et et

Seksuaaltervise kool

Õigusabikool

NAISELT NAISELE. MEHELT MEHELE

Moekool

Autokoolid

Kuhu minna õppima. Õppematerjalid

Kuidas kindlustada lapse materiaalne tulevik



turvakood

Bayer Group

Kool.ee-haridusportaal :: Bayer Group Ei ole olemas kasutusjuhendit eluks. Õnneks on olemas www.kool.eeBayer Group,Koolilaen, energialaen, matuselaen, matemaatika, ekool, e-kool, füüsika, ajalugu, seks, abort, laen

[ Minu entsüklopeedia ]

Bayer Groupi ajalugu

Algusaastad (1863–1881)

Täisühingu Friedr. Bayer et comp. asutasid 1. augustil 1863 Barmenis (mis nüüd on Wuppertali linnaosa) värvikaupmees Friedrich Bayer (1825–1880) ja värvimismeister Johann Friedrich Weskott (1821–1876). Ettevõtte eesmärgiks oli sünteetiliste värvainete tootmine ja müük.

Selliste värvide tootmine kivisöetõrva saadustest oli leiutatud alles mõne aasta eest ning see avas noore keemiatööstuse jaoks uue tegevusvaldkonna. Nende värvide turuks oli tekstiilitööstus, mis sel ajal tööstusliku arengu algusjärgus kiiresti kasvas.

Senini kasutatud looduslikud värvid olid raskesti kättesaada-vad ja kallid. Uued leiutised, nagu punase värvi alisariini sünteesimine ja suur nõudlus tõrvavärvide järele, viis uute leiutiste õitsenguni. Tol ajal ehitati palju värvitehaseid, kuid pikemaks ajaks õnnestus püsima jääda vaid uuenduslikel ettevõtetel, kellel olid oma uurimisrajatised ja kes oskasid kasutada rahvusvahelise turu võimalusi. Üks nendest oli Bayer.


Friedrich Bayer
(1825–1880)


Johann Friedrich Weskott
(1821–1876)

Asutatakse aktsiaselts
Finantsiline alus laienemiseks loodi 1881. aastal, mil Bayer muudeti aktsiaseltsiks nimega Farbenfabriken vorm. Friedr. Bayer & Co. Ettevõtte muljetavaldav kasv selle algusaastail nähtub selle töötajaskonna suurusest, mis kasvas kolmest töötajast 1863. aastal enam kui 300 töötajani 1881. aastal.

Rahvusvaheliseks ettevõtteks saamine (1881–1914)

Aastatel 1881–1913 arenes Bayer rahvusvaheliseks keemia-ettevõtteks. Kuigi värvained jäid ettevõtte suurimaks tege-vusalaks, tulid juurde uued tegevusvaldkonnad.

Bayeri jätkuva arengu juures mängis tähtsat rolli see, et Carl Duisberg (1861–1935) asutas suure teadusrajatise. Üks teaduslaboratoorium ehitati Wuppertal-Elberfeldi – kus aastatel 1878–1912 asus ka ettevõtte peakorter –, sellega algas tööstusuuringutes uus ajastu. Bayeri teadustegevus lõi mitmeid vahesaadusi, värvaineid ja ravimeid, sealhulgas ka sajandi ravimi aspiriini, mille töötas välja Felix Hoffmann ning mis toodi turule 1899. aastal.


Carl Duisberg
(1861–1935)


Felix Hoffmann

Luuakse ravimiosakond
Finantsiline alus laienemiseks loodi 1881. aastal, mil Bayer muudeti aktsiaseltsiks nimega Farbenfabriken vorm. Friedr. Bayer & Co. Ettevõtte muljetavaldav kasv selle algusaastail nähtub selle töötajaskonna suurusest, mis kasvas kolmest töötajast 1863. aastal enam kui 300 töötajani 1881. aastal.

Tegutsemine rahvusvahelisel turul
Ettevõtte edasises arengus oli otsustav tegur ülemaailmse müügiorganisatsiooni loomine. Bayer oli juba oma algusaastail tarninud värvaineid paljudesse riikidesse. Aastaks 1913 saadi üle 80% tulust ekspordist. Tänaseks on Bayer esindatud peaaegu kõigis maailma riikides. 1865. aastal omandas ettevõte osaluse oma esimeses kivisöetõrvavärve tootvas vabrikus New Yorgi osariigis Albanys. Järgmiste aastakümnete jooksul asutati välismaal veel tütarettevõtteid, et kindlustada ja laiendada Bayeri positsiooni olulistel turgudel. Veidi aega enne Esimest maailmasõda asutati tütarettevõtted Venemaal, Prantsusmaal, Belgias, Ühendkuningriigis ja Ameerika Ühendriikides. 1000 ligikaudu 10 000-st Bayeris 1913. aastal töötanud inimesest töötas väljaspool Saksamaad.

Leverkusenist saab ettevõtte peakorter
Aja möödudes osutus Elberfeld jätkuva laienemise jaoks liiga väikeseks. Seetõttu ostis Bayer kõigepealt Kölnist põhja pool asuva alisariinivabriku Dr. Carl Leverkus & Sons ja omandas seejärel lisaks Reini jõe äärse maatüki. Alates 1895. aastast laiendas Bayer seda tootmispaika vastavalt Carl Duisbergi – kes oli aastatel 1912–1925 ettevõtte juhatuse esimees – koostatud plaanidele. Leverkusenist sai ettevõtte peakorter 1912. aastal.

Esimene maailmasõda ja selle tagajärjed (1914–1925)

Bayeri särava arengu katkestas Esimene maailmasõda. Ettevõte oli oma tähtsamatest eksporditurgudest suuresti ära lõigatud, mistõttu värvide ja ravimite müük vähenes. Bayer integreeriti üha enam sõjaaegsesse majandusse ning hakkas tootma sõjamoona, sealhulgas lõhkeaineid ja keemiarelvi. Sõja ajal, aastal 1917, avas Bayer oma kolmanda tootmisrajatise Dormagenis.

Sõjakahjud
Sõja tagajärjed olid laastavad. Ettevõte kaotas enamiku oma välismaal asunud varasid ning eksporditurud, millest ettevõtte edasine areng sõltus, olid suures osas ligipääsmatud. Bayeri Venemaal asunud tütarettevõte sundvõõrandati Vene revolutsiooni tulemusena. Ettevõtte USA varad, sealhulgas patendid ja kaubamärgid, konfiskeeriti 1917. aastal ja müüdi oksjonil konkurentidele. 1919. aasta müük oli vaid kaks kolmandikku 1913. aasta tulemusest. Inflatsioon kurnas Bayeri finantsvarusid ja 1923. aastal Bayer ei maksnud dividende – teist korda oma tegutsemisaja jooksul 1885. aastast saadik.

Vaid tänu konstruktiivsele koostööle juhatuse ja töötajate esindajate vahel õnnestus Bayeril läbida Esimeses maailmasõjas lüüasaamisele järgnenud raske aeg novembrirevolutsioonist Saksamaa stabiliseerumiseni aastatel 1923–1924.

I.G. Farbenindustrie AG (1925–1945)

Juba 1905. aastast saadik oli Bayeril, BASFil ja Agfal olnud ühiseid huve. Olulistele eksporditurgudele uuesti pääsu saavutamiseks ühinesid nimetatud ja teised Saksa tõrvavärvitööstuse ettevõtted Carl Duisbergi initsiatiivil aastatel 1915–1916 suuremaks huviringkonnaks.

Liitumine I.G. Farbenindustrie AG-ga
Kui maailmamajandus 1920-ndate aastate keskel stabiliseerus, sai selgeks, et Saksa värvitööstus ei saa taastada oma endist positsiooni maailmaturul. Konkurentsivõime säilitamiseks ja uutele turgudele pääsemiseks otsustasid huviringkonda kuuluvad ettevõtted liituda. Bayer andis oma varad üle I.G. Farbenindustrie AG-le (I.G.) ja ta kustutati äriregistrist.
Kuid Bayeri traditsioon elas edasi I.G. Alam-Reinimaal asuvas konsortsiumis, kuhu kuulusid Leverkuseni, Dormageni ja Elberfeldi ning Uerdingeni tootmisüksused. Leverkusenist sai ka I.G. ravimimüügiassotsiatsiooni peakorter ja Bayeri risti kasutati kõigi I.G. ravimitoodete kaubamärgina.

Leiutiste aeg
I.G. tootmisüksuste võrgustikus arenes Leverkusen ka suurimaks keemiliste põhikomponentide ja vahetoodete ning värvainete tootmise paigaks. Tolleaegse teadustegevuse keskmes oli kummi sünteesimine ja polümeerkeemia.

1930-ndate algul töötati seal välja polü-akrülonitriil-butadieenkummi (Perbunan) ja Otto Bayer (1902–1982) leiutas 1937. aastal polüuretaanid. Wupperal-Elberfeldi tootmis-üksus jätkas edukat uurimistegevust malaaria-ravimite valdkonnas. Koostöös Fritz Mietzschi (1896–1958) ja Joseph Klareriga (1898–1953) avastas Gerhard Domagk (1895–1964) sulfonamiidide ravitoime – see oli suur läbi-murre nakkushaiguste keemiaravis, mille eest Domagk sai 1939. aastal Nobeli preemia.

Pärast majanduse toibumist 1926. ja 1928. aasta vahel jõudis suur majanduskrahh lõpuks ka Alam-Reinimaal tegutsevasse konsortsiumi.


Otto Bayer
(1902–1982)


Gerhard Domagk
(1895–1964)

Toodang ja tööhõive vähenesid dramaatiliselt. 1929. aastal oli Elberfeldi ja Leverkuseni tootmisüksustes kokku tööl 12 450 inimest. 1932. aasta juuliks langes see arv vaid 9800-ni, seega oli töökohti 20% võrra koondatud. Alles 1930-ndatel hakkas töötajaskond taas suurenema.

Teine maailmasõda läheneb
1936. aastal hakkas natsionaalsotsialistlik valitsus järjekindlalt sõjaks valmistuma.

Kui Teine maailmasõda lõpuks 1939. aastal puhkes, olid Alam-Reinimaal asuva konsortsiumi tootmisüksused nende Saksa tööstusüksuste hulgas, mida peeti „sõja jaoks ülitähtsateks“. Vajadus toodangu järele kasvas ühtesoodu, kuid üha enam töötajaid kutsuti sõjaväeteenistusse. Seetõttu toodi Leverkusenisse, Dormagenisse, Elberfeldi ja Uerdingenisse ning kogu Saksa tööstusesse tootmise taseme säilitamiseks võõr- ja sunniviisilist tööjõudu Euroopa okupeeritud riikidest. Mingil ajal sõja jooksul moodustasid need töölised kuni ühe kolmandiku töötajatest. Koonduslaagrite vangide tööjõudu neis Alam-Reinimaa tootmisüksustes ei kasutatud.

Leverkuseni tootmisüksuse jaoks lõppes sõda Ameerika vägede saabumisega 14. aprillil 1945. Arvestades, et Leverkusen asus Briti okupatsioonitsoonis, läksid need Alam-Reinimaa tootmisüksused täielikult Briti sõjaväejuhtkonna kontrolli alla.

I.G. likvideerimine ja Bayeri taasasutamine (1945–1951)

1945. aasta novembris konfiskeerisid liitlasväed I.G. ja andsid kõik tootmisüksused liitlasvägede ohvitseride juhtimise alla. Ettevõte pidi likvideeritama ja selle varad antama sõjareparatsioonide katteks. Kuid britid lubasid Ulrich Haberlandil (1900–1961), kes oli 1943. aastast saadik Alam-Reinimaa konsortsiumi eesotsas olnud, oma kohale jääda. Varsti nad lubasid ka tootmise taastada, sest keemiatööstuse tooted olid elanikkonna jaoks hädavajalikud.

Järgnevatel aastatel töötas Haberland selle nimel, et ehitada üles uus ja konkurentsivõimeline ettevõtte, mis järgiks edukat Bayeri traditsiooni. Liitlasvägede sõjaväejuhtkonnad olid algselt kavatsenud I.G. jagada võimalikult paljudeks väikesteks äriühinguteks. Kuid niisugused äriühingud oleks vaevalt suutnud maailmaturul või isegi Saksamaal püsima jääda. Ka liitlasväed said sellest lõpuks aru ja seega loodi Saksamaa Liitvabariigis liitlasseaduse alusel 12 uut täiesti konkurentsivõimelist ettevõtet.


Ulrich Haberlandil (1900–1961)

Üks neist oli Farbenfabriken Bayer AG, mis loodi taas 19. detsembril 1951. Leverkuseni, Dormageni, Elberfeldi ja Uerdingeni tootmisüksused määrati selle uue ettevõtte alla ning 1952. aastal sai Bayer tütarettevõtteks ka taasasutatud Agfa – fototoodete aktsiaselts.

Taastamine ja majandusime (1951–1974)

Bayeri uuesti ülesehitamine oli tihedalt seotud Wirtschaftswunder’i ehk majandusimega Saksamaa Liitvabariigis. Teise maailmasõja tulemusel oli Bayer teist korda kaotanud oma välismaal asunud varad, sealhulgas oma väärtuslikud patendid. Oli selgelt hädavajalik ehitada taas üles Bayeri äritegevus välismaal. Seega 1946. aastal, ikka veel liitlasriikide kontrolli all, hakkas Bayer taastama oma müügitegevust välismaal. 1950-ndateks aastateks lubati ettevõttel omandada ka välismaiseid tütarettevõtteid. Esmalt keskenduti selles Ameerika Ühendriikidele ja Ladina-Ameerikale.

Asutatakse Erdölchemie GmbH
Ettevõte laiendas ka oma tegevust Saksamaal ja Euroopas. 1957. aastal ühines Bayer Deutsche BP-ga, et asutada Dormagenis Erdölchemie GmbH, sisenedes seega edukalt naftakeemia sektorisse. 1. juulil 1964 ühinesid Euroopa kaks suurimat fotoettevõtet, et moodustada Agfa-Gevaert AG. 1967. aastal alustas tegevust Bayeri tootmisüksus Belgias Antwerpenis.

Teadus- ja arendustegevus kannab vilja
Selle positiivse ärisuundumuse aluseks polnud mitte ainult tegevuse taastamine, vaid ka teadus- ja arendustegevus, nagu see oli olnud ka 19. sajandi lõpul.

Ettevõtte laienemisse andis panuse ka polüuretaankeemia edasine areng, uute taimekaitsevahendite ja selliste materjalide nagu polüakrülonitriilmaterjali Draloni, termoplastilise Makroloni ja uute sünteetilise kanga värvide leiutamine ning paljud muud leiutised. Bayeri ravimilaboratooriumidest tulid sellised uued tooted nagu südame-veresoonkonna haiguste ravimid, nahaseenevastased ravimid ja laia toimega antibiootikumid.

Pärast Ulrich Haberlandi surma 1961. aastal sai ettevõtte juhatuse esimeheks Kurt Hansen. 1963. aastaks – 100 aastat pärast asutamist – oli Bayeris taas ligi 80 000 töötajat ja müük oli kasvanud umbes 4,7 miljardi Saksa margani. Edasine kiire areng nõudis Bayer Groupi reorganiseerimist, mis toimus 1971. aastal. Osakondadest koosnev korporatiivne struktuur asendas 1950-ndate algusel rakendatud funktsionaalse organisatsiooni struktuuri.


Kurt Hansen

Naftakriis ja konsolideerumine (1974–1988)

Esimene kerge majanduslik tagasilangus Saksamaa Liitvabariigis leidis aset 1966. aastal, kuid jäädavalt tegi majandusimele lõpu 1973.–1974. aasta naftakriis. Selleks ajaks, kui pärast iga-aastast aktsionäride koosolekut 1974. aastal sai Kurt Hansenist järgmiseks juhatuse esimeheks Herbert Grünewald, toimusid maailmamajanduses radikaalsed muutused. Vaid mõne kuu jooksul tõusid naftal põhinevate keemia toorainete hinnad astronoomiliselt. See areng mõjutas ka Bayerit. Kriis jõudis haripunkti 1980-ndate alguses, kui algas ränk ülemaailmne majanduslangus.

Välismaal asuva äritegevuse laiendamine
Ebasoodsale keskkonnale vaatamata laiendas Bayer oma rahvusvahelist tegevust, keskendudes Lääne-Euroopale ja Ameerika Ühendriikidele. Ameerika Ühendriikides omandas ettevõte 1974. aastal Cutter Laboratories Inc. ja 1978. aastal Miles Laboratories Inc. See võimaldas Bayeril taastada oma tähtis positsioon USA ravimiturul.

Bayer laiendas ka oma tootmisbaasi Saksamaal. 1973. aastal tehti Brunsbüttelis algust ettevõtte viienda tootmisüksusega, mida järgnevatel aastatel järjekindlalt laiendati.

Keskkonnakaitse Bayeris
1970. aastatel suurenes rahva teadlikkus keskkonnaprobleemidest ning ka Bayer intensiivistas oma keskkonnakaitsealaseid jõupingutusi. 1971. aastal rajasid Bayer ja Erdölchemie GmbH Dormagenis Euroopa suurima reoveekäitlusjaama. 1980. aastal võeti Leverkusenis kasutusele Bayeri tornibioloogia tehnoloogia bioloogiliseks reovee käitluseks. Bayeri keskkonnakaitsealase tegevuse tulemus kajastus ka järsult vähenevates heitkogustes. Ajavahemikus 1977–1787 vähenes raskemetallide hulk Bayeri reovees 85–99% võrra ja saasteainete heitkogused atmosfääri 80% võrra. Bayeri vabatahtlik tegevus keskkonnakaitse hüvanguks kajastus ka tema kapitalimahutustes. 1987. aastal tegi ettevõtte juhatus teatavaks oma otsuse kulutada järgneva kolme kuni viie aasta jooksul ligikaudu 3 miljardit Saksa marka keskkonnakaitseks.

Ravimite ja taimekaitse alase uurimistegevuse laiendamine
Bayer intensiivistas ka oma teadus- ja arendustegevust, laiendades järjekindlalt ravimite- ja taimekaitsealaseid uuringuid. 1979. aastal loodi Monheimis põllumajanduskeskus. See 800 miljonit Saksa marka maksev projekt viidi lõpule 1988. aastal. Samal aastal avati pidulikult teadusuuringute keskus West Havenis Connecticuti osariigis.

Bayeri teadusuuringute laboratooriumidest sel ajajärgul tulnud toodete seas olid südame-veresoonkonna haiguste ravim Adalat (1975), antibiootikum Ciprobay/Cipro (1981) ja seentõvevastane taimekaitsevahend Bayleton (1976). Sel ajajärgul leidis aset ka suurem struktuuriline muutus müügitegevuses. Bayeri ravimite, taimekaitsevahendite, plast- ja kattematerjalide toorainete müük suurenes 1970-ndatel oluliselt.

Piirkondade lõikes kasvas müük Põhja-Ameerikas ja Vaikse ookeani Aasia piirkonnas kiiremini kui selle kümnendi keskmine. 1978. aastaks müüdi 78% Bayer Groupi toodangust väljapoole Saksamaad ning 45% firma töötajatest töötasid välismaal asuvate tütarettevõtete jaoks.

1984. aastast juhatuse esimeheks saanud Hermann Josef Strengeri juhtimise all omandas Bayer 1986. aastal erimetallide ja kõrgekvaliteedilise keraamika olulise tootja Hermann C. Starck GmbH.

1988. aastal tähistas Bayer oma asutamise 125. aastapäeva. Selle aasta müük oli ligikaudu 40 miljardit Saksa marka ja ettevõte oli tööandjaks enam kui 165 000 inimesele kogu maailmas. Samal aastal sai Bayer AG-st esimene Saksa ettevõte, kelle aktsiad võeti Tokyo börsi nimekirja.


Hermann Josef Strenger

Muutumine ja globaliseerumine (1988–1995)

1990-ndatel toimusid suured struktuurilised muudatused, sest Bayer, nagu teisedki firmad, seisis silmitsi globaliseerumise väljakutsega.

Pärast 1989. aastat Saksamaal ja Ida-Euroopas toimunud radikaalseid poliitilisi muutusi keskendus Bayer enam nendele paljutõotavatele turgudele. Juba 1992. aastal asutas Bayer uue tootmisüksuse Ida-Saksamaal Bitterfeldis, kus hakati 1994. aastal aspiriini tootma.

Põhja-Ameerika tähtsus Bayer Groupi jaoks suurenes jätkuvalt. 1990. aastal omandas Bayer Kanadas Torontos asuva Polysar Rubber Corporationi – ettevõtte tegutsemisaja silmapaistvaim ost kuni selle ajani. See tehing tegi Bayerist maailma suurima toorainete tarnija kummitööstuse jaoks.

Ettevõtte nime taasomastamine USA-s

Dr. Manfred Schneideri juhtimise all omandas Bayer 1994. aastal Põhja-Ameerikas asuva Sterling Winthropeni eneseravi firma. See oli oluline saavutus ettevõtte ajaloos, sest see ost võimaldas Bayeril ka saada tagasi õiguse kasutada Bayeri nime Ameerika Ühendriikides. Esmakordselt 75 aasta jooksul sai Bayer tegutseda Ameerika Ühendriikides enda nime all ja Bayeri ristiga oma logona. 1995. aastal nimetati USA-s asuv Miles Inc. ümber Bayer Corporationiks.

Et end edasiste väljakutsete jaoks paremini kindlustada, asutas Bayer lisaks oma Euroopas (Wuppertalis) ja Põhja-Ameerikas (Connecticutis West Havenis) asuvatele teadusuuringute keskustele kolmanda teadusuuringute keskuse, seekord Jaapanis. Jaapanis asuva tütarettevõtte Bayer Yakuhin Ltd. teadusuuringute keskus Kansai Science Citys Kyoto lähedal avati pidulikult 1995. aastal. See tähistas Bayeri Euroopa/Põhja-Ameerika/Jaapani ravimiuuringute kolmiku loomise lõpuleviimist. Järgnevate aastate jooksul täiendati seda tegevust liiduga mitmete uuenduslike biotehnoloogiafirmadega.


Dr. Manfred Schneider

Bayer Groupi hiljutisemad tipphetked

1996

 

3. juunil muudetakse Bayeri aktsiate nimiväärtus 5 Saksa margast 50 Saksa margaks.

     

1998

  1. juulist jõustuvalt asendatakse Bayer AG nimiväärtusega aktsiad nimiväärtuseta aktsiatega
     

1999

  Aspiriini® 100. sünnipäeva tähistamiseks 6. märtsil mässisid elukutselised mägironijad Bayeri endise kõrge peakorterihoone Leverkusenis sisse, muutes selle maailma suurimaks aspiriini®-pakendiks, millega ettevõte kanti kolmes kategoorias Guinnessi rekordite raamatusse
     

2000

  USA-s asuva polüoolide tootmisettevõtte Lyondell Chemical Company omandamine teeb Bayerist maailma suurima toorainetootja polüuretaanide jaoks
     
2001   Bayer ostab 7,25 miljardi euro eest Aventis CropScience’i ja teeb sellest maailma juhtiva taimekaitsevahendite tootja. 6. detsembril teeb ettevõtte juhatus teatavaks oma plaani rajada iseseisvad tütarettevõtted valdusfirma alla koondatuna
     
2002   Bayer CropScience AG käivitatakse oktoobris Bayeri kontserni esimese juriidiliselt iseseisva osana
     
2003   Veebruaris lisab Maailma Tervishoiuorganisatsioon (WHO) aspiriini® toimeaine atsetüül-salitsüülhappe oma esmatähtsate ravimite loetellu
     
2003   Oktoobris saavad kontserni osad Bayer Chemicals AG ja Bayer HealthCare AG ning teenindusettevõte Bayer Technology Services GmbH Bayer Groupi reorganiseerimise käigus juriidiliselt iseseisvateks. Kontserni osad Bayer MaterialScience AG ning teenindusettevõtted Bayer Business Services GmbH ja Bayer Industry Services GmbH & Co. OHG saavad iseseisvateks detsembris
     
2004   Jaanuaris tähistab kontserni maailmakuulus rist oma sajandat sünnipäeva
     
2004   Juunis saab Bayerist ÜRO Keskkonnaprogrammi (UNEP) esimene erasektorisse kuuluv partner noorsoo ja keskkonna valdkonnas. Bayer annab materiaalset tuge ja finantseerib aastas 1 miljoni euro ulatuses erinevate projektide edendamist esialgse kolmeaastase perioodi jooksul
     
2005   Jaanuaris viib Bayer lõpule Roche tervisetoodete ettevõtte omandamise ja teeb sellest maailma esikolmikusse kuuluva mitteretseptiravimite pakkuja
     
2005   28. jaanuaril eraldatakse Bayer Groupist Lanxess AG. See ettevõte jätkab Bayeri keemiatööstuse ja osaga polümeeridetööstusest
     
2005   Detsembris kiidab USA Toidu- ja Ravimiamet heaks sorafenibi (kaubamärk: Nexavar®), mis on Bayer HealthCare ja Onyx Pharmaceuticals Inc. poolt ühiselt välja töötatud toimeaine kaugelearenenud neeruvähi raviks
     
2006   Jaanuaris omandab uute ärivaldkondade arendamisega tegelev tütarettevõte Bayer Innovation GmbH biotehnoloogiaettevõtte Icon Genetics AG, milles töötatakse välja uuenduslikke meetodeid geneetiliselt muundatud taimede arendamiseks ja kasutamiseks
     
2006   Märtsis teeb Bayer avalikult teatavaks Saksamaal Berliinis tegutseva Schering AG ülevõtmise pakkumise. Juulis omandab Bayer 92,4% ligikaudu 191 miljonist ringluses olevast Scheringi aktsiast. Detsembris nimetatakse Schering AG ametlikult ümber Bayer Schering Pharma AG-ks
     
2006   Dow Chemical Company teeb teatavaks oma kavatsuse omandada Bayeri tütarettevõte Wolff Walsrode
     
2007   Jaanuaris Bayer Schering Pharma AG erakorralisel aktsionäride koosolekul otsustatakse järelejäänud vähemusaktsionärid „välja süüa“. Bayer Schering Pharma AG peakorteriga Berliinis tegutseb nüüd koos Bayeri säilinud ravimitööstusega kontserniosa Bayer HealthCare osakonnana
     
2007   Jaanuaris müüb Bayer Bayer HealthCare diagnostikaosakonna 4,2 miljardi euro eest Münchenis asuvale Siemens AG-le
     
2007   Veebruaris viib Bayer lõpule oma tütarettevõtte H.C. Starck müügi Advent Internationalile ja The Carlyle Groupile
     
2007   Märtsis teatatakse, et Saksa Bundesliga jalgpallimeeskonna Bayer 04 Leverkuseni kodustaadion BayArena uuendatakse ja seda suurendatakse, et see mahutaks üle 30 000 inimese
     
2007   Mais teeb Bayer teatavaks, et tema endise peakorteri kõrghoone muudetakse üheks maailma suurimaks meediahooneks. Selle valmimine on kavas 2009. aastal
     

 * Käesolevas väljaandes kasutatud nimed Bayer Schering Pharma või Schering viitavad alati Bayer Schering Pharma AG-le, asukohaga Saksamaal Berliinis, või selle eelkäijale Schering AG-le, asukohaga Saksamaal Berliinis.

Biograafiad

Friedrich Bayer - Bayer Groupi asutaja sündis 1825. aastal praeguses Wuppertali linnaosas Barmen-Wichlinghausenis. Siiditöölise pojana kasvas Friedrich Bayer üles ajal, mil tekstiilitööstuses valitses õitseng. 14-aastaselt asus ta õpipoisiks keemiakaupade kauplusesse Wesenfeld und Co. Barmenis. Oma õpipoisiks olemise ajal tutvus Bayer värvitööstuse põhitõdede ja probleemidega.

20-aastaselt ta juba kauples looduslike värvainetega. Kolme aasta pärast asutas ta oma esimese müügiettevõtte ja rajas Euroopa jaotusvõrgustiku. Algselt olid Bayeri pakutavad värvained saadud värvainet sisaldavatest puudest. Selliste värvide kõrge kvaliteedi tõttu tegi Bayer nendega vilgast äri nii Euroopa pealinnades Londonis, Brüsselis ja Peterburis kui ka kaugel New Yorgis.

Avastused anorgaanilise keemia vallas seoses värvainete tootmisega ning nende edusammudega seonduv turupotentsiaal ajendas Friedrich Bayerit oma jaotuskava laiendama. Esimesed Bayeri imporditud kunstvärvid – aniliin ja fuksiin – olid looduslikest värvainetest oma puhtuse ja erksuse poolest üle. Koos oma tulevase äripartneri Friedrich Weskottiga proovis Bayer nende tõrvavärvide tootmist ja katsetamist omaenda firmas. Lõpuks õnnestus neil saada värvid, mis olid kaugelt parema kvaliteediga kui esimese põlvkonna omad.

Bayeri ja Weskotti edukas partnerlus viis esimese väikese tootmisrajatise loomiseni. Hilisema Bayer AG seeme pandi idanema 1. augustil 1863, kui Friedr. Bayer et comp. kanti äriregistrisse.

Edasise aniliinil, fuksiinil ja alisariinil põhinevate värvainete arengu käigus õnnestus ettevõtte asutajatel tootmisvõimsust oluliselt suurendada vaatama sel ajal pingelisele majanduslikule olukorrale. Kui Friedrich Bayer 1880. aastal 55-aastasena suri, jäi temast maha õitsev perefirma. Asutaja pojad ja kasupojad, kes olid partneritena firmasse asunud, panid olulise aluse Bayeri edasisele edule, muutes selle aktsiaseltsiks.

Johann Friedrich Weskott - Johann Friedrich Weskott, olles sündinud 1821. aastal lõngavärvija Engelbert Weskotti pojana, pärines ühest vanimast perekonnast Wuppertali linnaosas Barmenis. Tema koos ärimees Friedrich Bayeriga oli üks Bayer Groupi asutajatest.

16-aastaselt läks ta oma isa jälgedes ja õppis värvija ametit. Vaid mõne aasta jooksul sai temast endast värvimistöökoja omanik ja tema toodete kvaliteet tegi ta varsti majanduslikult iseseisvaks. Tema sõprus Friedrich Bayeriga ajendas neid kahte looma oma äriühingut, mis kanti äriregistrisse nimega Friedr. Bayer et comp. Selleks ajaks oli Weskott juba leseks jäänud ning teist korda abiellunud.

Tema lapsed Laura ja Fritz esimesest abielust Karoline Lüttringhausiga andsid hiljem koos Friedrich Bayeri lastega oma panuse perefirma arengusse. Bayeri kaudu kohtus Weskott oma teise naise Lisette Krameriga, kellega ta abiellus 1895. aastal ja kellega tal oli veel kaks last.

Kiirelt kasvavas ettevõttes, kus 1867. aastaks oli juba 50 töötajat, tegeles Weskott peamiselt tehnilise poolega ja Bayer ärilise poolega. Juba enne firma ametlikku asutamist olid partnerid tegelenud uute sünteetiliste värvainete tootmise ja katsetamisega. Weskotti tootmisrajatises toodetud traditsioonilised looduslikud värvaineid ületasid lõpuks oma tõhususega aniliin ja veidi hiljem fuksiin, asendades looduslikud värvained varsti täielikult. Just nende sünteetiliste värvainetega algas Bayer Groupi eduka äri lugu.

Kolm aastat pärast Prantsuse-Preisi sõda 1870–1871 tundis Weskott muutuvate aegade mõju. Järgnevad kasvava tootmise, võimsuse suurendamise ja pidevalt kasvava müügi aastad, mille jooksul keemiatootmises oli äge konkurents, jätsid jälje Weskotti tervisele. Tema nüüdseks kroonilised kopsuhädad halvenesid veelgi. Friedrich Weskott suri 55-aastasena 1876. aasta oktoobris, olles katkestanud puhkuse kuurordis.

Carl Duisberg - Carl Duisbergile ei olnud mingil juhul ette määratud teha keemikukarjääri ja saada Farbenfabriken vorm. Friedr. Bayer & Co. pikaajaliseks tegevjuhatajaks. Olles sündinud 29. septembril 1861. aastal Saksamaal nüüdses Wuppertali linnaosas Barmenis, kasvas Duisberg üles üsna tagasihoidlikus ümbruses. Kui ta isa oleks oma tahtmise saanud, oleks Duisberg üle võtnud oma vanaisa asutatud väikese paelapunumisäri, mis oli seotud väiketaluga. Kuid asjad kujunesid teisiti – tänu Duisbergi esimesele keemiatunnile. See pani aluse tema eluaegsele huvile selle aine vastu. “Tahan saada keemikuks," ütles neljandas klassis käiv poiss hiljem oma emale ja ema toetas seda otsust, isegi vastu isa tahtmist.

Duisbergi ema võimaldas oma andekal pojal käia heal tasemel keskkoolis. Pärast lõputunnistuse saamist 1878. aastal registreerus Duisberg kõigepealt keemiakursusele Wuppertal-Elberfeldi ametikoolis ja lõpetas aastapikkuse õppekava vaid kaheksa kuuga.

Ta hakkas õppima keemiat Göttingeni Ülikoolis ning läks 1880. aastal üle Jena Ülikooli professor Anton Geutheri käe alla õppima. Vaid kahe aasta pärast – 1882. aastal – sai ta pärast atsetoatsetaanesteri kohta väitekirja kirjutamist doktorikraadi.

Pärast lühikest aega töötuna ja professor Geutheri juures väikesepalgalisel assistendi kohal töötamist läks Duisberg vabatahtlikult üheaastasesse sõjaväeteenistusse I Bavaria Leibregimenti Münchenis. Pärast sõjaväeteenistuse läbimist asus Duisberg osalise tööajaga kohale kuulsa keemiku professor Adolf von Baeyeri juures.

Duisbergi karjäär algas tõsiselt siis, kui ta läks töövestlusele Farbenfabriken Bayeri juhatuse esimehe Carl Rumpffi juurde. Noori andekaid „leiutusi tegevaid“ keemikuid otsiv Rumpff pakkus 1883. aastal Duisbergile algselt lepingut piiratud aja jooksul Strasbourgi ülikoolis teadustöö tegemiseks. Samal ajal võttis Rumpff firmasse korraga veel kaks teadlast: Martin Herzbergi ja Oskar Hinsbergi. Kõik kolm keemikut olid hiljem firma arengu jaoks tohutu tähtsusega eelkõige oluliste avastuste tõttu värvainete ja ravimite vallas. Näiteks Hinsbergi nimi seondub fenatsetiini – Bayeri esimese ravimi – väljatöötamisega. Duisbergi suhted Rumpffiga olid väga olulised ka muudes aspektides. Rumpffi kaudu kohtus ta oma tulevase naise Johanna Seebohmiga, kes oli juhatuse esimehe vennatütar.

29. septembril 1884 – Duisbergi 23. sünnipäeval – anti talle lõpuks püsiv töökoht Bayeris. 12 kuud hiljem registreeriti tema nimele esimene patent. Nelja aasta pärast anti talle täielikud volitused ja 1900. aastal sai ta ettevõtte juhatuse liikmeks. Sealt edasi oli Duisberg tegevjuhataja aastatel 1912–1925.

Carl Duisberg oli üks keskseid tegelasi Bayer Groupi ning ka kogu Saksa tervishoiu ja keemiatööstuse ajaloos. Tema roll peaaegu kõigis ettevõtte erinevates osades toimunud arengutes oli otsustava tähtsusega Bayeri teel ülemaailmseks kontserniks saamisel. Üheks olulisemaks tähiseks tema karjääris on Leverkuseni tootmisüksuse süstemaatiline kavandamine, ehitamine ja arendamine. Duisberg oli koos Carl Boschiga I.G. Farbenindustrie AG asutajaks.

Endine Bayeri tegevjuhataja jääb meelde ka oma ühiskondlike saavutuste pärast. Tema ametisoleku ajal kehtestati Bayeris üheksatunnine tööpäev ning töötajate elutingimusi parandati mitmel moel. Duisbergi peetakse uue töösturi prototüübiks, kelle ettevõtjamissiooni iseloomustas pühendumine kogu ühiskonnale. Mitmed sihtkapitalid – sealhulgas ka üks, mis võimaldab Saksa tudengitel õppida välismaa ülikoolides – ja paljud tänavad on tema saavutuste meelespidamiseks nimetatud tema järgi.

Kui Duisberg 1935. aasta märtsis suri, olid talle osaks saanud kõikvõimalikud auavaldused: audoktori, aukodaniku ja senaatori nimetused. The Times of London võttis Carl Duisbergi saavutused nekroloogis kokku järgmiselt: „Tema kodumaa kaotab mehe, keda minu arvates võib pidada suurimaks töösturiks, kes maailmal siiani on olnud.“

Felix Hoffmann - Felix Hoffmann sündis 1868. aastal Saksamaal Ludwigsburgis töösturi pojana. Pärast kooli lõpetamist oli tal algselt plaanis rohuteadlase karjäär. Töö ravimiteaduse alal paelus teda niivõrd, et ta otsustas oma teadmisi selles vallas suurendada, õppides ülikoolis keemiat. 1891. aastal lõpetas ta magna cum laude Müncheni Ülikooli. Kahe aasta pärast sai ta doktorikraadi, ka selle magna cum laude, olles kirjutanud väitekirja teemal „Teatavate dihüdro-antratseeni tuletiste kohta”.

Nobeli preemia saanud professor Adolf von Baeyeri soovitusel, kelle käe all Hoffmann oli õppinud, asus ta keemikuna tööle Farbenfabriken vorm. Friedr. Bayer & Co. keemialaborisse. Üsna juhuslikult tegi ta 10. augustil 1897. aastal ajaloolise tähtsusega avastuse. Salitsüülhapet äädikhappega atsetüülides õnnestus tal luua atsetüülsalitsüülhape (ASA) keemiliselt puhtal ja stabiilsel kujul. Neid tulemusi kinnitama pidanud farmakoloog oli algul skeptiline, kuid selle ravimiteaduse ime suurus sai selgeks siis, kui oli läbi viidud mitmeid ulatuslikke uuringuid selle aine tõhususe ja talutavuse kindlakstegemiseks.

 Ilmnes, et Hoffmann oli avastanud valuvaigistava, palavikku alandava ja põletikuvastase aine. Seejärel töötas ettevõte nii kiiresti kui võimalik, et arendada välja tuluefektiivset tootmisprotsessi, mis võimaldaks lootustandvat toimeainet ravimina pakkuda. 1899. aastal toodeti seda aspiriini nime all esimest korda, algselt klaaspudelites oleva pulbrina. Aspiriin on teinud Bayeri maailmas tuntumaks kui mis tahes muu ravim.

Varsti pärast atsetüülsalitsüülhappe sünteesimist nimetati Hoffmann ravimiturunduse osakonna juhatajaks. Kaks aastat hiljem anti talle täielikud volitused. Kui ta 1928. aastal ametist lahkus, oli tema avastusel edu juba kogu maailmas. Kuid aspiriini „leiutaja“ ise jäi rahvusvahelisele üldsusele tundmatuks. Ta elas kuni oma surmani 1946. aastal Šveitsis. Ta ei abiellunud kunagi ja tal polnud lapsi.

Gerhard Domagk - Gerhard Domagk sündis 1895. aastal Brandenburgis Lagowis õpetaja pojana. 20-aastasena seisis Domagk – kes hiljem sai Nobeli preemia – Esimese maailmasõja ajal silmitsi meditsiini eeldatava piiratusega. Tol ajal nurjasid algselt edukate operatsioonidega saavutatu sellised surmavad nakkused nagu gangreen või gaasgangreen. Siis tavaliselt kasutatud ainete – kloorivee ja karboolhappe – antiseptilised omadused ei kestnud nendest haigustest jagusaamiseks piisavalt kaua.

1914. aastal sai Domagk Liegnitzi keskkooli lõputunnistuse ja alustas samal aastal Kieli Ülikoolis meditsiiniõpinguid. Olles sunnitud õpingud sõja tõttu lõpetama, sai ta doktorikraadi 1921. aastal. Oma järeldoktori kvalifikatsiooni sai ta 1924. aastal Greifswaldi Ülikooli patoloogiainstiuudis.

1927. aastal nägi professor Heinrich Hoerlein Domagki järeldoktori väitekirja pealkirjaga „Nakkushaiguste hävitamine läbi retikuloendoteliaalsüsteemi ja amüloidi teke“. Professor võttis noore teadlase tööle Elberfeldi ravimiosakonda.

1932. aastal, otsides võimalusi võidelda bakteriaalsete infektsioonidega keemiliste vahenditega, sattus Domagk toimeainele dimetüül-bensüül-dodetsüül-ammooniumkloriid, mis hiljem toodi turule 10% lahusena kaubamärgi Zephirol all. Zephiroli tugev bakteritevastane toime ja hea sobivus nahaga tegid sellest tootest asendamatu ning kogu maailmas kasutatava nahadesinfitseerimisvahendi, mida tänapäevalgi käte ja instrumentide desinfitseerimiseks kasutatakse.

Julgustatuna edust haigustekitajate hävitamisel väljaspool keha, hakkas teadlane otsima ka viise, kuidas võidelda bakteritega kehas. Ta viis läbi pingelised uuringud asovärvides leiduvate sulfonamiidide gruppide antibakteriaalsete omaduste kohta.

Aine D 4145 osutus streptokokk-nakkuste keemiaravi uuringutes lootustandvaks. Pärast veel kahte aastat teadustöö kallal oli Domagk välja töötanud väga tõhusa aine, mis toodi turule 1935. aastal nime Prontosil all. See ravim oli esimene, mis võimaldas ravida kõige raskemaid kokkide põhjustatud nakkusi. Suremus meningiidi, lapsevoodipalaviku ja kopsupõletiku tagajärjel vähenes järsult. 1939. aastal sai Domagk Nobeli meditsiinipreemia eelkõige Prontosili avastamise eest. Kuid ta sai selle kohta ametliku tunnistuse alles pärast Teist maailmasõda, sest Hitleri režiim oli Nobeli komiteed boikoteerinud ning Saksa teadlastel ei lubatud preemiat vastu võtta.

Tänu Domagki pingelisele uurimistööle tulid edasised edusammud võitluses kopsutuberkuloosi vastu, mille ravimine oli varem osutunud raskeks. 1950-ndate keskel töötas see Bayeri teadlane Leverkuseni teaduskeskuse laboratooriumis välja väga hästi talutava kombineeritud ravi.

Gerhard Domagk suri 24. aprillil 1964. aastal südamepuudulikkuse tagajärjel.

Otto Bayer - Otto Bayer – kes ei olnud Bayer Groupi asutanud perekonnaga suguluses – sündis 4. novembril 1902. aastal Maini-äärses Frankfurdis. Seal alustas ta oma keemiaõpinguid ja viis need lõpule 1924. aastal doktorikraadiga. Tema õpetajaks oli kuulus keemik Julius von Braun, kes pärast Bayeri kahte aastat teadusassistendina organiseeris Bayeri esimese töökoha I.G. Farbenindustries tööstusrajatises Cassella Farbwerke.

Kui Bayer oli registreerinud oma esimesed teadussaavutused küüp- ja väävelvärvide ning värvainete pleekimiskindluse vallas, määrati ta 1931. aastal ootamatult osakonna juhatusse. Sellele järgnes vaid kahe aasta pärast teinegi üllatav olulise tähtsusega liikumine karjääris ülespoole.

Ta viidi üle Leverkuseni Bayerisse, kus temast sai teaduskeskuse laboratooriumi juhataja. Kuigi Otto Bayer oli tol ajal vaid 32-aastane ja meeskonna noorim liige, õnnestus tal endale varsti nime teha.

Leverkusenis puutus ta kokku selliste täiesti uute uurimisvaldkondadega nagu kummikeemia, ravimiuuringud, taimekaitse. Otto Bayeri suurimaks saavutuseks oli lõppkokkuvõttes polüuretaankeemia leiutamine. Diisotsüanaatide lisamise põhimõte põhineb tema uuringutel, kuid algul olid ta lähemad kolleegid väga skeptilised. Kuigi makromolekulaarstruktuuride tootmine oli juba teadusuuringute üheks paljutõotavaks teemaks, nähti Otto Bayeri põhiideed, mis seisneb kuivade vahtmaterjalide saamiseks keemiliste ainete väikeste koguste kokku segamises, ebarealistlikuna. Kuid pärast mitmeid tehnilisi raskusi õnnestus Bayeril lõpuks sünteesida polüuretaanvaht. Kulus veel 10 aastat arendustööd, enne kui tema leiutise põhjal oli võimalik toota vastavalt kohandatud materjale.

Otto Bayer mõjutas selle mitmekülgse plastmaterjalide perekonna arengut palju aastaid kuni oma surmani ligi 80-aastasena.Tänu polüuretaanide leiutaja keemilistele ja kaubanduslikele saavutustele hoiab Bayer Group siiani enda käes suurt osa maailmaturust nende materjalide osas.

Lisainfot Bayer Groupi kohta leiad www.bayer.ee

 

printerisõbralik versioon esita küsimus
viimati toimetatud: 20. 09. 2011. 17:46

Time: 0.0269411 s.