et et

Tartu Hoiu-laenuühistu finantskool. Rahakool

Seksuaaltervise kool

Õigusabikool

NAISELT NAISELE. MEHELT MEHELE

Moekool

Autokoolid

Kuhu minna õppima. Õppematerjalid

Kuidas kindlustada lapse materiaalne tulevik



turvakood

Keevitajad

Kool.ee-haridusportaal :: Keevitajad Ei ole olemas kasutusjuhendit eluks. Õnneks on olemas www.kool.eeKeevitajad,Koolilaen, energialaen, matuselaen, matemaatika, ekool, e-kool, füüsika, ajalugu, seks, abort, laen

Keevitajad

OLULISED MOMENDID

  • Tehnoloogia areng muudab keevitaja järjest enam protsessi järelvaatajaks
  • Tähtsal kohal ohutusnõuded (tervistkahjustav keskkond) ja pidev treening
  • Valdavalt seisev töö
  • Eeldab head nägemist ja täpset kätt

TÖÖ ISELOOM

Keevitaja töö eesmärgiks on metalltoodete ja konstruktsioonide valmistamine.Keevitamine on metallide ühendamine lahtivõetamatuks liiteks, milleks rakendatakse detailide kohalikku sulatust või koosdeformeerimist. Erinevaid keevitusviise on üle 60, mida liigitatakse kahte põhirühma:

  • sulakeevitus
  • survekeevitus.

Keevitaja põhitööks on keevitustööde ettevalmistamine, tarindi ehk konstruktsiooni koostamine vastavalt joonisele, keevisliidete teostamine ning järeltöötlus ja tulemuse kontroll. Töö nõuab jooniste lugemise oskust, töötlemistehnoloogia ja materjalide omaduste tundmist.

Keevitamisprotsessis suunatakse kuumus metallosadele sulatades need kokku lahutamatuks tervikuks. Seetõttu leiab keevitustöö palju rakendust laeva-, auto- ning lennutööstuses, samuti talade ühendamises hoonete ja sildade ehitamisel, samuti remondi- ning taastamistöödel.

Keevitusvaldkonnas võib eristada järgmisi erialasid:

  • Keevitaja
    - Kaarkeevitaja
    - Gaaskeevitaja
    - Plasmakeevitaja
    - Keevitusoperaator (räbustiskeevitamine, robotkeevitus)
  • Jootja
  • Leeklõikaja
  • Punktkeevitaja
  • Termiitkeevitaja

Kõrgkvalifitseeritud keevitajad kasutavad oma töös väga erinevaid materjale: titaan, alumiinium, plastik jne. Keevitajad korraldavad oma tööd koostöös teiste ehitustöötajatega, valides ise vajalikud töövahendid. Vähemkvalifitseeritud keevitajatel on tihti limiteeritud tööülesanded. Neile antakse ette konkreetsed keevitusülesanded, mille vajalikkus ja võimalikkus on eelnevalt otsustatud.

Tehnoloogia arenedes luuakse pidevalt uusi võimalusi ka kvaliteetsemateks keevitustöödeks.Rakendatakse keevitamise väike-mehaniseerimist, keevitusroboteid, keevitustraktoreid, kus keevitaja roll muutub protsessi jälgivaks ja vajadusel korrigeerivaks keevitusoperaatori tegevuseks.

TÖÖTINGIMUSED keskkond- vahendid/materjalid - tööaeg

Töötingimused võivad olla muutuvad – töötatakse nii sise- kui välistingimustes. Tuleb olla valmis töötama ebamugavas asendis, taluma temperatuurikõikumisi, kõrgust ja müra. Keskkonda eralduvad kahjulikud gaasid ja aerosoolid, mistõttu kvaliteetse ventilatsiooni olemasolu on äärmiselt vajalik. Kaarkeevitamisel kaasneb ultraviolett- ja infrapunane kiirgus. Kaarkeevitamisel ohtlikes ruumides tuleb arvestada ka elektrilöögi ohuga.

Keevitaja kasutab oma töös keevitus-, gaaslõike-, metallilõike- ja tõsteseadmeid, elektrilisi ja mehaanilisi käsitööriistu ning abivahendeid. Tööasendid varieeruvad vastavalt ülesandele, töötakse nii pikali- kui püstiasendis, käteasend võib olla ka pea kohal.

Keevitus- ja jootmistöödega tegelevate inimeste töö on seotud pideva riskiga, mis on tingitud ereda leegiga põlevast kaarleegist, eralduvast mürgisest suitsust ja kuumade materjalide käsitsemisest. Nad kannavad spetsiaalseid tööriideid, kindaid, käekaitsmeid jajalanõusid, pea ja käsikaitsemaske, kaitseprille, kaitsekapuutse, mille külge on kinnitatud ka lisapaar prille. Kõik esemed on valmistatud tulekindlast materjalist. Prillid peavad kaitsma silmi nii kiirguse kui ka sädemete ja räbuosakeste eest.

Keevitusgaas ja keevitamisel eralduv suits võivad esile kutsuda allergilisi reaktsioone. Värvitud pindade ja legeer-teraste keevitamisel eralduvad mürgised ühendid. Kaitsegaasi keevitamisel eraldub suurel määral osooni. Samuti puutub keevitaja oma töös kokku nii tolmu kui muu saastumisega, samuti erinevate kemikaalidega, mis võivad ülitundlikel inimestel põhjustada allergiat.

Keevitaja tööajast kulub suur osadetailide koostamisele, räbu ja pritsmete eemaldamisele ning tulemuste visuaalsele kontrollile.

Kuna keevitajad töötavad ehitusobjektidel, on levinud vahetustega töö. Kutse eeldab valmisolekut töötada ka puhkepäevadel, riiklikel pühadel, samuti varahommikusel, hilisõhtusel ja öisel ajal (nt avariide likvideerimisel).

KUTSENÕUDED JA -EELDUSED

Masina-, metalli- ja aparaaditööstuse ettevõtted hindavad keevitaja üldoskustest kõige enam tööohustusalaseid teadmisi. Põhioskustest ja teadmistest peetakse kõige olulisemaks erinevate töövõtete tundmist ning keevitamisel kasutatavate seadmete ja abivahendite tundmist. Peaaegu sama oluliseks loetakse ka erinevate materjalide tundmist ja tehniliste jooniste lugemist ja keevitusalaste normatiivide ning standardite tundmist. Tööandjate hinnangul tuleks enam tähelepanu pöörata erinevate materjalide tundmise oskusele. Lisaoskusena peetakse vajalikuks lukksepatööde- ja autojuhtimisoskust. Isikuomadustest on olulisemad täpsus ning kohuse- ja vastutustunne, samuti füüsiline vastupidavus.

Keevitaja peab tundma ehitusega seonduvat, kutsealast ohutustehnikat ja kaitsevahendeid ning teadma keevitusega kaasnevaid kahjulikke toimeid inimorganismile.

Keevitaja kutsealal töötamiseks vajalike üldteadmiste ja –oskuste hulka kuuluvad:

  • Majanduse põhimõisted ja ettevõtluse alused
  • Töötervishoid ja tööhügieen
  • Tule- ja elektriohutus
  • Pääste-ja kaitsevahendid
  • Põhiliste ohutegurite määratlemine, tundmine, vältimine ja kõrvaldamine
  • Oskuslik tegutsemine tööõnnetuse korral ja esmaabi andmine
  • Jäätmekäitlus
  • Eestikeelne kutsealane sõnavara.

Keevitaja kutseala põhioskuste ja –teadmiste hulka kuuluvad:

  • Oma töökoha korraldamine
  • Materjalide tundmine
  • Keemilised protsessid keevitamisel
  • Tehniliste jooniste lugemine ja eskiiside valmistamine, analüüsimine ja kirjeldamine
  • Teadmised mõõtetehnikast ja tolerantsidest
  • Põhiteadmised elektrist ja elektrotehnikast
  • Keevitamisel kasutatavad seadmed ja abivahendid
  • Keevitusvooluallikate ehitus ja nende toimimise põhimõtted
  • Keevitusmaterjalide markeerimine ja valik
  • Keevitusgaaside omadused, markeerimine, valik ja käsitsemine
  • Metallide keevitatavus, soojussisestus, eel- ja järelkuumutus
  • Keevitusre˛iimide valimine
  • Detailide ja tarindite (konstruktsioonide) ettevalmistamine keevitamiseks
  • Keevitamise oskus
  • Keevitusseadme häälestamine ja hooldamine
  • Ohutusnõuded keevitamisel
  • Balloonide hoidmine ja transportimine
  • Troppimine ehk konstruktsioonide ettevalmistus transpordiks või teisaldamiseks.
  • Keevituskonstruktsioonide ettevalmistamine värvimiseks (liivaprits, haavliprits).

Keevitaja töö eeldab ruumilist kujutlusvõimet, head koordinatsiooni, liigutuste täpsustja kiirust, head füüsilist vormi ja nägemist. Ta peab oskama oma tööd iseseisvalt planeerida ja olema valmis meeskonnatööks. Töö eeldab arenenud vastutustunnet, hoolikust ja täpsust, sest töötatakse väärtuslike materjalidega.

Samuti tulevad keevitajatele tema töös kasuks:

  • loogiline mõtlemine
  • visuaalne mälu
  • kontsentreerumisvõime
  • kohanemisvõime: keskkonnataluvus, pingetaluvus, stressitaluvus
  • koostöövalmidus
  • teenindus- ja suhtlemisvalmidus
  • õpivõime, õpivalmidus
  • füüsilise koormuse taluvus ja pingutuse võime
  • ohutaju
  • valmisolek võtta vastutust
  • arenemisvõime.

Keevitajate kutseoskusnõuded on kinnitatud kutsestandardis Keevitaja I, II ,III.

HARIDUS JA VÄLJAÕPE

Keevitajaks saab õppida põhi- ja keskhariduse baasil. Õpe põhihariduse baasil kestab enamasti 3 aastat, keskhariduse baasil 2 või 1 aastat, sisaldades seejuures ka praktikume. Praktikumid toimuvad üldjuhul esimesel õppeaastal kooli õppetöökodades, järgnevatel aastatel aga ettevõtetes. Siinkohal on soovitav õpilasel juba õppima asumisel vastav ettevõtte praktika läbimiseks välja valida ja vajalik nõusolek saada. Kutsehariduse omandamiseks peab olema läbitud kõik õppekavas olevad teoreetilised õppeained ja praktika. Kursuse lõpetamiseks sooritatakse kutseeksam.

Keevitaja õppekava peamised ained on:

  • Elektrotehnika
  • Keevitustööde tehnoloogia
  • Lukksepatööde tehnoloogia
  • Keevitustööde tööriistad ja vahendid
  • Joonestamine
  • Materjaliõpetus ja elektrimaterjalid
  • Tolerantsid ja tehniline mõõtmine
  • Arvutiõpetus
  • Tööohutus ja esmaabi
  • Suhtlemisõpetus
  • Majanduse alused
  • Ettevõtluse alused

Selleks, et olla oma kutsealal edukad, tuleb keevitajatel end pidevalt täiendada ja oma teadmisi erialaselt uuendada. Vastava täiendkoolituse läbimisel on keevitajal saada eurosertifikaat, mis võimaldab neil tööd leida ka teistes Euroopa Liidu riikides.Registreeritud töötutel on tööhõiveametite kaudu võimalik saada ka tasuta välja- ja täiendõpet.

Haridus- ja Teadusministeeriumi Õppekavade registrist saab informatsiooni õppekavade kohta, mille alusel toimub või on toimunud õpe Eesti haridussüsteemis, va üld-, huviala- ja täiendushariduse õppekavad.

Koolinoortele, kes soovivad tulevikus asuda tööle keevitajana., tuleb üldhariduskooli õppeainetest pöörata tähelepanu füüsikale, keemiale, tööõpetusele ja käelist tegevust arendavatele harrastustele.

TÖÖVÄLJAVAATED

Keevitaja kvalifikatsiooniga inimesed leiavad tööd põhiliselt metalltooteid ja -konstruktsioone valmistavates ettevõtetes, aga ka energeetika-, ehitus-, kinnisvarahooldus- või muudes ettevõtetes, kus tehakse keevitustöid. Keevitusteenuseid vajatakse ka paigaldus-, hoolde- ja remonditöödel.

Metalli- ja masinatööstuse ning energeetika sektori firmadest ligi pooled asuvad Tallinnas või selle lähiümbruses. Enamuses on need suuremad firmad ning muudes piirkondades asuvad tavaliselt väiksemad. Lisaks Tallinnale on rohkem firmasid koondunud veel Ida-Virumaale, Tartusse ja selle lähiümbrusesse. Maal,suurtest linnadest eemal asuvate firmade tähtsus on aga sektoris iga aastaga kasvamas. Linnaväliste firmade on eeliseks odavamad tootmiskulud. Side ja muud kommunikatsiooni-vahendid on jõudnud samale tasemele linnadega ning tööjõud on maal odavam.

Eesti on küllalt väike, vahemaad lühikesed ning transpordiühendused head, nii et pikemas perspektiivis ei saa see takistuseks firmade levikule maapiirkondadesse. Eesti metallisektori firmade tulevikuväljavaated on suhteliselt head. Just tööstus on see, mis majanduses lisandväärtust loob ning metalli- ja masinatööstusel on siin oluline roll mängida. Metalli- ja masinatöötuse sektori osakaal moodustab Eesti tööstuse toodangust ligikaudu 20%.

2002. aasta jaanuari seisuga töötas metalli- ja masinatööstuse sektori ettevõtetes 21745 töötajat, moodustades ligikaudu 25% kogu töötleva tööstuse töötajatest. Töötajate arvust kogu tööstusharus (21 745 inimest) moodustas vastav arv masina- ja metallitööstuses 12 970 inimest.

Kuna Tallinna ümbruses on metallifirmasid kõige rohkem, siis ka enamus tööjõudu asub selles regioonis. Tööliste keskmine vanus metallisektoris on 40-50 aastat ja suurel osal töölistel on vähemalt eriharidus või pikaajaline töökogemus oma erialal. Võtmeerialade töötajatest on kõige suurem nõudlus keevitajate ja pingitööliste järele. Metalli- jamasinatööstuse sektori hinnanguliseks tööjõuvajaduseks prognoositi 2003-2005 aastaks 6100-7800 töötajat. Ettevõtjad võtaksid ilmselt tööle prognoositud arvu võtmeerialade töötajaid ja vahetaksid välja osa olemasolevatest töötajatest, kui uued töötajad oleksid soovitud kompetentside ja tasemega. Mida rohkem koolilõpetajad vastavad oma oskuste poolest ideaalkujutlusele, seda enam neid tööle võetakse ja vastupidi.

Kokkuvõttes võib öelda, et viimastel aastatel on metalli- ja masinatööstuse sektoris suurenenud nii töötajate arv kui ka toodangu maht. Seega võib metalli- ja masinatööstust kõigi peamiste näitajate poolest lugeda üheks strateegiliselt väga oluliseks sektoriks Eesti majanduse arengus. Sektori arengut lähiaastatel võib prognoosida suhteliselt positiivseks, kuna senine kasvutempo peaks kõigi eelduste kohaselt jätkuma ka lähiaastatel.

Ergeetika-ettevõtete töötajaskonna üldarv on viimastel aastatel vähenenud. Samas võib täheldada selles sektoris ka suhteliselt suurt üle 50-ne aasta vanuste töötajate arvu, mis võib kümne aasta pärast tekitada veelgi suuremat vajadust oskustööjõu järele. Töötajate töölevõtmisel valmistab ettevõtetele kõige enam raskusi sobiva väljaõppega inimeste puudumine. Probleemina tuuakse esile ka asjaolu, et mitmed energeetika sektori erialad pole tööjõuturul populaarsed. Raskusi võivad valmistada nii pakutava palga väiksus kui ka töökogemuse puudumine.

2003. a. läbiviidud tööjõu-uuringu põhjal on ajavahemiku 2004-2005 hinnanguline tööjõuvajadus energeetika sektoris 650 – 850 töötajat, sh lukksepp-keevitajaid orienteeruvalt 50-120 ringis. Ettevõtjad võtaksid ilmselt tööle prognoositud arvu võtmeerialade töötajaid ja vahetaksid välja osa olemasolevatest töötajatest, kui uued töötajad oleksid täpselt soovitud kompetentside ja tasemega. Seega, mida rohkem koolilõpetajad vastavad oma oskuste poolest ideaalkujutlusele, seda enam neid tööle võetakse ja vastupidi.

Keevitaja amet on üheks võtmeerialaks ka mäetööstuses, kus tööjõuvajadus tervikuna on suhteliselt tagasihoidlik. Sektori tööjõuvajaduseks keevitajate osas 2003-2005.a. hinnati 20 -50 töötajat. Samuti vajatakse keevitajaid ehitussektoris, kuigi see eriala ei kuulu sektori võtmeerialade hulka.

2000.a. rahvaloenduse andmetel oli keevitaja kutsealal hõivatud töötajate arv 5565.

2003.a. vahendati riiklike tööhõiveametite kaudu keevitajatele 378 tööpakkumist (neist 51 – elekterkeevitaja, 29 – gaaskeevitaja, 1 – jootja, 280 – keevitaja, 10 – leeklõikaja, 7 - punktkeevitaja). Tööhõiveametites registreeritud tööotsijatest 2105 soovis leida tööd keevitajana,keevitaja kvalifikatsiooni omas 2155 tööotsijat.

Tehnoloogia areng loob uusi võimalusi ka kvaliteetsemateks keevitustöödeks. Rakendatakse keevitamise väikemehaniseerimist, keevitusroboteid, keevitustraktoreid, kus keevitaja roll muutub protsessi jälgivaks ja vajadusel korrigeerivaks keevitusoperaatori tegevuseks.

Täiendkoolituse ja töökogemuste tulemusena on võimalik saada keevitusspetsialistiks e. meistriks (eurokeevitusspetsialist), tööde järelvaatajaksvõi instruktoriks. Mõned keevitajad otsustavad professionaalse tasemeni jõudes asutada keevitusteenust osutava erafirma.

LÄHEDASED AMETID

Lähedased kutsed on lukksepp, mehaanik, autoremondilukksepp, monteerija ehitustöödel.

PALK JA MUUD SOODUSTUSED

Enamuses metalli- ja masinatööstuse sektori ettevõtetes kasutatakse põhipalga ja tulemuspalga kombinatsiooni ja tükitööd. Mõningal määral kasutatakse ka FIE ja alltöövõtjate teenuseid. Töötajate palgataseme määramisel on olulisemateks faktoriteks otsese juhi hinnang, ettevõtte kirjalik palgasüsteem ja arenguvestluste tulemused. Töötajate motiveerimisel rakendatakse lisaks põhipalgale koolitusi, ületunnitasu ja firma üritusi.

Ametiliidu andmeil on metallitöö sektori keskmine kuubrutopalk 2001. a oli pisut üle 6000 krooni, 2002.aastal 6400 krooni ringis. Keevitajate keskmine brutokuupalk sektoris jäi 2003. a hinnanguliselt 5700 – 9800 krooni vahele. Sektori ettevõtted peavad kõige kõrgema brutopalga keskmise alampiiriga võtmeerialaks keevitaja ametit, millele järgnevad pingitöölise ja lukksepa ametid. Keevitaja keskmiseks palgataseme kasvuks lähiaastatel prognoosivad ettevõtted 10% aastas.

Energeetika sektoris töötavatel lukksepp-keevitajatel jäi brutokuupalga alampiiri ja ülepiiri keskmine vahemikku 5800 - 8500 krooni. Lähiaastate palgakasvuks prognoositakse 6% aastas. Palgasüsteemina on kasutusel kas põhipalga või põhipalk + tulemuspalk süsteem.

Statistikaameti andmetel oli mäetööstuse sektori töötajate keskmine brutokuupalk 2003. aastal 8100 krooni ringis, ehituses ligi 6700 krooni.

TÄIENDAV INFO

Kutsekvalifikatsiooni omistavaks organiks on Eesti Masinatööstuse Liit.

Eesti Masinatööstuse Liit
Mustamäe tee 4, Tallinn
Tel: 611 5893, Faks: 656 66 40
E-post: emliit@emliit.ee
www.emliit.ee

Eesti Keevitusühing
Ehitajate tee 5, 19086 Tallinn
Tel: 6 203354, Faks: 6 203 196

printerisõbralik versioon esita küsimus
viimati toimetatud: 6. 03. 2008. 08:02

Time: 0.0804300 s.