kool.ee Õppematerjalid õpilastele Tasemetööd Põhikooli lõpueksam Riigieksam Matemaatika testid

"ERNA" radisti päevik

TELEGRAFISTI MIHKEL THEODOR SIMMO PÄEVIK

„ERNA” DESSANTGRUPIS EESTISSE

K O L M A P Ä E V 25. JUUNI – 1941

Hommik on kaunilt selge taevaga ja soojalt kiirgava päikesega STAFFANS’i saarel SÖKÖ's, meie koolituspaigas. Merelt puhub õrn tuul maa poole. Peagi aga segab hommikust ilu ja rahu merelt lähenevate lennukite mürin. 21 lennukit lendavad suures kõrguses lõunast, Eesti ranniku poolt Helsingi suunas. Kas on need omad või venelaste? Osa poisse on kindlad selles, et need on saksa lennukid. Mulle aga meenub selgesti vene DB-pommitajate mürin ja nende päritolu kinnitab veel jahilennukite kuulipilduja podin, mida mina möödunud suvel nii palju kordi olin kuulnud kui need tegid harjutusi Pärnu lähedases õhuruumis. Ütlen, et need on venelased, mulle vaieldakse vastu. Möödub vaevalt mõned minutid kui hakkab kostma laskmist ja pommide lõhkemist Helsingi poolt. Tulistavad õhukaitse patareid. Selgesse taevasinasse jäävad hõljuma valged suitsupilvekesed, mis tähistavad õhutõrjekahuri mürskude lõhkemist. Neist moodustub ümber Helsingi ilus rõngas. On alanud ootamatu soome rahulike elanike pommitamine punaste kotkaste poolt. Esimesele pommitajatelainele järgneb 9-st lennukist koosnev üksus, siis 11 ja veel 9. Ka on näha pilvedesse sukelduvaid hävitajaid, kas on need soome või vene omad, seda ei tea. Rünnaku ajal on kuulda Helsingi poolt tugevat tulistamist. Meil on juhus näha ühe pommilennuki allatulistamist – lähenevad merelt 9 pommitajat, antakse õhuhäire. Vaenulinnud võtavad suuna Helsingile. Algab tulistamine. Ronime oma maja katusele, et paremini kõike seda jälgida. Äkki üks ründavatest lennukitest kallutab nina ette ja langeb otse maa poole ja siis järsult pöördub ta maandumisasendisse ja kaob metsa taha.

Kapten A. KURGVEL räägib meile niisugust juttu, et võibolla ei saagi meie minna kodumaale täitma oma ülesandeid telegrafistidena, vaid löögimeestena kavatsetavas dessantüksuses. Eestlasi, vabatahtlikke, olevat kogunenud Helsingis ühte Munkkiniemi kasarmusse, kus nemad on pandud kõik soome mundrisse ja tehakse maastikus lahinguharjutusi. Seal olevat praegu umbes 40 meest. Neist koos meiega peaks siis saama üksus soome vormis, kuid ilma eriliste tunnusteta. Nagu kapt. K. teatab, seatakse meil lähemal ajal sisse ka sõjaväeline kord ja et meid pannakse soome jalaväe vormiriietusse. Juba täna, kell 3 peaks tulema auto, et viia meid Helsingisse sõdurivormi saama. Täna aga ebaõnnestus see sõit, sest ei saadud sobivat autot. Õhtul on kuulda tugevat mürinat merelt, lõunapoolt – arvatavasti patrulleerivad vahilaevad. Täna saime paarikaupa kätte kaasaantavad raadiojaamad (saatja ja vastuvõtja). Esialgselt olen Paul Toome'ga koos sama jaama peal. Täna õhtul uinun ootusega põues, et peagi aidata kaasa oma kodumaa puhastamisel vaenlasest.

N E L J A P Ä E V 26. JUUNI – 1941.

Tõuseme üles normaalsel ajal. Päevakavas pole midagi ette nähtud, nii et oleme väljas, saarerannas ja naudime päikest ilusal suveilmal. Äkki saab igaüks käsu ilmuda morse vastuvõtu katsele kella kümneks. "Milleks seda õieti vaja?" – on kuulda nurisemist, kuna meie raadiotelegrafisti töö Eestis luhta läheb – pole enam vaja, teistsugused ülesanded on tulemas. Teeme siis selle vastuvõtu katse, olgugi et tuli välja kaunis nigelalt. Meie telegrafeerimis-õpetaja HORSMAN andis ise morsetähti vigaselt, olevat olnud morsevõtme süü. Täna ootame kella 1300-ks mootorpaati, et meid viia Helsingisse sõduri vormiriideid tooma. Ootame paati, kuid see tuleb hilinenult kl. 14.30. Paat on kaunis suur ja meresõit linna paadininas istudes on mulle mugav. Sõidame ilusas linnaesises saarestikus umbes ühe tunni kuni lõpuks astume Munkkiniemes sadamakaile. Marsime rivis ühte kasarmusse. Kapten K. on üllatatud meie rivis liikumisest – see läks küllaltki hästi. Kohtame siin eesolevaid eestlasi – Orgmets, Lukk ja teisi. Üks mees on pärit Pärnust, Kollist. Need mehed on kõik vabatahtlikena sõjaväkke astunud. Meid võtab vastu major A. KRISTJAN ja üks saksa ohvitser, oberleutnant REINHARDT. Meile pakutakse kasarmus lõunasööki – hernesuppi, võileibu ja hapupiima. Selle järele algab riiete väljaandmine. Saame kaunis head kaitsevärvi kalifeepüksid, tumehalli pluusi ja halli nokaga sõdurimütsi, siia juurde kuulub veel suurepärane mahukas seljakott ja tugevad nahast säärikud. Minu jalanumber 43 puudub, nii et antakse nr. 44. Tagasisõit Sökö'sse algab kell 18.30. Möödudes ühest pommivarjendist Munkkiniemes oli näha naisi ja lapsi istumas varjendi esisel murul. Suur on siiski hirm pommitamise eest ja olles varjendi läheduses on kindlam.

Tagasisõidul oli meil uues korralikus sõduririietuses ülev meeleolu. Laulsime kogu aja paadisõidul ja kitsaste saartevaheliste väinade kallastel on meid laulvaid sõdureid tervitamas lehvitustega rannarahvas. Ka meie kapten K. laulab kaasa mõne temale tuttava laulu. Tagasijõudnud Staffans'i saarele teeb meie toitluse eest hoolitseja emand suured silmad ja imestab väga meie äkilist muutumist sõdurimundrisse.

Õhtul on maja esisel kogunemine. Seisame rivis ja kapten K. teeb lühikese sõnavõtu meie uute vormide ja sõjaväelise korra sisseseadmise puhul. Laulame meie ühise soovina "Saa vabaks Eesti meri, saa vabaks Eesti pind... ", sellele järgneb hümn "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm."

R E E D E 27. JUUNI – 1941.

Täna oleme kõik mundris mehed. Kapten K. viib meid metsamaastikku ja teeb meiega jooksu ning lahingutegevuslikke rünnakuharjutusi, et meid pisut ette valmistada eelseisvaks tegevuseks. Pealelõunal pole midagi erilist tegevusplaanis. Käime aias peenraid rohitsemas ja peale seda teeme jalutuskäigu Kasakallio vaatlustorni juurde. Tornis on nüüd õhuvaatluslotad. Tutvume nendega ja lepime kokku õhtuseks jalutuseks. Peale õhtusööki läheme "hüppesse" neljakesi – Talgre, Jõgi, Laats ja mina. Kohtume lotadega kokkulepitud kellaajal ja teeme õhtuse jalutuskäigu piki merelahe rannateed, kõrge Kasakallio jalamil. Lotad kutsuvad meid homme õhtuks oma poole kohvile.

L A U P Ä E V 28. JUUNI – 1941.

Hommikusel poolpäeval teeme lahingutegevuse harjutusi R. KEVEND’i juhtimisel kaljuse maapinnaga metsas Sommarö tee läheduses. Ilm on ilus, sinise taeva ja palava päikesega. Kui tagasi jõuame saarele oleme higist läbimärjad. Supleme oma maja lähedases lahesopis, küll on mõnus. Vesi ka juba enam-vähem sellise soojusega, et meelitab ujuma. Pealelõunal pole meil õppusi – magame niisamuti, kulub ka ära. Laupäevaõhtune saun on suurepärane, saunalaval end tublisti kuumaks saanud hüppame jahedasse merevette ujuma. Kella 9-sa paiku õhtul on loendus – aeg kulub ja kell on 22.30 kui pääseme välja. Hiilime mööda "upserite majast" viiekesi ja olemegi teel lotade kohviõhtule. Kõnnime umbes 3 km enne kui päral oleme. Lotad olid meid juba ootamas kohvi ja kookidega. Sütitame kaminas tule. Istume kohvilauas, laulame, tantsime. On väga lõbus ja tunnid mööduvad linnulennul. Pühapäeva varahommikul kell 4 oleme tagasi suvilas, oma majutuspaigas.

P Ü H A P Ä E V 29. JUUNI – 1941.

Täna hommikul, nagu kõikidel teistel pühapäevahommikutel, on hommikueine oodatud silmapilk – siis on laual hästi lõhnav ja maitsev oakohvi saiakestega. Täna on kõik söögiajad tavalisest parema ja maitsvama koostisega. Lõunasöögiks on lihapraad ja puuviljakompott. Need söögiajad olid nagu pidulikuma meeleoluga, sest lahkumine SÖKÖ STAFFANS'i saarelt on lähedal. Päeva jooksul tegeleme viimaste ettevalmistustega meie ülesandeks kui raadiotelegrafistid kodumaal. Kõik jaamad vaadatakse üle ja kontrollitakse meie tehnilisi teadmisi raadiotööks. Šifreerimis- ja dešifreerimise oskusi täiendatakse ja kontrollitakse. Iga mees valib endale salanime, mida ta peab kasutama oma sõnumite allakirjutamisel telegrammide saatmisel Eestist. Mina valin endale nimeks STAF. Heimar Rosenfeldt ja mina moodustame koos ühe raadiojaama, mind määratakse jaama vanemaks. Olen küll aastaid noorem kui Heimar, kuid minu teadmised raadiojaamast ja morsetöö kiirus ning kindlus on suuremad.

E S M A S P Ä E V 30. JUUNI – 1941.

Täna lahkume Staffans'i saarelt. Jätame jumalaga meile koduseks saanud perekond NORDBERG'i suvilaga. Sõidame saarelt Helsingisse Munkkiniemi linnaossa. Meiega on kaasas kapt. Kurgvel. Oleme nüüd sõdurid soome maaväe vormis. Sõit saarelt toimub mootorpaadiga. Meid majutatakse ühte koolimajja, neljakordne valge ehitus, mis näeb uus välja. Siia on kogunenud eestlastest vabatahtlikke väga erineva vanusega – Nils Kain on 16 ja Julius Kerman 56 – noorim ja vanim meie hulgas. Siin on moodustatud ERNA nimeline üksus kol. HENN ANTS KURG'i juhtimisel. Meie 15, kes olime Staffans'i saarel raadiotelegrafistide väljaõppel – Ilmar Gross, Toomas Hellat, Lembit Johanson, Ülo Jõgi, Roderich Kevend, Osvald Krivain, Ralf Krivain, Olev Leius, Karl Loorand, Ludvig Laats, Heimar Rosenfeldt, Mihkel Simmo, Leo Talgre, Eduard Tobre, Paul Toome – ühtume nüüd ERNA dessantgrupiga. Vastuvõtul kirjutatakse iga mees sisse ERNA üksuse nimekirja oma nime, sõjaväelise aukraadi, sünniaja ja kodukoha andmetega. Registreeritud meeste nimestik, kuupäevaga 24. juuni 1941, sisaldab 67 nime. Näen esmakordselt ohvitsere ja allohvitsere ERNA grupi juhtkonnast – kol. Kurg, kapt. Möldre, ltn. Lossman, lipnik Grau, veltveebel Grauen, seersant Nirgi j.t.

Ööbimispaigaks on kooli õppesaalid ning magamine põrandal. Söögisaalis on toitluse eest hoolitsejateks hallivärvilises vormiriietuses nägusad soome lotad.

T E I S I P Ä E V 1. JUULI – 1941.

Öö on magatud uues paigas, Munkkiniemi koolimajas. Päeval teeme rivi- ning lahingulist õppetegevust lähedalolevas metsamaastikus. Teeme "hüppeid" ja rünnakuharjutusi. Tegutseme rühmana, kaasas ohvitserid kapt. Möldre, lipn. Grau ja allohvitserid Nirgi, Rosin, Saul.

K O L M A P Ä E V 2. JUULI – 1941.

Õppetegevus maastikus jätkub ka täna. Öösel on sadanud – maa, puud ja põõsad on märjad. Teeme rünnakuharjutusi hüpetega. Pealelõunal on sõduri vandetõotuse andmine. Oleme ülesrivistatud koolimaja õuel. Vandetõotuse sõnad loeb ette kol. Henn Ants Kurg, tema kõrval seisab saksa oberleutnant Kurt Reinhardt. Kordame valvelseisakus saksakeelseid tõotussõnu. Tõenäoliselt on igal tõotustandjal mehel oma arusaamine ja usk tõotuse tõemeelsusesse ja tähendusse, kuna see on ka tõotuse andmine ühe välisriigi (saksa riigi) sõjaväe ülemjuhatusele.

N E L J A P Ä E V 3. JUULI – 1941.

Täna on lahkumispäev Munkkinieme koolimajast. Pakin jälle oma asjad mahukasse, hea kvaliteediga, raudse kanderaamiga soome armee seljakotti. Sinna mahuvad raadiojaam, mis koosneb väikeste mõõtudega ja kergest saatjast (tüüp "KYYNEL", võimsus ca 4 Watti), vastuvõtja vähe suurem ja raskem ning patareid, 4,5 Voldiline kutte ja 90 V anoodpatarei. Patareid on suhteliselt rasked võrreldes saate ja vastuvõtuaparaatide kaaluga. Patareide kaal läheb kahekordseks, sest kaasa tuleb võtta ka tagavara patareid. Seljakotti peab mahtuma osa riietuskraamist mis minule välja antud ja laskemoon relvale, püstol FN kal. 7, 65. ja siis veel vahariidest veekindel väike kollane kott esmaabi jaoks, milles on sidemeid, desinfitseeriv pulber, valuvaigistavaid tablette, arstimeid kõhu jaoks jm. Valmisformeeritud ERNA dessantgrupp nüüd koolimajast Munkkinieme sadamasilda, kus ootavad meid kaks VMV-vahilaeva (vartiomoottorivene) et viia meid PIRTTISAARELE, umbes 30-40 km Helsingist idapoole. See saar saab ERNA dessantoperatsiooni lähtepaigaks. Saabunud kohale lühikese meresõidu järgi suviselt kaunis saarestikus, astume Pirttisaare sadamasillale. Oleme tulnud üks samm lähemale oma lõppsihile – dessant Eesti rannikule.

Meie majutuspaikadeks saab paar tühja suvilat. Soome sõjaväeüksus mis asub siin, on paigutatud sadamalähedastesse barakkidesse. ühes eraldi barakis on köök ja söögisaal, mida ka meie kasutame. Seame ennast nüüd sisse uues majutuspaigas. Meie tuba on tühi, ilma mööblita ühes väikeses suvilas. Magame põrandal ilma madratsiteta. Saarel on ka tsiviilelanikke, kes veedavad kauneid suvepäevi oma suvilates.

R E E D E 4. JUULI – 1941.

Hommikueine söökla barakis ja selle järele algab õppetegevus maastikus. Kaljuse saare hõre männimets on meie õppeväljakuks. Lahing harjutustunnid, mis ei ole meile kurnavad vahelduvad korrapäraste söögiaegadega ja puhketundidega, mis tõenäoliselt on juhtkonna poolt plaanitsetud nii, et võiksime jõudu koguda eelseisvate päevade pingutusteks kehva söögivõimalustega. Ilm on päikesepaisteline ja soe.

L A U P Ä E V 5. JUULI - 1941

Päev algab hommikuste toimetustega ja hommikueinega söökla barakis. Marsime jällegi lähedasse metsamaastikku, et harjutada lahingutegevust lähenedes hüpetega vaenlasele. See tegevus peaks hoidma ja suurendama meie füüsilist ja vaimset valmisolekut selleks, mida nõuavad meilt eelseisvate päevade ülesanded.

P Ü H A P Ä E V 6. JUULI – 1941.

Hommikused toimetused ja hommikusöök. Eineks on kaerapuder, piim, tükk võid, leib ja tee. Seda pakutakse tavaliselt iga päev. Täna on ujumisharjutus. Kõik mehed peavad oma ujumisoskust näitama. Ülesandeks on ujuda üle lahesopi teisele kaldale, kaugus umbes 200 - 250 m. Meie juhtkond soovib nähtavasti teada saada, et iga mees oskaks ujuda ja et ta suudab ka vähe pikema ujumiskaugusega toime tulla. Igaks juhuks oli aerupaat ujuvate meeste läheduses. Lõunasöögiks on kartul ja soust vorstitükkidega, leib ja joogiks marjamahl (mehu). Õhtul saame vahetada oma väikese magamistoa suurema vastu ja antakse madratsid, mis teeb magamise hoopis mugavamaks. Meid on toas 6 meest.

Käime ka söökla barakis asuvas kantiinis kohvi joomas. Siin müüakse küpsiseid kohvi juurde, tubakat, sigarette – vahel on saadaval ka mõningaid toiduaineid nagu kalakonserve ja selletaolist. Sellisteks ostudeks peab aga olema raha soome markades ja sellest on meietaolistel ERNA sõduritel suur puudus. Sökö's, raadiotelegrafisti väljaõppel olles, saime 20 marka päevas, söök ja korter prii. Sellest sissetulekust polnud aga midagi suuremat säästa, oli nagu suitsurahaks ja kulus hädatarvilikkudeks sisseostudeks, näiteks riietusesemed – sokid, särgid ja muud sarnast, olime ju sel ajal erariides. Õppeaja lõpupoole saime siiski abi selles suhtes – anti treeningoverallid igapäevaseks riietuseks, sest kevadine soojus võimaldas kergema riietuse kasutamist.

E S M A S P Ä E V 7. JUULI – 1941.

Ilm on ilus ja soe suvepäeva sinava taevaga. Õppetegevus käib edasi. Teeme maalemineku harjutusi mootorpaatidest (kalapaadid) läheduses asuvatele kaljustele, hõreda männimetsaga saartele. Mehed on paadininas valmis hüppeks maale, paat sõidab tasase käiguga vastu kaljust kallast ja hoitakse käigus oleva mootori ja edasi-tagasi käiguvahetusega paigal, kuni kõik mehed on jõudnud paadist maale minna. Väga kasulikud harjutused selleks, et mehed harjuksid kõikuvatelt paatidelt kiiresti maale hüppama. Sellisele maaletulekule järgneb liikumisharjutus metsas, et saada kiiresti eemale maabumispaigast.

Soomlaste poolt on meie üksuse käsutusse antud venelastelt võetud vesilennuk. Meie hulgas on lendur, veltveebel ALBERT GRAUEN, kes üritab masinat veepinnalt õhku saada, kuid see ebaõnnestub. Mitmed lendamiskatsed jäävad tulemusteta ja plaanid, et kasutada lennukit ERNA tegevuses Eestis, pannakse kõrvale.

T E I S I P Ä E V 8. JUULI – 1941.

Päev algab nagu eelmised, oma hommikuste toimetustega. Ilm on vilu, sajab vihma ja puhub kõva tuul. Meie harjutused maastikus ja merel paatidega on ilmaolude tõttu piiratud. Söögiaegadel koguneme söökla ruumidesse nagu tavaliselt.

Päevad mööduvad ja meie oleme siin Pirttisaarel, ilma et pääseks sinna kuhu meie oleme teel. Mehed on ootusest ärevil ja ütlevad, et nüüd on aeg minna – et jõuaks kodumaale enne kui sakslased seal töö ära teevad.

Vihmase ilma tõttu saame täna varakult õhtule.

K O L M A P Ä E V 9. JUULI – 1941.

Ärkame. Päike paistab soojalt ja eilsed vihmapilved on kadunud, ainult maa on veel märg ja merel käib "vana laine", mille sünnitas eilne kõva tuul. Laine väheneb kindlasti, sest täna on tuul vaikne. Võibolla läheb täna õhtul sõiduks lahti, arvavad mehed, midagi on nagu soolases mereõhus tunda. Jah, tõepoolest – päeva jooksul selgineb olukord ja õhtupoolikul saame käsu end sõiduvalmis seada. Kogume kokku oma asjad majutuspaigas. Kõik peab mahtuma seljakotti. Peale lõunasööki saab iga mees kaasa võileivapaki, mis koosneb umbes kümnest kahekordsest kuivleivast (näkkileipä) vahelepandud või ja juustuga. Minu arvates hea kombinatsioon, need võileivad on maitsvalt söödavad vähemalt 4-5 päeva, sest seal ei teki nii kergelt hallitust ega roiskumist. See sobib väga hästi leivakotti (leipälaukku), mis kuulub soome sõduri varustuse juurde ja mida kanname külje peal, vöö kõrgusel, rihmaga põiki üle vastasõla. Leivakotis leiavad vahel paiga ka ümmargused või ovaalsed käsigranaadid. On ilus juulikuu õhtupoolik päikesepaiste ja õrna tuulega. Operatsioon ERNA'le on antud signaal dessandiks Eesti põhjarannikul. Kell 18.00 väljuvad Pirttisaarelt 3 kalapaati, pardal 15 meest. Kell 21.00 Sõidavad välja 2 kiirpaati kaheksa väljavalitud mehega, relvastatud püstolkuulipildujatega. Need paadid saadetakse välja esimestena, et moodustada sillapea Eesti rannas sihiga, et aidata kaasa VMV-vahilaevadel järeletulevate meeste maandumisel. Kell 21.30 läheme meie ülejäänud 38 meest kahele VMV-laevale (vartiomoottorivene), mis ootavad meid siin sadamakai ääres. VMV-laev on mõõtudega: umbes 25m pikkus, 4,5m laius. Relvastuseks on ahtridekil kaks torpeedot ja vööridekil automaatkahur. Ahtridekil on näha ka mõned sügavveepommid. Dekile on ka paigutatud 5 kerget sõudepaati, mis tulevad kasutusele maabumisel. Kumbki dessandilaevadest võtab peale 19 meest. Pardaleastumine sünnib teatud kergendustundega – nüüd oleme teel, ebamäärasel ja tüütaval ootamisel on lõpp. On tulnud teade, et üks suurem vene laevadekaravan on teel Tallinnast Kroonlinna poole. Sellest hoolimata tehakse otsus meie väljasõiduks kell 22.30. Oleme õõtsuval, hallivärviga sõjalaeva pardal.

Mootorid käivitatakse, trossiotsad tehakse kail lahti ja aeglaselt suureneb vahemaa kai ja laevakülje vahel – sentimeetritest on peagi saanud meetrid ja meie oleme lahkunud Soome pinnalt. Loojuva päikese kuldses valguses kaugeneme Pirttisaare rannast, lehvitame meie ärasõitu jälgivatele nii sõdurivormis kui ka tsiviilriietuses soomlastele. Eestlased jätavad hüvasti ja lähevad kodumaale, et relv käes olla abiks võitluses oma isamaa vabaduse ja olemasolu eest. Mõtlen tänutundega Soomele ja soomlastele, kellega mul on möödunud viimase viie kuu jooksul olnud võimalus ja au koos elada.

Oleme jätnud seljataha sadamapiirkonna. Paneme endale peale väljajagatud päästevööd. Mootoritele antakse täiskäik ja kiiresti kasvab kaugus saarest, peagi on rannajoon kokkusulanud õhtuhämarusega horisondil. ERNA dessandioperatsioonist võtab osa kokku 4 vahilaeva. Kahel neist on peal dessandimeeskond ja kaks on kaitseks. Merel käib ikka veel lainetus lõuna poolt ja kiirelt liikuva laeva pritsib üle soolane vesi. Meid on käsutatud deki alla laevaruumi, kus meil on lahe olemine. Nii mõnigi mees on näost kahvatu ja istub vaikselt oma seljakotiga. Laeva kõikumine laines võib teha südame pahaks. Olen dessantgrupi juhi kol. Kurg'iga samal laeval ja tema teeb minule korralduse võtta raadioühendus meie sidekeskusega Soomes. Oleme olnud teel nüüd tund aega ja seega umbes 15-20 meremiili Pirttisaarest lõunasse. Juulikuu keskööhämarus on tulemas ja lainekõrgus on langenud, seega ka on vähenenud veepritsmed üle laevadeki. Nüüd on mul võimalus viia välja raadiojaama antennitraadid ilma et ise märjaks saaks. Püüan vedada antennid piki dekki nii sirgelt kui võimalik, kuid see ei õnnestu nii hästi, sest antenn on liiga pikk võrreldes laeva mõõtudega. Paigutan raadiojaama deki alla kus on olemine kuiv ja saab stabiilselt istuda.

Saatja töötab ja annan eetrisse vastasjaama kutsetähed, et ta vastaks minule. Lülitan sisse vastuvõtja, et saada vastust, kuid mul on võimatu midagi kuulda, sest elektriline segamine laeva käigusolevatest mootoritest või generaatorist summutab kõik signaalid mis võibolla on vastuvõtjasse tulnud – kuulen ainult segamispraginat. Teatan sellest kol. Kurg'ile ja tema palub laeva juhtkonda masinad väheks ajaks seisma panna. Seda tehakse – nüüd on kuulamine minu vastuvõtjas võimalik. Saadan jälle kutsesignaali aga ei saa mingit vastust. Kordan seda 4-5 korda aga ei saa ühendust. Selle järele lõpetame sidepidamise katse, mootorid käivitatakse ja jätkame sõitu endisel kursil. Arvan, et ühenduse saamine keskusega ebaõnnestus seetõttu, et minu antennid ei olnud õieti suunatud ega küllalt kõrgel. Juhtkirja kohaselt peab antennitraate suunama nii, et paigutus oleks nii kõrgele kui võimalik ja et nurk traatide vahel oleks umbes 60 kraadi, suunaga vastasjaama poole. Seda nõuet polnud võimalik laeva pardal täita. Tunnise sõidu järele oleme suveöö hämarikus. Kagusuunas on taevas hõbedane täiskuu ja vees peegeldub kuuvalgus heleda ribana.

Nähtavus on tublisti vähenenud ja merel näib olevat midagi udutaolist, nagu pilvi horisondil. Äkki hakatakse meile saatma valgussignaali meist idapool asetsevast pilvest. See on morsesignaal ühelt laevalt – tõenäoliselt nõutakse, et meie vastaksime morselambi valgussignaaliga, et teha kindlaks kes meie oleme. Nüüd on selge, et meid on avastatud ja vaenlane on närviline. On kesköö. Meie 4 teelolevat laeva teevad suitsukatte ja kurss muudetakse läände, tõenäoliselt selleks, et meid avastanud laevast võimalikult kaugele tulla. See on siis konvoi Tallinnast Leningradi poole, millest oli juttu enne meie vajasõitmist Pirttisaarelt. Oleme nüüd vene laevade konvoist lääne poolt ümber sõitmas, sest meile sihitud valgussignaal oli meist idapool. Peagi muudame jälle kurssi ja oleme tagasi esialgse kurssi peal teel Eesti rannikule.

Meri on vaikne, nähtavus väike, sõidame nagu udupilves. See on põhjustatud meie enda poolt tehtud kunstlikust udukattest ja võibolla ka merel hõljuvast ööudust. Kesköö on mööda ja hakkab valgenema. Meri on vaikne, õrna tuulega, kuid vaadates lõunasse meie liikumissuunas oleks nagu ikkagi üks raskelt tumehall eesriie horisondil. Kahel laeval, pardal ERNA dessantüksus, on silmside kuid ülejäänud kaks, meid kindlustavat saatelaeva, on meist niivõrd kaugemal, et meie neid ei näe.

Oleme olnud teel üle kolme tunni ja äkki olemegi udupilvest väljas. Laevadekilt vaadates edelasuunas on näha kauguses üht madalat saart, ka väikest metsatukka eraldab silm vaadates saare siluetti horisondil – see on Pedassaar. Laevad vähendavad kiirust, mootorimürin sumbub ning liigume aeglasemalt madala rannaga lahesopi suunas. Kell on umbes kaks ja juulikuu varahommik on valge. Rannas on hommikuudu ja nähtavus sisemaa poole on piiratud. See on aga meile sobiv selles suhtes, et maale lähenevat kahte vesihalli madalat laeva pole nii kerge näha silmadele mis võibolla jälgivad meid rannalt. Oleme kohal, Kolga lahe Salmistu küla lähedases rannas. Kõik on selgelt nähtav – valge rannaliiv mis meid ootab, üksikud puud ja põõsad ning meist paremale, umbes kilomeetri kauguses on näha majakatuste piirjooni kõrgete puude varjus. Nüüd on käes silmapilk mil kõik võib juhtuda. Kas pannakse meile peale kuulipilduja valangud toetatud püssitulest ja granaatidest? Kuid ei, kõik on varahommikuselt vaikne. Oleme jõudnud laevadega nii lähedale maale kui võimalik – vaevalt paarsada meetrit rannaliivast jäävad laevad seisma. Kaasasolnud kerged sõudepaadid lastakse pardalt vette ja mehed ronivad koos oma varustusega paatidesse. Kõik käsklused toimuvad väga tasase häälega, nagu sosistades. Ka laskemoona ja lõhkeaine kastid antakse laevadekilt alla, mehitatud väikestesse kõikuvatesse sõudepaatidesse. Meri on laineta ja tuulevaikuses – igati ideaalne meie operatsiooniks. Juhtub väike äpardus – üks padrunikast on laevalt paati üleandmisel käte vahelt lahti libisenud ja kukkumisel tabanud juba paadis istuvat kapt. Möldre't õlale. See teeb haiget, kuid õnneks pole luumurret ja talle siiski talutav. Dessandimehed on kõik paatides ja algab aerutamine umbes 150-200 meetri kauguses oleva ranna poole. Laevad jäävad paigale oodates ära meie maandumise. Oleme jõudnud aerutades umbes 50 meetri kaugusele rannaliivast. Mehed, kes ei ole aerudel, on põlvili asendis paadipõhjal ja laskevalmis relvadega – mehed olge nüüd külmaverelised ja hoidke sõrmed kontrolli all nii, et kellelgi relvast pauku ei tule. See ärataks ja hoiataks inimesi rannamajades mille katuseid on näha kõrgete puude varjus paremal pool meie liikumissuunast, see on Salmistu kiila. Paat kus mina olen jääb põhja kinni, 30-40 meetrit rannast. Astume paadist välja ja jätame selle sinnapaika. Vesi ulatub põlvini ja hakkab säärikutesse voolama. Astume vees ettevaatlikult edasi, oleme lähedal kuivale maale – oh üllatust, enne kui sinna jõuame on vesi jälle sügavam, tõuseb peaaegu rinnuni. Katsun upitada seljakotti vähe kõrgemale selja peal, et sinna vett sisse ei voolaks ja minu raadiojaama märjaks ei teeks. See kohati sügavam vesi liivases mererannas on tavaline nähe – liiv liigub lainetes. Oleme nüüd nii lähedal kuivale maale, et päästevööd kanda pole enam mingit mõtet. Iga mees tõmbab välja oma vöörihmal rippuva, teravaksihutud soome pussi ja lõikab lahti päästevöö kinnitusrihmad, see kukub vette ja jääb sinna loksuma. Veel mõned sammud merevees ja olemegi kuival rannaliival – tagasi kodumaal, kell on 02.30.

ERNA dessantgrupi maabumise ära oodanud kaks VMV-laeva panevad peale aeglase tagurpidikäigu ja peagi on nad kaugenenud madalast rannaveest ning pöörduvad tagasi lahtise mere poole, täiskäik pannakse peale ja nad kaovad kiirelt meresinasse. Nende ülesanne vaenulises vees on täidetud auga ja meie, maaletulnute tegevus on alanud. Madalasse rannavette jäävad Soomes valmistatud sõudepaadid ja päästevööd, need on jäljed meist, maaletulnud meestest. Kalapaadid 15 mehega, mis väljusid Pirttisaarest enne meid, pole mingil põhjusel siia kohtumispaigale jõudnud.

N E L J A P Ä E V 10. JUULI – 1941.

Oleme maal, vööni märjad ja säärikud on vett täis. Oleme varahommikuses vaikuses, öine udu hõljub üle heinamaa, mis ulatub välja mereranda, siin on üksikuid põõsaid ja lehtpuid. Meid pole keegi senini avastanud ega meile tuld andnud, tunneme end kaunis kindlatena praegusel momendil. Kohendame oma märga rõivastust niipalju kui võimalik ja tühjendame säärikud mereveest. Puristan välja vee jalarättidest ja säärikud uuesti jalga. Oleme rõõmsad olles tagasi kodumaa pinnal. Peame olema vaiksed, jutuajamine on keelatud, sest see võib hommikuses tuulevaikuses kaugele kosta. Meie ülem kol. Kurg kogub meid kokku põõsastikus ja annab juhiseid selleks kuidas edasi liikuda, 38 meest jagatakse kolmeks grupiks (jaoks). Ohvitseridest on siin kol. Kurg, kapt. Möldre, ltn. Lossman ja lpn. Grau. Peame siit nii kiiresti kui võimalik ja nii kaugele kui võimalik liikuma. Selgub, et meie dessantgrupi juhil puuduvad kaardid maastiku üle, need olevat jäänud ühele mootorpaadile, mis enne meid välja sõitis. Kaartidest on suur puudus meie praeguses olukorras. Meie juhtkond viib meid edasi oma varemate kogemuste ja mälupiltide abil, mis neil on sellest ümbrusest. Meie liikumise sihi suunas paiknevad teed ja jõed on enamvähem teada. Liigume kagusuunas, ees piilkond ja sihiga sinnapoole kus peaks olema Tsitre tee.

Liigume hanereas üle heinamaa, põldude ja karjamaade – see on suhteliselt avar maastik ning meie liikumist reedavad jäljed rajana kastemärjas rohus. Ületame mõned põllukraavid ja okastraataiad. Ühes karjakoplis tervitavad meid kaks hobust oma norskamisega, võibolla polegi see tervitus, vaid pigemini üllatus- ja hirmuhääl. Oleme olnud teel umbes pool tundi kiirmarssiga sisemaa poole, kus asuvad rabad, sood ja suured metsad – seal aitab eesti loodus kaasa meie ettevõttes, seal oleme kindlamad. Kell on kolm ja umbes tunni aja pärast tõuseb päike, meil on kiire.

Peagi võib tulla üllatusi, varem või hiljem hakatakse meid jälitama. Meie relvastus on kaunis nõrk, peame hoiduma tulevahetusest lahtises maastikus. Igal mehel on püstol FN kal. 7,65 ja umbes iga viie mehe peale püstolkuulipilduja typ BERGMAN. Meil on kaasas käsigranaate ja lõhkeainet kuid püssid ja paar kergekuulipildujat oleks olnud teretulnud praeguses olukorras, et tõsta meie tulejõudu. Kõik on olenev meeste füüsilisest võimest – meil on piiratud võimalused kanda endaga kaasa kaalukaid relvi ja laskemoona, see vähendaks loomulikult meie liikumiskiirust. Juba maaletulekul olime sunnitud jätma maha lõhkeaine- ja laskemoonakaste, mis peideti rannavõsastikku. Oleme olnud teel tunni, kui näeme üht väikest maja suliseva oja kaldal – see on Lõpeveski, Emakatku läheduses. Seda paika teab. kol. Kurg, pole enam kahtlust meie asupaiga suhtes, kaugus 3 km maandumiskohast seega meie liikumiskiirus on olnud umbes 3 km tunnis.

Oleme Tsitre tee juures. Piilurid teevad vaatlust ja teatavad, et tee on vaba, ületame selle kiire hüppega. Jätkame liikumist ja oleme peagi Narva maantee ääres Kuusalu lähedal. Kõik on varahommikuselt vaikne, teel liikumist pole. Ületame tee kiirelt ja sõnatult, silmad-kõrvad igal mehel pingul, et avastada midagi kahtlast meie liikumissuunas. Öine udu on kadunud – oleme liivases männimetsas hõredalt kasvavate sirgete ja ilusate puudega. Idapool helendub taevas, päikesetõus on lähedal. Meist paremal, lääne poolt, kostab kõva mootorite mürin ja kõvahäälelist venekeelset juttu. Tõenäoliselt käivitatakse mootoreid soojaks, väga võimalik, et need on tankide või raskete veomasinate diiselmootorid. Liigume lõunasuunas, oleme nüüd tõsiselt metsamaastikus. Umbes pooletunnise marssimise järele, küllaldaselt kaugel Narva maanteest, teeme lühikese puhkuse. Nii mõnelgi mehel on tegemist jalgade ja jalatsitega. Märjad saapad ja sokid-jalarätid hõõruvad üles valusad villid. Minul õnneks seda valu veel pole, olin ka juba rannas oma jalarättidest vee välja "keeranud" võibolla, et see mind aitas. Säärikud jalga, püsti ja jälle edasi. Jätkame liikumist lõunapoole, ületame meie suunaga ristuva väikse metsatee, puud põõsad mõlemal pool. Oleme jätnud metsatihniku seljataha ja väljas lahtisemas maastikus võsase heinamaa ja põldudega. Jõuame välja ühe kitsa külateeni, lattaed kummalgi pool teed. Kuuleme liikuva vankri kolinat, kaks talumeest istuvad vankril, mis lastakse märkamatult mööduda ja siis ületame tee. Valime puhkepaiga hõredas lehtmetsas. Kell on 10, juulikuu päike on kuum pilveta taevas. Väsinud jalgadega mehed viskuvad pikali, et puhata seljakott pea all. Meie läheduses on paar talu, piilkond on välja saadetud et hankida toitu ja andmeid üldisest olukorrast. Saan kol. Kurg'lt ülesande võtta raadioühendus keskusega Soomes ja teele saata teade mille ta andis. Minul algab nüüd tõsine tegevus raadiotelegrafistina, töö milleks sain koolituse Sökö's. See on suur silmapilk – nüüd peab kõik korda minema, siin ei ole paika ebaõnnestumiseks.

Pakin välja raadiojaama seljakotist. Jaam koosneb väikese koguga saatjast alumiinium-kastikeses ja vähe suuremast hallis plekk-kastis vastuvõtjast, siia juurde kuuluvad veel küttepatarei (4,5 V) ja suurem ning raskem anoodpatarei (90 V). Valin välja kaks kõrgemat puud mis kasvavad sobivas suunas ja kauguses üksteisest, et sinna üles riputada antenni.

Antenniks on kaks 10-12 m pikkust musta gummiisoleeringuga pehmet vasktraati. Antennitraatide ühte otsa on kinnitatud kontakt aparaadiga ühendamiseks ja teise otsa kinnitatakse tugev nöör, mille abil saab antenni vedada. Nööri otsa kinnitan tinast pirnikujulise viskeraskuse, et nööri kõrgele puuotsa saada – kui viskamine on õnnestunud ja nöör jookseb üle puuoksa siis jääb ainult nöörist vedada ja antenn tõuseb. Eesmärk on, et saada antenn nii kõrgele kui võimalik ja umbes 60 kraadiline nurk antennitraatide vahel suunaga vastuvõtja jaama poole – seega põhjapoole, kus asub meie keskus Soomes. Minu kaaslane Heimar on osav antennitõstja, see jääb tema ülesandeks.

Võtan esile ühenduspidamise kellaaja tabelid ja "šiffreerimisvõtme" mille abil kirjutame ümber telegrammi teksti nii, et see on asendatud hoopis teiste tähtedega ning minu poolt teelesaadetav sõnum koosneb viietähelistest gruppidest. Telegrammi lõppu panen oma salajase tunnusallkirja STAF. Telegramm on valmiskirjutatud ja ootab ärasaatmist. Minu jaama saateaparaat on sisselülitatud, kontrolllamp näitab, et kõik on korras saateks. Käsi töötab morsevõtmega, kutse sideme loomiseks keskusega Soomes läheb eetrisse algustähtega VVV (di-di-di-daa, di-di-di-daa, di-di-di-daa) ja siis kolm tähte, mis on keskuse kutsenimeks. Kutse lõpus on ka minu jaama nimi tähtede kombinatsioonina, näit. "de ABC". Kutsun mõned korrad ja siis kuulan vastuvõtteaparaadi kõrvadele pandava peatelefoniga. Häälestan vastuvõtja õigele, ettemääratud lainesagedusele. Varsti on kuulda kutset VVV (di-di-di-daa), minu jaama nimetus (kolm tähte) ja kutsuja jaama nimetus (de + kolm tähte). Selle järele teatame üksteisele kuidas on kuuldavus ja kas on üle anda telegramme. Minul on saatmiseks üks telegramm. Teatan siis telegrammi numbri, kuupäeva, kellaaja ja sõnade arvu ülesaadetavas.

Esimene ühendus toimus ladusalt, ei mingit probleemi. Saadetud telegramm oli lühike ja kogu saatetöö kestis ainult mõne minuti. Vastasjaamal Soomes polnud minule ühtki telegrammi ja lõpetame ühenduspidamise. Meie asukoht on Kõrve läheduses ja sellest teatas ärasaadetud telegramm.

SAADETUD TELEGRAMM kell 10. 45: "X Kell kümme asukoht 8525 1010 X STAF"

Taludesse saadetud piilkond tuleb tagasi toiduga. Neil on kaasas leiba, võid, mune, piima. Nüüd saab iga mees süüa nagu ta soovib ja jaksab. Söögitoojatega on kaasa tulnud talus peidus olnud metsavennad, kes soovivad meie salgaga liituda. Kol. Kurg otsustab nende soovile vastu tulla ja võtab 8 uut vabatahtlikku ERNA gruppi. Uustulnukate relvastus on kehv, kuid sellest hoolimata on nad teretulnud kui pakikandjad kuna meil on kaasas rasked kotid lõhkeaine ja laskemoonaga. Paaritunnise puhkamise järele jätkame teekonda kella kahe paiku. Läheme üle Piibe maantee ja liigume edasi lõunapoole Mustjõe sihis, et ületada Tallinn-Narva raudtee. Päev on palav, päike paistab pilvedeta taevast, oleme higist märjad. Oleme väsinud ja tehakse otsus et puhata. Kuuskedest metsatihnik on sobivaks paigaks. Vahipostid pannakse välja ja pikaliheitnud väsinud mehed uinuvad. On hiline pealelõuna kui meid äratavad üksikud püssipaugud. Tagasitulnud meiega liitunud metsavennad, kes olid joogivett toomas, teavad jutustada, et põhjapool Piibe maanteed on olnud haarang. Peale päikeseloojangut oleme jälle teel, marssime piki metsateed Mustjõe suunas.

Teel liikumine on palju kergem kuid umbes tunnise käimise järele pöördume jälle teelt ära metsa, et läheneda raudteele märkamatult ja et leida sobivat paika raudtee ületamiseks. Eesliikuvad luuremehed on leidnud selleks sobiva koha – seal kus raudtee läheb üle väikese silla, mis aga on küllaltki kõrge selleks, et meie võime püsti käies raudtee alt läbi minna. Sillaalune on pehme, soise pinnaga ja sinna jäävad kolonnis liikunud meeste jäljed.

R E E D E 11. JUULI – 1941.

Nüüd on kesköö ja peale raudtee ületamist jätkame liikumist männipuudega pehmes rabas. Jõudnud tihedamasse metsa jääme puhkama. Laagriplatsi valve jääb vahipostide hooleks. Väsimus on valdav ja mehed magavad samblasängis. Keskpäeva paiku oleme jälle ärkvel ja nüüd on nälja ning janukustutamine päevakorras. Võtan välja Pirttisaarelt kaasaantud näkileivast juustuga võileivad ja need maitsevad suurepäraselt. Janu vaevab, joogivett võetakse poolkuivanud metsakraavist. Vesi on pruunivärviline ja selles ujub sääsetõuke, kuid parema puudusel tuleb sellega leppida. Täna on minul kõva raadiotöö sidepidamisega.

SAADETUD TELEGR. kell 12.10: "Narva ja Piibe maanteedel eile vähene liiklus. Reinhardt seni leidmata. Olukorda täpsemalt uurida, teistega sidet pole. STAF"

SAADETUD TELEGR. kell 15.20: "Kui kaugel on saksa üksused? Oleme kõik koos. STAF"

VASTUVÕETUD TELEGR. kell 17.45: "Saksa üksused 9. skp. Petseris, Viljandis, Pärnus, 10, õhtul Haapsalus."

SAADETUD TELEGR. kell. 18.30: "Kõik koos. Grau eraldus meist eriülesande täitmiseks. Side lenduritega, kes end peidus hoiavad, on jaluleseadmisel. Lenduritele eriülesanne. 8 uut meest värvatud. Relvade puudus. Vajan tungivalt eelüksuste liiklemissuundi ja asupaiku. STAF"

VASTUVÕETUD TELEGR. kell 22.52: "Kogunemine 24 tunni jooksul. Teade täpse positsiooni kohta järgneb hiljem."

Tänane päev on meile kõigile väga oluliseks puhkepäevaks. Peame uut jõudu koguma, et jätkata matka samas tempos kui senini. Õhtul läheb veltveebel Grauen koos kaaslasega luureretkele Jäneda'le. Puhkavate meeste und segavad öösel verejanulised sääsed.

L A U P Ä E V 12. JUULI – 1941.

Puhkepeatus jätkub samas paigas kuhu tulime eile, umbes 5 km Mustjõest lõunasse. Raudtee ületamine eile sundis Mustjõe läheduses. Lpn. Grau on saadetud varahommikul tagasi raudtee äärde ülesandega jälgida rongiliiklust. Kaarel Siniveer on läinud erariides Kehrasse, et jälgida sealset olukorda.

VASTUVÕETUD TELEGR. kell 06.45: "X ERNA ületas Jäämere-kanali. Mustjõge vältida vaatluspostide tõttu. Tegutsemine kuni kogunemiseni edasi lükata. Reinhardt X."

Lpn. Grau on tagasi luureretkelt raudtee äärde – ta on näinud ühte relvastatud valvemeest kõndimas raudteel ja üks rong olevat seal mööda sõitnud.

Veltveebel Grauen oma kaaslasega saabuvad tagasi pealelõunal. Teedel ei olevat olnud liikumist, kariloomi aetakse üle Jäneda ida poole.

Umbes kell 17 on tagasi ka Kaarel Siniveer ja annab meile teada, et oleme sisse piiratud venelaste poolt, kes teevad metsas haarangut. Tema arvates peaksid haarajad varsti meie laagrikohani jõudma, kuid ta võib juhtida meid kohale kust haarang juba läbi käinud. Meie juht kol. Kurg annab häire. Nüüd on igal mehel kiire – nii ka minul. Raadioantenn kiirelt maha võtta ja kogu varustus jälle seljakotti. Laagriplats tuleb puhtaks teha, midagi ei tohi maha jääda mis meid reedaks. Suitsuotsad, tühjad sigaretipakendid (näit. helesinine "North State"), paberilipakad ja muud, peidetakse kiiresti mätta alla. Oleme kiirelt kolonnis ja alustame liikumist Siniveeri juhtimisel. Marsime pooljoostes, ilm on kuum, oleme higist märjad. Umbes tunni aja järele jõuame ühte kuusetihnikusse, väljaspool otsest hädaohtu. Puhketund peale kiirmarssi on teretulnud. Siinset ümbrust ja maastikku tundev Kaarel Siniveer läheb jälle luurele. Ta on tagasi päikeseloojangul. Temaga on kaasas üks talumees ning mõned metsavennad. Talus on tellitud meie jaoks sööki – keedetakse mune ja suppi. Saadud andmete kohaselt olevat haarangu lähtepunktiks olnud Kehra, kus asub hävituspataljon autodel ning paar soomusautot. Meie asupaiga lähedusse olevat tulnud seitsekümmend meest, kes liikunud ahelikus metsa.

Peetakse nõu kuhupoole siit nüüd liikuda. Grauen, Siniveer ja talumees tunnevad maastikku ning teevad ettepanekuid liikumissuuna valikul. Meie juhil puudub kaart sellest ümbrusest kus praegu oleme, kaardid on unustatud meie äratulekul Soomest. Otsustatakse liikuda Alavere suunas. Meie hulgas on mehi, kes pole rahul juhtkonnaga nemad ootavad peatset lahingutegevust, millest aga senini oleme hoidunud meie grupile antud juhendite kohaselt. Tundub, et neil lahingutegevust ihkavatel pole õiget arusaamist meie olukorrast ja kol. Kurg'il on tõsine jutuajamine rahutute meestega, et distsipliini grupis säilitada. Kolm meest saavad tõsise ülesande iseseisvaks tegutsemiseks.

Kesköö paiku liigume paar kilomeetrit talu juurde, kus meile keedetakse suppi. Talu asub Pikaveski'l, Jägala jõe läheduses. Talumajad paiknevad ühe oja kõrgel kaldal. Ületame oja kuivade jalgadega, sest juulikuu põuailmadel on veetase madal. Suliseva oja lähedal on tulease suure supikatlaga, milles aurab äsjakeedetud lihasupp. Ööhämaruses jagatakse meestele toitu – suppi, mune, leiba. See on meie esimene soe söök Eestis peale Pirttisaarelt lahkumist ning maitseb haruldaselt hästi.

P U H A P Ä E V 13. JUULI – 1941.

Peale keskööd lõpeb söömaaeg – oleme saanud hädavajaliku kehakinnituse, tunneme end enamvähem vajapuhanuina ja algab liikumine uue suunaga, teenäitajaks Kaarel Siniveer. Meie juurest lahkub neljameheline grupp, kes on saanud kol. Kurg'ilt ülesande iseseisvaks tegutsemiseks.

Marssime paar km. soises metsas lõuna sihis. Arava küla lähedal tuleme metsast välja ja jätkame liikumist külateel varahommiku hämaruses. Tulnud metsast välja ja jõudnud esimese talumajani, mis asub tee lähedal, läheb Lembit Johanson tallu sisse ja katkestab telefoniühenduse. Olime märganud, et majja läheb sisse telefoniliin. Johanson jookseb meile järele käes kõlkuva telefoniaparaadiga. Meie salk soome jalaväe vormis ja meiega liitunud metsavennad erariides, marsib piki Arava külateed. Mõlemal pool teed on taluelamuid ja ühe paremal pool asuva maja välisuks avaneb ja trepile ilmub unise ning imestunud näoga vanem mees. Ei mingit jutuajamist meie liigume edasi külateel, tõenäoliselt ei saanudki unestäratatud talumees mingit selget pilti sellest, kes meie oleme – võibolla on "hävituspataljon ööretkel". Külateel marsime umbes paar kilomeetrit ja jätame Arava küla seljataha, ületame Alavere-Vetla tee ning jätkame 3-4 km edelasuunas Mõisaaseme lähedusse. Laagriplatsiks jääb ilus kõrgendik suurte kõrgete kaskedega. On suurepärane suvepäev, sinise taeva, särava päikese ja maheda tuulega. Meie väsimatu ja ümbrust hästitundev relvavend Siniveer on jällegi toiduretkel olnud ja saabub korvitäie keedetud munadega. Mehed söövad ja puhkavad, et jõudu koguda tulevate päevade pingutusteks. Viibime siin kaasikus, Raasiku jõe harude vahel, kogu päeva. Kõrged puud on ideaalsed raadioantenni ülestõmbamiseks.

VASTUVÕETUD TELEGR. kell 20.30: "Metsades haarangud. Motoriseeritud puhastusüksused 2-6 autot. Raasikul 300-600 meest. Kose tühi. Tulen jälle Rein. Kogunemine, et Kehrat rünnata. X. 12 skp. meie üksused jõudnud Narva eelsetesse rabadesse. Edasimarss Türi ja Lihula suunas. Reinhardt järgneb täna Rutjale, sihiks Haljala, Kihlevere, Kadrina. Kas Kevend kuulab tabeli AB järele? 14. juuli."

Hilisõhtul jätame maha laagriplatsi ja oleme teel edelasuunas Kose poole. Liigume kiiresti lühikeste puhkepeatustega

E S M A S P Ä E V 14. JUULI – 1941.

Marsime kogu öö ja hommikuks oleme välja jõudnud Viskla rajooni. Teeme peatuse Ravila läheduses. Kol. Kurg saadab välja luuregrupi Tartu maantee äärde, et koguda andmeid väeosade liikumisest seal. Meie peatuskoha läheduses, hõredas metsas, kulgeb telefoniliin puupostidel umbes 30-e traadiga.

Saan koos oma kaaslase Heimar Rosenfeldt'iga ülesandeks liin läbi lõigata. Piki metsasihti kulgevast postidereast valime välja ühe, meie arvates sobiva jämedusega ülesronimiseks. Meie varustuses on kaasas mõned hädavajalikud tööriistad, nende hulgas ka traadilõikamise tangid, mille võtame kotist välja. Peame vähe nõu, kuidas traadilõikamisetööd kõige sobivamalt teha – meil pole sellest kogemusi. Teeme nii, et Heimar kui lühem ja kergema kaaluga ronib postiotsa ja ta algab ronimist minu õlgadelt. Jõudnud ülesse traatide juurde algab lõikamistöö, mis osutub raskemaks kui esialgu arvasime. Lõigata tuleb ju ühe käega, kuna teine hoiab kinni postist ja peale selle peab keha kallutama postist eemale, et kõikidele traatidele lähedale saada. Traadid on kaunis kõvast materjalist, 3-4 mm diameetriga. Meie lõiketangid pole töö jaoks sobivad – liiga väikese mõõduga, lõikejõud nende traatide läbilõikamiseks pole küllaldane. Umbes tunnise kõva töö järele on liin katkestatud, traadid maas ja kõveras postidevahelises rohus. Mis nüüd saab – kuidas kujunevad välja meie häiretöö tagajärjed – ootame, näeme. Paari tunni pärast tulidki kaks liiniparandajat meest jalgratastel piki telefoniliini kulgeval teerajal. Mehed võeti kinni ja pandi valve alla. On hiline pealelõuna, kuid väljasaadetud luuregrupp pole veel tagasi tulnud ja see tekitab muret.

VASTUVÕETUD TELEGR. kell 21.30: „Reinhardt takistatud järgnemast. Teil tegutsemisvabadus. Suuri kokkupõrkeid vältida. Kui võimalik, siis õlirajoonide kaitset ette valmistada. Muretsege andmeid seal asuvate üksuste ja õlitööstuste kohta."

Meie poolt läbilõigatud telefoniliini läheduses tabatakse veel üks kolmemeheline liiniparandajate grupp, kes võetakse vahi alla samuti nagu nende eelkäijad. Alles hilisõhtul saabub tagasi meie väljasaadetud luuregrupp. Väsinud mehed annavad kirjelduse sellest mis juhtus. Jõudnud välja Ravila vallamaja juurde, kuulnud nad Tartu maanteel lähenevate mootorsõidukite mürinat. Luuregrupp asunud positsioonile tee äärde ja kui läheneva autokolonni sõidukid jõudnud nendeni avanud mehed tule. Esimese sõiduki juht ning kõrvalistuv vene ohvitser saanud surma. Seejärel hüpanud autodest välja NKVD sõdurid ja otsekohe oli käimas lahing meie luuregrupiga. Kokkupõrkes oli grupil kaotusi – Sökö's väljaõppe saanud meestest langes Karl Loorand ja Lembit Johanson sai kuulihaava õlasse. Meie juht kol. Kurg on mures juhtunu pärast, kuna mehed olid kaugemale läinud sellest, mida luureülesanne ette nägi – tulevahetusest oleks pidanud hoiduma. Nüüd on meie jälitajail teada, kus meid võib leida. Jätame kiirelt maha laagriplatsi ja liigume põhjasuunas juuliöö videvikus. Väsinud meeste ööbimispaigaks saab noorte mändidega soolagendik.

T E I S I P Ä E V 15. JUULI – 1941.

Öö on vilu ja varahommikul ärkame külmast värisedes. Alustame otsekohe liikumist, et kehasse vähe soojatunnet saada. Oleme teel idasuunas, sajab peent vihma, mis peagi läheb üle jämedaks sajuks. Saame läbimärjaks, sest meil puudub varustus vihma kaitseks. Teeme peatuse tihedas kuusetihnikus väikese külatee ääres, Vilama-Lendermaa rajoonis. Ootame tagasi teelesaadetud toidumuretsejaid ja luuremehi. Raadioantenni ülestõmbamiseks on vaja kõrgemaid ja sirgeltkasvanud puid – sellepärast on minule ja Heimar Rosenfrldt'ile sobiv puhkepaik umbes paarkümmend meetrit eemal teiste meeste vihmavarjavast kuusetihnikust. Panen korda raadiojaama ühenduse võtmiseks Soomega.

VASTUVÕETUD TELEGR. kell 08.30: "Tartu 12. juulil vallutatud. 13. juulil edasimarss kogu Eesti ulatuses."

SAADETUD TELEGR. kell 08.30: "Patareide positsioonid Vaidas, Rkp pesad maantee ääres. Kokkupõrge Ravilas. Loorand surnud, Johanson haavatud. 1. rühm lahutatud. STAF"

Vähehaaval lakkab vihmasadu ja saanud vähe toidupoolist läheb keha soojemaks ja tuju paremaks.

VASTUVÕETUD TELEGR. kell 13.40: "Soome raadio kaudu: varandusi kaitsta, hobuseid mitte anda. Heinategu alata. Meie üksustele Kosele ja Ravilasse teatatud. Mahajäänud ootavad Munkkiniemis uut juureveo võimalust. Hoiduge kõigist lahinguist. Tulen ise esimesel võimalusel. Kurei."

Peale raadiosidet pakin jaama jälle seljakotti aga antenn jääb ülesse, mõeldes sellele, et täna tuleb veelgi sidet pidada. Vihmasadu on lakanud ja paneme end puhkama ühe laia, tihedate okstega noore kuuse alla. Väsimus sulgeb silmad niipea kui pea on aset leidnud seljakotil. Äkki äratab mind lühikese une järgi kõva laskmine ja granaadiplahvatused. Kuulen automürinat, raskekuulipilduja annab podisedes tuld ja nüüd kuulen ka, et tulistab meie "kone" (püstolkuulipilduja). Raskekuulipilduja tuli teel liikuvatelt autodelt on sihitud metsa just selles suunas kus meie kõik puhkame. Olen põlviliasendis, kuulid vinguvad madalalt ning plaksuvad puutüvedesse. Minu kaaslane Heimar kargab püsti, saan teda kiiresti varrukast kinni haarates tagasi maha tõmmata. Oleme tule all ning lebame maas. Tulistamine lakkab paari minuti pärast ja siis on kõik vaikne. Mõtlen, mida teha, kas püsti tõusta, et antenni maha võtta või oodata? Tuleme otsusele, et liikuda kaugemale metsateest, kus autodelt tulistati. Niisiis hääletu, ettevaatlik liikumine sügavamale metsa, peituda ja oodata mis siin edasi võib juhtuda.

Liigume küürutades umbes 50 m, kaasas seljakotid ja käes laskevalmis püstolid. Meie ees on tihe madalate okstega kuusk. Peidame end kuuseokste alla, püstol laskevalmis – tagavarakasett käepärast ja kaks käsigranaati käeulatuses sambla peal. Ootame ning kuulame. Peast käib läbi mõte, et võibolla on meid tulistanud üksus seisatanud autod ja otsivad läbi metsatuka ning võibolla koertega. Mida teha, kui äkki tuleb meie ette hundikoer ja haugub, et on meid leidnud. Olukord oleks väga täbar. Lamame samblas, ootame ja kuulame pingutatult – ei midagi, ei ühtki häält. Oleme niiviisi umbes kaks tundi. Meid tulistati kella 14.30 paiku ja nüüd on pealelõuna umbes kell 5. Otsustame, et kahekesi tagasi minna sidepidamispaigale ja antenn puude otsast maha võtta ning ära tuua. Antenn oli põhjuseks, miks meie minema ei jooksnud kui meid kuulipildujatulega äratati.

Ilma antennita oleks meie raadiojaam väärtuseta, praeguses olukorras, sest hakata uut antenni otsima kusagilt mujalt võtaks palju aega ja oleks seotud suure ohuga. Tahes tahtmatult tulen mõttele ja küsimusele, miks saadeti meid teele ilma tagavara-antennita, see oleks nii vähe kaalunud ja väga vähe ruumi võtnud seljakotis. Liigume ettevaatlikult tagasi sinna, kus pidasin sidet. Leiame kergesti üles puud kus ripub antenn. Tõmbame alla antennitraadid ning olen rõõmus, et saan selle tagasi seljakotti panna. Otsustame liikuda ka puhkel olnud meeste laagripaigale, sidepidamispaigast ainult paarkümmend meetrit eemal. Mis juhtus seal, kui meile äge kuulipildujatuli peale pandi? Tulnud laagriplatsile oli pilt hämmastamapanev – jalarätte pillutud siia-sinna, üks paar säärikuid oli puukännu peal, üks seljakott, leivakott käsigranaatidega. Siin oli meestel olnud väga kiire kui neid unepealt brutaalselt äratati, neil ei olnud aega mõtlemiseks unise pea ja väsinud silmadega. Tuleme Rosenfeldt'iga otsusele, et otsest hädaohtu siin ei ole, kuna pole mingit märki sellest, et meie jälitajad oleks siin metsas haarangut teinud. "Koristame" meeste poolt mahajäetud laagriplatsi – kogume kõik lahtised esemed nagu jalarätid, säärikud, tühjad sigaretipakid mahajäetud seljakotti ja peidame selle tiheda põõsa sees mulla ja sambla alla. Mahajäetud leivakoti käsigranaatide ja püstolilaskemoonaga võtame kaasa.

Liigume nüüd oletatava meeste põgenemissuunas, seega vastassuunas metsateele kust meid tulistati. Umbes pooletunnise käimise järele oleme metsast väljas ja meie ees on kaunis kõrge rohuga soomaastik hõredalt kasvavate noorte mändidega. Liigume idasuunas ja peagi hakkame otsima meest jälgi. Esialgu ei leia midagi, aga jõudes kaugemale metsast, näeme rohus ja samblas trambitud rada, mis näib olevat see mida otsime. Jälgime trambitud rada, mille suund on idapoole. On hiline õhtu, keskpäevased vihmapilved on kadunud ja loojuv päike kutsub meid õhtule. Liigume veel võibolla tunni, oleme pika karusamblaga rabas kus kasvavad üksikud madalad männid. Hoiame eemale meie meeste jalgrajast, leiame sobiva paiga öiseks puhkuseks paari männipuu lähedal.

K O L MA PÄ E V 16. JUULI – 1941.

Öö on vilu ja magades lageda taeva all, olgugi et oleme katnud end samblaga nii palju kui võimalik, ärkan aegajalt külmavärinatega. Alles peale päikesetõusu, kui soojendavad kiired on hajutanud raba kohal hõljuva uduloori, tuleb tagasi soojus ja sellega koos ka magus uni. Möödunud päevade pingutused vähese une ja kehva toiduga on meid väsitanud ja ärgates nüüd ennelõuna päikesepaistes selge taevasinaga, tunnen end väljapuhanuna. Niisiis maast ülesse, seljakotid selga, kiiresti edasi, otsime üles eelmisel päeval leitud rohusse ja samblasse trambitud jalgraja. Aegajalt kaotame jäljed aga ei kulu pikka aega enne kui taas oleme rajal. Jäljed viivad meid metsamaastikku, liigume piki metsasihti ning hoian silmad lahti, et leida sobivaid puid antenni üles riputamiseks ja sidepidamiseks. On pealelõunane aeg ja raadiojaam on korras side võtmiseks Soomega.

SAADETUD TELEGR. kell 17.10: "Meid rünnati puhkehetkel Ravila lähedal metsas. Kaotasime teised silmist. Olen Rosenfeldtiga kahekesi. Kus asuvad saksa üksused? Mida peame tegema. STAF"

Peatus sidepidamiseks võtab umbes tunni ja siis oleme jälle teel, vaevaltnähtaval jalgrajal. Mehed on muutnud oma liikumissuunda rohkem kagu poole, nii nagu tundub vaadates päikesele taevavõlvil. Tunnen väga suurt puudust kaardist ja kompassist. Tulen iseenesest mõttele, et ei tohiks ühtki raadiojaama vaenlase tagalasse saata ilma kaardi, kompassi ja tagavaraantennita. Päev on jälle õhtuks saanud ja enne ööpuhkust võtan veel kord raadioühenduse.

VASTUVÕETUD TELEGR. kell 19.33: "Tartu võetud 12. skp. Peituge metsa Tartu suunas. Peitke munder. Teatage kui saate liikumisest Kose-Tartu teel. Vabanemine läheneb. Kurei."

See telegrammis antud ettepanek "peituge metsa ja peitke munder" on meie praeguse olukorra suhtes küll loogiline soovitus, aga siiski ei tahaks sellega leppida. Tean, et meie ei või olla kaugel meist lahutatud üksusest koos selle juhi kol. Kurg’iga ja see asjaolu teeb telegrammis saadud juhendi mulle vastuvõtmatuks. Kui ERNA dessantüksus jääks praegu ilma sideta Soomega, siis oleks kogu ettevõte väga ohtlikus seisundis. Pean leidma üksuse siinses maastikus aga mitte siit lahkuma. Hilisõhtul kaotame jäljed. Oleme jõudnud välja metsast kõrgema maapinnaga kuivemasse ümbrusse. Ööbimispaigaks valime tiheda võsastiku mõne suurema puuga. Päev on olnud päikesepaisteline ja soe, ka hilisõhtu videvikus on veel tunda, et õhus on säilunud päevast päikesesoojust ja ka puutüve, millele nõjatun magama jäädes, on soe.

N E L J A P Ä E V 17. JUULI – 1941.

Varahommikune, päikesetõusuaegne vilu õhk äratab meid. Ülesse, kotid selga ja liikuma, et kehasse soojust saada. Liigume põllu- ja karjamaa maastikus kraavide ja karjaaedadega. Ennelõunal pean raadiosidet Soomega.

SAADETUD TELEGR. kell 09.15: "Oleme teistel jälil. CO pole meil mingit sidet. STAF" (Märkus: CO=Kevend)

Liigume talude rajoonis põldude ja karjamaadega. Hoidume lagendikkudest, püüame liikuda põõsaste ja puude läheduses. On keskpäev, väikese oja läheduses. Oleme tulnud välja ühe rukkipõllu äärde mis asetseb nõlvakul, maapind kõrgeneb. Rukis on kõrgeks kasvanud ja liikudes piki kahe põllu vahelist kraavi, oleme kaunis hästi varjatud. Tahame välja jõuda umbes 200-300 meetri kaugusel asuvasse metsatukka, mida näeme teispool külateed. Vaatan juhuslikult vasakule – näen üht majakatust aga samaaegselt ka jalgrattal lähenevat mundris meest, kas miilits, põldudevahelisel külateel. Viskume silmapilkselt kõrgesse rukkisse ja jääme ootama. Käsi otsib automaatselt püstolit ja see käes laskevalmis, ootame veel mõned minutid enne kui tõstame pead. Sinihallis mundris kõrge mütsiga jalgrattur on möödasõitnud, ilma et oleks meid rukkislamajaid näinud. Oletame nüüd hüppega tee ja liigume kiirsammul paremale, meile varjupakkuva metsatuka poole.

Liikumissuund on nüüd lõunasse – oletame, et ka meie mehed on jätkanud liikumist samas suunas. Umbes tunnise käigu järele võsases, peaasjalikult lehtmetsas, näeme puude vahel helkimas veepinda keskpäeva päikesepaistes. Läheneme ettevaatlikult järverannale, katsume hoida end puude ja põõsaste varju niipalju kui võimalik mõttega: et võibolla on väikese järve rand valve all tagamõttega, et sinna tullakse janu kustutama. Oleme janused ja meil pole veepudeleid seljakotis. Hiilime vähehaaval välja veeni ja joome niipalju kui süda soovib. Kustutanud janu, jätkame liikumist lõuna suunas, ilma et meie leiaks oma meeste jälgi metsarohus. Tundub, et oleme jäljed jäädavalt kaotanud. Liigume edasi lõunasse, maastik on muutunud. Jätnud seljataha soise metsa kõnnime nüüd hõreda metsaga heina- ja karjamaadel. Pealelõunal leiame sobiva paiga raadioühenduse võtmiseks. Kõrged kased antenni ülestõstmiseks ja all võsa, mis meid varjab sidepidamise ajal. Oleme sellest hästi teadlikud, et praegune hõreda metsa ja üksikute puudega maastik ei paku meile sama head kaitset kui tihe mets, võimaliku haarangu puhul.

VASTUVÕETUD TELEGR. kell 18.23: "15. juulil asusid vene staabid: 8. armee Lasilas, Tapalt 15 idas, 10. korpus Paides, 11. korpus Maarja-Magdaleenas. Tugev saksa surve Paidele. Jääge Aegviidu ümbrusse metsadesse. CO on Munkkiniemil. Kurei."

Peale õnnestunud sidet peame nõu, et mida teha. Meil on kõhud tühjad ja meie ei tea kus me oleme. Järelikult me peame kuhugi tallu sisse minema ning katsuda juttu ajades olukorda selgitada. Jätkame liikumist endises suunas ja kella kaheksa paiku õhtul jõuame välja lagedale põllumaastikule. Liigume piki põõsastesse peidetud ojakallast ja jõuame välja kõrgendikuni kust paistab talumaja katus. Ojakaldal on tihedad põõsad ja nende varjus teeme ümberriietuse. Võtame seljast soome jalaväe halli suvepluusi, vöörihma ja nokaga halli vormimütsi. Selga jätame rohekashallid kalifeepüksid ja mustad nahast säärsaapad. Seljakotist võtame välja pikkade varrukatega erariietuse kampsuni, minul on tumesinine kõrge kraega. Paneme mundririided seljakotti ja peidame selle põõsasse. Püksitaskus püstol FN 7,65 padrunitega, oleme valmis minekuks umbes poole km kaugusel künkal asuvasse tallu. Arutleme mida ja kuidas rääkida pererahvaga sellest, kes meie oleme. Lepime kokku, et esitleme end kui metsavennad kes ekselnud meile võõras ümbruses. Oleme jõudnud taluni, kedagi pole näha ega kuulda. Tulnud elumajani, hoian end nurga taha ning Heimar koputab – uks avatakse ja vähe aja pärast oleme mõlemad majas sees. Meid võtavad vastu kaks naisterahvast, umbes 30-40 aastased. Räägime oma külastuse põhjusest – et oleme metsavennad ja et kõhud on tühjad. Head inimesed pakuvad meile söögipoolist – seda mida neil käepärast on – leiba, piima, liha, võid. Jutuajamisel selgub, et üks naistest on sõjapõgenik Tallinnast. Jutustame ka oma elust ja liikumisest siinsetes metsades ja rabades. Juttu vestes selgub, et oleme Palgissaare talus ja et oleme oma rännakul olnud Paunküla lähedal ning selle järele liikunud Kõrvenurga suunas.

Palju tänu lahketele inimestele, jätame nemad jumalaga ja läheme tagasi tuldud teed oma peidetud seljakottide juurde. Paneme jälle mundrid selga ja läheme edasi lõuna suunas. Paaritunnilise kõndimise järgi on jälle õhtu käes ja otsime välja sobiva ööbimispaiga võsadega lehtmetsamaastikus. Suuremate puude all, ümbritsetud tihedast võsast, paneme end paigale puhkamiseks ja uneks, niipalju kui seda on võimalik jahedas öös.

R E E D E 18. JUULI – 1941.

Varahommikune vilu õhk äratab meid. Madalad hallid pilved on ennustuseks ühele vihmasele päevale. Hommikune ettevalmistus edasiliikumiseks on ära õiendatud mõne minutiga. Seljakott selga ja astuma, see soojendab külma keha. On aeg ühenduse võtmiseks Soomega. Valime sobivad kõrgemad puud ja antenn läheb ülesse. Aparaadid välja seljakotist ja sidetöö läheb käiku.

SAADETUD TELEGR. kell 09.20: "Meie meeste liikumissuund Ravilast: Paunküla, Kõrvenurga. Teisi pole kohanud. STAF"

Jätkame liikumist endiselt lõuna suunas. Sammume kaunis aeglaselt ja ettevaatlikult lahtises maastikus põldude ja karjamaadega. Läbime paljude randkividega ja üksikute puude-põõsastega maastiku. Sajab hoovihma, oleme märjad. Tuleme otsusele, et peame kuhugi tallu sisse minema, et toitu ja ööseks ulualust saada. Hilisõhtul läheneme ühele talule "tagantpoolt" – läbi karja-aia, mööda küünist, laudast. Oleme taas "erariides", mundripluus ja müts on peidetud seljakotti, mille jätame lähedasse võsastikku. Püstolid taskus, koputame uksele ja astume sisse kuiva ja sooja õhuga talumajja. Meid võtab vastu talu naispere – kaks noort tüdrukut ja üks vanem naisterahvas. Räägime neile oma olukorrast, et oleme metsavennad ja palume abi toidu ja öömaja suhtes. Oleme Lansmann'ide talus Ees-Vööbus Tartu maantee läheduses. Meid võetakse lahkesti vastu, pakutakse sooja õhtusööki. Magamispaik pakutakse talu saunas, see on meile hästi meeltmööda mõeldes eelmiste ööde magamisele põõsaste ja puude all. Saame teada, et perepoeg hoiab end peidus metsavennana. Täna öösel uinume kuival ja soojal saunalaval.

LAU PÄE V 19. JUULI – 1941.

Tänase päeva veedame talu lähedases lepavõsas. Otsustame, et mitte siit edasi liikuda enne kui oleme juttu ajanud end metsas peitva perepojaga, keda oodatakse koju kas täna öösel või homme hommikul. Päeval on kuulda kahurimürinat Paide, Türi suunast – tähendab, et sakslaste pealetung seal on käimas. Õhtuvidevikus tuleme tagasi talumaja juurde. Meid võtab vastu talu perenaine ja meile pakutakse maitsev õhtusöök. Magamispaigaks saab täna öösel talu aidahoone. Meile on nagu sisse kasvanud teatav kõhklus ja kartus magada ööseti nelja seina vahel, katuse all. Oleme seal nagu suletud olukorras, meil pole võimalust sealt silmpilkselt lahkuda, kui meid rünnataks kinnivõtmiseks.

P Ü H A P Ä E V 20. JUULI – 1941.

Ärkan hommikul väljapuhanuna. Lahke pererahvas pakub meile maitsva hommikueine kohviga. Perepoeg on koju jõudnud ja teab jutustada, et meie grupp otsib taga mind ja Rosenfeldt'i. Metsavendade hulgas on tagaotsimise teadet levitanud "dzunglitelegraaf". Täname vastutulelikku pererahvast hea hoolitsuse eest ja ennelõunal asume teele perepoja juhtimisel. On ilus päikesepaisteline pühapäev ning oleme teel tagasi põhjapoole, et leida kadunud relvavendi. Perepoeg viib meid läbi metsa kohtumispaigale ühe teise teejuhiga.

Paaritunnise teekonna järele oleme jõudnud välja põõsastevahelisele lagendikule, kuhu on veetud kõrge palgivirn. Seal võtavad meid vastu neli meest. Uueks teejuhiks osutub pikakasvuline kõhnavõitu mees nimega Aare. On keskpäev palava päikesega ning meie teejuhi kiire pikasammuline käik võtab meil naha märjaks. Teeme mõned lühemad puhkehetked aga siis jälle edasi – päikesele vaadates on meie liikumissuund põhjapoole, umbes selles suunas kust meie paar päeva tagasi tulime. Kella kolme paiku pealelõunal oleme kohal oma teekonna sihtpunktis. Oleme tulnud hõreda metsaga kaetud kõrgendikule, Kautla soosaarele. Kolmest küljest – lõunast, läänest ja põhjast oleme piiratud soo ja rabaga, idasuunas on okasmets. Oleme rõõmsad, et meil õnnestus taas ühineda ERNA dessantgrupi südamikuga. Jutuajamist küsimuste ja vastustega on palju. Juba laagriplatsile lähenedes peatas meid punaste pükstega ratsaväe vormis vahipost. Saan teada, et üllatuskallaletungil põgenemalöödud grupp kol. Kurg’i juhtimisel oligi liikunud Paunküla-Kõrvenurga sihis nii nagu arvasime Heimariga. Ekslev grupp oli oma teekonnal kohanud metsavendi, kelle ettepanekul ja juhatusel tuldi Kautla soosaarele. Seal oli juba varemalt endale asupaiga leidnud Tapalt ratsaväeüksusest põgenenud 13 meest, täies varustuses ja relvastuses koos hobustega, ltn. Jaanholdi juhtimisel. Ratsamehed on oma igapäevase elu korraldanud sõjaväelise korra järgi toimkondade ja tunnimeestega. Puudest ja okstest on korraldatud ulualused nii hobustele kui ka meestele vihma ja öökülma vastu. Toidukeetmiseks on suur supikatel maasse kaevatud tuleasemel. Ka meie mehed on ehitanud endale puude ja põõsaste vahele "elukohaks" onnid, katused kuuseokste ja puulehtedega.

Olen tagasi raadiojaamaga oma üksuse juures ja ettemääratud ülesandeid sidepidamiseks tuleb jätkata niipea kui võimalik. Sidevõtmiseks Soomega on määratud kellaajad ja teatud lainepikkused, kõik tabeli järgi. Teen jalutuskäigu, et leida sobiv paik raadiojaama paigutamiseks. Leian peagi "supikatlast" 20-30 m läänesuunas paar kõrget sihvakat kasepuud ja nende all noor kuusk tihedate laiade okstega. See näib olevat hea paik päevase raadiotöö tarbeks ja öiseks puhkepaigaks – vaja ainult "katust" tihendada kuuseokstega vihma vastu. Tõmbame üles antennitraadid kahe kõrge kase otsa – paigutus on ideaalne, hea kõrguse ja õige suunaga vastuvõtjate poole Soomes. Kui nüüd sidepidamine peaks ebaõnnestuma, siis pole see küll antenni põhjusel. Saan kol. Kurg’ilt telegrammi edasisaatmiseks. Šifreerime sõnumi ja peagi on telegrafeerimistöö käimas. Tabelis ettenähtud kellaajal saan otsekohe hea ühenduse keskusega. Nii vastuvõtu, kui ka minu poolt saadetud signaalide kuuldavus on hea. Minu väikese võimsusega saatejaama heaks vastuvõtu kuuldavuseks on antenni paigutuse osatähtsus suur – siin on see ideaalne. Asetseme väikesel kõrgendikul – saatesuunas lage, tasane maastik ilma kõrgete mägedeta.

SAADETUD TELEGR. kell 17.10: "Ühinesime teistega. Asetseme 7 km lõunapool Vooset. Vene vägede koondumisi Lehtmetsa-Ristil ja Voosel. 17.7 polnud teedel mingit liiklemist. Jääme siia. On võimalusi suuremate üksuste formeerimiseks. Vajame relvi ja laskemoona. Kranich. STAF"

VASTUVÕETUD TELEGR. kell 17.20: "ERNA ülesanne 1. Selgitada vene väed Türi-Rakvere-Põltsamaa vahelises rajoonis. Diviisid, väeosad, numbrid, eriti suurtükivägi. 2. Purustada Tallinn-Narva raudtee sillad Rakvere ümbruses, sest seal asub 8. armee staap."

SAADETUD TELEGR. kell 20.45: „Juhul kui relvi saadate, palun saata ka üks vastuvõtja ja anood. STAF"

Tänane sündmusterikas päev selles suhtes, et oleme taas ühinenud oma meestega ja et ERNA grupi side Soomega on jälle olemas, on õhtule jõudnud. Tulevase öö puhkepaigaks on oma kätega kiirelt ehitatud varjupaik tiheda kuuse all – oleme tihendanud meid varjavaid kuuseoksi ka külgedelt, et vähendada tuuletõmbust. Voodiks on maapinnale paksult laotatud kuuseoksad, et sealtpoolt öine niiskus meile magamise ajal kallale ei kipuks. Täna oleme saanud korralikult süüa ja olen üldiselt rahul olukorraga.

E S M A S P Ä E V 21. JUULI – 1941.

On ilus juulikuu ilm sinise taeva ja heleda päikesega. Hommikusööki jagatakse välja supikatla rajoonis ja süüakse seda mida just käepärast on. Söögimaterjal mis taludest on toodud – leib, või, munad, liha, piim, tangud jne. Äridest tuuakse tarvilikku, mida seal olemas on – suhkrut, soola, sigarette, tubakat, tuletikke jne.

SAADETUD TELEGR. kell 11.45: "NR 1836 X 15-20. juulini 4 patrulli-kokkupõrget, kaotused 1 surnu, 1 raskelt ja 1 kergelt haavatu. Venelaste kaotused 13 surnut. Kohalike elanike kinnituste kohaselt raudtee Mustjõe kohal purustatud. See teade pole veel kontrollitud. Saime täiendust 1 ohvitseri ja 12 ratsanikuga Tapalt, samuti relvi. STAF"

SAADETUD TELEGR. kell 12.30: "Mobilisatsioonikäsk 16-50 aastastele. 1907-1918 a. sündinud sõjaväkke. Teised kindlustustöödele. STAF"

VASTUVÕETUD TELEGR. kell 12.45: "Hellat, Jõgi hüppavad homme öösel ringi P1700 5650. Relvad homme samasse kohta. Kurei."

TEISIPÄEV 22. JUULI – 1941.

Kautla ümbruskonna metsadesse koguneb iga päevaga rohkem ja rohkem metsavendi – need on organiseeritud grupid kellel alaline kontakt ERNA grupiga Kautla soosaarel. Need omaette paiknevad grupid on nõrgalt relvastatud, kuid toimivad ümbruskonda kontrolliva valve- ja luuregruppidena. Metsavendade organiseerivad ja juhtivad mehed on tihti endised eesti sõjaväelased või kaitseliitlased. Meie juhi kol. Kurg'iga on ühendusse astunud major Hindpere, kes tunneb hästi siinset maastikku ja on samuti heas kontaktis ümbruskonna talurahvaga.

VASTUVÕETUD TELEGR. kell 09.42: "Suur tänu NR. 1836 eest. Hellat, Jõgi tulevad alles täna koos relvadega. Koht sama 1700 5650. Saksa väeosad Narva külje Mujal muutuseta. Kurgvl."

Täna ennelõunal saabuvad siia möödunud öösel allahüpanud langevarjurid Toomas Hellat ja Ülo Jõgi. Peale lühikest puhkust asuvad teele oma eesmärgi poole Neeruti piirkonnas. Neile antakse täienduseks kaasa Paul Toome ja Artur Rägastik püstolkuulipildujaga.

VASTUVÕETUD TELEGR. kell 13.18: "Schwarze asub Saksa eelväe juures. Pealetung Rakverele täna hommikul edukas. Minu mapi sisu võib kasutada Leiuse käes. Reinku. Soovitav saata täna õhtul pärast patarei saamist üks jaam erariides. Vaja teateid. Liikumine ja koondumine Rapla-Märjamaa rajoonis. Ku."

KOLMAPÄEV 23. JUULI – 1941.

Päev algab ilusa ja sooja juulikuu ilmaga. Minu sidepidamine muutub päev päevalt intensiivsemaks, olenevalt ERNA grupi momendil stabiliseerunud seisundist, laienenud luureandmete kogumisest. Päeviti saadetakse välja luuregruppe eriülesannetega ja mitmes suunas. Tundub, et meie kui dessandina maaletulnud luuregrupi tegevuse kõrgaeg on lähedal.

SAADETUD TELEGR. kell 09.00: "Palun relvi. Meid on 100 meest koos. Maha heita Kautlas. STAF"

SAADETUD TELEGR. kell 09. 45: "Vahastus jalavägi Leedust. Tartu maanteel 20.7 NKVD autod. Vange pole saanud. Juunis 50 soomusmasinat Kose suunas Alaveresse saabunud. STAF"

VASTUVÕETUD TELEGR. kell 16.45: "Mathiesen, Talgre täna öösel samasse kohta. Leidsime kaks kasti. Homme relvad. Re."

NELJAPÄEV 24. JUULI – 1941.

Raadiojaam on paigal meie kuuseokstest tehtud varjupaigas. Antennitraadid on üleval puude otsas, tunneme end küllalt kindlatena praeguses laagriolukorras – pean ülearuseks tööks antenni ööseks maha võtta, kuna järgmise päeva hommikutundidel tuleb jälle sidet võtta. Üllatusrünnak meie praegusele laagriplatsile pole tõenäolik, kuna oleme julgestatud ümberringi paigutatud valvemeeskondadega. Minu raadiojaama vastuvõtja ei ole korras ja see tekitab muret. Pean sellest teatama Soome ja sealt abi paluma.

SAADETUD TELEGR. kell 08.00: "Pimesi antud. Maandumine keskööl 3-5 km lõunapoole. STAF",

"Pimesi antud" telegramm tähendab seda, et mina ei kuule vastasjaama ning selletõttu pole saanud kinnitust, et on vastu võetud.

SAADETUD TELEGR. kell 08.10: "Pole leidnud. Kas Mathiesen on alla hüpanud. Maanduda ainult Kautlas. Laskemoona otsimisel kokkupõrge. STAF"

VASTUVÕETUD TELEGR. kell 11.25: "Mathiesen R 9920 H 6430 maandunud. Liigub suunas NW. Täna öösel oodata Kautlasse 4 kasti relvi ja laskemoona. Rei."

SAADETUD TELEGR. kell 11.45: "Munkkiniemi meeskonna saabumine soovitav. Hädapärast vaja kaarte. STAF"

SAADETUD TELEGR. kell 23.30: "Kõik vastuvõtjad reast väljas. Saatke üks vastuvõtja ja lambid. STAF"

Tänase päeva sidepidamine on olnud ebakindel selles suhtes, et vastuvõtja rikke tõttu olen saanud vastu võtta ainult ühe telegrammi kell 11.25. Kõikidel teistel sidepidamistel päeva jooksul olen töötanud "pimesi" oma vastasjaamaga – olen saatnud teele telegrammid ilma et oleks saanud vastuvõtu kviitungit Soomest.

R E E D E 25. JUULI – 1941.

SAADETUD TELEGR. kell 07.30: "Ükski saatjatest pole korras. Kõik vastuvõtjad tegutsemiskõlbmatud. Kaste pole me leidnud. STAF"

Ka tänase päeva sidepidamine on olnud ebakindel vastuvõtja vea tõttu. Olen saatnud oma telegrammi heas lootuses, et see siiski tuli kohale. Täna hilisõhtul läheb Kautlast teele üks grupp mehi Järva-Madise poole sihiga Albu vallamaja. Grupis on ratsaväelased ltn. Jaanhold'i juhtimisel ja metsavennad ltn. Pagi'ga. Grupi koosseisus umbes 20 meest.

L A U P Ä E V 26. JUULI – 1941.

SAADETUD TELEGR. kell 11.35: "Vastuvõtja rikkes. Ootame täna öösel. Saatke aparaate, kompasse ja kaarte. STAF"

SAADETUD TELEGR. kell 20.30: "Metsas Aravete ja Käravete vahel patarei ja üle 100 auto. Kihmel autod. Seidlas autod ja patarei. 24. skp. peale Aravetel diviisi staap. STAF"

SAADETUD TELEGR. kell 20.40: "Mahaheide kindel 1000x6000. Ootame 24.00 paiku. Tunnuseks helendav kolmnurk. Kits leidis üles kastid. Maandumiskoht 1700 4600 STAF"

VASTUVÕETUD TELEGR. kell 21.30: "Täna kella 24.00 paiku 2 meest ja üks kast."

SAADETUD TELEGR. kell 22.50: "Tobre alustab homme. STAF"

Möödunud ööl hüppas alla Georg Kits. Tema hüppel heideti alla ka kaks hoidikut relvade ja muu materjaliga. Koos teda allahüppamispaigal Kautla rabas vastuvõtnud meestega jõudis ta keskpäeval meie laagrisse. Tal oli kaasas ka minu raadiojaama jaoks tagavaraosi ja patareisid. Nüüd on minu vastuvõtja jälle korras ja sidepidamine normaalne.

Õhtul saabusid tagasi mehed, kes läksid teele Järva-Madise poole eile õhtul. Jaotatud kahte gruppi rünnati ltn. Jaanholdti ja ltn. Pagi juhtimisel Albu vallamaja, kus asus hävituspataljoni mehi ja punaarmee õhuvaatlusposti meeskond. Vallamaja rünnati kahest suunast ja vastasel oli kaotusi langenutena. Rünnak toimus varahommikul kella kolme paiku ja oli mõeldud üllatusrünnakuna, kuid vaenlane oli siiski teadlik lähenevast hädaohust ja meie meestele avati kuulipildujatuli. Vastase tugeva ülekaalu tõttu ja meie meeste laskemoona lõppedes tõmbuti tagasi. Albu vallamaja jäi vallutamata – meie kaotused olid kaks surnut ja kaks haavatut.

P U H A P Ä E V 27. JUULI – 1941.

SAADETUD TELEGR. kell 07.45: "Kindlustustööd käimas Salutaguselt 1 km lõuna pool. Laod Sääsküla Harguselt 1 km lõuna pool, Kose Uuemõisa poole, Suru metsas. Eile motoriseeritud väed Kuimetsas, Vaoperes, Habajal, Kõus, Margusel. Täna motoriseeritud väed liikumas Ojasoolt Paide suunas. Küsivad teed Paide-Järvajaani poole. Gross, Vasila saabusid. STAF.”

SAADETUD TELEGR. kell 08.25: "Soovitav kõik vormis. Saatke meile pullovereid. STAF"

SAADETUD TELEGR. kell 15.00: "Aleks palun sünni-õnnetelegramm, poeg Peet. STAF"

SAADETUD TELEGR. kell 15.05: "Hetkel organiseeritud 683 meest 93 püssiga Madise, Aeba ja Paunküla rajoonis. STAF"

VASTUVÕETUD TELEGR. kell 18.30: "Maandumiseks piisab taskulambi valgustusest. Täna kaks meest ja relvi. Vene rindekomando korraldus hobuste ja rakmete rekvisitsiooniks. 200-listes gruppides väeteenistuskohustuslike kaitse all saata Eestist välja Kingissepa suunas. Telegramm Peetile teel.

SAADETUD TELEGR. kell 18. 45: "Kindlustus tööd Inglistel. Tankitõkked. STAF"

E S M A S P Ä E V 28. JUULI – 1941.

SAADETUD TELEGR. kell 06.30: "Kaks korda üle lennanud. Taskulambid mitteküllaldased. Täna jälle pannid. STAF"

SAADETUD TELEGR. kell 10.35: "Õhuvaatluspostid kuulipildujatega Voose, Silmsi ja Rooküla. Allaheite kohal 5 km ringis madalalt lennata, päris kindel. STAF"

VASTUVÕETUD TELEGR. kell 14.15: "Lutter, Põllu heideti öösel alla samas kohas kus Kits. Üks kast kaasas. Saatke 50 meest ühes saatjaga välja loodesuunas Tapa ümbrusse. Ülesanne: korraldada liikluse häirimist. Sündmustest ette kanda kohtade täpse nimetamisega. Tulen täna. Pannid 0010 peale lõkkes hoida. Valgustugevust poole võrra vähendada.”

VASTUVÕETUD TELEGR. kell 14.20: "Mathiesen, Talgre 50 mehega, asukoht 5390 6570. Patrull vastuvõtjaga teele saata, sealne rikkes. Mathiesen'ile öelda, et täna relvi pole oodata. Ülesannet endiselt täita.”

SAADETUD TELEGR. kell 15.05: "Lutter, Põllu, kastid saabunud. Saatke arstimeid ja sidumismaterjali. 1 vastuvõtja korras. Neljast saatjast ühel anoodid läbi. Grossil on saatja korras. Heitke alla lähemale. STAF"

SAADETUD TELEGR. kell 23.08: "Eile päeval Ardus vaadeldud elav liiklus Paide suunas. Ahulas elav liiklus Paide suunas. Sõdurid, varustus, tagavaraosad. Veokid osaliselt tühjalt. STAF"

T E I S I P Ä E V 29. JUULI – 1941.

Keskööl hüppasid Kautla soo- ja rabamaastikule alla 18 langevarjurit – meist mahajäänud ERNA grupi mehed, kel katsed järgneda meile paatidega olid ebaõnnestunud. Lähenedes Eesti rannikule olid nad sattunud vene laevastikuüksuste tule alla. Koos meestega hüppas alla ka oberleutnant Reinhardt ja kõik saabunud mehed olid tervetena varahommikul kohal Kautla laagris. Jällenägemise rõõm on suur, nüüd on üksus taas oma esialgses koosseisus ja kõigil palju jutustada sellest, mida vahepeal on juhtunud.

SAADETUD TELEGR. kell 07.00: "Kõik libedalt maandunud. Otsime kolme varustushoidikut. Erna 1 katteks paigutatud laialdasele alale. Häirime pidevalt side ja liiklusvahendeid. Eile rünnak Järva-Madisele, 19 venelast surnud. Üleeile rünnati vene autot, 1 polkovnik langes, samuti teised. Venelased väga närvilised. Metsadest läbi sõites tulistavad huupi kuulipildujaist. Tapa rühm formeerimisel. Patrull Tommile teel, samuti Raplasse Tobrega. Rein. STAF"

SAADETUD TELEGR. kell 11.10: "Piki Keila jõge Salutaguselt kuni Selini käimas kindlustustööd. Ehitatakse tankikaevikuid ja kuulipildujapesi. Raudalu maantee kitsendatud 3 meetrile. Tööd Kuimetsas 28. skp. lõppenud, Jalusel ja Kolul alanud. STAF"

SAADETUD TELEGR. kell 12.20: "Laskemoona ja kütteaine depood 9760 5895 ja 9925 5550. Kolonel Leithammel 200 relvastamata mehega 8600 5800. Tobre seal, saatja rikkes. 26. skp. Kolga lahest üritatud põgenemist Soome. Hoidikuid pole leidnud. Rein. STAF"

SAADETUD TELEGR. kell 15.00: "Kutsub Gross Mathieseni saatjaga oma juurde tagasi. Juba viis päeva pole vene hävitajaid nähtud. Varustuse mahaheit sobivam NO või lõuna suunas. Langevarjuri pluuse soovitakse, kus on varustuse hoidikud. STAF"

SAADETUD TELEGR. kell 18.10: "Ootame varustuse hoidikuid ja relvi täna väikeste pannituledega. Miks vaikite. Rein. STAF"

VASTUVÕETUD TELEGR. kell 22.30: "Hoidikud varustusega heideti teile järele alla N või NW suunas metsaveerele. Täna ei saabu midagi. Ku.

K O L M A P Ä E V 30. JUULI – 1941.

Sidepidamine Soomega on käigus tavaliselt kogu päeva. Minu sidepidamises on viimastel päevadel tulnud juurde uusi ülesandeid seisnedes selles, et aidata teisi väiksemaid, kahemehelisi, teistel paikadel allahüpanud luuregruppe side loomisel Soomega. Neil on äpardusi kaasaantud raadiojaamadega – mitmel korral on juhtunud, et momendil kui mehed püüavad sidet saada, tuleb ilmsiks, et vastuvõtuaparaat ei tööta mingi vea tõttu.

SAADETUD TELEGR. kell 10.45: "Kas te kuulete Tobret? Tema vastuvõtja ei tööta. On teil ühendus Mathieseniga? STAF"

VASTUVÕETUD TELEGR. kell 13.56: "Tobre kuuldud täna 830 qsa 3. Ta pole midagi teadustanud. Talgrega hea ühendus. Gross tuleb tagasi. Ku.”

SAADETUD TELEGR. kell 14.45: "Kihme juures üks 1,2 kahur üles seatud. Ootame relvi. STAF"

SAADETUD TELEGR. kell 18.40: "Oleme juba leidnud kaks hoidikut. STAF"

N E L J A P Ä E V 31. JUULI – 1941.

Täna on meestel kibe tegevus juba varajastel hommikutundidel. Relvastatud patrullid on väljas otsimas allaheidetud hoidikuid relvade ja varustusega. Väljasaadetud luurerühmad liiguvad Kautla soosaarest eemalolevais metsavendadest moodustatud eelpostide piirkonnas. On teateid, et meie vaenlane koos hävituspataljoniga on meile lähemale liikunud ja kokkupõrkeid on oodata.

SAADETUD TELEGR. kell 07.00: "Vajame 20 seljakotti. Ka üht arsti- ja sidetarvete kotti. Arst olemas. Meil 3 raskelt haavatut. Malmis jäid maha 3 antenni, saatejaamade patareid, raadiosidekoodid. Relvade saabumisel Tapa vallutamine võimalik. Schwarze kuulaku meid homme 12.15 lainel 5000 kHz. Rosenfeldt'i jaoks frekvents ja märk. STAF"

SAADETUD TELEGR. kell 07.35: "Teade öösisest külastusest hilinenud ja andmed ebausutavad. Otsimisaktsioon lõuna suunas ohustab üldettevõtet. Andke otsekohe allaviskamiskoha numbrid. Nõuan korrektseid teateid. Rein. STAF"

VASTUVÕETUD TELEGR. kell 11.07: "Etteheited 52-s põhjendamatud. Pärast teie starti pole esinenud ühtki öösist külastust. Relvasaadetised AOK poolt seisma pandud. Põhjused teadmata. Mama 200 mehega sai täna öösel relvi. Kof.”

Olen tegevuses sidepidamisega kui kella 11.30 paiku antakse häire, meie laagrile läheneb vaenlase väeosa Voose poolt. Kogu Kautla laager on häireseisukorras. Tuleb käsk kiireks laagriplatsi mahajätmiseks. See tähendab minule ja Roosenfeldt'ile seda, et võtame otsekohe maha antenni, kogu raadiojaama varustus seljakotti, kõik riided ja relvad kaasa ning kiiresti kogunemine laagri staabipaiga juurde ühe suure kase all kus on kol. Kurg, oberltn. Reinhardt ja ltn. Lossman. Saan käsu liituda ltn. Lossmani poolt moodustatud umbes 10-e mehelise grupiga. Liigume otsekohe kiirsammul ltn. L. juhtimisel laagriplatsilt metsa, kirdesuunas. Umbes pooletunnise kiirmarsi järele oleme välja jõudnud metsasihile, siin on mets hõredam ja nähtavus parem. Ltn. Lossman paigutab meid ahelikku piki sihiserval üleskasvanud võsastikku. Siin tuleb meil julgestusüksusena peatada vaenlane, et aega võita laagriplatsilt lahkuvale üksusele. Staabimeeste juurde jäeti ka minu senine raadiojaama kaaslane Heimar Rosenfeldt. Peale meie ahelikku paigutamist läheb ltn. Lossman tagasi laagriplatsile.

Laman rohus põõsa all, ühe puutüve varjus, relvaks püstol FN 7,65 ja kaks käsigranaati, seljas seljakott raadiojaamaga. Relvastus tundub nõrgana. Meie vastasel, keda meie siin ootame, on tõenäoliselt tõhusamad relvad, vähemalt püssid, eks näe ja kuule kui nad tulevad. Ahelikus, minust vasakul, silmside kaugusel, on Eino Kain. Paremal pool on Julius Kerman. Meist kolmest vähe kaugemal on August Nirgi, temal on püstolkuulipilduja – õige relv lähivõitluseks metsas. Kell on umbes 13, päev on päikesepaisteline ja soe. On kuulda mootorimürinat kaugusest, Voose tee suunast, kirdepoolt. Äkki kuuldub samast suunast käsigranaatide plahvatusi ja tulistamist püstolkuulipildujatest – need on meie meeste relvad, Kautla laagrist väljasaadetud võitlusgrupp on lahingus. Need on mehed, kes tulid Soomest langevarjuritena. Need mehed on paremini relvastatud kui meredessandina tulnud grupp – igal mehel on püstolkuulipilduja, rohkem laskemoona ja käsigranaate. Vaenlast Voose tee juurde kohtama läinud umbes 20-ne mehelise võitlusgrupi ülem on ltn. Marnot, kes tuli langevarjurina koos 18 mehelise grupiga Kautla rabale 28. juuli öösel. Lahingukära kõveneb, nüüd on kuulda ka raskekuulipilduja podinat. Lahinguplats on meist 2,5 km kaugusel, kirdesuunas. Vähehaaval vaikib lahingukära, et siis jälle vähe aja pärast kõveneda. Umbes tunni kestnud lahingu järele on tulistamine ja granaatide lõhkemine lakanud – kuuldub ainult üksikuid pauke. Umbes kell 14 on kõik vaikne. Ootan põnevusega, et mis edasi saab – kas ilmub vaenlane ahelikus liikuvate meestena meie vaatlusalale, aga ei – pole midagi kuulda ega näha. Tunnise ootamise järele hakkab asi tunduma vähe imelikuna. Mõtlen, et võibolla on meie mehed kõik taganemas Kautla rabale. Hõikan tasaselt Eino Kain'ile, keda mina oma kohalt näen, liigume üksteisele lähemale ja arutleme olukorda, et mida teha. Koguneme siis kõik, kes meie siin ahelikus oleme ja otsustame, et minna tagasi Kautla laagriplatsile, tähendab sinna, kust meie tulime. Liigume ettevaatlikult laagriplatsi suunas kedagi kohtamata. Jõudnud kohale leiame laagriplatsi tühjana – ei ühtegi inimest ega märki sellest, et meid mahajäetud mehi oodatakse siia. Suur supikatel tuleasemel on täis sooja hernesuppi – kokk on nähtavasti jõudnud oma ülesande täita enne kiiret lahkumist. Vaatamata sellele et oleme tühja kõhuga, keegi meist suppi ei võta – mine tea, kes on siin vahepeal olnud ja supikatlasse oma aineid sisse seganud. Keerame katla kummuli tuleaseme kohal ja seega on supisöömise mõtted kõrvaldatud. Jätame paarinädalase siinoleku järgi koduseks saanud laagriplatsi seljataha ja liigume ettevaatlikult silmi ja kõrvu "lahti hoides" läänesuunas, noorte mändidega Kautla rabamaastikku.

Olnud teel pool tundi kuuleme äkki, et keegi järgneb meile kiirel sammul. Viskume pikali pehmesse karusamblasse relvad laskevalmis ja ootame meie jälitaja kohalejõudmist. Peagi näeme meile lähenevat soome vormis üksikut meest, käe all laskevalmis püstolkuulipilduja. Mees kes tuleb on üks tänase lahingu läbiteinud löögirühma mehi, Oskar Luther. Ta jutustab meile sellest, mis juhtus lahingus Voose tee ääres. Rühm oli lahkunud kiirsammul Kautla laagriplatsilt Voose tee suunas, sinnapoole kust oli kuulda lähenevate mootorsõidukite mürinat. Jõudnud välja teeni olid nad ltn. Marnot'i juhtimisel rünnanud lähenevat autokolonni. Rünnati äkitselt ja täie tulejõuga mootorsõidukeid täis punaarmeelasi ja miilitsamehi, neid üllatati marulise püstolkuulipildujatule ja käsigranaatidega. Peagi oli aga vastane avanud tule autodel olevatest raskekuulipildujatest. Ltn. Oleg Marnot ja seersant Jüri Rosin langesid mõlemad sattudes kuulipilduja tule alla. Meie meeste kiire ja äkiline rünnak oli peatanud Kautla laagrit piirama tulnud kolonni ja lahivõitlus jätkus niikaua kui oli laskemoona, selle lõppedes tõmbuti tagasi. Meie meestest olid ka mõned haavatud, nende hulgas Karl Saage, kes oli õlast läbi lastud, seega tõsiselt haavatud. Luther'il oli õnnestunud teda lahinguplatsilt ära viia ja leidnud talle varjupaiga ühes talus. Teel tagasi laagriplatsi poole, oli ta sattunud tee ääres tulevahetusse ühe miilitsamehega, keda oli tabanud Luther'i püstolkuulipilduja valang nii, et mees oli langenud maanteekraavi igavesele unele.

Oleme nüüd seitsmekesi mahajäetud julgestusüksuses – soome jalaväevormis Eino Kain, Julius Kerman, Oskar Luther, August Nirgi, Mihkel Simmo ja erariides kaks Kautla gruppi kuulunud metsavenda, Tallinnast pärit Lembit Kaing ja Paunküla mees, punase täishabemega Aali. Relvastuseks on Luther’l ja Nirgi'l peale püstoli veel püstolkuulipilduja, teistel püstolid ja mõned käsigranaadid. Laskemoona on napilt. Puhketunnil meie olukorda arutledes leiame, et katsuda teisi kiirelt leida metsases soomaastikus on mõttetu, kuna on möödunud 4-5 tundi sellest kui Kautla laagriplatsilt lahkusid sealolevad ERNA mehed koos metsavendadega ja mis suunas nad liikusid on meile tundmatu. Otsustame kaugeneda endisest soosaare laagriplatsist, sest võimaliku haarangu oht on olemas. Liigume umbes 5-6 km NW ja jääme ööseks samblasängi puhkele. Juulikuu viimase päeva ilm on ilus ja soe.

REEDE 1. AUGUST – 1941.

Ärkame varakult viludas ja niiskes hommikuõhus. Alustame liikumist, et kangestunud kehasse veidi soojust sisse saada. Läheneme metsale kõrgete mändidega ja leidnud sobiva paiga tõmban üles raadioantenni sidevõtmiseks Soomega. Mind abistab siinjuures Lembit Kaing, kes on õppinud laevatelegrafistide kursusel ja seega oskab sidepidamist morsetähestikuga. Raadiojaam on seljakotist välja võetud, korda seatud ja kellaaeg sidepidamiseks on käes.

SAADETUD TELEGR. kell 06.45: "Lahing hävituspataljoniga. Oleme viiekesi eraldatud. STAF"

VASTUVÕETUD TELEGR. kell 10.10: "Teatage kokkupõrke aeg, koht ja oma asukoht ja mis teistest teada. Ku.”

SAADETUD TELEGR. kell 14.45: "Eile kell 13.00 kokkupõrge Sae metsavahi läheduses. Meie praegune asukoht 6 km Kautlast NW. Jäime oma postidele, teised tõmbusid tagasi teadmatus suunas. STAF"

VASTUVÕETUD TELEGR. kell 18.00: "Saksa vägede teravik asus eile Rakke-Simuna lähistel. Venelased tõmbuvad tagasi. 16. diviisi staap Rägaveres. Teatage kui olete teised leidnud. Kas Rein ja Henn on teie juures? K.”

Peale päevast sidepidamist võtan maha antenni ja pakin jaama jälle seljakotti. Liigume vähe edasi metsasihil ja siis tagasi lagedamale sooheinamaale, kus meil on parem nähtavus ümbrusele. Kõrges heinas ja pehmes soosamblas leiame sobiva paiga ööbimiseks.

L A U P Ä E V 2. AUGUST – 1941.

Hommik on vilu ja meie ise öökülmast "kangete kontidega". Hommikused soojad päikesekiired on teretulnud – see aitab nii kehasoojust kui ka meeleolu tõsta. Jätame maha öise laagriplatsi ja liigume ringi, et metsast ja rabast midagi söödavat-joodavat leida. Sööme marju – pohli, mustikaid, nii kuidas leiame. See toit looduse toidulaualt aitab ka janu kustutada – meil pole joogivett. Aegajalt tulistavad õhutõrjepatareid mis pole meist kaugel, arvatavasti kusagil Paunküla-Leistu ümbruses, arvavad meie kohalikku maastikku hästi tundvad kaaslased, Kaing ja Aali. Kahurite tuleandmine ja lõhkevad mürsud taevasinas tundub olevat kaunis lähedal. Tunnen jällegi puudust kaardist, teame oma asukohta umbkaudselt, see raskendab meie olukorda ning liikumist. Pealelõunal, leidnud sobiva paiga, panen korda raadiojaama ja võtan ühenduse Soomega.

SAADETUD TELEGR. kell 18.56: "Rein ja Henn pole meie juures. Täpsed andmed teiste äraoleku kohta puuduvad. Oleme ümbritsetud taganevast vaenlasest ja õhutõrje patareidest. STAF"

Meil pole midagi süüa peale metsamarjade, nälg kipub kallale. Teeme otsuse minna kuhugi tallu toitu muretsema. Hilisõhtu hämarikus läheme teele kolmekesi: Kaing, Luther, Simmo. Teejuhiks on Kaing, kes tunneb ümbrust ja teab mis suunas liikuda, et läheneda mõnele talule. Alustame liikumist piki metsarada – ees sammub Kaing. Umbes pooletunnise liikumise järele peatub äkki meie teejuht ja teatab, et teele on välja pandud metsavendade hoiatusmärgid keppide ja murtud okste näol teatud asendis ning kombinatsioonis, millest tema on teadlik. Kaing arvab, et parem on nüüd tagasi pöörduda ja teha uus katse hiljem, nii ka teeme. Tuleme tagasi öölaagriks valitud puhkepaigale ja meil kõigil tuleb uinuda tühja kõhuga. Loodame homse päeva paremale õnnele.

P U H A P Ä E V 3. AUGUST – 1941.

Jälle pühapäevane päev, kuid meile siin on kõik päevad ühesugused oma igapäevaste probleemidega, esmajoones joogivesi ja söök. Päeval toome vett ühest rabalaukast – on küll vähe vastumeelt seda pruunivärvilist ja sogast vett juua aga meil pole mingit valikut. Õhtul üritame jälle toitu hankida. Läheme teele kolmekesi – Luther, Kaing ja Simmo. Luther'i relvadeks on püstolkuulipilduja, püstol ja käsigranaadid, Kaing'il on püstol ja minul püstol ning paar käsigranaati.

Meie asukoht on umbes 4-5 km Paunkülast idas, soises metsas. Läheme teele õhtuvidevikus, teejuhiks Kaing, kes tunneb ümbrust ja teab kus paiknevad talud. Umbes pooletunnise käigu järele oleme väljas metsast ja jätkame teekonda heinamaadel piki sirgelt kaevatud kanal-kraavi. Kesköö paiku ületame põldudevahelise külatee ja oleme välja jõudnud Kiruvere järve lõunatippu. Liigume ettevaatlikult ja vaikselt lähemale järvele. Teerada viib meid ülespoole järveranna kõrgendikule. Äkki näeme ööhämarikus meie ees kõrget lipuvarrast, mis asetseb keset tasase pinnaga laagriplatsi meenutavat ala. Liigume ettevaatlikult paremale, järve ranna suunas. Tihe võsa järsul kallakul alla vee poole ja kesköö pimedus peidavad vaevalt nähtava jalgraja. Oleme liikunud mõned meetrid piki kallakut allapoole kui kuuleme äkki paari hobuse norskamist. Jääme otsekohe seisma ja kuulame – tõenäoliselt oleme sattunud mingi puhkava ratsaüksuse peale. Tõmbume vaikselt tagasi tuldud teed lipuvarda poole ja jätkame selle järele liikumist piki kõrget järvekallast läände ja vähehaaval põhjapoole, ümber järve. Kaing juhib meie liikumist, mille sihiks on nüüd minna ümber järve, tagasi selle põldudevahelise külatee suunas kust tulime. Oleme olnud teel ümber järve umbes poolteist tundi ja läheneme külateele, mis kulgeb loodesihis Paunküla talude suunas. Paarsada meetrit enne teed liigume sõnatult ja ettevaatlikult, meist paremale, järve poole, on kallakul tihe võsa. Äkki on õhus tunda tubakasuitsu lõhna. Jääme seisma ja kuulame pingutatud kõrvadega. Ootamatult välgatab tikutuli kesköö pimedas võsastikus, meist 30-40 meetrit eemal. Tikutule valgusel läikisid vormiriietuse nööbid. Oleme sattunud vaenlase öisele vahipostile, kes pole meid märganud. Tõmbume ettevaatlikult tagasi mõnikümmend meetrit ja siis kiiresti külatee suunas, mille ületamise järgi jätkame liikumist piki kraavi rukkipõllus. See varjas meid täielikult ööhämaruses. Kaaludes olukorda otsustasime minna tagasi metsa. Liikuda Paunküla talude suunas oleks liig suure ohuga seotud – ka selles suunas võime sattuda puhkavatele punaväe üksustele. Jätnud meid varjava rukkipõllu selja- taha oleme peagi tagasi kraavi ääres, kust meie siia tulime. Liigume tagasi metsa ja kella 2-3 paiku oleme tagasi laagriplatsil, meid ja sööki ootavate kaaslaste juures. Ka meie oleme näljased, pole midagi parata – tuleb uus hommik ja päev uute võimalustega.

Päeva jooksul on tekkinud suur muudatus ERNA grupi sidepidamisel Soomega. Täna pidas raadioühendust minu endine kaaslane Heimar Rosenfeldt, kes lahkus Kautla laagriplatsilt koos suure grupiga ja kes asuvad nüüd meist kusagil lõunapool, Tartu maantee rajoonis.

MÄRKUS – ALLJÄRGNEVAD TELEGRAMMIDON VÕETUD HILJEM ERNA ARHIIVIST:

SAADETUD TELEGR. kell 17.15: (Telegrafist Heimar Rosenfeldt) "Olen hea tervise juures. Michelil pole koodi. Meil on ainult 33 millega edasi töötame. Rein."

See telegramm saadeti Soome lahtise tekstina prantsuse keeles: "Bien portant. Michel chiffre absent, nous avons que 33."

VASTUVÕETUD TELEGR. kell 17.15: (Telegrafist H. R.) "Andke tabelit 33 kasutades koordinaadid. Vajate relvi? Vastake tunni aja pärast. Ku."

SAADETUD TELEGR. kell 18.15: (Telegrafist H. R.) "Oleme 9875/5930. Teadustage olukord. Võtame ühendust jälle 21.30 Rei. Muda."

VASTUVÕETUD TELEGR. kell 21.30: (Telegrafist H. R.) "Rinne asetseb joonel Lelle-Vahastu-Kihme-Tammsalu-Viru Jaagupi. Simmo asus eile õhtul 6 km läänepool Kõrvenurgat. Öösel 4. vastu 5. aug. saabuvad hoidikud laskemoona ja ravimitega. Esitage sobiv allaheite paik. 10. armeekorpuse (punaste) staap Rägaverest lõunapool asetsevas metsas. 8. armee staap kadunud. Ku."

E S M A S P A E V 4. AUGUST – 1941.

Oleme maganud öö rabamaastikus kõrge rohu ja samblaga. Ilm on päikesepaisteline ja hea nähtavusega. Aegajalt tulistavad õhutõrje patareid Kiruvere-Paunküla suunast. Tuleandmine tundub meile lähedasena kuna kaugus sinna on linnulennult ainult 4-5 km. Nirgi ja Aali käisid täna Annoka metsavahi juures ja tagasitulles oli neil kaasas vähe toidupoolist. Vahetame oma laagrikoha, liigume lähemale kanalikraavile, kus on natuke paremat vett janu kustutamiseks. Meist lahusoleva Kurg'i-Reinhardt'i grupi juures sidemehena töötav H. Rosenfeldt pidas ka täna raadioühendust Soomega. Telegrammide vahetus järgnevalt:

SAADETUD TELEGR. kell 14.45: (Telegrafist H. R.) "3. aug. 10 rasket ja 29 kerget kahurit Habajast läbi põhjapoole siirdunud. 2. aug. Roosna-Allikul üks 15 cm patarei positsioonile asunud. 3. aug. Ravila vallamaja juures üks 15 cm patarei ülesseatud. Paunkülas kerged patareid positsioonidel. Paunkülast Arduni vaenlase jalavägi. Väiksemad kokkupõrked. Venelased joobunud, on esinenud üksikuid rüüstamisi. 16.00 asume 17,5/55,1. Tuleme jälle. Schwarze kuulaku Reinerit. Muda."

SAADETUD TELEGR. kell 15.55: (Telegrafist H. R.) "Ardus asub vaenlase kerge patarei. Meie asupaik kolme vaenlase patarei vahel. Langevarju operatsioonid ebasoodsad. Elr."

T E I S I P Ä E V 5. AUGUST – 1941.

Täna on vihmane ilm. Leidnud sobiva paiga metsaserval riputan üles antenni ja proovin saada raadioühendust. Mul ei õnnestu saada kontakti vastasjaamaga, kuna keegi teine töötab minu sidetabeli kellaajal ja minule määratud lainepikkusel. See sidepidaja on arvatavasti Heimar Rosenfeldt, telegrafistina meist lahusoleva grupi juures. Õhtupimeduses märkame, et meie laagripaiga läheduses on liikumist ümbritsevas põõsastikus. Paneme välja valveposti.

K O L M A P Ä E V 6. AUGUST – 1941.

Hommikuvalguses näeme meile "kahtlasi" mehi liikumas meist eemal võsastikus.

Otsustame jätta maha laagriplatsi ja liigume tagasi ida suunas, võibolla paar kilomeetrit, raba poole raiesmikku. Hilisõhtu pimeduses lähevad luurele Luther ja Nirgi, muidugi tagamõttega, et kusagilt talust toitu hankida.

SAADETUD TELEGR. kell 14.15: (Telegrafist H. R.) "Teravik jõudnud Saarnakõrvesse. Muda.”

N E L J A P Ä E V 7. AUGUST – 1941.

Uus hommik meie laagrile rabamaastikus, Eino Kain ja Julius Kerman on haiglased, kõhud ei ole korras ja nad on väsinud. Pealelõunal tulistavad õhutõrjekahurid ja mürsukilde kukub alla meie läheduses. Õhtul lähen teele koos Aali'ga, et teha luurekäik Annoka metsavahi juurde. Liikudes metsarajal leiame, et meid jälgivad 2-3 meest. Otsustame pöörduda tagasi laagriplatsile läbi tiheda põõsastiku, et meie jälgijaist lahti saada. Oleme tagasi oma kaaslaste juures ja öö tuleb vastu võtta tühja kõhuga.

R E E DE 8. AUGUST – 1941.

Öö jooksul on alanud sadu ja päev jätkub külma vihmaga. Kuuleme huikeid lähedasest metsast, mis tundub meile kahtlasena – kas liigub metsas haaranguahelik? Jätame maha laagriplatsi ning liigume päris raba servale põõsastikku. Lakkamatu vihm sunnib meid tegevusse – teeme vihmavarjendi materjalist, mida leidub meie läheduses. Noortest puudest lõigatud teibad saavad toeks ja katuse punume okstest, mida tihendame puulehtede ja samblaga.

Luther ja Kaing lähevad toitu hankima, ehk õnnestub. Ööpimeduses jätkub tugev vihmasadu ja meie onni katusest tilgub pidevalt külma vett. Riided on märjad, külm paneb keha värisema ning magamisest pole juttugi.

L A U P Ä E V 9. AUGUST – 1941.

Hommikuvalgus teeb lõpu meie väga ebamugavale ööle. Liikmed on kanged ja värisen külmast vihmast niisutatud riietes. Vihmasadu on lakanud, ilm on udune ja kõik on märg. Teeme üles suure tule, et kehasse soojust saada ning kuivatame oma riideid.

Meil on nüüd kontakt Annoka metsavahiga ja õhtuvidevikus liigume sinna. Ilm on taas vihmane. Jõudnud kohale leiame vihmavarju ja öökorteri ühes sooheinamaal üksikult asetseva heinaküüni lakas. Ronime räästavarjus oleval redelil lakaluugini ja sealt edasi kuivale heinale. Leiame siin eest teisi metsavendi ja minule vana tuttava metsavahi Aare, niisiis "oma mehed". Saame neilt vähe sööki võileibade ja piima näol, nii et täna meie ei uinu näljastena. Poen magusalt lõhnava kuiva heina sisse, siin on soe ja magamata ööde väsimus suigutab mind peagi kosutavale unele.

P Ü H A P Ä E V 10. AUGUST – 1941.

Varahommikul lahkume kuivast ja soojast heinaküünist ning alustame metsavaht Aare juhtimisel teekonda rinde suunas. Ilm on udune ja mets märg, kuid liikumine läheb ilma takistusteta. Peagi oleme läbinud rabamaastiku ning jätkame käiku metsarajal, mis viib meid välja põldude vahelisele teele. Paaritunnise käimise järele oleme jõudnud Ardu küla lähedale ja liigume edasi põlluteel küla suunas. Jõuame välja saksa väeüksuse eelpostini. Meid peatavad siin rohekashallis välivormis ja kiivrites laskevalmis relvadega saksa sõdurid. Oleme rõõmsad, et kohtumine nendega, seega rindejoonest ületulek läks meil nii lihtsalt. Sõdurid annavad meile juhiseid edasiliikumiseks. Jõuame välja Tartu maanteele Ardus. Siin on peetud lahingut – teeääres on põlenud ja purustatud maju ning kraavis lebavad surmasaanud hobused. Saadud juhendite järgi jätkame liikumist külateel Kukepala suunas, kuhu jõuame keskpäeval. Siia on paigutatud ERNA mehed ja taaskohtumise rõõm on suur – rääkimata sellest, et kohtan taas oma raadiojaama kaaslast Heimar Rosenfeldt'i.

Minu tegevusele ERNA dessantgrupi raadiotelegrafistina on tulnud lõpp. Saan kol. Kurg'ilt korralduse tegutsemiseks jalgrattur-virgatsina "ERNA 1" pataljoni staabi juures. Meie üksuse nime vahetus on sündinud seoses rindest läbitulekuga ja moodustamisega rindeüksuseks, millega on liitunud palju vabatahtlikke. Kohtan siin ka oma uusi "ametivendi", jalgrattur-virgatseid, Prees'i ja Laube't, gümnaasiumi lõpetanud poisid Paidest.

Võrreldes möödunud öödega märjas ja külmas rabas, on olukord siin hoopis parem. Oleme majutatud ühte teeäärsesse talumajja. Söök on olemas, riided on kuivad ja olen saanud endale ka parema relva, saksa sõjaväe vintpüssi laskemoonaga ja saksa teraskiivri. Minu soome jalaväe sõduripluusi käevarrukale sain punakaskollase tunnuslindi, millele on sisse löödud "Wehrmacht" tempel. Hilisõhtul pannakse mind koos ühe teise mehega öisesse vahiposti.

E S M A S P Ä E V 11. AUGUST – 1941.

Täna hommikul liigume edasi Katsina külasse. "ERNA 1" pataljoni staabi majutuspaigaks on kaunis uus ja ruumikas "Peetri" talu elumaja. Meie üksus on võtnud vangi haavatud punaarmeelasi. Kohtan siin ka oma koolivenda, saatusekaaslast telegrafisti Paul Toome't, kes on haigestunud ja tema viiakse siit haiglasse.

T E I S I P Ä E V 12. AUGUST kuni E S M A S P Ä E V 18. AUGUST - 1941

Nimetatud päevad oleme Katsinas.

Rindeolukorrast tingituna oleme siin paigale jäänud üheks nädalaks. Meie poolt väljasaadetud luureüksused on aktiivses tegevuses ja päeviti on tulevahetusi vaenlasega. Vahetevahel saame kahurituld, kuid meid see eriti ei häiri kuna mürsud langevad eemale meie asukohast. Majutuspaigas on ööbimistubadesse põrandale laotatud õled, mis teeb magamise kaunis mugavaks võrreldes öödega rabas ja metsas. Toit valmistatakse talu köögis ja pikad söögilauad on üles seatud maja suures toas.

Hilissuve ilmad on päikesepaistelised ja soojad. Olenevalt praegusest seismajäänud rindeolukorrast toimub pataljoni tegevus lähedases maastikus – metsa, heinamaade ja põldude rajoonis, kus on ka vaenlase eelpostid ja luureüksused. Pataljoni enamvähem paigaline tegevus teeb ka staabikäskjalgade ülesanded lihtsamaks ja mitte väga aeganõudvaks. Oleme suurema osa päevast oma majutuspaigas või selle otseses läheduses.

Minu endine raadiojaama kaaslane Heimar Rosenfeldt sai eriülesande tegevuseks kusagil mujal ning lahkub meie juurest. "ERNA 1" pataljoni staabi juurde saabub kolmemeheline grupp saksa sidemehi seljaskantava raadiojaamaga.

Ühel ööl on venelaste luuregrupp tulnud piki võsast maastikku kuni meie majutuspaigani enne kui neid märgati. Nüüdsest peale saavad meie öised vahipostid täiendust, et ära hoida üllatusi. Vaenlane on ka paiguti mineerinud ümbrust. Üks meie meestest (Vahtra vend) on astunud miinile ja samuti sai miinivigastuse üks taluperenaine.

T E I S I P Ä E V 19. AUGUST – 1941.

Täna on alanud sakslaste pealetung Tallinna suunas, mis paneb ka meid liikuma. Öösel lahkume Katsinast ja läheme teedevahelises maastikus 2-3 km põhjasuunas Ravale. Pealelõunal liigume edasi läbi metsa, põldude ja heinamaade. Ojasoo läheduses otsime vihmavarju ühes suures küünis. Olnud seal umbes tunni-poolteist avab vaenlane kahuritule. Mõned mürsud langevad küüni lähedusse, killud puurivad seinalaudadesse ja katusesse, kui õnneks pääseme täistabamusest. Varsti peale seda kui kahurituli on lakanud, märkab meie vahipost lähenevat vaenlase luurepatrulli kellele avatakse tuli. Vähemalt üks mees nendest langes. Õhtul jätame maha heinaküüni ja jätkame oma liikumist.

Meiega kaasasolevad saksa sidemehed peavad raadiotelegraafi sidet ning teatavad juhtunust ning meie liikumisest.

K O L M A P Ä E V 20. AUGUST – 1941.

Täna on edasiliikumine aeglasem, mis oleneb vihmasest ilmast. Õhtul jõuame välja Tagametsale. Oleme läbimärjad kogu päeva kestnud vihmasajust. Looduslikult kaunis paigas, järvekaldal, asuvad talumajad täidetakse õhtupimeduses kiirelt märgade ning väsinud meeste poolt. Vajame puhkepaika ja võimalust riiete kuivatamiseks – põrandad on viimse võimaluseni täidetud magajaist.

N E L J A P Ä E V 21. AUGUST – 1941.

Hommikul ärgates on kondid kanged kõval põrandal magamisest. Vihmasadu on lakanud ja läbi hommikuudu on näha päikest. Peagi oleme liikvel Ravila suunas. Ületanud Tartu maantee ja liikudes lahtises maastikus üle kartulipõllu avatakse meile äkki tuli granaadiheitjatest. Oleme sattunud sakslaste tule alla. Viskume pikali kartulipealsete alla ja otsime varju kartulivagudes. Kol. Kurg annab minule ülesandeks võtta ühendus meid tulistava saksa üksusega, et selgitada neile kes meie oleme. Mul on kaasas jalgratas ja jõudnud välja kartulipõllult põldude vahelisele külateele sõidan selles suunas kust meile antakse tuld. Peagi leian ühel teeäärsel põllul saksa üksuse, kes meid tulistab, granaadiheitjad on näha teele. Kiirustan jalgrattal sakslaste juurde ja selgitan neile, et kes meie seal kartulipõllul oleme. Granaadiheitjad vaikisid otsekohe. Pöördun tagasi tuldud teed ja olen varsti oma meeste juures, kes on tulnud põllult teele, mis viib meid Pikasöödi külasse. Tüüpilise ridakülana paiknevad talumajad üksteise kõrval piki teed.

Staabiüksusena on meid umbes 30-40 meest ja majutame end taluhoonetesse. Meie kompaniid on seotud luure ja lahinguülesannetega paralleelselt saksa üksustega liikumisel Ravila mõisa vallutamiseks. Pealelõunal tuleb häire – meie poole, Pikasöödi küla suunas, liigub vaenlase üksus, kaugus võibolla 1 km. Üle lageda põllu on näha hobuseid veokitega. Saame käsu asuda ahelikku piki majaderida kulgevasse teekraavi. Vaenlase lähenemine jätkub, tõenäoliselt liiguvad nemad ühel küladevahelisel põlluteel ja umbes 300-400 m kauguses saame käsu tuleandmiseks, relvadest mis meil on kasutada vintpüssid ja kuulipildujad. Laskmine kestab võibolla minuti, ilma et vaenlane vastaks meie tulistamisele. Üks hobustest supikatlaga, on meie tuleandmisest nii hirmutatud, et jätkab marulist sõitu meie suunas. Vähehaaval õnnestub meie meestel hobune kinni püüda, sõjasaagina.

Umbes pool tundi peale juhtunut avab vaenlane külale kahuritule. Olen koos kaaslastega ühes küünis. Mürsud lõhkevad läheduses ning killud löövad seintesse ja katusesse. Tulistamine ei kesta kaua õhtuvidevik on käes ja seega nähtavus vaatluseks kehv, nii ka vaenlase poolel.

Tänase päeva ennelõunal oli Ravilast põhja poole väljasaadetud luuregrupp sattunud ootamatult vaenlase tugeva kuulipildujatule alla, kusjuures kaotasime langenutena neli meest. Need olid Antau, Blauhut, Nurmsoo ja Sepp.

Hilisõhtul saan käsu koos Keng'i ja Vahtra'ga minna Ravila mõisa, et võtta ühendust sakslastega, kes olevat mõisa vallutanud. Meile antakse teada tänasel päeval, 21. augustil, kehtiv sakslaste tunnussõna – "Hindenburg". Alustame teekonda ööpimeduses mööda külateed Pikasöödilt põhjapoole, Ravila mõisa suunas, kaugus umbes 2 km. Pooletunnise käimise järele olemegi kohal, näeme mõisapargi kõrgeid puudelatvu, vaadates vastu nõrka taevavalgust. Äkki kostab ööpimeduses hüüe: "Wer da?" Oleme jõudnud saksa vahipostini ja vastame tunnussõnaga "Hindenburg". Leiame, et kivisild üle vähese veega jõe on õhku lastud ja teispool jõge, sillariismete varjus, on sakslaste kolmemeheline vahipost, lamades laskevalmis kuulipilduja taga suunaga meie poole. Selgitame vahipostile, et tahame nende ülemaga kokku saada. Üks meestest tõuseb ja viib meid lähedalasuvasse vanasse mõisalossi. Jõudnud kohale juhatab vahimees meid ühte suurde saalitaolisse lossiruumi, kus küünlavalgusel istub laua taga üksuse "Hauptmann", väga sõjamehe välimuse ja teravate näojoontega, umbes 40-e aastane ohvitser. Esineme temale ja teatame, et oleme ERNA vabatahtlike pataljonist ja tuleme Pikasöödilt, et võtta ühendust saksa üksusega Ravila mõisas. Ta kutsub meid tema ees laual oleva kaardi juurde ja laseb endale näidata missugust teed mööda meie tulime. Hauptmann on rahul meie sidevõtmisega ja seega on meie ülesanne täidetud ning läheme tagasi tuldud teed. Öö on pime, kuid nüüd on tee juba tuttav ja tagasi Pikasöödil teeme ettekande oma ülemusele, ülesanne on täidetud ilma äpardusteta. Ööseks leian endale magamiskoha põrandale laotatud õlgedel.

R E E D E 22. AUGUST – 1941.

Täna lahkume Pikasöödilt. Ravila vallamaja juures, Tartu maantee ääres, ühineb meiega vabatahtlike kompanii Tartust lipnik Hellat'i juhtimisel. Nemad on siia saabunud bussidel, kus leidub ruumi ka meie staabiüksuse meestele ja sõidame siis koos Kose Uuemõisa. Siin toimub "ERNA 1" pataljoni täiendamine uute vabatahtlikega Tartust. Pataljon koosneb nüüd kolmest kompaniist. Ööseks oleme majutatud mõisahoonetesse. Siin on igale mehele küllaldaselt ruumi omale magamispaiga leidmiseks.

Õhtupimeduses tuuakse meie majutuspaika keegi eraisik, miinile astunud raske jalavigastusega noor mees. Ta on asetatud pikale lauale ühes toas, et anda talle arstiabi niipalju kui meil on siin võimalik. Mees on plahvatusel kaotanud labajala, tal on suured valud ja ootab edasitoimetamist haiglasse.

L A U P Ä E V 23. AUGUST – 1941.

Täiendatud pataljonina jätkab "ERNA 1" liikumist Tallinna suunas Tartu ja Raudalu maanteede vahelisel alal. Meie üksusel oli kontakt vaenlasega Ruskvere-Aruvalla teede lähedal, kusjuures vastane löödi taganema.

Jõudnud välja ühte tallu Ruskvere teeristi läheduses saan keskpäeval koos Leo Talgre'ga kapt. Purre'lt ülesande minna luurele põhja suunas Ellaku-Pikavere tee poole. Minu relvadeks on vintpüss, paar käsigranaati ja püstol FN 7,65. Leo’l on püstolkuulipilduja. Oleme tulnud paar kilomeetrit rabale – kaugemalt, loode poolt, on kuulda lahingukära. Äkitselt näeme vene hävituslennukeid madallennul, nende lähenedes viskume pikali kõrgekskasvanud karusamblasse. Lennukid muudavad suunda ja kaovad. Umbes tunnise liikumise järele oleme jõudnud tiheda võsastikuga metsaservale. Siin märkame lähenevat punaväe allohvitseri. Lamame kõrges rohus ja ootame, et ta jõuaks meile lähemale. Punaarmeelane meid ei märka ja tulnud meist paarikümne meetri kaugusele, anname talle käsu "käed üles" (ruuki verhh). Mees tõstab käed ja vaatab imestunult meie poole. Võtan oma püssiga mehe sihiku peale ja Leo, kes oskab hästi vene keelt, annab vangile käsu, et ta kõik oma relvad maha paneks. Leo jutleb meie vangiga ja ilmneb, et ta on pärit Ukrainast ning elukutselt kooliõpetaja. Tundub, et sellel punaarmeelasel pole midagi selle vastu, et meie tema vangi võtsime. Jätkame teekonda endises suunas koos vangiga ja läheneme tihedate põõsastega metsaservale. Ootamatult hüüab meie vang – "krasnõj-armejetsi" (punaarmeelased) – ja nii ongi, näeme 5-6 venelast umbes 100 m kaugusel, kes meid nähes pöörduvad ümber ja jooksevad vastassuunas ning meie neile järele.

Oleme jõudnud tihedasse lehtmetsa kui meie läheduses hakkab lõhkema granaate, olid need siis kas käsi- või püssigranaadid, kuid killud meid ei tabanud. Välja jõudnud metsast oleme maanteel, mis läheb Ellakust Pikavere poole. Näeme punaarmeelasi kiiresti kadumas metsa teispool maanteed.

Mõnikümmend meetrit meist eemal seisab maanteel üks buss suunaga Pikavere poole. Läheneme ettevaatlikult bussile ja leiame, et see on tühi. Sees istuvad ainult kaks erariides meest, kes seletavad meile eesti keeles, et nemad on tulnud Tallinnast. Mehed küsivad meilt, et mida teha, kuhu nad peaks sõitma? Vastame, et sõitke üle Pikavere Kosele, seal on meie mehed. Buss alustab sõitu räägitud suunas ja võib ainult mõelda, et mis buss see õieti oli – küll liinibussi värvidega aga mis ülesandega mehed olid Tallinnast välja sõitnud pole meil aega lähemalt uurida – võimalik, et buss oli toonud siia punaväelasi. Vang on kogu aeg meie läheduses ega ole katsunud ära jooksta. Pöördume tagasi oma luureretkelt ja läheme tuldud teed üle raba Ruskvere suunas, sinna tallu kust meid luurele saadeti. Täitnud ülesande ning olles tervetena tagasi, kaasas punaväe allohvitser sõjavangina, rõõmustab kapt. Purre't, kes meid teele oli saatnud. Temal on nüüd elav punaarmeelane kellelt võib andmeid saada vastase kohta meie rindelõigus. Leo jätab endale vangilt võetud hea vene 9 mm püstoli, typ "T" ja minule jääb nahast kaarditasku, kuulist läbilastud – võibolla on kuul kunagi tabanud selle kandjat.

Õhtul vallutavad meie üksused Anepalu Tartu maantee ääres. Liikumine jätkub üle Tuhala Nabala suunas. "ERNA 1" pataljoni tegevusalaks on maastik Tartu ja Raudalu maanteede vahel Ülemiste järve poole.

P Ü H A P Ä E V 24. AUGUST – 1941.

Liikunud Tuhalast 2-3 km Sõmeru suunas, tuleme keskpäeval Raudsepa tallu, mis asub külatee äärsel kõrgendikul. Talu näib olevat heas korras uuevõitu elumaja ja hoolitsetud kõrvalhoonetega, õuel seisab kõrge lipuvarras.

Vaevalt jõudnud koguneda taluõuele, kui meid võetakse kahuritule alla. Otsime varju raudkividest müüritud ja suuremalt osalt maa sisse kaevatud ruumikas keldris. Koos meie meestega on siin ka talu pere. Mürsud langevad kaunis lähedale ja tulistamine ei taha lõppeda. Meie ülem, kahurväelane kol. Kurg, annab lõpuks käsu maha saagida talu kõrge lipuvarras, mis võib olla vaenlase vaatlusmärgiks. Lipuvarras langetatakse õuemurule ning peale seda vaibubki vähehaaval kahurituli. Jätame maha oma juhusliku "pommivarjendi" ja üksus jätkab liikumist Nabala poole, kuhu jõuame pealelõunal. Olles käskjalana teel staabist 1:e kompanii juurde satun koos käskjalg Laube'ga vaenlase kahuritulest ohustatud alale. Metsaserval otsime varju ühes kraavis, kus lamame kuni tuli on lakanud ja meil on võimalus edasi minna. Oleme Laube'ga teel vastassuundades, nii et mina jätkan oma teed üksinda lahingumüra suunas – antakse kuulipildujavalanguid ning lõhkevad granaadid.

Edasiliikudes metsalähedasel karjateel kohtan August Nirgi't, kes on saanud haavata ja keda abistan teel meie staabi asukoha poole. Tal on käsivars läbilastud ja talle on antud esmaabi. Käsi ripub kaelas sidemega mis on verest punaseks värvunud. Hiljem selgub, et 1.-e kompanii oli Annukse talu läheduses sattunud vaenlase tugevale vastupanule. Ootamatu raskekuulipilduja- ja tabava laskurite tule tõttu on meil selles lahingus kaotusi. Langesid 1. kompanii ülem ltn. Jaan Kalliver ja reamees Hjalmar Valdus. Peale August Nirgi on haavata saanud Kalju Ustav, Jaan Arvola, Evald Jaanson ja Endel Reier.

E S M A S P Ä E V 25. AUGUST – 1941.

Hommikul alustame edasiliikumist Tartu ja Raudalu teede vahelises metsases maastikus Mõisaküla suunas. On päikesepaisteline ilus ja soe augustikuu ennelõuna, kui dessantgrupiga Soomest tulnud Oskar Orgmets saab õnnetuse läbi oma püstolkuulipildujast tulnud lasust raske peahaava, millesse ta hiljem suri 4. septembril. Keskpäeval vallutavad meie üksused Mõisaküla.

Olen teel käskjalana jalgrattal Nabala poolt Mõisakülasse, et võtta kontakti 1.-e kompaniiga. Sõidan Lehtse ja Veneküla vahelisel teel. Teest läänepool, sõidusuunaga arvestades vasakut kätt, on käimas lahingutegevus, kuuldub tulistamist kuulipildujatest ja granaadiheitjatest. Minust sõidab teel mööda üks saksa mootorrattur ja vaevalt 100 m minust mööda, vehib tema äkki käega minu poole ja sõidab ise samaaegselt vasakule poole kraavi, kiviaia varju – nii teen ka mina instinktiivselt. Kraavi põllupoolsel serval on kiviaed ja sinna tuleb otsekohe kuulipildujavalang nii et tolm ja killud lendavad – olen pikali kraavis ning pääsen seekord terve nahaga. See põllukividest laotud aed oli teretulnud kaitseks, sest tee kulgeb piki üht maastikus kõrgemal paiknevat seljandikku, kus teel liikujad olid arvatavasti kuulipilduja sihturile väga hästi nähtavad. Olen kiviaia varjus umbes 10 minutit, kuulipildujatuli oli lakanud, näen et sakslane mootorrattal sõidab edasi ja nii teen minagi oma jalgrattal. Mingit jutuajamist meil kahel polnud, sest vahemaa oli selleks liig suur.

Sõidan edasi jalgrattal Veneküla teeristilt Mõisaküla suunas, tee käib piki põldudevahelist kõrgendikku, põllud kraavidega mõlemal pool. Möödun ühest saksa jalaväe rühmast, kes liigub minust paremal üle põllu, ka Mõisaküla poole. Mehed näevad väsinutena välja, kiivrid peas, käised üles kääritud – ilm on päikesepaisteline ja õhk kuum. Jõudnud Mõisakülasse selgub, et 1. kompanii on siit edasi läinud. Jätkan jalgrattasõitu Kurna mõisa poole, kuhu on umbes paar kilomeetrit. Tulles Kurna mõisa ilmneb, et ltn. Nõmm'e 1. kompanii üks rühm on saanud õnnetult kahurimürsu tabamuse, ajal mil mehed olid kogunenud pargiteele. Surma said Richard Mossin ja Felix Lipp ning haavata Viktor Solboja ja Evald Ojasoo.

Õhtuvidevikus ja vihmasajus liigume Kurna mõisast edasi. Ümbrus on pideva kahuritule all, millest tõenäolikult võtab osa ka Tallinna reidil olev punalaevastiku üksus. Tänaseks ööbimispaigaks saab üks esimese maailmasõjaaegne paksude betoonseinte ja laega ehitatud punker. Öö on vilu ja vähese unega, vihmast märjakssaanud riietega.

T E I S I P Ä E V 26. AUGUST – 1941.

Varahommikul läheme teele Kurna mõisast Katku suunas. Ületame Kurna-Lehmja tee ning jätkame liikumist piki magistraalkraavi hõreda metsaga soomaastikus. On ilus päikesepaisteline augustihommik. Lahingukära kuuldub läänesuunast, Raudalu maantee poolt, seal tungivad peale sakslased Ülemiste järve suunas. Möödume ühest vaenlase poolt mahajäetud kaitsepositsioonist, päris magistraalkraavi läheduses. Siin lebavad mõned langenud punaväelased, ühel neist on kõrval pikaraualine tankitõrjepüss.

Keskpäeval jõuame Katkule ning jätkame liikumist piki magistraalkraavi kallast. Tallinna tornid paistavad ja loodepool, Kopli suunas, paistab olevat mingi õhkulaskmine käimas, võibolla laskemoonalaod? Suitsupilv tõuseb kõrgele taevasse ja kujuneb "seenetaoliseks", millist mina varemalt pole kunagi näinud. Madalamal taevaekraanil tõuseb palju musta suitsu, arvatavasti põlevad õlilaod.

Pealelõunal oleme jõudnud Ülemiste järve äärsele luhale. Vaenlane on avanud kahuritule rasketest relvadest. Öeldakse, et Tallinna reidil olevad sõjalaevad, nende hulgas ka raskeristleja "Kirov", millel 9 suurtükki kaliibriga 180 mm, on meie ümbruse tule alla võtnud. Rasked mürsud langevad pehmesse soopinda, lõhkemisel väriseb maa ning lendab õhku muld ja killud. Katsume varju leida sooheinamaa kõrges rohus ja mõne suurema mätta taga. Kol. Kurg saab mürsukillust jalahaava, mis on õnneks kergemat laadi ning ta jääb rivisse. Et kahuritule alt välja pääseda, läheme kol. Kurg'i juhtimisel edasi Raudalu metsavahi ja Järveküla vahelisele kõrge rohuga heinamaale. Meist vähe kaugemal, metsaserval, on ühel meie üksusel olnud kokkupõrge vaenlasega. Meil on kaotusi – langesid n.-ltn. Jaak Marnot, allohvitser Jaak Aardla ja reamees Johannes Aaviku.

Õhtul algab vihmasadu. Tuleme rindelõiku, kus leiame eest liivases pinnas valmiskaevatud laskepesad. Jääme siin paigale ööseks. Vihma vastu pole mingit katet ega varju. Minu soome vormi suvepluus on peagi märg ja vihmavett koguneb laskepesasse, mille põhjapeale on laotatud õlgi, et teha istumist ja lamamist mugavamaks, aga vihma vastu pole sellest palju abi. Öö on märg, külm ja pikk, ootame hommikut. Meil pole öösel mingit otsest lahingukontakti vaenlasega ja ka kahurituli on lõppenud.

K O L M A P Ä E V 27. AUGUST – 1941.

Varahommikul, peale märga ja külma ööd kaevikus, saan pataljoni staabist käsu minna järele meie voorile Kurna mõisas ja tuua see pataljoni praeguse asukoha juurde Ülemistel. Lähen teele jalgrattal läbi liivase hõreda männimetsa, liikumissuund Kurna poole. Sõidan kitsal jalgrajal, mis viib läbi metsa umbes paralleelselt Raudalu maanteega – peas kiiver ja seljas vintpüss. Sõitnud vaevalt paar kilomeetrit algab jälle kahurituli punalaevastiku raskekaliibrilistest kahuritest (raskeristleja "Kirov"?), nii nagu oli see eile õhtupoolikulgi. Mürsu lendamisel on kuulda häälest õhus, et midagi suuremat ja raskemat on tulemas. Esialgu langevad mürsud minu sõidusihi suunas ettepoole. Peagi olen jõudnud rajooni kuhu mürsud langevad ja see teeb jalgrattasõidu teerajal küsitavaks, aga kuidagimoodi pean selle ala läbima. Raske kahurimürsu lõhkemine paneb maapinna värisema ja jätab liivasse sügava kraatri. Õnneks on tulistamine mõneminutiliste vaheaegadega ja niipea kui mürsk on lõhkenud, jooksen kiiresti lõhkemisel tekkinud liivaauku ning ootan järgmist lõhkemist teeraja läheduses, et siis teha hüpe uuesse kraatrisse. Liigun niiviisi kogu aeg edasi oma sõidusuunas, ehkki kaunis aeglaselt. Pehme liivane maa on minule õnneks, sest sügavale liivasse kaevunud lõhkemine ei anna nii väga palju kilde, mis hajuks maapinna lähedal ning võiks mind tabada. Kahuritule all oleva ala ületamine võtab umbes pool tundi.

Jätkan jalgrattasõitu ja kohtan teel kahte saksa sidemeest, kes veavad telefoniliini traate Ülemiste poole. Jõuan välja ühe väikese maja juurde, paremal pool teerajast, mille läheduses kits köies sööb rohtu. Ukse ees seisab umbes 60:e aastane vanamees ja maja sees on näha samas eas naisterahvast. Nad näevad hirmunutena välja ning on mures kahuritule pärast. Rahustan neid sõnadega, et olen ise selle tulistamisala läbinud ja et kahurikuulid nende majakeseni ei lenda.

Teerada metsas lõpeb 4-5 km sõidu järele, olen jõudnud maanteele, mis viib Raudalu maanteelt Kurna mõisa poole. Olen nüüd heal teel ja jalgrattasõit, 5-6 km Kurna mõisa läheb kiiresti, ilma viperusteta. Olen kella 11 paiku kohal pataljoni voori ning köögi juures. Annan üle pataljoni staabist saadetud käsu voori- ja majandusülemale veltveebel Reitel'ile, et voor liiguks pataljoni uude asupaika Ülemistel. Köögipersonaalis teenivad ka vabatahtlikud naissõdurid Johanna Lauk, Anna Lohk ja Heljo Nurm. Varustus laaditakse autodele ja keskpäeval sõidame Ülemistele, Raudalu metsavahi juurde. Jõudnud tagasi pataljoni staabi juurde saan pealelõunal major Hindpere'lt käsu minna tõlgina ühe saksa pataljoni juurde, mis on positsioonil meie läheduses.

Õhtul algab tihe vihmasadu. Vaenlane on avanud kahuritule ja meie otsime varju kaevikutes. Riided on vihmast märjast, kaevikusse hakkab vett kogunema ning ees on külm öö. Olen varjul ühes kaevikuosas koos Vello Saul'iga, kes ka on tulnud Soomest ERNA dessantgrupis ja on üks vanemaid mehi. Tema on siia saksa pataljoni juurde tulnud kompaniiga, mis ltn. Lossman'i juhtimisel on saksa pataljonile abiks saadetud.

N E L J A P Ä E V 28. AUGUST – 1941.

Varajasel hommikutunnil algab liikumine Liiva jaama suunas. Vaenlase vastupanu on viimases vaatuses. Tulevahetused on nagu juhuslikku laadi ning lühiajalised. Liiva kõrtsi lähedal kohtume grupi punaarmeelastega, kes end vangi annavad. Läheme edasi Raudalu teel kuni Järve jaamani. Sealt jätkame liikumist raudtee ja Ülemiste järve vahelises maastikus.

Lähenedes järve põhjakaldal asuva Ülemiste Veevärgile antakse äkki kuulipildujatuld. Meie eesliikuv julgestusüksus puhastab peagi selle paiga. Selgub, et meid tulistati kõrgel järvekaldal paiknevast punkrist, kus mõned punaarmeelased pidasid oma viimase võitluse "Suure Kodumaa" eest.

Vaenlase relvad on vaikinud. Oleme saavutanud oma võitluse eesmärgi. Oleme kohal Tallinnas, Ülemiste järve äärses eeslinnas, Luite ja Veerenni tänavatel.

Aastasajandite jooksul on Tallinn (Rävala, Reval) vallutatud ja vabastatud nii väga mitmel korral.

Seekordsest Tallinna vabastamisest võtsid osa "ERNA" võitlejad.

Stockholm-Hasselby, veebruaris 1996. 

printerisõbralik versioon esita küsimus

viimati toimetatud: 22. 10. 2008. 16:08