Kuidas molekulist saab ravim

Kuidas molekulist saab ravim?
Katri-Nele Ilves, Bayer OÜ
Risto Kukk, Ravimitootjate Liit

Me kõik tahame olla terved ja soovime sama ka oma lähedastele. Palju sõltub küll eluviisist ja esivanematelt kaasa saadud geneetilistest soodumustest, kuid haiguste eest täiestikaitstud ei ole meist keegi.

Kui aga haigeks jääme ja arstikabinetti pöördume, siis tõenäoliselt kirjutab arst välja retsepti, millega peame minema apteeki, et saada sealt oma haigust leevendavat ravimit.

Kuidas jõuab ravim apteeki? Miks on tabletid erineva kuju ja värviga, mõnikord peab ravimit aga hoopis süstima?

Kaasaegne ravimitööstus põhineb koostööl paljude põnevate loodusteadustega, nagu biokeemia, geenitehnoloogia, molekulaarbioloogia, molekulaargeneetika, molekulaarmeditsiin ja farmakoloogia. Käsikäes pingutatakse selle nimel, et leiutada tõhusaid vahendeid haiguste ravimiseks või nende leviku tõkestamiseks.

See on kõrgtehnoloogiline teadustöö ja arendustegevus, mille eesmärgiks on soovitud toimega ja ohutu ravim.

Enne kui sünteesitud molekul jõuab teadlaste töölaborist apteeki, katsetatakse seda põhjalikult 10-12 aastat. Igal ravimil, millel on toime, on paratamatult ka kõrvaltoimed. Lubatud piiridesse jäävad väheohtlikud kõrvaltoimed, mis ilmnevad katsetuste käigus vähestel inimestel , on kirjas kõigi ravimipakenditega kaasas oleval infolehel. Kui katsete käigus avalduvad kõrvaltoimed on ohtlikud või neid esineb liiga paljudel katsealustel, siis sellest molekulist ravimit ei saa. Kümnetest tuhandetest avastatud molekulidest käib selle pika tee lõpuni ja saab ravimiks vaid mõni üksik.

Kõik algab laboris: kõigepealt sünteesitakse molekul ja tehakse keemilised uuringud, et täpsustada aine füüsikalis-keemilisi omadusi ja vastupidavust. Seejärel aitab arvutisimulatsioon otsustada, kaskeemiline struktuur sobib elava organismiga. Kui selgub, et aine võiks elusorganismis edukalt toimida, järgnevad katseklaasiuuringud, et selgitada välja molekuli toime üksikutes rakkudes.

Edasistes loomkatsetes jälgitakse ja hinnatakse aine tekitatavaid soovitud ja soovimatuid toimeid erinevast soost ja erinevas vanuses katseloomadel. Saadud andmete abil otsustatakse, kas aine võib olla inimesele ohtlik.

Arstiteadus juhindub põhimõttest, et ravimiseks kasutatakse ainult tõestatult toimivaid ja ohutuid ravimeid. Kui laboratoorsete uuringute tulemuste põhjal on piisavalt andmeid, mis lubavadeeldadaaine tõhusust ja ohutust, järgnevad kliinilised uuringud inimestega.

Iga kliinilise uuringu tegemiseks tuleb taotleda luba, mille saamiseleeelneb selleeetiliste, teaduslike ja juriidiliste külgede hindamine.

Inimestele on uuringus osalemine alati vabatahtlik ja otsustamiseks on neile kättesaadav koguuuringut ja ravi puudutav informatsioon.

Kliinilised uuringud on andmete järk-järguliseks kogumiseks jaotatud kolme põhifaasi:

esimeses faasis hinnatakse tervetel vabatahtlikel katsealustel kõrvaltoimeid ja leitakse sobiv annus; teises faasis uuritakse ravimi mõju ja ohutust väikesel arvul patsientidel;

kolmandas faasis võrreldakse uut ravimit juba kasutusel olevate raviviisidega suurel hulgal patsientidel.

Selleks, et ravimit oleks võimalikult mugav kasutada ja soovitud toime vallanduks organismi õiges osas, tuleb molekulile leida ka sobivaim vorm. Enimlevinud ravimivormid on tablett, pulber, kapsel, emulsioon ja süstelahus.

Teadlane, kes on sünteesinud uue molekuli, patenteerib oma leiutise kuni 20 aastaks.

Igaavastatud molekul on panus teaduse arengusse ning patent on tasu leidurile – ainuõigus oma leiutist kasutada, sellest tulu teenida ningkirjutada oma nimi vastava teadusharu ajalukku.

Ravimite väljatöötamine on seega pikk ja etapiline ning töömahukas ja kulukas protsess. Tänapäevase biotehnoloogilise ravimi väljatöötamine läheb ravimifirmale maksma umbes 15 miljardit Eesti krooni. Seetõttu on ka uued ravimid apteegis kallimad, sest peale ravimite müügi ei ole ravimitootjatel ühtegi teist allikat ravimite väljatöötamise rahastamiseks. Samas igast 10 müüdavast ravimist teenivad vaid 3 tagasi nende arendusele tehtud kulutused.

Pärast ravimi patendiaja lõppemist võivad originaalravimiga sama toimeainega ravimit – geneerilist ehk analoogravimit -tootma hakata ka teised ravimifirmad. Geneeriliste ravimite tootja peab tõestama, et ravim sisaldab võrreldes originaalravimiga sama toimeainet,mida organism sarnasel hulgal omastatab. Kuna kliinilised katsetused konkreetse toimeainega on originaalravimi tootja juba sooritanud, siis neid geneerilise ravimi tootja uuesti tegema ei pea. Geneeriline ravim võib originaalravimist erineda tootmisprotsessi ja abiainete poolest. Seetõttu võib geneeriline ravim olla teistsuguse kuju ja värviga kui originaalravim.

Geneerilised ravimid on odavamad, sest nende hind ei sisalda ravimite väljatöötamiseks ja uuringutekskulunud summasid ning tekib konkurents - originaalravimi patendiaja lõppedes hakkab sama toimeainega ravimit tootma enamasti mitu erinevat ravimifirmat.

printerisõbralik versioon esita küsimus