ON-LINE INTERVJUU KURESSAARE LINNAPEAGA PR. URVE TIIDUSEGA

Kool.ee-l avanes hea võimalus teha pisike on-line intervjuu Kuressaare linnapeaga pr. Urve Tiidusega.

1. Kuidas on võimalik, et Kuressaare koolid on nii sisult kui välimuselt ilusamad, kui paljude teiste omavalitsuste koolid, ehkki Kuressaare ei ole mitte just kõige rikkam omavalitsus?
   Urve Tiidus: Kuressaares tehti mõned aastad tagasi targad tulevikku suunatud otsused, loodi koolide juurde sihtasutused, võeti laenu ja tehti suures osas koolid korda. Julgeti võtta riskid, laenu tagasimaksed võtavad muidugi aega, kuid arvestades ehitusturul toimunut olid otsused õiged. Sisu eest tuleb tunnustada siinseid professionaalseid õpetajaid ja edumeelseid koolijuhte ning kindlasti saarlaste peredele omast edasipürgivat vaimu.
2. Miks Kuressaare linnavalitsus investeerib nii palju haridusse, kuigi see otseselt valimistel kasu ei too?
   UT: Kuressaare linn on investeerinud küllalt palju linna infrastruktuuri, nende objektide seas on tõepoolest igal aastal koole ja nüüdsest ka lasteaiad. Iseenesest on raha paigutamine õpikeskkonda ja betooni vaid kaudselt investeering haridusse. Esteetilised ja korras ruumid tekitavad mõtetes korda, mis on hariduse omandamisel väga oluline. Kui räägite investeeringute tegemisel valijate häältest, siis tajun kerget küünilisust. Omavalitsus peab tagama tasakaalustatud arengu oma inimeste jaoks ja see tähendab, et investeerida tuleb nii tänavatesse, puhke- ja spordirajatistesse, haridus- ja kultuuriasutustesse. Ja nii on siin linnas ka majandatud.
3. Kuidas on võimalik, et üks linnapea huvitub probleemsete õpilaste probleemidest? Enamus omavalitsusi saadab probleemi edasi noorsoopolitseisse. Kas linnapeal ja linnavalitsusel ei ole targemat teha, kui noorte "pättidega" tegeleda?
   UT: Ka meil on probleemsete õpilastega tegelemiseks vastav võrgustik- noorsoopolitsei, lastekaitse, alaealiste asjade komisjon, koolide sotsiaaltöötajad, psühholoogid jne. Linnapea tööpäev on päris pikk - sinna mahub igasuguseid kohtumisi. Tõepoolest olid mul suvel paar vastastikku kasulikku kokkusaamist laste ja noortega, kes teevad peavalu politseile ja perekonnale. Ajendiks sai asjaolu, et need noored kasutasid toorest jõudu linna vara kallal - lõhkusid pargis aedu, tänavalampe, istepinke, panid purskkaevud vahutama jne. Arutasime siis, mis maksab üks pargipink, mis läheb maksma tänavalaterna remontimine, et iga sodimine ja lõhkumine tähendab kellelgi lisakulusid ja lisatööd. Olulisem oli siiski see, et kuulasin noorte juttu ja õppisin taas, et enamasti jääb pahandusi tegevate noorte puhul puudu perekonna armastusest, täiskasvanute tunnustusest ja positiivsest tähelepanust ja loomulikult ka oskamatusest oma aega millegi kasulikuga sisustada. Poisid avaldasid oma seisukohti, kuhu oleks linnas vaja veel spordi- ja mänguplatse, kus nooruse agressiivusust ühiskonnale vastuvõetavas vormis välja elada. Ja mis peaasi, tänaval kohtudes pole me üksteise jaoks enam anonüümsed. Nii mõnigi poiss ütleb kenasti tere, kui vastu tuleb. Üks soovitus kõigile, kellel jõudu üle jääb ja käed sügelevad millegi lõhkumise järele avalikus ruumis. Lugege kümneni ja tehke samal ajal kätekõverdusi. Oi, kui hästi mõjub lihastele ja mõistusele ka. Tüdrukutele meeldib sportlik poiss ja lõhkumise himu kaob ka ära. Enamasti.
4. Teie linnas on väga heal tasemel tööõpetuse ning füüsika klass ning õpetajad. Arvestades hetkeolukorda haridusturul, ei ole need ained just kõige populaarsemad. Kuidas Teie ja Teie mõttekaaslased suutsid põhjendada selliste klasside vajalikkust? Paljud omavalitsused hoiavad väga palju raha kokku näiteks tööõpetuse klassi pealt.
   UT: Teatavasti loodi Kuressaare kahe gümnaasiumi majandamiseks ja korda tegemiseks mitu aastat tagasi sihtasutused. Iseseisvate juriidiliste üksustena said sihtasustused teha vabamalt otsuseid ja ka pangast laenu võtta. Kindlasti peab tänapäevane koolijuht mõtlema nagu ettevõtja, kes näeb kaugemale kui tänane päev. Kuna Kuressaares on kaks gümnaasiumi, kaks põhikooli, üks täiskasvanute gümnaasium, mille eesotsas on väga tublid juhid, siis mõeldakse ka selle olukorra peale, mil lapsi jääb vähemaks ja koolidel tuleb sõna otseses mõttes õpilaste pärast konkureerima hakata. Kõik sellised vahvad klassid, spordiplatsid on kindlasti koolile konkurentsieelised, kui perekond kooli hakkab valima. Ja täpselt nii see ka töötab.
5. Kuidas möödus Teie endi lapsepõlv koolis?
   UT: Minu lapsepõlv koolis algas Rapla Keskkoolis ja alates 6. klassist õppisin Tallinna 21. Koolis. Olin selline õpilane, kellele meeldis õppida. Üle kõige meeldis mulle lugeda ning matemaatika- ja keemiaülesandeid lahendada. Palju aega kulus klaverimängu õpingutele.
6. Kuidas suhtute praegu ning kuidas suhtusite kooli ajal kooli vägivalda?
   UT: Kui mõtlen tagasi oma murdeaega, siis ka minu koolis esines kiusamist, ka füüsilist. Ise pole ma seda kogenud, ega ka põhjustanud. Aga ühe poisi kiusamist mäletan küll. Eks sellises olukorras lõi alati välja, mis inimesed klassis olid. Alati oli keegi, kes läks kohe kituma. Neid ei sallitud absoluutselt. Oli neid, kes lihtsalt kiljusid ja õhutasid. Aga alati oli ka keegi, kes astus vahele ja ütles midagi kainestavat. Siinkohal imestan ma taas, miks eesti koolides nii vähe lapsi vahetundides õue lubatakse. Koolis on suured inimgrupid koos väikses ruumis, pinged kogunevad tahes-tahtmata. Vahetund värskes õhus on kasuks ja kaalub üles ka koristamiskulud, mis õueskäiguga kaasnevad.
7. Kas õpetaja on teenindaja või mentor?
   UT: Mulle meeldib väga üks ütlus: mitte kedagi ei saa õpetada, küll saab noore inimese juhatada tarkuse lätetele. Teejuhataja mõttes, ideaalis on õpetaja ilmselt mentor. Kuigi võimatu on olla mentor 36 õpilasele korraga. See ei tööta. Teenindaja on õpetaja pisut ka, sest see on vastand nõukogude ajast pärit arusaamale õpetaja ameti autoritaarsusest. Tõsi, teenindaja tähistab meie kultuuriruumis ikka veel rohkem käte ja mitte intellektiga tehtavat tööd. Kuigi tegelikult enam ammu see nii ei ole.
8. Milline on Teie arvates hea Kuressaare õpetaja?
   UT: Ei ole olemas keskmist head Kuressaare õpetajat. Hoidku selle eest! Õpetaja peab olema isiksus! Ja õnneks Kuressaares neid on. Päris palju.
9. Kas ei teki oht, et kui noortele liiga head haridust anda, siis nad lahkuvad jäädavalt Saaremaalt?
   UT: Teie küsimuse kohta ütleks professor Ülo Vooglaid, et haridust ei saa kellelegi anda. Haridust saab omandada. Ja üldse pidavat haridus olema see, mis alles jääb, kui kõik koolis õpitu ununeb. Ma saan aru, et intrigeerite. Kuid mõelge hetkeks, et keegi hakkaks tahtlikult haridust korraldama kehval tasemel, et noored saarele jääks. See on umbtee igas mõttes. Ajaloos on selliseid perioode olnud. Nii hoiti orje vaimupimeduses, totalitaarsetes riikides tehakse haridus kättesaadavaks valikuliselt. Ei soovi ega soovita sellist asja.
10. Mida on teinud Kuressaare, et tema tudengid saarele tagasi tuleks?
    UT: Tahan siin öelda ühe väga isikliku seisukoha. Alati, kui kuulen noorte inimeste saarel hoidmisest või tagasi meelitamisest, siis tunnen, et keegi tahab isikuvabadusi piirata. Noorus on aeg, kus tuleb pesast välja lennata, õppida, maailma avastada, ennast proovile panna. Kui seejärel tekib noorel tunne ja tahtmine, et tahab ise tagasi tulla, on asi õige. Muidugi peab omavalitsus seisma selle eest, et linn või vald oleks atraktiivne elukoht, et oldaks konkurentsivõimeline teiste linnade, nüüd juba ammu ka teiste riikide ees. Et siin oleks hea ja turvaline elada, et siia tuleks investeeringuid, soodustaks ettevõtlust, jätkuks töökohti ja oleks hea lapsi kasvatada. Oleks võimalus nautida tasemel kultuurielu. Kommunikatsioonitehnoloogia on teinud maailmast suure küla ja saab ka Kuressaares elades töötada kasvõi USA või Hollandi firma jaoks. Nii saab noori meelitada.
11. Mis oli Teie kõige raskem õppeaine koolis ja miks?
    UT: Neid ei olnudki, kui aus olla. Mulle ei meeldinud ajaloos aastarve pähe õppida, kuid see ei teinud ainet raskeks.
12. Milline oli Teie kõige pöörasem negatiivne tegu koolis?
    UT: Ilmselt olid need klassi ühised popipanemised murdeeas. Mis lõppesid minu jaoks siis, kui vanemad tegid selgeks, miks nad perega maalt linna elama kolisid ja mind 21. kooli panid. Loomulikult mitte selleks, et koolis luuslanki lüüa.
13. Kui õpilane joob, suitsetab, koolis ei käi, ei õpi, saadab kõik "pikalt", siis kes peaks olema tema jaoks toetaja?
    UT: Kui olukord jõuab selleni, siis ei maksa maailma lõppu ennustada. Need on kasvuraskused. Peaasi, et asjaosalistel, nii perel, lapsel, koolil on tahtmist koos ja konstruktiivselt asju lahendada. Laps tahab tunnustust, armastust, turvatunnet ja talle pühendatud aega. Kui nende nappus on põhjustanud kriisi, siis jah, tuleb leida keegi kolmas, kes last mõistab ja appi asub. Iga lapse jaoks peaks olema vähemalt üks tore inimene, kes aitab omakasupüüdmatult ja targalt. Kas see hea ingel on klassijuhataja, kooli psühholoog, lastekaitse ametnik, sõber, sugulane, sõltub olukorrast. Praegusel ajal on noortel endal palju igasuguseid foorumeid, kus maailma asju arutatakse. Lapsele tuleb õpetada vahet tegema, konstruktiivsete ja destruktiivsete nõuannete vahel. Üht-teist saab ära teha meedia. Siin saarelgi kirjutatakse uudistepuuduses ajalehes üles iga tobe tegu, mida noored lollusest teevad. Neid esile tõstes tegelikult väärtustatakse lolluste tegemist.
14. Kas lapsed kasvavad vitsa või präänikuga?
    UT: Ei ühe ega teisega. Küll olen ma veendunud, et igast inimesest peab lugu pidama. Mida noorem inimene, seda õrnem ja tundlikum on ego. Kurb, kui halbade sõnade ja ükskõiksuse ja tigedusega hävitatakse veel välja kujunemata isiksus.Olin töö asjus hiljuti Lõuna- Koreas maailma ühinenud linnade ja omavalitsuste kongressil. Sattusin vastama metroos tänavaküsitlusele, mida projekti raames korraldasid kohalikud õpilased. Nad küsitlesid kõiki võõramaalase moega inimesi teemal, kas õpilasi tohib füüsiliselt karistada, kogudes nii infot mitmelt poolt maailmast. Lõuna- Koreas näiteks on tavaline, et õpetaja sähvab väikese peenikese kepiga sõnakuulmatut õpilast peopessa. Kui ütlesin, et Eestis seda teha ei tohi, siis ütlesid nad, et soovivad sama oma riigis.
15. ”Olen 15 aastane. Koolis ei käi, kuna õpetajad ja teised on jobud. Õpin 8. klassis. Elan koos poiss-sõbraga. Vanematega on paras kamm. Kasvatustöökomisjon on suva. Lalisevad seal, nagunii midagi ei juhtu. Elan oma elu, tean, mis tahan. Mis minu elu teiste asi on? Nagunii kõik on suva. ----------- Kuhu mul Kuressaares minna on või kelle poole pöörduda, et elu normaalseks saada?”
    UT: Meie linnas võiks sammud seada noorte infopunkti. Seal aidatakse sotti saada, kust otsast asja harutama hakata ja keda appi võtta. Nii, et esimene samm on kindlasti enda soov midagi muuta. Sealt edasi on juba lihtsam.
    Nooruse maailmavalu elab igaüks läbi erinevalt. Kui kogu maailm on äkki must ja murelik, siis siin linnas on lisaks koolide sotsiaaltöötajad, psühholoogid, on perenõuandla, lastekaitse ametnikud. Kindlasti aitab ka see, kui ise paberile panna lause, kuidas ma tahan, et asjad oleksid. Siis on lihtsam tegutsema asuda.
16. Kas meremeheks saab Kuressaares õppida, kui põhikool on lõpetatud ja kust ma elamispinna leian?
    UT: Ei, kahjuks ei saa Kuressaares pärast põhikooli meremeheks õppida. Küll on merendusklassid Orissaare Gümnaasiumis. Ka on Eesti Mereakadeemia pidanud plaani tuua mõni oma mere-eriala Kuressaare Kolledzhisse.