Mälestusmärk presidendile

Pühapäev, 25. juuni 1939 oli väga ilus ja soe ning päiksepaisteline päev. Suur puna-kollane autobuss Häädemeeste algkooli noorkotkaste, kodutütarde ja õpetajatega jõudis Tahkuranda hetkel, kui sinna saabuspresidendi ja teda saatvate kõrgete külaliste autode esskord. Pärnu-Ikla maanteele, Tahku külla viiva tee otsa, mis viis sel päeval avatava monumendi juurde, olid üles rivistatudsõjaväeorkester ja kaitseväe sõduritest ning kaitseliitlastest aukompnii.

Konstantin Päts 25. juunil 1939 Tahkurannas

Sõjaväeorkester alustas tervitusmarssi ja president sammus rivi eest läbi, tervi- tades aukompanii sõdureid. Seejärel alustas orkesterPorilaste marssi, mis rahva hulgas oli tuntud Laidoneri marssi nime all ja auvahtkonna eest sammus mööda Kaitseväe ülemjuhataja kindral Johan Laidoner.

Tervitustseremoonia lõppedes sammus president koos saatjaskonnaga, kuhu kuulusid veel peaminister Kaarel Eenpalu ja mitmed ministrid ning linnapead, mööda tihedalt inimestega palistatud külateed oma sünnitallu. Mõlemal pool teed lehvisid paljude organisatsioonide ja ühingute mitmevärvilised lipud. Seal seisnud noorkotkad, kodutütred ja kooliõpilased lehvitasid käes väikesi riigilippe.

Presidendi sünnikodu õuel andsid paljude organisatsioonide ja ühingute esindajad presidendile üle mälestusesemeid ja lilli.

Sellele suursündmusele oli rahvast tulnud üle kogu Eesti. Tulijaid oli küll autodega, küll hobuvankrite ja jalgratastega ning isegi jalgsi. Kõikjal lehvisid sini-must-valged rahvuslipud. Kohal oli ka Raadio Ringhäälingu uhiuus reportaažiauto “Hõbehall”, mis lindistas kogu seal toimunu.

Siis algas president Pätsi monumendi, mis oli püstitatud rahva poolt kogutud annetustega, avamistseremoonia. Mängisid orkestrid, laulsid laulukoorid ning kõlasid peokõned. Monumendi juurde rajatud pargiala oli rahvast tihedalt täis. Inimesi jagus veel kaugele väljaspoole parki, sedaümbritsenud heinamaadele, teedele ja põldudele.

President ja temaga kaasas olnud saatjaskond oli pandud istuma monumendi ees, köiega piiratud alal olnud toolidele. Sealsamas jooksid ringi ka presidendi väikesed pojalapsed.

Mälestussamba avapidustust märgistas üks tähenduslik seik. Ajal, mil õigeusu metropoliit Aleksander asus monumenti õnnistama, lähenes peopaigale tume ja sünge äiksepilv ning kogu ümbrus muutus ähvardavalt hämaraks. Ja just sel hetkel, kui metropoliit tõstis ausamba õnnistamiseks taeva poole käed, kõlas tugev pikseraksatus, sähvisid välgunooled ja hakkas sadama jämedat äiksevihma. Ühe hetkega kattus peoväljak tuhandete vihmavarjudega.

Alanud vihmasaju ajal tõusis president tema kohal hoitud suure, musta vihmavarju all püsti ja suundus piirdenööri taga seisnud inimeste poole. Seal võttis ta käest kinni ühel ilma vihmavarjuta seisnud, eluraskustest üsna küüru vajunud vanamemmel ja pani selle enda kõrvale vihmavarju alla istuma…

Niisama ootamatult kui äiksevihm oli alanud, see ka lakkas. Varsti paistis jälle päike ja pargipuud sädelesid veepisaratest. Õhk oli täis osooni ja värskelt niidetud heina lõhna. Rahva meeleolu oli ülev. Pidustused võisid jätkuda.

Oma tänu ja lõpukõnes rõhutas president Konstantin Päts, et kuni Eestimaal on veel kas või üks põlvepikkune poisikene, ei suuda meilt mitte keegi võtta meie väikest kodumaad! Oma sõnade kinnituseks lõi president kõne taktis tugevasti jalutuskepi otsaga vastu monumendi kivist alusplaati…

Peale monumendi avamist sõitis president koos oma saatjaskonnaga Rannametsa liivaluidetele. Sealt Tolkuse soo avarat panoraami silmitsedes sõnas president, et kui Eesti riik jõukamaks saab, saab see soo kuivendatud ja vilja kandvaks põllumaaks haritud. Põlvnedes talupoja perest, pühendas Konstantin Päts kogu oma elu jooksul suurt tähelepanu maaelu arengule. Tema unistuseks olid õitsvad eesti talud, millest ta ka oma pöördumistes rahva poole sageli rääkis.

See oli juunis 1939. Traagiliste 1940. aasta juunisündmusteni oli jäänud vaid mõni päev vähem kui aasta. Juba aasta hiljem hävitasid kohalikud kommunistid mälestusmärgi.

printerisõbralik versioon esita küsimus