et et

Seksuaaltervise kool

Õigusabikool

NAISELT NAISELE. MEHELT MEHELE

Moekool

Autokoolid

Kuhu minna õppima. Õppematerjalid

Kuidas kindlustada lapse materiaalne tulevik



turvakood

Sotsiaalne revolutsioon

Kool.ee-haridusportaal :: Sotsiaalne revolutsioon Ei ole olemas kasutusjuhendit eluks. Õnneks on olemas www.kool.eeSotsiaalne revolutsioon,Koolilaen, energialaen, matuselaen, matemaatika, ekool, e-kool, füüsika, ajalugu, seks, abort, laen

Kuidas Hitler koondas oma kätte võimu riigis ja alustas sotsiaalsete ümberkorraldustega ]
[ Kes tooks meid välja pankrotist ] [Riigi ühendamine ] [ Parteide likvideerimine ] [ Ametiühingute liitmine ] [ Kust leida miljardeid? ] [ Sotsiaalne revolutsioon ]

Sotsiaalne revolutsioon

Hitleri sotsiaalne saavutus tööpuuduse lõpetamiseks ning taastada töö praktiliselt kõigile 6 miljonile töötule 1933 aasta alguse seisuga, on tänapäevaks praktiliselt unustatud. Vaatamata sellele, et tegemist oli millegi enamaga kui lihtsalt „Potjomkini küla” ehitamisega ignoreeritakse seda saavutust pea täielikult. Alates aastast 1945 pole mitte ühtegi akadeemiliselt tõsiseltvõetavat uurimust sooritatud, mis lahkaks Hitleri võtteid ja meetodeid sellise ülesande lahendamiseks.

Analoogselt on „unustatud” kõik need reformid, mis toimusid Saksamaal, mis liitsid kokku nii rahva kui riigi ning andsid „töötamisele” uue sisu. Tehased muudeti ainult mõne aasta jooksul räpastest ja hallidest koobastest suurteks hallideks, kus oli loomulik valgustus ning ümbritsetud aedade ja spordiväljakutega. Sajad tuhanded mugavad eramajad ja korterid ehitati just tööliste perekondasi silmas pidades. Seadustati praktiliselt esimest korda Euroopas mitmenädalased palgalised puhkused koos riigi poolt makstud puhkuse reisidega maal ja merel. Laiaulatuslik programm noortele spordi kogemuste ja treeningute andmiseks sai alguse just Saksamaal. Kolmanda Riigi sotsiaalkindlustus oli kõige täiuslikum tollases maailmas ning võrreldav isegi paljude tänapäeva riikide omaga.

Kõik see on pühitud vaiba alla tänapäeval nende poolt, kes juhivad meie elusid – meie vaated ei tohi olla erinevad sellest, mis koolis õpetatakse. Kõik see on tehtud selleks, et inimesed ei saaks teada, et Hitler sooritas kõige laiaulatuslikumad ja täielikumad sotsiaalsed reformid maailma ajaloos.

Hitleri sotsiaalsed ümberkorraldused oli pöördepunktilise tähtsusega, mis oli aluseks, et paljud inimesed peavad teda siiani suurimaks riigiehitajaks üldse. Seega pole üllatuslik, et kõik tema sotsiaalsed saavutused on unustatud. Enamus ajaloolasi pressib peale must-valget nägemust, mille alusel Hitler ja Saksamaa olid pahad ja liitlased headuse etalonid.

Vaatamata kõigele, oli saavutus anda tööd ja leiba miljonitele, kes olid aastaid elanud allapoole igasugust vaesuse piiri – näljas ja külmas; tööstuse restruktueerimine; ametiühingute reorganiseerimine, mis teenis ka palgasaajate huve mitte ainult juhtide omi; ka riikliku tsiviil teenistuste loomine, mis aitas.

Rahvuslikul kogukonnal kosuda ja parandada identiteedi tunnet ja samal ajal ka igal üksikul inimesel elada inimväärikat elu ilma liigsete piiranguteta, millega oli nii kuulus NSVL. Kõik üksikud ümberkorraldused olid osa plaanist, mis oli Hitleri poolt paberile pandud, kui ta istus vanglas ja kirjutas oma raamatut Mein Kampf..

Ilma sellise plaanita oleks Saksamaa sattunud 1933 aastal täielikku anarhiasse. Kuid Hitleri plaan oli praktiliselt täielik – see nägi isegi ette väikseid ja suuri mugavaid hotelle ja toidukohti nende maanteede ääres, mida ta alles planeeris.

Kulus aastaid, enne kui Prantsuse Revolutsioon hakkas ilmet võtma ja tekkis stabiilne riigikord. Venemaal võttis asi isegi kauem – rahutused ja repressioonid kestsid peaaegu 2. Maailmasõja alguseni. Veel 1920ndatel aastatel suri inimesi nälga ja paljudes kohtades polnud veel kuuldudki Tsaari surmast.

Saksamaal aga toimus Hitleri juhtimisel kõik see imetlusväärse kiirusega – vähem kui aastaga oli struktuur loodud ning asus tegutsema täies mahus.

Riigi suurima ettevõtmise ehk siis maanteede võrgustiku ehitamine, millesugust maailmas ei olnud võrdset, oleks pidanud võtma aega aastaid. Demokraatlikus ühiskonnas oleks läinud palju aega asjade uurimiseks, komisjonide moodustamiseks ja tegijate „valimiseks”.

Nagu tavaliselt oli Hitler olnud väga ettenägelik. Betoonist valatud maanteed olid kõik 24 meetrit laiad ning et ei torkaks silma looduses, kasutati palju looduslikke materjale. Teed läksid sujuvalt kokku ja lahku, moodustades peale ja mahasõite pöördeid ja hargnemisi, mis kõik harmoneerisid nendeks teedeks, mida tänapäevalgi võib seal näha. Kogu seda teede harmooniat täiendas iga teatud vahemaa taga olevad autode teenindusjaamad ning ka hotellid. Ka need hooned olid planeeritud sulama kohalikku maastikusse kasutamaks just kohalikke materjale ning olema kohalikus etnilises stiilis.

Algselt oli planeeritud ehitada kuni 7 000 kilomeetrit sellist teedevõrgustikku, kuid asja edenedes kasvas maht kuni 10 000 kilomeetrini ja kui Austria ühendati Saksamaaga, siis lisandus veel üle 1 000 kilomeetri maanteed, mis ehitati sinna.

Finansiline julgus võrdus neis projektides tehnilise kaugnägelikkusega. Vaatamata „finansistide” pingutustele nõudis Hitler, et need maanteed ei oleks „rikutud” tee tollidega. Kuid just see vabadus tegi saamata jäänud „teemaksude” arvelt kõik kuhjaga tagasi, lennukalt arenev liiklus, mis soodustas majandust ja ka lisanduvat bensiini kaubandust. Seega sellise teedevõrgustikuga ei saanud Saksmaa omale ainult häid teid, vaid ka veenid kaubanduse kiiremaks arenguks.

Teede ääres olevad teenindusjaamad ja transpordifirmad lisandusid kui seened peale vihma ning andsid oma panuse majanduse elavnemisse. Samuti andsid need head teed võimaluse sisemise turismi arenguks koos Volkswageni autoga, mis omaltpoolt soodustasid maksu tulude suurenemist ja majanduse elavnemist ning ka inimeste omavahelist aina suurenevat suhtlemist kogu riigis.

Isegi palgad, mis maksti teedeehitajatele, selle „Reichautobahni” ehitajatele, tulid paisunult riigile tagasi. Makstud palgad läksid ringiga tagasi majandusse – töölised ostsid selle eest riideid, toitu ja mudi esemeid ning viisid raha ka kaugemale pealinnast elavdades ka regionaalset majandust.

Võib ainult kujutleda kõiki raskusi, mis seisid ees, et avada need teed liikluseks. Tuhanded mehed viia sadade kilomeetrite kaugusele, soodest kuni Alpide jalamile. See oli ettevõtmine omaette – kuni 150 000 meest välilaagrites, sageli rasketes oludes. Sest vaatamata rasketele oludele hoolitseti ka nende eest parimatel viisidel, mis tol ajal oli saadaval.

Prantsusmaal tol ajal oli pea mõeldamatu, et keegi läheks otsima tööd kaugemale kui 20 kilomeetrit oma kodukohast. Nad oli peaaegu nagu liimitud oma küla, oma aia ja oma kohviku külge. Sakslased ei olnud põhimõtteliselt erinevad neil kaugetel aastatel, kuid eelnevate aastate raskused sundisid neid unustama selliseid pisikesi mugavusi ja tööde raskuses leidsid nad taas oma väärikuse.

Keegi ei virisenud kodu kauguse või raskete olude üle – võimalus teha tööd ja olla osaline oma kodumaa taastamises ja ülesse ehitamises, kaalus üle kõik argiraskused.

Et hoida üleval tööliste moraali ja et keegi ei tunneks ennast mutrikesena või ärakasutatuna, siis riigi poolt ei peetud pea ühtegi kulutust liiga suureks, mis aitas kaasa inimeste moraali hoidmisele. Pakuti koolitust, meelelahutust ja kõike muud selleks, et valmistada inimesi ette võimalusteks uues riigis. Töölistele anti tunda, et nad on soovitud ja olulised, et nende eest hoolitsetakse nii hingeliselt kui kehaliselt ning ka kellede mõistus ei jäetud äratamata.

Laagrid, varustuse baasid ja muud vajalikud toetuse struktuure liigutai vastavalt tööde edenedes. Kuni 14 liikuvat kinoüksust, muude seas liikus kaasa koos ehitajatega.

Hitler isiklikult oli kohal ja kaevas esimese labidatäie maad esimesel ehitusel, mis ühendas Darmstadi ja Frankfurt-am-Maini. Sellele üritusel võttis ta ka kaasa Dr. Schachti, kelle viosoonid ja trikid olid aidanud leida algsed vahendid selle projekti käimalükkamiseks. Lõpuks, esimese maantee avamisel liikus kolonnis 3 autot kõrvuti ühes suunas ja 2 autot kõrvuti vastas suunas ja nii kogu Autobahni ulatuses.

Teine Maailmasõda lõpetas selle projekti täielikult valmimata kuid see mis oli valminud on jäänud meenutama seda meest ja tema aega tumma tunnistajana.

Hitleri plaan ehitada tuhandeid elamuid nõudis ka tohutult tööjõudu. Ta oli planeerinud maju, mis oleksid mugavad, meeldivad ja kerged ehitada ning üleval pidada tuhandetele tavalistele tööliste peredele. Erinevalt oma eelkäijatest ei sallinud Hitler silmaotsaski seniseid „standardeid”, mis olid reegliks elamuehituses – pisikesed ja pimedad nagu jäneseurud ning pea ilma igasuguste mugavusteta. Barakklinnakud vabrikute ümber said temalt suure kriitika osaliseks ning nad kõik lammutati.

Hitleri kontseptsioon oli ühepere elamud koos aiaga, kus perenaine saaks kasvatada lilli ja või juurvilju, kus lastel oleks ruumi joosta ja mille verandal saaks pereisa peale rasket tööpäeva lõõgastuda ja lehte lugeda. Nagu ka teedeehituses, oli siin läbivaks jooneks see, et vaatamata kontseptsiooni sarnasusele peegeldas iga elamu just sellele – oma piirkonnale omast arhitektuuri ja stiili.

Juhul, kui oli võimatu jääda eramajade ehitamise variandi juurde, jälgis Hitler isiklikult, et ka korterelamute kontseptsioon vastaks samadele põhijoontele – mugavus, avarus ja stiil, mis arvestaks piirkonda, kus maja ehitati. Samuti oli igal sellisel majal kohustus omada aeda ja muid kaasaskäivaid atribuute, mis muudaksid selle elamise võimlaikult peresõbralikuks.

Kõik majad olid ehitatud range järelevalve all, et nad vastaksid kõrgetele standarditele ja oleksid ehitatud nagu „iseendale” – ning erineksid võimalikult palju „jäneseurgudest”, eelmised võimulolijad pidasid vajalikuks harvadel juhtudel töötajatele ehitada.

Laenu anti noortele peredele, mis kustusid 10 aasta jooksul, et nad saaksid osta omale elamise ja muretseda lapsi. Iga lapse sündides kustus automaatselt 25% laenusummast.

Kord, olles vestlushoos ühe skeptikuga, kes avaldas sellisele poliitikale imestust tuues välja fakti, et analoogse laenupoliitikaga ei sa aju valitsus kunagi tagasi täit laenusummat, vastas Hitler järgnevalt: „See raha, mida nad toovad tagasi riigikassasse maksude ning igapäevaste kulutoodete ostmise näol, on piisav, et tegelikult see laen tuleb tagasi ja isegi mitmekordselt.”

Just kui kinnitades Hitleri ütlust, Saksamaa sissetulekud maksudest kolmekordistusid juba esimestel aastatel ning kogu oma eksisteerimise ajal ei olnud Kolmandas Riigis ühtegi majanduslikku või finantsilist kriisi. Plaan oli, et Hitler investeeris raha, mida valitsusel veel ei olnud ning tagasi laekunud maksudest maksis ka esimese võla. Asja uba oli, et erinevalt eelmistest valitsustest, kes analoogilises situatsioonis ootasid lihtsalt, et majandus saaks ise endaga hakkama, võttis Hitler aktiivse rolli ja aitas majandusel ennast käima lükata.

Tänapäeval on just vastupidine majanduspoliitika viinud asjad selleni, et elame ühest mullist teiseni ning paljud asjad roomavad kui tigu kuumal plekk-katusel, kuigi nende elustamiseks oleks vaja ainult investeerida, mitte oodata muinasjutulisi rikkusi, millest ehitada endale paleesi ja alles siis ehk asuda investeerima.

Peale Hitleri on ainult Roland Reagan asjast aru saanud. Presidendina sai ta aru, et taastada USA langevat majandust ja vaesustumist, on vaja julgelt vähendada makse ning motiveerida majandust investeeringutega selle asemel, et istuda ja oodata, mis juhtub.

Juba enne 1933 aasta lõppemist oli Hitleri initsiatiiv loonud 202 119 maja, mis muutus ligi poolteiseks (1 458 128) miljoniks eluasemeks. Samuti ei saanud enam kiskuda rentimise eest hingehinda. Maksimumrent juba heade elamute eest ulatus 45 margani. Keskmine rendihind oli aga 26 marka, mis moodustas umbes kaheksandiku töölise kuu sissetulekust.

Sealt edasi võeti ka vastu meetmeid, et parandada põllumeeste, farmerite olukorda, kellede sissetulekud olid juba aastaid olnud riigis kõige madalamad. Ainuüksi 1933 aastal ehitati ümmarguselt 17 600 majapidamise peahoonet. Tavaliselt olid sellised rendikohad ka piiratud alates tuhandest ruutmeetrist põllumaast. Sellise koha rent oli seadusega määratud, madal protsent farmeri sissetulekust. Järgmise 3 aasta jooksul ehitati ja komplekteeriti veel enam kui 91 000 sellist farmi. Selline pretsedenditu maareform aitas paljuski kaasa Reichi maa elanikkonna ja ka riigi tervikuna elatustaseme tõusule.

Lisaks nendele saavutustele palgati veel kuni 100 000 töölist parandama riigi teisejärgulisi teid. See projekt oli tehtud kompleksina. Teatud piirkonnas võeti ette korraga kõik vajalikud tööd – korraga tehti korda teed, sillad, kanalid, tammid ja ka niisutussüsteemid. Sellega muudeti viljakateks ka piirkonnad, mis olid juba aastakümneid ja enamgi olnud viljatud ja harimata.

Praktiliselt igal pool käis töölevõtmine. Suured firmad nagu Krupp, IG Farben ja suured autotootjad võtsid inimesi tööle tuhandete kaupa. Riigi rikastudes hakkasid inimesed rohkem ostma ja ka sealhulgas autosid – 1933 aasta lõpuks oli suurenenud autotööstuse toodang 80 000 auto võrra aastas. Tööliste arv autotööstuses kahekordistus. Tööstus kogus tuure, et jätkata täistuuridel.

Uus valitsus toetas igati ka väikeärimehi – Hitleri valitsus andis juba esimesel aastal sooduslaenu väikefirmade putitamiseks, üle 500 miljoni marga. Selline stardikapital tasus ennast ära kiiresti. Enamus rahast läks uute töötajate palkamiseks, kellel oli nüüd raha, et kaupu osta, mis omakorda lubas firmadel moderniseerida ja palgata uusi töötajaid. Selline laenamine säästis ka töötuabirahade pealt, kuna neid polnud enam vaja maksta ja endised kerjused muutusid eneseteadlikeks töölisteks.

Hitleri „tõusu valemi” võiks panna lühidalt sellisesse lausesse – investeeri võimalikult palju avalikesse töödesse. Saadud raha läheb ringlusesse ja genereerib lisaraha, mille abil saab kustutada algsed laenud investeeringu tegemiseks. Ei läinud kaua, kui kogu Saksamaa sai näha Hitleri plaani vilju.

Majanduse kasv ei olnud Hitleri ainus eesmärk. Riigi sotsiaalpoliitika lõi uue sakslase, kes oli kapitalistidele võrdväärseks partneriks ning aitas otsida lahendusi ning tegi koostööd, mitte ei raisanud aega Marksistliku doktriini alusel aega „klassivõitluseks” – seega võitsid kõik – riik, eraomanikud ja töölised.

Vastavalt Marksistlikule doktriinile ässitati klass klassi vastu, seisus seisuse vastu ja sellega viidi riik peaaegu hukkumiseni. Saades aru, et selline käitumine on hävitav kõigile – ettevõtjale, töölisele ja riigile lahkusid praktiliselt kõik töölised marksistlikest ametiühingutest. 1932 aasaks olid marksistlikud ametiühingud kõrvuni võlgades. Saanud aru vältimatust kokkukukkumisest, hakkasid need liidrid varastama. Varastati tühjaks kogu ametiühingute struktuur – juriidiliselt ja tehniliselt varastati aga ju neilt inimestelt, keda nad oleks pidanud aitama. Marksism oli oma nime määrinud ja alla käinud igas punktis – sotsiaalselt, moraalselt ja finansiliselt.

Iga inimlik ettevõtmine nõuab liidrit. Isik, kes juhib tehast või ettevõtet, on ka selle asutuse eest vastutav. Tema kohus on kontrollida ettevõtte tööde igat aspekti. Hitleri kontseptsiooni alusel pidi iga juht olema mures mitte ainult oma tehase, vaid ka tööliste ees, keda ta juhtis. Kompetentsus oli peamiseks kriteeriumiks. Mitmed isikud, kes ei olnud selleks suutelised, kaotasid oma ärid ja muutusid omanikest palgatöölisteks.

Terve kogus juriidilisi dokumente kaitsesid töölist ettevõtja omavoli eest töökohal. Need seadused tagasid, et töölisi austataks selle nimel, kes nad olid – kaastöötajad, mitte nimetud mutrikesed suures masinavärgis raha teenimise nimel. Iga firma omanik oli kohustatud koostööd tegema ettevõtte enda ametiühinguga, et koos paika panna reeglid, mis määrasid kes, mida ja kuidas teeb. Asja iva oli selles, et sellised määrangud ei tulnud riigilt, vaid iga ettevõtte või selliste grupp reguleeris ise omale optimaalsed reeglid, mis aitasid viljakuse tõusule nii juhtide kui töötajate osas. Riik määras ainult, et „need reeglid peavad määrama tööaja pikkuse, palga maksmise viisi ja aja, ohutuse reeglid antud ettevõttes ning need reeglid peavad olema kättesaadavad kogu ettevõtte ulatuses igale töölisele.” Selline huvitav lähenemine asjale lõi olukorra, kus ettevõtted võistlesid omavahel, kellel on õiglasemad reeglid ning püüdu ausalt konkureerida teiste analoogsete ettevõtetega.

Üks esimesi ja suuremaid soodustusi, mis seadustati Kolmandas Riigis, oli maksuline puhkus. Prantsusmaa vasakpoolne RahvaRinde valitsus väitis hiljem, et just nemad võtsid 1936 aastal vastu seaduse, mis määras 1-2 nädalase palgalise puhkuse. Nagu ennemgi ja ka hiljem juhtus ,võtsid vasakpoolsed lihtsalt kellegilt au, mis neile ei kuulunud.. Hitler seadustas analoogsed võimlaused juba 1933 aastal ning puhkuse ajaks oli Saksamaal määratud 3-4 nädalat palgalist puhkust.

Kolmandas Riigis kehtestati seadusega, et iga tööline saab palgalist puhkust. Eelnevate valitsuste ajal oli palgalist puhkust 4-5 päeva aastas, kuid paljud töötajad, eriti noored, ei saanud sedagi. Hitler soosis noortöölisi. Nemad said iga aasta kuni 18 lisatööpäeva palgalist puhkust. Idee oli selles, et noorel inimesel läheb rohkem aega taastumiseks ja pealegi peab ju ka leidma aega pere loomiseks ja naise leidmiseks ning laste sündides peab ka isa osalema nende kasvatamises.

Tänapäevaks on need numbrid saavutatud ja ka mõnedes riikides ületatud, kuid aastal 1933 olid need ületamatud ja seda nii Euroopas kui Ameerikas.

Põhipuhkus oli 12 kalendripäeva. Sealt edasi alates 25 aasta vanuselt oli põhipuhkus 18 päeva. Kui isik oli töötanud ettevõttes 10 aastat sai puhkuse pikkuseks 21 päeva ehk siis keskmiselt kolm korda rohkem kui 1936 aasta Prantsusmaal, kus oli võimul sotsialistide valitsus.

Hitler oli esimene, kes seadustas standardse 44 tunnise töönädala. Kõik ületunnid olid makstavad kõrgendatud tariifi alusel – sellist korda ei olnud mitte kuskil sellel ajal ning muutus see reegliks alles peale Teist Maailmasõda Euroopas. Ning ka kehtestatud 8 tunnise tööpäeva puhul tekkis võimlaus teha inimestel ka ületunde – seega tõusis palga tulu.

Veel üheks uuenduseks olid pikad – kuni 2 tunnised lõunapausid. Need kulusid ära, et töölised saaks kasutada kõiki neid mugavusi nagu spordiväljakud, saunad ja aiad, mida suurettevõtted olid kohustatud uute tööseaduste alusel omama.

Eelnevalt oli töökaitse olnud praktiliselt olematu, nüüd ei saanud tööandja enam inimest vallandada ainult oma suvast sõltuvalt. Tööandja pidi vallandamisest ette teatama 4 nädalat ja peale vallandamise päeva oli töötajal õigus otsus edasi kaevata 2 kuu jooksul Sotsiaalse Õigluse Kohtusse (Courts Of Social Honour aka Ehrengerichte), mis olid ka loodud Hitleri idee alusel.

Töö Usaldus Nõukogud (Council Of Trust aka Vertrauensrat) loodi selleks, et tekkiks dialoog töölise ja tööandja vahel. 1934 aastal vastuvõetud Tööseadus ütles nii: „Igas ettevõttes peab toimima dialoog juhtide ja omanike ning tööliste vahel, et ettevõte oleks ühtne üritus, mis teenib nii omanikku, töölist kui ka riiki ilma omavaheliste konfliktideta.”

Kokku loodi 2 asutusest koosnev kompleks, mis vahendas sotsiaalseid suhteid töövaldkonnas ning need olid - Sotsiaalse Õigluse Kohus, Töö Usaldus Nõukogud ja Töökomisjonid. Sellega loodi süsteem, mis praktiliselt välistas tööandja omavoli töötajate suhtes ja ka ametiühingute praktika iga asja puhul streikida.

Tööseaduse artikkel nr 35 deklareeris: „Iga ettevõtluse liige peab omama vastutust oma ettevõtluse suhtes.” – seletatuna siis, et iga juht ja tööline pidi eelkõige muret tundma oma ettevõtte hea käekäigu pärast, kuna hea ettevõte oli neile kummalegi kasulik.

„Kui ettevõtet juhib isik, kes ei ole selleks võimeline, siis käesoleva seaduse alusel on õigus selline juht töölt kõrvaldada.” Selliste postulaatidega Tööseaduses muudeti tööandja osaks süsteemiks ja vastutavaks oma töö eest ja ka oma tööliste ees. Tööandja ei olnud enam ainult see, kes keelas, käskis, poos ja laskis. Ka tema allus seadustele ja reeglitele, mis olid kõigile sarnased ning kõigile kohustuslikud. Seadus tekitas olukorra, kus igat tööandjat austati seni, kuni tema austas üldiseid reegleid.

Iga ettevõte, kus oli töötajaid vähemalt 20, oli kohustatud moodustama „Töö Usaldus Nõukogu”, kuhu kuulus 2 kuni 10 inimest antud ettevõttest. 10 märtsil 1934 a. vastuvõetud Tööseadus määras: „Inimesed valitakse Nõukogusse salajase hääletamise teel kõigi palgaliste töötajate poolt, hääletamisel osalevad ka õpilased, kes saanud vähemalt 21 aastaseks. Hääletamine toimub, kui pannakse iga nime ette number, kus 1 märgib enim pooldatud kandidaati, võimalus on ka märkida mittesoovitavat kandidaati, üle joonides selle inimese nimi.”

Erinevalt Ärinõukogust (Betriebsrätte) enne Hitleri aega, mis oli ainult ühe klassi tööriistaks teise rõhumiseks, muutis Töö Usalduse Nõukogu otsustamise kahepoolseks. Ühendades liikmeid ettevõtte igalt tasandilt, oli tegemist vahendiga, mis oli huvitatud lahenduste leidmisest, mitte aga konfliktide tekitamisest. Olles kohustatud Tööseaduse nõudel leidma võimaluse koostööks, tekkis töökohtadel suurema usalduse ja parema produktiivsuse õhkkond.

„Tööusalduse Nõukogu eesmärgiks on luua usalduse õhkkond ettevõttes tööandjate ja töötajate vahel. Ta on kohustatud osa võtma kõikidest vaidlustest, mis on seotud töökoha probleemidega alates usalduse tekkimisest lepingu osapoolte vahel kuni normide kinnitamiseni antud ettevõtte harus. Kui tekivad ettevõttes konfliktid, siis Nõukogu ülesanne on jõuda selgusele põhjustes ning vajadusel luua regulatsioon, et ära hoida sarnase juhtumi kordumist. Juhul, kui ettevõtte juhile on määratakse riiklik sanktsioon, siis peab sanktsiooni algataja ära kuulama ka Nõukogu seisukoha asjas ning arvestama sellega.” – Tööseadus, 1934 a.

Tööseadus määras, et enne oma kohale asumist Nõukogus pidid selle uued liikmed andma vande –„toimides Tööusalduse Nõukogu liikmena vannun, et teen seda tööd lähtudes antud ettevõtte, tema töötajate ja ka riigi hüvanguks, ning annan endast parima, et olla erapooletu ning silmas pidades eelkõige teiste huve kui enda omi. Olla eeskujulikuks esindajaks oma ettevõttele.”

Iga aasta 30 aprillis, just enne Tööpüha, lõppes vana Nõukogu volitused ja toimusid valimised uue koosseisu moodustamiseks. Selline suhteliselt tihe vahetus hoidis ära ebakompetentsuse levimise, stagneerumise ja ülbusliku karjerismi Nõukogu liikmete poolt.

Ettevõte maksis Nõukogu liikmele palka ka siis, kui isik täitis Nõukogu liikme kohustusi, kuigi ta mingil hetkel täitis hoopis Nõukogu kohustusi, mitte oma otseseid töökohustusi.

Järgmiseks instantsiks töö keskkonna tervendamiseks oli Töökomisjon (Labor Comission aka Reichstreuhänder der Arbeit), mille liikmed olid põhimõttelised vahendajad ja lepitajad. Nende kohustuseks oli kontrollida olukorda töökohtadel ning kõigi lepingute täitmist ning lahendada tekkivaid konflikti situatsioone, mida ei suudetud lahendada ettevõtte siseselt. Töökomisjoni ülesandeks oli vaadata, et Tööusalduse Nõukogud töötasid harmooniliselt ning ei tekitanud liigseid probleeme tööandjatele ega töötajatele.

Reich oli jagatud 13 tööpiirkonnaks ja igas neist oli oma Töökomisjon. Vahendajatena olid nad sõltumatud nii tööandjatest kui töötajatest. Olles riigipalgal, jälgisid nad rohkem üldist huvi, nagu ühiskondlikku heaolu ning riigi huve. Et tema otsused oleksid asjalikud ning põhjendatud kasutas Töökomisjon oma otsuste tegemisel 18 liikmelise Ekspertgrupi teeneid. Ekspert grupp koguti kokku vastavalt vajadusel tuntud ja lugupeetud inimestest, kes töötasid antud majanduse liigis, mille hulka kuuluv ettevõte oli vaidluse all. Kui ka Töökomisjoni otsus ei rahuldanud osapooli, siis oli neil võimalus edasi kaevata Riigi Sotsiaalse Õigluse Tribunali, mis asus Berliinis.

Kasutades nende institutsioonide abi alates 1933 aastast oli Saksa töölisel võimalus otsida ja leida praktilist abi igale tööga seotud küsimusele. Sama õigus oli ka tööandjal. Alates aastast 1933 vähenesid aga nende asutuste koormused järkjärgult, kuna töötajad õppisid suhtlema tööandjatega ja riigi ning ühiskonna huve järgiti juba loomulikust intelligentsist, mitte seaduse tähe hirmust.

Sotsiaalse Õigluse Tribunale oli 13, neid juhtisid karjääri juristid, kes olid määratud kohale vastavalt oma kvalifikatsioonile ja näidatud oskustele antud alal. Eesistujaks oli Kohtunik, talle sekundeerisid 2 kohtunikku, kellest üks esindas Tööandjat ja teine Töölist. Protsessist võtsid veel osa Tööusalduse Nõukogu esindajad, kes olid seotud antud juhtumi lahendamisega. Kohtu käsutuses olid ka seadusega määratud karistused – alates trahvidest lõpetades kas Tööandja või Töötaja kõrvaldamisega antud kohalt. Kui Tööandja oli täielikult ebakompetentne juhtima ettevõtet, mis talle kuulus, siis oli tal 2 võimalust vastavalt seadusele: a) müüa ettevõte, b) leida omale kompetentne asendaja või ettevõtte tegevjuht. Kui kõik need astmed ei rahuldanud osapooli, siis viimaseks instantsiks oli aga Riigikohus Berliinis, mis vaatas läbi kõik juhtumid.

Kolmandas Riigis teadis iga töötaja, et suvaline ekspluateerimine ei ole enam tolereeritav. Tal oli kohustusi nii ettevõtte kui ka riigi ees, kuid sarnased kohustusid olid ka kõigil teistel – alates juhtidest lõpetades käskjalaga. Saksamaa tööline oli saavutanud lähtuvalt Hitleri plaanidest, mis hauduti välja Weimari Vabariigi vanglas olukorra, kus tal oli kõige õiglasem ja tasakaalustatum suhe tööandja ja riigiga kogu kaasaegses maailmas.

Esimesed sotsiaalsed muutused andsid ennast juba tunda 1933 aasta lõpuks. Avanesid vabrikud, tekkisid töökohad, loodi süsteem, mis oli lihtne ja arusaadav kõigile töölistele ja mis peamine, kogu aeg ja silmnähtavalt vähenes tööpuudus ning paranesid olukorrad tehastes ja ettevõtetes. Endiste hallide ja ilmetute töökohtade asemel hakkasid kerkima uued – suured, valguseküllased ja puhtad.

Kolme aastaga need muutused hämmastasid kõiki, kes külastasid tolleaegset Saksamaad. Rohkem kui 2000 tehast moderniseeritud ja ümberehitatud, 23 000 väiksemat ettevõtet moderniseeritud, 800 hoonet ehitatud ja ümberehitatud ainuüksi kogunemiste (tööorganisatsioonide jaoks) jaoks. Tehaste ja ettevõtete juurde ehitati 1200 spordiväljakut, 13 000 sauna sinna juurde kuuluvaga, 17 000 kohvikut.

Et tagada tööliste tervist, organiseeriti alatised Tervisekursused noorematele töötajatele, neid moodustati lõpuks üle 8000 kogu Saksamaal. Loodi sajad ja tuhanded erinevad täienduskoolitusi pea igale erialale ja vajadusele arvestades. Toimusid töösaavutuste võistlused, kus mõõtu võtsid parimatest parimad ja mida kroonisid autasud ja ergutused. Üleriigiliselt loodi Tööameti juurde 800 peainspektorit ja kuni 17 300 abiinspektorit, kes jälgisid ja kontrollisid selle seaduse täitmist.

Saksa töötajate tervisliku puhkuse tagamiseks lõi Hitler „Tugevus Rõõmude kaudu” nimelise programmi. Selle vahendusel said töölised ja ka tööandjad tuusikuid puhkekodudesse nii Saksamaal kui ka välismaale. Ehitati riigi poolt mitmeid „cruisi” laevu, mis viisid sakslasi puhkusele ümbermaailma. Osaliselt olid need reisid finatseeritud valitsuse poolt ja enamuses maksid puhkajad välja ainult väikese osa maksumusest.

Kas Hitleri reformid olid täiuslikud? Kindlasti mitte – oli mitmeid tagasilööke, kuid need ei pannud reforme seisma, vigadest õpiti ja mindi edasi veel suurema kindlusega.

Kas Hitleri käitumine reformide läbiviimisel oli autoritaarne? Kahtlemata. Kuid inimesed, kes olid kannatanud aastaid Weimari Vabariigi lauslolluste käes said aru, et reformid olid vajalikud. Selleks ajaks kui reformid olid juba käimas, said inimesed aru nende loogikast ning vastuväiteid praktiliselt ei olnud. Pealegi inimestele on alati imponeerinud tugevad liidrid.

Kuigi 1933 aasta alguses oli Saksa töölisklass kahe kolmandiku osas nazi poliitikat mitte pooldav, siis juba aasta hiljem oli protsent Hitleri ja tema poliitika kasuks. Ning pooldajate arv kasvas lausa päevadega. Belgia kirjanik Marcel Laloire kirjutas samal ajal: „Hitleri partei sümboolikat on kõikjal, majadel, tänavatel, isegi paljud tooted on märgistatud ja nimetatud kas Hitleri teemaliste nimedega või tema partei värvidega.”

Hitleri poolt loodud Saksa Töörinne (German Labor Front aka Deutsche Arbeitsfront), mis ühendas nii tööandjaid kui ka töölisi, saavutas suure populaarsuse. Noored tugevad mehed, kandes Tööteenistuse (National Labor Service aka Reichsarbeitsdienst) embleemi, tegid uhkelt tööd objektidel igal pool riigis. Tööteenistust ei loodud mitte ainult töötegemiseks ja töötuse likvideerimiseks vaid ka selleks, et tuua kokku noori erinevatest ühiskonna kihtidest, et tekiks vendluse tunne tehes koostööd ja elades samades tingimustes. Hiljem, kui nad olid erineval pool lauda kui Tööandja ja Töötaja, oli neil lihtsam saada aru teineteisest ja vältida konflikti ning leida optimaalne lahendus, mis oleks kasulik nii neile kui Riigile.

Peale koos veedetud päevi ja öid ning tehtud tööd, mis lähendasid poisse ja tüdrukuid nii rikastest peredest kui ka vaestest peredest, said mõlemad pooled selgeks, et rahva heaolu nimel on nad mõlemad vajalikud ning konfliktide asemel on alati parem saavutada kokkulepe.

Hitler võis minna suvalisse tehasesse ning ütelda – „Ka mina olen olnud vaene tööline ja tean, mida te tunnete ja vajate” ning kõik teadsid, et see on tõsi. Muideks, sellist liigutust polnud teinud ükski eelmistest kantsleritest. Kogu 12 aasta jooksul kui Hitler oli võimul ei toimunud ühtegi ebameeldivat intsidenti. Teda võeti igal pool vastu austuse ja viisakusega ning nagu perekonna liiget, kes tuli tagasi edukalt ärireisilt.

Kuid verivärske Kantsler soovis muud kui ainult populistlikku populaarsust. Ta tahtis, et inimesed osaleksid riigi asjades ja väljendaksid oma arvamust igas olulises küsimuses, mis puudutas riigi arengut.

Mitte üheski riigis pole läbi viidud nii palju referendumeid, kui Saksamaal – keskmiselt kuni üks iga aasta ja küsitlusi veelgi tihedamalt.

Hitler võttis vastu „Referendummi Seaduse”, milles määrati ära selle põhjused ja atribuutika. Kõik oli väga lihtne:

  1. Reichi valitsus küsib rahvalt, kas see on nõus sammudega, mida on plaanis ette võtta. Seadus kehtib ka seaduste puhul.
  2. Referendumi küsitlus loetakse õnnestunuks, kui seda pooldab lihtne häälteenamus.
  3. Kui Rahvas nõustub esitatud küsimusega, võetakse see vastu ja antakse käiku vastavuses „Seadus Olukorra Leevendamiseks Riigis” ja selle III artikli alusel.

Riigi siseministril on kõik õigused ja kohustused selle seaduse täitmiseks. Berliin, 14 Juuli 1933, Hitler, Frick

Valijatepoolne toetus Hitlerile oli väljaspool igasugust kahtlust ja see kordus aasta aastasse – 1933, 1934, 1936, 1938 ning ka Saari maakonna ühendamiseks Saksa Riigiga 1935 aastal. Hääletamine oli salajane ja igaüks võis hääletada, kuidas soovis. Teatud inimesed hääletasid ka Hitleri ja tema poliitika vastu, kuid tavaliselt mitte üle 10%. Läänes olid need valimised kahtluse all oma suure osaluse protsendi ja suure toetuse osas, mis sai Hitlerile osaks, kuid need kahtlused hajusid, kui Hitler kutsus osalema valimistel ka Lääne vaatlejaid. Eriliselt tugeva kontrolli all oli Saari maakonna ühinemise hääletused. Vaatamata Lääne kontrollile ei leitud mingeid vastuväiteid ei korraldamise ega muu osas. Osaluse protsent oli üle 90 ja tulemus ka – Saari maakond, mis peale Versaillesi rahu läks Saksamaale kaduma, taas ühendati.

Alates võimuletulekust oli Hitleri saavutused kõigile näha. Enne 1933 aasta lõppemist vähenes tööpuudus, mis oli üle 6 miljoni kuni 3 374 000ni. Seega kuni 2 627 000 miljonit töökohta oli loodud ajast kui Hitler ütles oma sõnad “Meie käes on võim. Nüüd algab gigantne töö”.

Lihtne küsimus – kes veel on meie ajaloo vältel millegi sellisega hakkama saanud?

Rohkem kui 2,5 miljonit töölisperet (meenub ehk – naisi tollal ei peetud töötuteks, neil oli austav ülesanne kasvatada lapsi), olid saanud leiva lauale. Ülejäänutele aga maksti paremat töötuabiraha.

Miljonid inimesed kes olid aastaid võidelnud näljaga, said tagasi usu tulevikku ning vaatasid julgelt oma laste, mitte enam näljastesse silmadesse. Rohkem kui 2,5 miljonis kodus tunti jälle leiva maitset.

Hitleri populaarsus võttis vahel lausa koomilisi pöördeid. Ajaloolane Fest vahendab: „Heeringa konserv sai nimeks Hea Adolf, mündikogumise karbid tehti SA mütside sarnasteks, karastusjooks ilmus müügile reklaam lausega Minu Võitlus (Mein Kampf) janu vastu. Hitleri pildid oli lipsudel, taskurätikutel, kruusidel ja mille iganes seda ainult joonistada andis. Sama saatus tabas ka partei ja uue riigi sümboolikat. Olles mures sellise triviaalitsemise pärast, andis Hitler 1934 aastal välja eeskirjad, mis piirasid tema pildi ja partei sümboolika kasutamist olmekaupadel.

Majanduslikud ja sotsiaalsed muutused riigis hämmastasid ka Hitleri vanu vastaseid poliitilise spektri kõikidest otstest. Gottfried Bonn, Saksamaa tuntuim poeet sellel ajastul ja ka tugev vasakpoolne, kirjutas oma pagenduses viibivale sõbrale Klaus Mann’ile: "Ma avaldan oma täit toetust uuele riigile, sest minu rahvas on need kes seda liigutab. Kes olen mina, et jääda sellest eemale? Kas olen ma parem oma rahvast? Oma võimaluste piires tahan ma juhtida seda rahvast, kus ma tahaksin teda näha – Minu intellektuaalne ja majanduslik jõud saab rakendatud selle vankri ette, mis on kodumaa uus tõus. Sest kõik, mis minul on – mu luule minu oskused, võlgnen ma rahvale, mille keskelt võrsusid minu vanemad ja ka mina ning kelle keskele lähevad kord ka minu lapsed. Kui kõik muu mitte ja väheoluline kõrvale jätta, siis taandub meie maapealne elu lihtsale aksioomile – MINU RAHVAS.” (J. Fest, Hitler, New York:1974, lk428)

Oma suhteliselt detailsele ja Hitleri suhtes kriitilises raamatus pühendas ta peakangelase sotsiaalsetele programmidele ja muutustele vaid paar paragrahvi. Vaatamata sellele ei jäänud tal muud üle kui tõdeda oma raamatus järgmist seisukohta: "Režiim väitis, et Natsionaal Sotsialism ei ole ühe klassi valitsemine teise üle. Vaid anda igale klassile võimalus olla koostöös teiste klassidega ja läbi selle parandada ühiskonna, riigi ja rahva heaolu. Hitleri programmid tõesti seda ka saavutasid. Kõik need meetmed parandasid tunduvalt rahva olukorda.” (ibid, lk434-435)

Seega ei ole imestada, et juba vähem kui aasta Hitleri võimuletulekust rippusid tema haakristiga lipud julgelt ja avalikult igal pool – kuigi enamuses kohtades oli neid veel aasta tagasi tseremoonitsematult maha kistud.

printerisõbralik versioon esita küsimus
viimati toimetatud: 12. 03. 2008. 01:10

Time: 0.0374219 s.