selle põhjustas imeväike tõuge. Ja just see tõuke hetk süsteemi ebastabiilsuse tingimustes ongi bifurkatsioonipunkt.

Vaadates majanduse ja poliitiliste süsteemide arengut, on näha, mismoodi jõutakse segaduseni ja sealt edasi revolutsioonide või majanduskriiside kaudu arenguhüppeni. Tundub, et kriisi ja segaduse üle peaks rõõmustama, kuid nii lihtne see kahjuks pole.

Segaduse suurenedes ei ole kunagi ette teada, kuhu süsteem areneb. Nii Valgevene kui Eesti tulid mõlemad ühesugusest sotsialistlikust tohuvabohust, kuid tulemused on absoluutselt erinevad. Ühes riigis on diktatuur, teises demokraatia. Dominikaani Vabariik ja Haiti asuvad kõrvuti ühel ja samal saarel, kuid erinevad teineteisest nagu öö ja päev.

Et segaduse suurenedes ei ole ette teada, mis juhtub, avaldab iga süsteem oma kapitaalsele reformimisele suurt vastupanu. Põhja-Korea juhid võivad isegi aru saada, et nende süsteem on jama, kuid seni, kuni see süsteem jõuab täieliku kaoseni, ei ole seal muutust oodata. Samuti oleks olnud ebareaalne 1980. aasta olümpiamängude ajal NLKP keskkomiteel Brežnevi juhtimisel alustada sotsialismilt turumajandusele üleminekut. Süsteemis ei olnud veel piisavalt segadust.

Olen siin toonud näiteid peamiselt poliitikast. Kuid seesama põhimõte kehtib kõigil tasanditel, alates lihtsamatest molekulidest ja organismidest kuni galaktikate moodustumiseni. Muide, Prigogine Nobeli preemia tuli Zaboletski reaktsiooni uurimise eest, kus ta näitas, mismoodi neli ainet omavahel segunedes hakkaksid moodustama järjest keerulisemaid värvilisi mustreid ja seoseid.

Heaks näiteks süsteemi arengu kohta on mingi riigi, näiteks USA teedevõrk. Kui seal pidevalt suureneb autode hulk, tekivad mingil hetkel ummikud. Esialgu ummikud lahtuvad lõunaks või ööseks ja enamiku ajast toimib liiklus stabiilselt. Kuid autode lisandudes jõuab kätte hetk, kui teed ei suuda enam kogu soovitavat autode massi läbi lasta (näiteks Los Angeles praegu) ja siis on süsteemil valida, kas lõpetada liiklemine või korrastuda kõrgemale tasandile.

Kõrgemale tasandile korrastumise juures aitavad sel juhul kaasa projekteerijad ja ehitajad, kes teevad teedele lisaradu ning ehitavad juurde peale- ja mahasõite. Nüüd suudab süsteem hallata sellist autode hulka, millega varem hakkama ei saanud.

Arvan, et võrdlus Ameerikaga oli siinkohal kohasem kui võrdlus Tallinna kesklinna ja sinna viivate teedega, kus samuti on näha, et süsteem ei saa enam kogu autode vooga hakkama. Millegipärast ei teki aga Tallinnas lisaradu juurde, vaid kohati jääb neid hoopis vähemaks.

Finantsmaailm püsib usaldusel

Vaadates majandust ja eriti finantsmaailma, on praegu selgelt näha, mismoodi süsteem ei suuda enam olukorraga toime tulla. Enneolematus ulatuses tehakse tulevikutehinguid. Maa iga elaniku kohta olevat neid igal ajahetkel üleval rohkem kui miljoni krooni ulatuses. Seda nii iga imiku, paapualase kui pügmee kohta. Tehingu kõik osalised on veendunud, et süsteem toimib häireteta ja kui tekib mingi probleem, on olemas kohus, mis temale kuuluva raha ja varanduse välja mõistab ja tagasi annab.

Praegu süsteem toimibki edukalt, aga kui meenutada ajalugu, oli 17. sajandil olukord, kus Hollandi tulbimaania ajal sõlmiti enneolematus ulatuses tulevikutehinguid tulbiseemnete ostmiseks ja müümiseks. Kui aga hinnad langesid ja müüjad tahtsid ostjalt seemne eest kokku lepitud miljonit dollarit saada, keeldusid ostjad huvitaval kombel seda maksmast.

Loomulikult pöörduti kohtu poole ja kohtuvõim asus väärikalt probleemi lahendama. Küllap oleks ta üksiku juhtumi ära lahendanud, kui nende juhtumite arv poleks ületanud kohtu töövõimet.

Kõigi täitmata tehingute läbitöötamine oleks võtnud kohtul aastasadu. Seejärel suunas kohus probleemi riigi parlamendile, kes samuti midagi ei otsustanud, veeretades palli kohtutele tagasi. Nii see pall käis paar korda, kuni võeti vastu saalomonlik otsus: kõik tulevikutehingud tunnistati kehtetuks.

Sellest ajast on finantssüsteem kõvasti arenenud. Praegu suudetakse sekundis teha tuhandeid tehinguid, mis siiani kõik saavad täpselt täidetud. Loodetavasti samasugust jama ei juhtu, aga mul on väga raske uskuda, et praegune õiguskaitsesüsteem suudaks mingi tõsisema probleemi korral läbi hekseldada ja tagada kõigi finantskohustuste täitmise. Teatavasti on praegune finantssüsteem eelkõige biti- ja arvutipõhine, materiaalse väärtuse kandjata.

Meie aja ohud

Meie ühiskonnal on veel läbi käimata 21. sajandi suurim terroriakt, see on tuumapomm suurlinnas. Aga näiteks tuumapommi lõhkamisel atmosfääris tekib gammaimpulss, mis lööb välja kõik töötavad arvutikiibid. Siinjuures on turvaline mõelda, et kõik andmed on kuhugi topelt salvestatud, ja kõik läheb samamoodi edasi. Aga kas läheb? Kas kogu info taastamine on võimalik? Mina kahtlen selles natuke.

Maailma rahandussüsteem allub nii nagu kõik teisedki avatud süsteemid kaose teooriale. Ja arenguliseks hüppeks on vaja kaost, millest siis koorub välja kord. Tundub, et kaos läheneb, sest süsteemi sisendid hakkavad süsteemi viima läveni, kus ta ei suuda enam keskkonda piisavalt entroopiast eraldada.

Entroopiaks saab siin pidada kahjumeid, mis praegusel hetkel suurenevad. Liigseid tehinguid ja riske ehk ülisuuri süsteemisisendeid ei ole tasakaalustatud õigeaegsete kahjumite vastu võtmise ja maha kandmisega ning need hakkavad nüüd kuhjuma.

Teatavasti on normaalse majanduse juures tavaline, et tehakse valesid otsuseid või toodetakse praaki. Kuid erinevalt ehitusest või transpordist, kus praak on kohe näha ja vajab parandamist, on panganduses võimalik valesid otsuseid ja kahjumeid varjata bilansilistesse näitajatesse loominguliselt, et mitte öelda kuritegelikult suhtudes. Kahjumiga tegevusi kajastatakse soetusmaksumustes, hinnangulistes maksumustes või mõne valemi järgi, mille sisu ei tea keegi. Nii ongi praeguseks hetkeks pankadesse kogunenud luukeresid, mille välja tulemist ei taha keegi, ja süsteemi üritatakse nii palju kui võimalik lappida.

Kuid kaose eest maailma rahanduses ja panganduses ei ole pääsu. Suure tõenäosusega pühib see kaos ära peaaegu kogu elektroonilise raha ja maailm saab võimaluse üles ehitada uus ning parem finantssüsteem. Praegune elektroonilise rahanduse katse on ju alles esimene. Kui vaadata raha ajalugu, on tehtud palju ebaõnnestunud katseid mitte millestki raha teha. Siia kuuluvad nii alkeemikud, kes kulda tegid, kui valitsused, kes käibel olevad mündid üles sulatasid, sinna poole vähem hõbedat panid ja siis uuesti käibele lasid, eeldades, et nüüd on nad poole rikkamad.

Ka kogu paberraha ilma ühegi erandita on pikemas ajaloolises perspektiivis muutunud makulatuuriks. Euro, jüaan ja kroon pole siin mingid erandid. Dollari kaos ei kahtle varsti enam keegi. Elektroonilise raha krahhi ei ole inimkond seni veel kogenud ja arvatavasti saab see olema oma ulatuselt mastaapsem ja hävitavam kui ükski rahanduskriis varasemas ajaloos. Praegu on ligi 96 protsenti maailma rahast pankades elektroonilisel kujul ilma tema tegeliku väärtuse kandjata.

Praegune süsteem püsib ainult usaldusel, ja kui ühel hetkel pangakontode omanikud tahaksid oma raha paberrahana kätte saada, ei ole see mitte kuidagi võimalik. Süsteem on üles ehitatud sellele, et kunagi ei tule kõik inimesed korraga oma raha nõudma. See on aga vale, masside liikuma panekuks piisab ainult 5 protsendi inimeste koordineeritud tegevusest, et ülejäänud 95 protsenti sellele järgneksid.

Kui kõrvale jätta filmidest tuntud pildid läinud sajandi 30. aastate Euroopast ja Ameerikast, kus tuhanded inimesed nõudsid pankade juures oma raha tagasi, võib praegu meenutada Northern Rocki panka Inglismaal, kus ühe päevaga tekkisid kilomeetritepikkused sabad raha kätte saamiseks.

Seekordne kriis õnneks üle maailma ei laienenud, aga mis siis, kui samasugused sabad tekivad korraga kümnes pangas ja kümnes riigis? Siis tuuakse korratuste vältimiseks tänavatele politsei, pangad suletakse ühiskonna huvides, kuid ega see anna inimestele nende raha tagasi.

Põhiline viga, mis inimesed teevad, on see, et nad ei erista tegelikku rikkust virtuaalrikkusest. Tegelik rikkus on asjad: autod, majad, söök jne. See, mida tarbime. Siis on virtuaalrikkus: raha, pangakontodel olevad aktsiad ja väärtpaberid. Virtuaalrikkuse omadus on see, et teataval ajaperioodil, mis võib olla päris pikk, on seda võimalik vahetada päris rikkuse vastu. Lähete poodi ja raha eest saab osta nii süüa kui autosid.

Virtuaalrikkusel on veel üks huvitav omadus – teda tekib nagu iseenesest kusagilt juurde. Omades aktsiaid, tundub, et nende kurss tõuseb, neid saab vahetada ümber raha vastu ja selle eest osta päris asju. See omadus meelitab inimesi pidama virtuaalrikkust isegi suuremaks rikkuseks kui päris rikkust. Ise nad ütlevad, et päris rikkus ju ei kasva, aga pangas olev raha toodab juurde.

Inimesed aga ei esita küsimust, kust tuleb see raha juurde pangahoiusele ja kas selle võrra suureneb päris rikkuse osa maailmas. Vastus on muidugi ei. Kui aktsia kurss tõuseb kaks korda, saab miljoni krooni hinnaga aktsiate omanik küll osta poest kahe miljoni eest, kuid tegelikkuses tuleb see ülejäänud inimeste ostujõu languse arvelt. Et see kahjum jaguneb miljonite inimeste peale, ei ole see algul märgatav.

Praegune süsteem toob eelise mõnele nn kavalale, kuid on pikaajaliselt hävitav kõigi jaoks. Ka need, kes selle pealt algul suurt kasu saavad, peavad lõppkokkuvõttes elatustaseme languse all kannatama.

Esimesi kordi mõtlesin sellele seoses valuutavahetusega, kui jälgisin valuutaturul toimuvaid muutusi. Minu küsimus oli lihtne: kui kurss tõuseb ja mina saan selle pealt kasu, kes on sel hetkel kahju saaja? Ei ole ju võimalik, et mitte millestki tekib midagi, et rikkus tekib iseenesest. Ja siis sain aru, et kui euro tõuseb dollari suhtes, on võitjad kõik maailma euroomanikud ja kaotajad kõik maailma dollariomanikud, sest nemad saavad oma raha eest järjest vähem osta. Kui ma selle peale esimesi kordi mõtlesin, oli maailm tunduvalt stabiilsem kui praegu ja dollar oli kõige püsivam valuuta.

Tänapäeval on käibele lastud meeletud dollarikogused, mis ongi põhjustanud selle, et dollar kaotab järjest oma väärtust. Ja seda protsessi minu arvates enam peatada ei saa. Dollar läheb paratamatult kollapsisse, tekib täielik kaos koos hoiuste ja säästude hävimisega. Heal juhul kasvab sellest kaosest välja uus kord, parem ja kõrgem kui praegune.

Kaose ja korra teooria üks omadus on see, et mitte kunagi ei tea me, milline on uue, kõrgema tasandi uus süsteem. See on tihti täielikus vastuolus eelnevaga. Juba Hegel rääkis arengu puhul varasemate staadiumide eitamisest ja seejärel spiraalsest arengust, kus eitatakse eitust.

Ükski staadium ei taha järgnevast midagi teada, samal ajal suudab järgnev staadium täiesti uuel tasandil ära lahendada eelmise staadiumi probleemid. Siis jõuab mingil hetkel süsteem jälle kriisini ja taas eitatakse eelnevat ning ollakse väliselt samasugune üle-eelmise staadiumiga, kuid nüüd juba uuel, kõrgemal tasandil.

Nii et dollari kokkukukkumisele järgneb tõenäoliselt uuem ja parem süsteem. Vastavalt Hegeli eitamise seadusele võiks sellel olla kullastandardil põhinev raha, sest kullastandardit on nüüd alates 1971. aastast juba piisavalt eitatud.

Alar Tamming, psühholoogiateaduste magister

printerisõbralik versioon

esita küsimus

viimati toimetatud: 5. 11. 2008. 06:33