Kust leida miljardeid?

[ Kuidas Hitler koondas oma kätte võimu riigis ja alustas sotsiaalsete ümberkorraldustega ]
[ Kes tooks meid välja pankrotist ] [Riigi ühendamine ] [ Parteide likvideerimine ] [ Ametiühingute liitmine ] [ Kust leida miljardeid? ] [ Sotsiaalne revolutsioon ]

Kust leida miljardeid?

Seistes tollel külmal jaanuari päeval Riigikantselei aknal ja võttes vastu masside juubeldusi, oli ta siiski haaratud hirmust ja mitte asjata.

Oma memuaarides meenutas Dr. Hjalmar Schacht järgmist; „Mulle jäi tunne, et see mees on oli surutud kägarasse piltlikult selle vastutuse koorma all, mis oli tema õlgadele asetunud. See ei olnud näitlemine, aga kajastas tõelisi emotsioone.” ( H.Schacht, Maagiku memuaarid, osa II, lk 52)

Kuid Hitler oli inimene, kes oli suuteline sellist koormat valitsema. Vaatamata sellele, et tema vastas oli suur rahvuslik tragöödia – tööpuudus oli suur, üldised raskused, pea täielik tööstuslik stagnatsioon - nähtused, mida eelmised poliitikud polnud suutelised isegi mitte leevendama, siis see nooruslik juht võttis seda kui väljakutset, kui ettemääratust ning asus neid probleeme lahendama jõu ja ettemääratuse seguga. Kohe, kui Hitler oli läbi surunud oma „Enabling Act’i”, kääris ta käised ülesse ja asus olukorda lahendama.

Erinevalt teistest vastutavatest poliitikutest – või vastutustundetutest – 20ndal sajandi Euroopas, ei arvanud Hitler, et majandus paraneb ise ning nemad peavad ainult ootama vaatamata sellele, et majandust tabas üks hoop teise järel ning imet ei sündinud – tööstus suri ja miljonid töötud trampisid tänavatel otsides tööd ja leiba.

Neil aegadel oli tavaliseks rohuks majanduslike raskuste puhul nn püksivöö pingutamine, nii era- kui riigisektoris. Seega juhid enne teda olid vähendanud palku, lühendanud abirahade saamise aega ning vähendanud investeeringuid. Riigi elatustase oli kukkunud kokku kui nõelaga torgitud õhupall. Loomulik, et sellises olukorras isegi peale poolt aastat, mille jooksul saadi töötu abiraha, ei olnud mingeid väljavaateid saada uut tööd, mida lihtsalt polnud. Vastupidi – kõik need töötud muutusid kerjusteks, kes käisid ühe heategevusukse tagant teise taha või jõlkusid päevast päeva Tööameti uste taga lootes imele, mida aga ei sündinud.

Inimesed ostsid aina vähem ja vähem – see omakorda viis pankrotti paljusi väikseid ja keskmisi ärisid, mis omakorda lisasid inimesi töötu abiraha järjekordadesse. Aastaks 1932 oli Saksamaa tootmine pea olematu. Keskmine aasta investeerinud olid kukkunud 3 miljardilt margalt 500 miljoni margani. Majandus stagneerus, kuna kellelgi ei olnud raha renoveerimiseks või tootmiseks.

Ka valitsus polnud paremas seisus. Valitsusel puudusid igasugused initsiatiivid ja ideed olukorra parandamiseks – ta oli ka praktiliselt pankrotis. Laekumistest läks kuni 2/3 töötuabirahade maksmiseks.

Kuid Hitler oli aru saanud, et olukorra parandamiseks peab just nimelt valitsus midagi ette võtma – midagi julget ja omapärast, et väljuda sellest nõiaringist.

Töötusega saab võidelda ainult siis, kui anda tööstusele vahendeid, millega uuendada ja toota ning selle abil luua uusi töökohti, mis omakorda vähendab tööpuudust ja raiub läbi negatiivsest ringist. Majanduslikku tõusu on võimalik saavutada ainult majandust stimuleerides, tuua ta kaasaega, et oleks võimalik toota uusi tooteid.

Kuna Saksamaal puudusid looduslikud naftavarud, kuid olid aga kivisöevarud, siis oli vaja uuendada selle tootmist ja sellega seotud toodete arendust. Tehnoloogiad olid olemas, oli vaja vaid tõuget tootmise alustamiseks. Saksamaal olid patendid kunstkummi nimega „BUNA” tootmiseks, lisaks sellele vedeles Patendiametis veel sadu ja tuhandeid teisi originaalseid ja häid ideid.

Suured avalikud tööd olid teiseks võimaluseks luua juurde töökohti, stimuleerida tööstust ja arendada majandust. Saksamaa halvad teed vajasid parandamist. Moodne maailm nõudis korralike teede võrgustikku, mis iseenesest aitaks kaasa majanduse elavdamisele.

Uued korralikud teed stimuleeriksid samuti ka autotööstust, mis oli Saksamaal olemas kuid tootis vaid marginaalse osa Euroopa autoturu osast, näitena ainuüksi Prantsusmaa tootis viis korda niipalju autosi kui Saksamaa.

Peaaegu kümme aastat varem, olles poliitilise vangina müüride vahel, oli Hitler näinud tulevikku, kus tervet Saksamaad kattis korralike teede võrgustik, millel vurasid tuhanded ja tuhanded Saksamaal toodetud autod. Samal ajal joonistas ta ka oma kontseptsiooniauto, mis hiljem sai tuntuks kui Volkswagen. See oli tema poolt nii armastatud loodusest kopeeritud meenutades lepatriinut. Enne Hitleri saamist võimule oli auto rikaste privileeg – tema aga tahtis seda muuta. Igal seda soovival sakslasel võis olla oma auto. Sellest pidi saama Saksa rahva abimees töö ajaks ja sõber vabaks ajaks.

Sellest pidi saama vahend, mille abil iga sakslane võis avastada oma riigi ilu ja tutvuda selle mitmekesisusega. Selline siseturism oli samuti abiks, et arenev majandus jõuaks igasse linna iga sakslaseni. Algusest peale oli Hitleril idee, et see auto pidi saama miljonitele kättesaadavaks. Selle tootmise keskus aga Saksamaa tähtsamaks tootmiskeskuseks.

Ideed, mis samuti piinasid Hitlerit tema vangistuse ajal, olid elamuehitus, mis pidi aitama sakslastel paranda oma elutingimus ning soodustama pereelu ning sellega seotult ka uue põlvkonna sündimist. Seoses sellega olid Hitleril valmis plaanid nii elamuehituseks kui ka suurteks ja uhketeks ühiskondlikeks ehitisteks. Kusjuures paljud neist projektidest on säilinud tänaseni. Need ideed sisaldasid eramaja plaani, koos oma aiaga (neid ehitati lõpuks sadu tuhandeid kogu Saksamaal) ning ka kaetud staadion Berliinis (teostus osaliselt Olümpia staadionina) ning ka suur kongresside hoone, mis oleks olnud suurim tollases Euroopas ning visuaalselt toonud esile Natsionaal Sotsialismi suurust.

Ajaloolane Werner Maser (kes oli suhteliselt anti-Hitler, kuidas muidu oleks ta leidnud oma raamatule väljaandjaid) selgitab: „Tegemist oleks olnud kupliga kaetud ehitisega, mille kõrgus kuni 220 meetrit, läbimõõt 250 meetrit ning mahutavus kuni 190 000 inimest seistes. Hoone oleks olnud 17 korda suurem kui kuulus Püha Pauluse kirik Vatikanis. Ja kõike seda disainis Hitler, kui istus vanglas ja kirjutas oma Mein Kampfi.” (W. Maser, Hitler, Adolph, lk100)

Seega Hitleril olid ambitsioonid ja ideed juba enne, kui ta valitsuseohjad enda kätte sai ja peab mainima, et paljud tema projektidest viidi ka ellu. Õnneks olid tal kõik vajalik nüüd käepärast - töölised, insenerid ja ettevõtjad.

Lisaks mainis Maser: „Oma poliitilise karjääri algusest saati oli Hitler väga süstemaatiline. Ta teadis juba varakult, mida soovib ning vajab ja lähtus sellest oma plaanide koostamsel. Hitlerile oli omane kõrge intelligents ja taibukus tehnilistes küsimustes. Selle oli ta saavutanud lugedes tuhandeid tunde tehnilisi raamatuid oma nooruses”

„Hitler luges ja töötas läbi lugematu hulga raamatuid. Ta kogus suure hulga erinevaid teadmisi ja kasutas neid oskuslikult ära oma kõnedes. Sellise hariduse tulemusena oli tal ideid, mis hämmastasid kaasaegseid oma lihtsuses ning vahest otsekohesusega,” kirjutas Dr Schacht.

Oli vaja miljoneid marku, et alustada ja läbi viia plaanitud sotsiaalmajanduslikke uuendusi, et Saksamaa oleks võimas ja arenenud riik Euroopas. Selle sees pühkida minema krooniline töötus ning investeerida see raha objektiivselt, et saada maksimumkasu riigile.

Majanduslikes asjades ei olnud Hitler diktaator. Ta sai aru, et majandust ei saa juhtida nagu armeed – vaja oli tohutult initsiatiivi, sest see oli edu tagatiseks. Seega majanduses oli Hitler rohkem nagu katalüsaator. Ta uskus üksikindiviidi jõusse ja selle isiku loovuse äratamist, sest selline lähenemine tõi maksimaalselt soovitud tagajärgi. Samuti ei ignoreerinud Hitler tulupõhist majandust. Võttes inimeselt võimaluse saada tulu, mis lähtub ja on seotud tema panusega protsessi, võtad inimeselt initsiatiivi ja huvi arendada nii ennast kui ka üksust, mille heaks ta töötab.

Hitler teadis, et selliste põhimõtete ignoreerimine oli viinud Nõukogude Liidu seisu, milles ta oli, isikliku initsiatiivi surumine riikliku monopoli raamidesse näitas juba tollal, et selline käik on kahjulik riigile ja ühiskonnale, mida selline riik üleval hoiab. Hitler suhtus alati ettevaatlikult juhitud majandusse. „Riik annab suunad ja vajadusel aitab, kuid ta ei pea mitte juhtima. Ühe geeniuse mõttetöö on kordi olulisem, kui aastaid kontoris istumine ja numbrite kokkulöömine,” tavatses ta öelda.

Just nagu on olemas poliitiline eliit, on olemas ka majanduslik eliit. Hitler kavatses silma peal hoida majandusel ning ebakompetentsed juhid viia madalamale kohale ning premeerida ja edutada asjalikke ja visionaalseid juhte. Ta leidis, et on oluline, et juhid, kes näitavad ülesse initsiatiivi ning kalduvusi julgelt eksperimenteerida, saaksid premeeritud nii materiaalselt kui moraalselt ning et sellised juhid ei peaks kartma „riigi karvast kätt” maksuameti näol endale pidevalt turjas hingamas.

Samuti oli Hitleri seisukoht, et „ühtegi direktorit või omanikku ei tohi piirata selle põhjusel, et isik ei soovi liituda Natsionaal Sotsialistliku liikumisega. Alati peab jääma kriteeriumiks inimese soov teha tööd ja arendada ennast koos oma ettevõttega, kui tema kuulumine poliitilisse liikumisse.”

Hitler kasutas sama pragmaatilist mõttemalli nii majanduses kui ka administreerimises. Põhiline, mida ta oma alluvatelt nõudis, oli kompetentsus ja efektiivsus. Kuni 80 % Kolmanda Riigi funktsionääridest ei olnud kunagi kutsutud liituma Natsionaal Sotisolistliku Töölisparteiga ning isegi mitmed tema kabineti ministrid ja isegi saadikud ei kuulunud kunagi NSTPsse. Kuid nad olid head töötajad, lojaalsed riigile ning väga võimekad. Kuigi ta hoidis silma peal igat sorti oportunistidel, ei seganud see tal neid kasutamaks riigi ja rahva hüvanguks.

Antud puhul on parimaks näiteks Dr Otto Meissner, kes töötas Riigikantselei juhina juba enne Hitlerit ning kuni Hitleri saamiseni Kantsleriks andis endast kõik, et Hitler EI saaks kantsleriks, kuid samas oli tegemist võimeka ja haritud inimesega, kes tundis oma tööd ning oli lojaalne eelkõige riigile ning samas ametis teenis ta Hitlerit kõik need 12 aastat.

Teiseks markantseks näiteks oleks olnud Dr Hjalmar Schacht, kes ei paistnud kunagi silma kui Hitleri pooldaja. Oportunist ja enesekeskne isik, kuid võimekas majandusmees ning Hitler rakendas ta riigi teenistusse ning selle töösturi ja pankuri abil sai Hitler Reichile jalad alla. Kümme aastat varem oli Schacht leiutanud niinimetatud Rentenmarga ja päästnud Weimari Vabariigi majanduslikust krahhist. Kohe peale võimule saamist määrast Hitler tema Riigipanga Direktoriks ja hiljem Majandusministriks ning peab ütlema, et selle isiku trikid olid need, mis aitasid Kolmanda Riigi „rajale” ning täiendasid Hitleri plaane majandusliku tõusu saavutamiseks.

Planeerides Saksamaa päästmist täielikust krahhist, kutsus Hitler veebruaris enda juurde Riigipanga juhi Dr Hans Lutheri, kes oli sellel kohal alates 1930ast aastas ja esitas talle küsimuse. „Palju läheb vaja raha, et alustada Saksamaa päästmist sellest olukorrast?”. Luther, kes oli hea administraator, kuid tal puudusid uued ideed, vastas sellepeale: „150 miljonit marka”. Vastus näitas, kuidas eelmised poliitikud olid ignoreerinud olukorda. Kui riik maksis iga kuu abirahadeks välja miljardeid, siis oli vaja AINULT 150 miljonit, et lükata käima riigi taaselustamise plaan!

Järgmisena võttis Hitler käsile Dr. Schachti. Küsimus oli järgmine: „Meie peamiseks ja esmaseks ülesandeks on võidelda töötusega. Milline on teie ettepanek leida raha, kui mitte kasutada Riigipanga oma? Palju läheks vaja? On teil selles suhtes ideid?”

Schacht märkis, et ei taha Riigipanga juhile halba soovida, kuid Hitler kinnitas, et suhteliselt võimekas Dr. Luther ei jää mitte partele puhkama, aga saab ka tööd vastavalt oma võimetele, mille peale oli Schacht valmis väljakutset vastu võtma.

Schacht oli olnud Riigipanga President ajavahemikul 1923 kuni 1930, kuid siis vallandatud. Kuid nüüd leidis ta, et tema tagasipöördumine võrdub triumfiga. See tõstis tema eneseteadvust. Paari nädala jooksul rakendas ta plaani, mis viis Saksamaa välja majanduslikust mülkast, kus ta oli.

Siinkohal jätan ma lugejatele võimaluse ise järgi uurida, kuidas täpselt see toimus. Selleks on mul mitu põhjust – esiteks siia tuleb nüüd paar lehekülge suhteliselt kuiva finantsilist teksti, mille ümber panemiseks teile arusaadavasse vormi ei ole mul ettevalmistust ja ka mitte viitsimist ning 99% lugejatest jääb see nii kui nii arusaamatuks. Seega lühendatud korras – leiti moodus võlakirjade abil suurendada raharinglust, mis andis võimaluse investeerida ettevõtetesse, kes seejärel investeeringute tagasitootmiseks palkasid tööle inimesi, kelle suurenenud ostujõud liigutas käibele suurema hulga raha, mille abil riik ostis kokku ja likvideeris algsed võlakirjad. Tõlkija

Lisaks otsestele finantsilistele abinõudele kasutas valitsus saadus võlakirju ning alustas ka teedeehituse projekte, irrigatsiooni projekte ja pankroti läinud talude väljaostmist pankadelt ja nende super ülimalt odavat tagasimüümist endistele omanikele talupoegadele. Lisaks tegi valitsus laenude tagasimaksmisel järgmise korra. Esimese lapse sünd kustutas 25% võla summast, järgmine laps „kustutas” järgmised 25% ja seda seni kuni võlg oli makstud. Selliste meetmete tulemuseks oli, et kahe aastaga likvideeriti tööpuudus praktiliselt täielikult. Ning Saksamaa majandus hakkas minema tõusuteed.

Peale sõda esitati Schachtile, kes oli siis juba Nürnbergi tribunalis kohtualune, tema osaluse kohta Saksamaa ülesse ehitamises - vastus oli selline: „Ma ei usu, et Hitleril polnud muud võimalust, et tulla roomates minu juurde abi järele. Ma olin seal, mul oli ideid ja me tegime koostööd. Poleks seal olnud mind, oleks Hitler leidnud muid väljapääse. See ei olnud tema loomuses anda alla ning loobuda loodud plaanide ellurakendamisest. Teil on kerge ütelda Hr. Süüdistaja, et ma oleks pidanud istuma ja Hitlerit mitte aitama, laskma tal surra, kuid koos temaga oleks surnud kogu Saksa rahvas.”

Isegi Marksistid andsid tunnustust Hitleri võimekusele Saksamaa kriisist väljatoomisel ja enda täielikku läbikukkumist. 1934 aasta juunis ajalehes Zeitschrift für Sozialismus, mida anti välja eksiilis, ilmus artikkel, milles ka järgmine lõik: „ Meid pandi fakti ette, et äärmuseni viidud proletariaat on pea kõik töötu, diplomeeritud noorsugu ilma kindla tulevikuta, keksklassi esindajad pankroti äärel, farmerid olid pea kõik kaotamas oma maad, me kõik olime lootusetult metsas omadega. Ainuke, mida me suutsime rahvale pakkuda olid kõned sotsialismi toredusest.”

printerisõbralik versioon esita küsimus