Ametiühingute liitmine
Kool.ee-haridusportaal :: Ametiühingute liitmine Ei ole olemas kasutusjuhendit eluks. Õnneks on olemas www.kool.eeAmetiühingute liitmine,Koolilaen, energialaen, matuselaen, matemaatika, ekool, e-kool, füüsika, ajalugu, seks, abort, laen
[ Kuidas Hitler koondas oma kätte võimu riigis ja alustas sotsiaalsete ümberkorraldustega ]
[ Kes tooks meid välja pankrotist ] [Riigi ühendamine ] [ Parteide likvideerimine ] [ Ametiühingute liitmine ] [ Kust leida miljardeid? ] [ Sotsiaalne revolutsioon ]
Ametiühingute liitmine
Peale parteide kokkukukkumist oli jäänud Saksamaale peale Hitleri partei ainukeseks poliitiliseks jõuks Marksistlikud ametiühingud. Kuigi nominaalselt ainult majanduslik faktor oli neil käed sees ka poliitikas. Ametühingud varustasid kommunistlikku liikumist kaklejatega ja sotsialistlikke parteisid valijatega.
Viimased viisteist aastat olid nad olnud pidev ja fanaatiline grupp mis provotseeris rahutusi tänavatel ja nende nõudmised aina kasvasid. Ametiühingud finantseerisid heldelt vasakpoolseid parteisid pakkudes pea enamuse materiaalsetest vahenditest elades ise peost suhu. Kogu see raha saadi miljonitelt ametiühingu liikmetelt kelledest enamus isegi ei teadnud summade tegelikku sihti.
Ja veel kord, nagu paljude muude parteide ja gruppide ning isegi Weimari riigi puhul olid ka ametiühingute lihtliikmed kaotanud igasuguse lootuse, et ka nende kasuks midagi tegelikku tehtaks. Töötajad nälgisid. Sajad ja tuhanded funktsionäärid aga istusid niisama, ise elades maksudest, kuid töötajate heaks ei olnud nad suutelised midagi tegema.
Ametiühingute liidritel ei olnud mingeid kriisiplaane, nad ei pakkunud mingeid lahendusi ei töötajate abistamiseks ega riigi abistamiseks, et tekitada uusi töökohti. Samuti ei tundunud neil ka olema mingit tahtmist midagi muuta paremuse poole.
Samuti ignoreerisid nad välisfirmade ja pankade poolt teostatavat Saksamaa tööstuse ja panganduse otsest röövimist, mis oli paika pandud Versaillesi rahulepinguga. See ei olnud ka ime – olid ju sotsialistlikud liikumised ise hääletanud selle „rahulepingu” ratifitseerimise poolt 1919 aastal.
Ainukesed muudatused Versaillesi lepingusse viidi sisse konservatiivse poliitiku, tollase välisministri Gustav Stresemanni poolt. Vaatamata teiste Weimari Vabariigi poliitikute ja parteide poolse toe absoluutsele puudumisel oli ta suuteline kergendama mõnede punktide osas Saksamaa majanduse saatust. Kuid see oli liiga vähe, et hoida eemale liitlaste ahneid küüniseid Saksamaa rikkustest.
Aastatel 1930-32 Saksamaa rahvas ja töölised olid näinud kuidas katastroof kasvas. Töötute armee kasvas miljonini, siis kahe miljonini ja lõpuks kuni kuue miljonini 1932 aasta lõpuks. Samal ajal töötute abirahad aga kuivasid kokku kuni lakkasid lõpuks hoopis. Kõikjal oli häda ja viletsus – näljast kondised ja punnis kõhtudega lapsed ja naised, kerjused pikkades vaikivates ridades pea iga tänava ääres ja iga tehase läheduses.
Vasakpoolsete liidrite tahtmatus või suutmatus, rääkimata nende ükskõiksusest teha midagigi Saksamaa rahva ja riigi hüvanguks oli viinud Saksamaa inimesed letargilisse seisundisse. Mida olekski suutnud sellised „liidrid” teha oma tühjade peade kuid samas suhteliselt täis taskutega ?
Juba ammu enne valimisvõitu 30 jaanuaril 1933 olid tuhanded proletaarlased ühinenud Natsionaal Sotsialistliku liikumisega. Paljud liitusid kuna ka Hitler oli lihtne inimene ja see imponeeris neile. Kuid peamiseks põhjuseks loetakse, et Hitleril olid konkreetsed plaanid tööpuuduse likvideerimiseks ja mitte ainult aga, et kaotada selline nähtus üldse Saksamaalt ning tõsta tööline nimetu mutrikese seisusest tööandja võrdväärseks partneriks. Hitler soovis kaotada selged klassivahed ja peamine klassivõitluse mis oli toonud nii palju häda Saksmalle ja tema töölistele. Need samad klassid mille üle olid olnud uhked vasakpoolsed kuid mida nad olid ignoreerinud.
Jaanuaris 1933 olid Hitleri jõud pea enamikus endised, vasakpoolsetes tänavakaklustes karastunud, tihti veel tema enda vastu, kuid riigi poolt maha kantud proletaarlased.
Samal ajal kui Hitleri liikumise rivid täienesid siis Marksistlike liikumiste rivid kahanesid. Ümmarguselt 13 miljonist hääletajast kes valisid sotsialiste oli kuni 5 miljonit ametiühingute liikmed. Ükskõiksus ja pettumus liikumises oli viinud selleni, et rõhuv enamus ei maksnud enam ka liikmemakse, paljudel puudusid selleks ka vahendid. Liikumiste juhid ise kergelt ideeliselt löödud hakkasid juba imestama, et äkki need desertöörid olid need kes said asjast õieti aru – varsti see aga selgus ka neile, ning imestamine asendus arusaamisega.
Veel enne kui Hitler sai Riigipäevas omale laiad volitused oli üks Saksamaa suurimaid ametiühinguid ADGB asunud toetama tema poliitikat ja liikumist. Ajaloolane Joachim Fest kirjutas „20 märtsil ADGB ametiühingu keskkomitee võttis vastu resolutsiooni milles tunnistas Hitleri poliitikat ja väljendas ametlikku toetust” (ibid, lk413)
Seejärel astus Hitler julge sammu. Kogu Weimari Vabariigi ajal olid ametiühingud soovinud saada 1.Maid kui töörahva püha, kuid millega kunagi ei nõustutud. Hitler selle soovis ka täitis – veelgi enam, Ta kuulutas 1.mai ametlikuks riigipühaks. Hitler tavaliselt kunagi ei jätnud juhust kasutamata, eriti mis puutus selliseid pealtnäha tühiseid kui emotsionaalseid nõudmisi.
Täpselt nagu Sotsialistlik Partei oli teinud kanna pöörde, hääletades Riigipäevas 23 märtsil Hitleri vastu ja juba 17 mail Hitleri poolt, nii ka tegid Ametiühingud kanna pöörde ainult mõne nädala jooksul. Hitleri vastalisus ja ignoreerimine muutus pea täielikuks toetuseks. Ühe suleliigutusega oli Hitler täitnud nende soovi mis oli jäänud ignoreerituks kõikide Weimari Vabariigi valitsuste poolt. Hitler teatas, et kuna 1 mai on riigipüha siis tema juhtimisel korraldatakse Berliinis Tempelhofi lennuväljal suur vabaõhuüritus mis on pühendatud austusele töö vastu. Olles ettevalmistamata asjade sellisele käigule liitusid ametiühingud siiski selle väljakutsega saades aru, et tegemist on aegade suurima massiüritusega ning soovides ka oma nimed sellega siduda. Seoses sellega kutsusid nad kõiki oma liikmeid , kes neil veel ametlikult alles olid, liituma Esimese Mai üritustega milledest suurim oli Berliinis.
Ka mina osalesin selle miitingul 1 mail 1933 aastal. Juba kell 09.00 hommikul liikusid kolonnide viisi töölisi ja noori, Hitleri pooldajaid ja mitte eriti pooldajaid, sirgetes ridades, pikkades kolonnides marssisid nad Tempelhofi lennujaama suunas kuhu Hitler oli kutsunud KÕIKI sakslasi – jah just nimelt kõiki sakslasi kuna seda üritust kanti üle raadiotega kõikjale Saksamaal.
Keskpäevaks olid kolonnid kõikide osalistega saabunud sellele suurele väljakule. Demonstrandid järgisid hämmastavalt hästi korda. Väljakule saabudes võttis neid vastu kaetud lauad vorstide ja õllega, et värskendada just marsilt saabujaid. Kõik seisid loomulikult ja seisid kõik need neliteist tundi püsti.
Tohutu suur poodium seisis vastu taevast – ääristatuna hiigelsuurtes lippudega ja kolme korruselise maja kõrgusena nagu laevaehituse platvorm. Päeva edenedes võtsid poodiumi ümber istet tuhanded prominendid, kaasa arvatud diplomaatilise korpuse esindajad. Pealelõunaks oli kogunenud sellele väljale kuni poolteist miljonit inimest esindades kõiki Saksamaa elanike kihte. Sõdurid ja tsivilistid koos kuulasid fanfaaride poolt puhutavaid marsse. See oli läinud üle piiride ja polnud enam lihtne poliitiline kogunemine vaid üritus kus kokkukuuluvus tunne liitis üheks kõik sakslased nagu võrdsed võrdsete seas.
Õhtu saabudes kui pimenes saabus poodiumile Hitler. Üksik prožektor valgustas kõneleja poodiumit ning oleks kui kõneleja seisaks tohutu laeva ninas. Tõrvikud mis olid valgustanud tohutut inimmerd kustutati. Hitler seisis kui üksik inimene õhus inimeste kohal.
Pimeduses oleks grupp pahatahtlikke võinud kergelt saboteerida seda üritust. Tekitada mis tahes ebasoovitavaid intsidente. Olid ju ligi kaks kolmandikku neist olnud natsionaalsotsialistide vaenlased – kommunistid ja sotsialistid. Kuid mitte ükski käsi ei tõusnud, mitte ükski vastuhääl ei kõlanud – rahvas hingas ühes rütmis.
Tseremoonia oleks õige sõna kujutamaks seda üritust või nagu maagiline rituaal. Hitleril ja Gobbelsil ei olnud võrdseid organiseerimaks üritusi mis tõstsid rahva meeleolu ja mõjusid sügavale hinge soppidesse. Üritus algas populaarsete paladega ning jätkus Wagneri hingeülendavate hümnidega mis läksid sügavale saksa hinge ja vangistasid kuulajate meeled. Sakslastel on nõrkus orkestri muusikale ning Wagneri looming on just kui saksa hinge peegeldus, tema sisemuse kaemus, tema romantilisus ja sisemine jõud.
Sajad lipud ääristasid poodiumi – neid valgustasid alt poolt tuled mis näitas nagu hõljuksid nad õhus. Nüüd seisis poodiumil Hitler. Vaatajaskonnale paistis tema nägu kindlasti pisikesena kuid tema hääl kaikus hiiglaslikuna üle terve väljaku, üle sadade ruutmeetrite ulatuses inimeste peade kohal.
Mõned oleks eelistanud natuke pehmemat häält – kuid polnud kahtlustki, et Hitler hääl mõjus just sellisena sakslastele kõige paremini.
Sakslastel on olnud harva võimalus kuulata suuri oraatoreid. Kuulata hästi seotud ja hästi kõlava sõna maagiat. Saksamaa senised oraatorid olid imetlenud rohkem ennast ja oma häält mitte pannud rõhku sellele mida rääkida ja kuidas. Hitler kui oraator oli oma ajastu imelaps. Tal oli omadus mida keskmisel kõnelejal puudus –maagilist jõudu mis voolas tema kõnest ja anda seda edasi kuulajatele.
Justkui meedium, viibides nagu transis püüdis ta kinni masside meelolud ja mängis nendega. Tema poolt kuulajatele projetseeritud jõud voogas läbi masside ja saabus temale tagasi ning andis talle rohkem jõudu. See oli fenomen mida peab ise kogema.
Oraatorlus oli Hitleri suurim anne. See oli see jõud mis võitis tema poole pea kõik tema vastased. Selline kõrgpingeline välgutaoline kõne valgustas ja andis jõudu kõigile kes seda kuulasid.
Kui hurraa hüüded olid peale kõnet lõppenud siis olid saksa rahvast saanud Hitleri andunud järgijad. Kümned tuhanded ja isegi miljonid töölised ja teised kes olid olnud enne Hitleri suhtes kas ükskõiksed või isegi vaenulikud olid saanud oraatorluse elektrilöögi ning olid sellest päevast alates tema ustavad järgijad just nagu SA löögirühmad kes olid sarnaseid kõne fenomene kogenud ka varem.
Suur inimmeri lahkus Tempelhofi lennuväljalt – poolteist miljonit inimest olid saabunud pea täiusliku korra tingimustes ja samamoodi sealt ka lahkuti. Kõik meie välismaalased kes seda nägid olid üllatunud ja vaimustunud sellisest enesedistsipliinist. 1mai paraad oli läinud kui kellavärk – algusest lõpuni.
Mälestus sellest päevast ei kustu kunagi minu mälust – massid lahkusid linna kui üks mees, kui inimene kellel on silme ees eesmärk ja tulevik. Mitte sakslased selles hulgas ei olnud mitte vähem kaasahaaratud sellest maagilisest ühtekuuluvuse tundest. Justkui uus rahvus oleks tekkinud selle päeval – uus ühtekuuluvuse tunne.
Oma memuaarides meenutas Prantsuse Suursaadik André Francois-Poncet seda niimoodi;
Välismaalased oraatori puldi juures kandsid seda sama jõudu endaga kaasa mida ka kõik lahkuvad sakslased. See oli nagu ilus kevadine tunnetus milles oli uhkust, jõudu heasüdamlikkust ja teisi emotsioone mis liigutavad inimest. Kogu ürituse muusika, lipud, ülesehitus meenutas festivali mis kehastas uue rahvuse sündi, uue ühtekuuluvuse tunnet mis haaras kogu Reichi.
„See on meie soov, olla koos nagu vennad, võidelda koos nagu vennad, et tunnil kui seisame silmitsi oma Loojaga saame ütelda talle järgimised sõnad – ‚Vaata Jumal, me oleme muutunud. Saksa rahvas pole enam häbitundev rahvas, rahvas kes jagunenud, arg ja kiuslik. EI JUMAL ! Saksa rahvast on saanud tugev hingelt ja tahtejõult, me oleme tugevad ja oleme valmis igaks ohverduseks. Jumal, me oleme ustavad Sulle. Õnnista meie võitlust!”
(André Francois-Poncet, Saadiku suveniirid Berliinist, lk 128)
Kes veel oleks suutnud sellist kõnet esitada ja sealjuures näida mitte naeruväärsena ? Mitte ükski poliitik polnud senini rääkinud tööliste õigustest sellise usu ja veendumusega, pannud paika plaane tema heaoluks ja tulevikuks.
Järgmisel päeval vasakpoolne „Union Journal” kirjutas sellest üritusest ja teatas, et kaks kolmandikku olid töölised ning konstateeris lühidalt – „See oli Võidupäev”.
Saanud tööliste otsese toetuse osaliseks said kõik aru, et tuhandete ametiühingute lokaalsed kontorid olid ainult aja ja ressursside raiskamine kes pealegi polnud kogu oma eksisteerimise ajal saavutanud midagi asjalikku tööliste heaks.
Mängides tundidega 1. Mai paraadi lõppemisel võttis Natsionaal Sotsialistlik liikumine ilma mingisuguse vastuseisuta üle kõikide kohalike ja suuremate ametiühingute varad – majad, pangad ja ka nende kontorid ning liikmeskonna. Marksistliku kaigaste loopimise ja viibutamise aeg oli läbi – sellest päevast marssisid Saksa töölised ühte jalga riigiga ja Riik nendega, moodustati üks suur Riiklik Ametiühing.
Kuigi ta oli saavutanud peaaegu kõik, et moodustada ühtne „rahvavalitsus” sai Hitler aru, et palju on veel teha ja veel on teel takistusi. Nagu Moskva bolševistlikud valitsejad polnud taandunud oma plaanidest vallutada Saksamaad mis oli neil 1920 aastal ebaõnnestunud tänu Poola Ratsaväe jõule. Rahvuse taastamine nõuab ka muud kui paljaid lubadusi ja sõnu – see nõuab kindlaid tegusi. Saades nüüd enda selja taha Saksa tööliste jõu ja usu oli Hitler valmis tegutsema.
Kuid kuidas lahendada lahendamatut – Kuidas saavutada see mis oli sundinud alla vanduma valitsusi nii Saksamaal kui ka mujal ?
Mis oli Hitleril plaanis ? Kuidas lahendab ta palga küsimuse ? Aga töötunnid ? Vabaaeg? Elamu probleemid ? Kuidas saavutada tööliste poolehoid ja austus ?
„Natsionaal Sotsialismil on oma tund ja oma missioon. Meie liikumine ei ole mööduv nähtus aga osa ajaloost ja ajalooline faas” ütles Hitler.
Reaalse võimu instrumendid olid tal nüüd käes – autoritaarne riik, provintsid mis kuuletusid keskvõimule kuid omasid siiski piisavalt vabadusi oma omapära, et olla ühtse riigi osad. Hitler oli saanud üle rivaalitsevatest ja suutmatutest poliitilistest parteides ja nüüd oli tema käes ka töölised.
Jõud mis oli valmis ehitama uue Saksamaa, jõud mis ei olnud enam killustatud erinevate organisatsioonide vahel see jõud ei olnud enam nagu hulk ojakesi mis otsisid oma teed mereni aga suur ja võimas jõgi mis oli valmis rajama OMA sängi mereni – ning see kuuletus talle ja oli ustav riigile.
Hitler oli endas kindel – ta oli kindel oma sihtmärgis. Tal ei olnud ei vajadust ega tundud soovi kasutada füüsilist jõudu. Ta oli otsustanud võita enda leeri need miljonid sakslased kes kahtlesid temas või olid isegi tema vaenlased. Saksamaa vallutamine oli nõudnud aastate pikkust planeerimist. Käes oli aeg realiseerida oma plaanid mis muudaksid riiki ja ühiskonda. Need plaanid olid midagi muud kui ainult muuta riigi asutuste struktuurid – nad sisaldasid ka kaugele ulatuvaid sotsiaalseid muudatusi.
Hitler oli kord ennustanud – „Me võidame oma ridadesse ka need miljonid kes hetkel meid vihkavad ja koos nendega me teostame Saksamaa elustamise.”. Lõplikult suutis ta seda lubadust täita ja võita oma pooldajate ridadesse pea kõik sakslased.
Ajaloolane Joachim Felt oli sunnitud tunnistama;
„Hitler oli liikunud kiiresti – muutudes demagoogist tunnustatud riigimeheks. Soov liitude tema pooldajatega haaras ühe uusi ja uusi inimesi ja levis kui epideemia. Need aga kes ei soovinud seda jäid nähtavasse vähemusse. Minevik oli surnud. Tulevik kuulus režiimile mis kogus jõudu ja inimesi ning kelle ideed olid lihtsad, loogilised ja teostatavad.”
Isegi tuntud vasakpoolne kirjutaja Kurt Tucholsky, kes tundis muutuste jõudu, väljendades seda tunnet mis liikus Saksamaa inimestes kirjutas – „Sa ei uju vastuvoolu kärestikulises jões.” (ibid, lk 415 f)
„Meie jõud ja võim ei ole enam mingis osas Saksamaast, või mingis osas tema elanikest, vaid see asub kogu tema elanikkonnas” – deklareeris Hitler.
Kuid tõus oli alles ees, seni oli Hitler suutnud eemaldada kõik takistused mis seisid tal ees nüüd oli käes tegelik töö – alustada Saksamaa ülesse ehitamist. Paljud enne teda olid selliste probleemide lahendamisega hätta jäänud. Rahvas nõudis lahendamist suurele murele – töötusele. Kas Hitler suudab lahendada selle konundrumi või ei ?
 | |
| |
|
