Riigi ühendamine

[ Kuidas Hitler koondas oma kätte võimu riigis ja alustas sotsiaalsete ümberkorraldustega ]
[ Kes tooks meid välja pankrotist ] [Riigi ühendamine ] [ Parteide likvideerimine ] [ Ametiühingute liitmine ] [ Kust leida miljardeid? ] [ Sotsiaalne revolutsioon ]

Riigi ühendamine

„See on minu uhkus – ka peale minu lahkumist öeldakse, et see olin mina, kes taastas Saksa töötaja uhkuse ja pani tema tundma austust oma riigi vastu ning ka vastupidi“ ütles Hitler saades Kantsleriks. Ta pidas silmas mitte ainult seda, et pani kõik sakslased tööle, aga ka seda, et töötaja sai lisaks kohustustele ka õigused ja võrdse staatuse teiste ametite seas.

Riik ja selle „keerutajad“ olid olnud nagu paha võõrasema töölise suhtes. Klassivõitlus polnud Marksistide eksklusiivne tegevus, vaid oli juba ammu enne nende saabumist areenile olnud igapäevane osa töölise elust. See oli olnud ka osa kapitalistide igapäevasest elust, kellede peamine eesmärk oli domineerida töölise ja tema saavutuste üle. Seoses sellega oli saksa töölist koheldud kui alama klassi olendit, kelle ainuke ülesanne oli teenida raha omanikule.

Kapitalisti meelest oli raha ainuke tasuv püüdlus elus ja ainuke riigi edukuse näitaja. Hitleri jaoks oli kogu kontseptsioon ülesse seatud valedele alustele. Raha oli vaid vahend saavutamaks inimesele ja töötajale uhkust ja hinge.

Hitler ei soovinud lihtsat klassivõitluse lõpetamist, vaid luua tingimused, kus selline muutub mittevajalikuks.

Kellelgi oli oma saavutuste realiseerimiseks suur kogus kulda – Hitleril oli vaid soov ja tahtejõud. Hitler teadis, et midagi on vaja leida, midagi, mis asendaks raha esialgu ja aitaks majandusele hoo sisse puhuda.

Et taastada töölise usk oma kodumaasse, peab eelkõige taastama töölises tunde, et ta pole lihtsalt mingi tööriist, vaid temast sõltub midagi, et ka temal on hing ning ta on osake riigist ja rahvast. Töö on asi, millest sõltub kõik – töö loob selle, millest me elame.

Eesmärk polnud mitte lihtsalt panna kuus miljonit inimest tööle, vaid saavutada inimeste arusaamistes täielik revolutsioon.

„Inimesed pole siia Maale pandud majanduse tarvis ja majandus ei eksisteeri raha jaoks. Vastupidi – raha on määratud teenima majandust ja majandus on määratud teenima rahvast“ ütles Hitler.

Ei piisa, et lihtsalt avada tuhanded suletud tehased ja täita need töölistega. See teeks sama, kui poleks mingit muudatust toimunud. Vaja oli luua moraalne ja emotsionaalne side töötajate ja töö vahel – luua moraalne kapitalism, mis teeniks riigi ja rahva huve, mitte üksikute ja raha huve.

Hitler teadis, et selliseid eesmärke ei ole võimalik saavutada, kui riigi erinevad osad on kui kaklevad kutsikad.

Taastada riigi aparaadi ühtsus oli seega aluseks igale muudatusele, mis tal kavas oli.

Vene vanasõna ütleb - „kala hakkab mädanema peast“. Ja see oli just endise Saksa poliitiline pea, mille ta tahtis maha raiuda. Lõpuks lagunesid kõik poliitilised parteid isegi ilma nominaalse kaitseta. 1930 aastal vananev President von Hindendburg kasutas oma jõudu ja Weimari konstitutsiooni andes välja seaduse tuntud kui Artikkel 48, mis andis Kantsleritele peadiktaatori volitused. Kuid eelnevate juhtide puhul isegi see ei andnud mingeid tulemusi.

Eelmised ehk viimased Kantslerid enne Hitlerit, härrased Brüning, von Papen ja Kindral Schleicher, olid suutelised valitsema Artikkel 48 alusel välja antud Erakorraliste Käskude alusel. Sellise valitsemise ebapopulaarsust näitas usaldushääletus, kus 90% saadikutest hääletas tollase Kantsleri vastu.

Hitleri tõus võimule tõi sellisele impotentsusele kiire lõpu. Von Hindenburgi korraldusel pandi Hitler suluseisu ja talle anti võimalus määrata ainult 2 NSDP ehk oma inimest valitsusse.

Hindenburgi esindajate kohustus valitsuses oli hoida Hitlerit lühikese rihma otsas. Kuid Hitler kavaldas nad üle ning manipuleerides parlamendiga. 24 märtsi istungil sai ta omale eriõigused, kui Parlament 2/3 enamusega võttis vastu nn Enabling Act'i, mis peatas legaalselt konstitutsiooni ja andis Hitlerile eriõigused järgmiseks neljaks aastaks.

Nüüd oli Hitleril aega 4 aastat oma plaanide teostamiseks. Poliitiliselt oli see revolutsioon – Hitleri esimene revolutsioon. Ja mis peamine – see oli saavutatud täielikult demokraatlike vahenditega. Sarnaselt oli ta tõusnud Kantsleri toolile – sarnaselt sai ta ka volitused Parlamendilt.

See oli kooskõlas Hitleri põhiprintsiibiga – võim peab olema saavutatud rahva vabalt antud volituste alusel. Hitler tavatses ütelda - „Kui sa saavutad võimu inimeste üle ainult riigi asutuste abiga, siis parem planeeri kella 9.00 keelutundi“.

Mitte üheski riigis eelnevalt polnud riigipea saavutanud sellist ülekaalukat populaarsust nagu Hitler Saksamaal. Tema soosingu protsent oli 70 % võrreldes tavalise 50-51% ga.

Hitler kordas tihti - „Ma ei ole diktaator ja kunagi ei saa selliseks. Demokraatia printsiipe hakkab Natsionaal Sotsialism kõrvale kaldumatult järgima“.

Autoritaarsus ei tähenda türanniat. Türann on selline, kes saabub võimule ja hoiab sellest kinni rahva tahte vastaselt. Demokraat saab võimule hääletustega. Kas see fakt meeldib kellelegi või mitte, see on iseasi, aga fakt jääb selliseks – Hitler tuli võimule ja püsis võimul tänu laiade masside tugevale toetusele kogu oma valitsemise ajal. Peale esialgset pääsu Kantsleri toolile tema populaarsus ainult kasvas. Seda on sunnitud isegi mainima tugevalt Hitleri vastased ajaloolased, nagu Joachim Fest, kes kirjutas: "Hitlerit ei huvitanud kunagi lihtsa türannia kehtestamine. Lihtne võimuiha ei seleta tema isikut ega energiat – ta lihtsalt ei olnud sündinud türanniks. Tal oli missioon kaitsta Euroopat ja Aaria rassi ... Ta tunnetas lausa vaistlikult rahvast ja tema reaktsioone ning jälgis ja järgis neid kannatamatusega. "

Need read ei olnud kirjutatud Dr.Goebbelsi poolt, vaid Hitleri ja valitsuse tugeva kriitiku poolt – J. Fest, Hitler, New York: 1974, lk 417.

28 veebruariks 1933 oli Hitler end vabastanud poliitilisest ballastist, millega teda oli varustanud Hindendburg. Riigipäevahoone põleng eelmisel õhtul pani Presidenti alla kirjutama eriolukorra seadust „For The Protection of the People and the State“ (Riigi ja Rahva kaitseks), mis tunduvalt suurendas valitsuse volitusi.

Vaatamata sellele otsis Hitler midagi muud kui ainult vana mehe mokaotsast antud lubadusi. Ta soovis seadusandlikku võimu, mida saab anda ainult kõrgem rahvavõimu organ – Riigikogu ehk Reichtag. Hitler valmistas seda ette oskuslikult ja peene poliitiku vaistuga, mida keegi temalt ei oodanud. „Ta omas poliitilise rütmi tunnetust ja intelligentsust oma eesmärkide saavutamisel“ - nii kirjutas juba eelpool mainitud ajaloolane Fest.

Esialgu töötles Hitler hoolikalt von Hindenburgi, kes Esimese Maailmasõja veterani ja Feldmarssalina oli väga kinni traditsioonides. Lähtuvalt sellest organiseeris Hitler ürituse pea ainult Hindenburgi pärast Potsdamis 21 märtsil 1933 aastal sealse garnisoni kirikus. Potsdamis toimus propaganda ürituste kõrgeim pilotaas ja seda just paar päeva varem kui Riigipäev oli kokku kutsutud. (Saksa Riigipäeva juhtis President Hindenburg)

Hindenburg oli teeninud armees üle poole sajandi. Et ühendada vana ohvitser oma kaasvõitlejatega, organiseeris Hitler pea kõik tema endised võitluskaaslased üle terve riigi kohale paraadil osalemiseks.

Saabusid Prantsuse - Preisi sõja veteranid (1870-71: 62a tagasi), Austria – Saksa sõja veteranid (1866) ja isegi Saksa – Taani sõjast aastast 1864. Sellise kontingendi saabumine sellise vana veterani kohta nagu Hindenburg oli pea võimatu midagi paremat välja mõelda.

Mängides alandlikku ja ametlikku, kandes lihtsat ülikonda, kummardas Hitler sügavalt vana sõduri ees väljendades oma austust. Hitler organiseeris kirikusse ka viimase Keisri Wilhelm II trooni, millest Hindenburg väljudes möödus ja ka saluteeris oma marssali kepiga justkui oleks Keiser veel kohal.

Hitler juhatas Hindenburgi ka alkoovidesse, kus olid Keiser Wilhelm I ja Frederick Suure põrmud – vana feldmarssal mattus pisaratesse.

Sellel päeval, 21, märtsil 1933 Potsdamis sai vanaldane President meeleliigutuse osaliseks, mis meenutas talle Saksamaa ja Preisi suuri aegu ning kuulsusrikast minevikku ja ka tema enda pikka ning kuulsusrikast minevikku. Hitler oli esimene Kantsler alates 1919 aastast, kes oli võtnud vaevaks midagi sellist korraldada ja see liigutas Presidenti hingepõhjani.

Kõigest kuu aega varem oli Hindenburg käskinud ministritel Papen, Hugenberg ja Neurath ning ka teistel konservatiivsetel ministritel „grillida teda seni kuni ta jookseb“ - see oli nüüdseks möödanik. Hitler oli võitnud Hindenburgi oma poole üle. Ja seda minimaalsete vahenditega. (Peab mainima, et ka Hitler oli teeninud Hindenburgi alluvuses Esimeses Maailmasõjas)

Poolteist aastat hiljem, oma surivoodil - olles juba suhtelises deliiriumis, adresseeris Hindenburg Hitlerit kui „Teie Majesteet“ justkui vaadates tagasi keisrite aegadele.

Sama tseremoonia andis Hitlerile toetuse riigi paljude monarhistide ja paljude veteranide hulgas. Erinevatel põhjustel, kuid toetus sellegi poolest. Kuid Hitleri etteaste oli kalkuleeritud ning mingeid illusioone ta monarhistidele looma ei hakanud.

„Puudub vajadus olemasolevate institutsioonide likvideerimiseks, kui pole eelnevalt midagi paremat välja pakkuda“ - Hitler.

Talle olid endiselt veel vajalikud Papen ja teised endised poliitilised troglodüüdid. Ta hoidis neid enda kõrval ja defileeris koos nendega linnas ringi, mis oli ehitud uute natsi lippudega ja ka Teise Riigi puna-must-valgete lippudega. Orkestrid mängisid marsse ja rahvas pidutses – veteranid said medaleid ja uhkustasid nendega linnas ringi rinnad kummis. See kõik oli vajalik igatsorti aristokraatide ja nii pärilike kui ka monetaarsete rahustamiseks – justkui öeldes – kõik on korras Saksa riik püsib ja suuri muutusi ei tule.

Kuid see oli Saksa Armee ehk Reichswehr, mida Hitler hakkas suure innuga „kosima“. 1933 aastal oli kõige suurem vajadus armee lojaalsuse pärast. Kindralid olid tolereerinud tema tõusu võimule. Kaprali tõus nende ülemuseks ajas vanad monoklitega uhkusekotid puhevile ja mõned ärksamad otsisid omapoolset kontrolli poliitilise masinavärgi üle.

Nendega ju ei olnud konsulteeritud, kui Hitler määrati Kantsleriks! Hindenburg oli isegi saatnud kindral von Hammerstein-Equordi, kes tuli tooma kindralstaabi kirja, milles väljendati rahuolematust Hitleri vastu. Vahepealsed nädalad oli kostnud sealt aga palju suminat.

Saades aru, et sõjaväeline riigipööre võib purustada tema ja ta partei plaanid tuleviku suhtes, asus Hitler tegutsema. Potsdamis paigutati armee üksused esiletükkivatesse kohtadesse ning mitmel puhul moodustasid nad ühise rivi SA rühmadega justkui sümboliseerides Saksamaa kahe jõu ühtsust ja taastatud harmooniat.

Mis aga puutus kindralitesse, siis nende mantlitel särasid samuti tähed. Nad marssisid oma vana ülemjuhataja järel, NEILE hüüti HEIL ning nad tundsid ennast kui püünel nautides mineviku sõjalise kuulsuse varje ja seda kõike tänu ühele pisikesele kapralile – ning neile tundus, et ehk polegi asi nii lootusetu.

Endine kapral aga istus tasakesi nurgas ja lasi militaristidel särada. Tema eesmärk – vaherahu oli saavutatud.

Rahvaga otsese ühenduse pidamiseks olid Hitler ja Goebbels kiiresti ja vaikselt võtnud oma kontrolli alla Saksamaa raadio. Meedia, millest neid kaua oli eemale hoitud. Samuti olid nende vastased selle meedia praktiliselt unustanud. Paari nädala jooksul tegi Hitler raadiost parima info- ja propagandavahendi. Kõik tema võimsad kõned kandusid riigi igasse nurka.

Samuti kasutati raadiot viimaks rahva sekka Potsdami etendust. Goebbels pani oma mikrofonid ülesse igale poole kuhu võimalik. Mikrofonid olid igal pool – Hindenburgi ees ja taga, kirkus, paraadidel, katustel – kus reporterid riskisid otseselt kaelamurdmisega, et viia massidesse selle päeva sõnumit. Üheks selliseks reporteriks oli noor Riigipäeva töötaja Baldur von Schirach, kes 1946 aastal seisis juba aga Nürnbergis tribunali palge ees.

Kogu Saksamaa oli oma raadiote ees – kuulates iga sõna, iga fraasi, igat meloodiat justkui viibides ise kohal ja saades osa sellest suurest vaatemängust. Kuulajaid said osa igast Hindenburgi liigutusest ja samuti kõikide teiste paraadil osalejate omadest.

Viimaste aastate tumedatel päevadel oli vana sõdalane Hindenburg sümboliseerinud traditsioone ja jätkuvust. Nüüd, tänu Hitleri osavale planeerimisele, ilmestas ja kujutas vana sõdur rahva uuestisündi ja uhkust. Räägib ajaloolane Fest - „leppimise pidu uhkelt esindatud... See päev Potsdamis oli tõeliseks pöördepunktiks... Paljud valitsuse ametnikud, ohvitserid, advokaadid jt, kes olid Hitlerit eelnevalt mitte usaldanud ratsionaalsetel kaalutustel muutsid sellel päeval oma seisukohta...“ (J. Fest, Hitler, New York: 1974, p. 405.)

Potsdam oli suureks teatrilavaks, kus kõigil oli mängida oma roll. Isegi puuduvatel poliitilistel vastastel spektri vasakult otsast.

Justkui liimituna oma raadiote ette, kogu Saksa rahvas kuulas ja jälgis, mis toimus. Järgmisel päeval kirjutasid Berliini ajalehed - „Justnagu suur torm oleks puhkenud – samamoodi puhus natsionalismi puhang eile üle kogu Saksamaa“.

„Omapärane kooslus taktikalisest mõtlemisest ja visionäärist“ - kirjutas ajaloolane Felt. Sest Hitler oli mänginud vanade ohvitseridega ja muude tähtsate isikutega kui tinasõduritega, kelledel jäigi arusaamtuks, mis oli tegelikult toiminud. Kuid sellel päeval oli Hitleril muudki plaanis kui ainult vana kaardiväe usalduse võitmine.

Et kergendada oma reformide elluviimist, vajas Hitler Riigipäevas dokumendi ratifitseerimist, mis oleks talle andnud diktaatorlikud õigused. Sellise tulemuse saavutamiseks pidi Riigipäev seiskama riigi konstitutsiooni ja sellega pidi olema nõus vähemalt 2/3 saadikutest.

Hitleri partei sai 177 300 000 häälega Riigipäevas 288 kohta. Tema lähim liitlane Hugenbergi Saksa Rahvuslik Rahvapartei sai 4 750 000 häält ja 52 kohta Parlamendis – seega oli koalitsioonil kokku 340 häält.

Kui välja jätta 81 tühja kohta, mis kuulusid kommunistidele, siis omas opositsioon 226 kohta. - 120 Sotsiaal Demokraadid , 92 Katoliiklased Kesk ja 14 „teised“. Kuigi Hitleril oli lihtenamus vajas ta ikkagi veel 36 lisahäält.

Esmapilgul tundus see täiesti võimatu. Kumbki fraktsioon ei olnud nõus taanduma. Katoliiklased olid lausa ju keeldunud matmast neid Hitleri kaasvõitlejaid, kes olid tapetud kommunistide poolt (tollal olid poliitilised võitlused ikkagi võitlused mitte sõnamula).

Hitler koos Göringuga võttis sihikule Katoliiklased. Partei liider monsignore Kaas, kes pidas poliitilist võitlust paremaks kui hingede eest hoolitsemist, sai mitmeid lubadusi kiriku ja riigi suhte parandamiseks järgmisel suvel – neid lubadusi muideks Hitler ka pidas. Ja oligi kõik – kui kuluaarides liikus jutt hingekarjaste alla andmisest, siis mitmed pisemad fraktsioonid kukkusid Hitlerile sülle juba iseenesest.

Hääletamisel sai Hitler suhte 441:94. Ta mitte ei võitnud enda poole 2/3, vaid lausa 82,44% Riigipäevast. Vastuvõetud Enabling Act andis Hitlerile praktiliselt piiramatud volitused järgmiseks neljaks aastaks nii seadusandliku võimu kui ka täitevvõimu osas.

Tema esimese seaduse „Law for the Allevation of the Misery of the People and the Nation“ (Seadus Rahva ja Riigi olukorra kergendamiseks) 5 paragrahvi olid lihtsad;

1. Valitsus võib anda seadusi Konstitutsiooni protsessi väliselt.
2. Valitsus võib anda seadusi, mis ei ole kooskõlas Konstitutsiooniga. Tingimusel, et nad ei muuda Riigikogu, Reichrati ja Presidendi institutsiooni.
3. Valitsuse poolt välja antud seadused valmistab ette Kantsler ja nad avaldatakse Riigi Teatajas (Official Journal). Kui teisiti ei ole määratud, jõustuvad seadused järgmisel päeval.
4. Lepingud kolmandate riikidega ei vaja kooskõlastamist Riigipäevas.
5. See seadus hakkab kehtima järgmisest päevast ja muutub kehtetuks kui käesolev valitsus lahkub või vahetatakse välja.

Berlin, March 24, 1933; Von Hindenburg, Hitler, Frick, von Neurath, Krosigk

Lühidalt kokkuvõtteks – parlamentaarne demokraatia kasutatud konstitutsioonilisi vahendeid oli loonud autoritaarse rahvusliku riigi. Järgmiseks oli vaja leida lahendused võitlevate pisiriikide ja muude administratiivüksuste ohjeldamiseks ja Reichi külge liitmiseks. Kuigi nad olid vahel ka koostööd teinud, ei olnud neil mingeid ambitsioone ja vahest olid nad lihtsalt suured nullid, kellel puudus tahe ja võimalus oma üksuse kontrollimiseks. Ainuke asi, mida nad olid viimase 14. aasta jooksul saavutanud, oli vastu võidelnud keskvalitsuse pea igale stabiliseerimise katsele.

On mõeldamatu, et tugev valitsus, mille Hitler oli just loonud, saaks efektiivselt funktsioneerida sellise pagasiga. Isegi rahva hulgas oli kostnud aastaid hääli, mõned sellised „valitsused“ kinni, sest lõpuks olid inimesed need, kes maksid kinni nende nägelemise ja raiskamise.

„Fakt oli, et saksa rahvas oli tüdinenud sellisest väiklasest poliitilisest nägelemisest, kus iga teine pisikene küla ja linna ähvardas lahku lüüa, kui neile midagi ei meeldinud. Sakslased olid juba pikemat aega avaldanud lootust luua suur ja tugev Saksa Riik“ kirjutab Prantsuse ajaloolane Bénoist-Méchinoma raamatus Historie de L'Armeè Allemande, osa3 lk 117.

Kuigi see tundus kerge ja soovitud ülesanne, oli see siiski raske, kuna oleks teinud „sinise silma“ paljudele kohalikele huvidele ja isikutele. Keegi, kes on olnud aastaid riigi (omavalitsuse) piruka juures, ei soovi kergelt loobuda austusest prestiižist ja millest veel kõik lihtsalt, et nii on rahvale parem. Vaatamata Hitleri soovile likvideerida sellised pisikesed riigikesed, ei olnud Hitler huvitatud kohalike omapärade „ületriikimisest“, vaid oli isegi tugevalt nende poolt ja väljendas ka seda korduvalt, et rahvas on tugev isegi siis, kui säilivad erinevad traditsioonid ning omapärad riigi erinevates piirkondades.

Ajavahemikul 1871 kuni 1933 mitmed Saksa valitsused ja isegi Bismarck ei olnud suutnud selliseid pisikesi rivaalitsemisi ohjata. Isegi Teise Riigi ja Weimari Wabariigi juhtkond ei olnud suuteline midagi ette võtma.

Hitler määras oma esimeseks märklauaks Bavaaria. Teda aitas ka Bavaaria ministrite järjekordne plaan teha Bavaariast riik riigis endise Prints Ruprechti juhtimisel. Enne, kui keegi arugi oli saanud, määras Hitler uueks valitsejaks oma usaldusisiku von Eppi, kes annuleeris kõik kohalikud korraldused ja vallandas kõik mitte vajalikud isikud. Ülejäänud riigikesed kukkusid kokku kui kaardimajakesed ja allusid ilma igasuguse edasise nurinata Berliinile ning lasid laiali kõik kohalikud esindused.

Kõige keerulisem ja raskem oli hakkama saada Preisi riigiga. Peale oma määramist Kantsleriks õnnestus Hitleril vaevalt sokutada Göring sinna siseministriks. Kasutades infot, mida Göring hankis, Hitler sisuliselt dikteeris von Papenile tema lahkumisavalduse ja teatas President Hindenburgile lühidalt - „Seoses von Papeni lahkumispalvega määran ma ennast Preisi Ringkonna valitsejaks“.

Asjaosaliste kirjavahetus, millega on võimalik tutvuda arhiivides, on poliitiliste ütlemata jätmiste ja möödarääkimiste musternäidised. Kõik ülejäänud osad langesid sama skeemi alusel. Hitler sokutas oma inimese juhtkonda, kes jõudis kiiresti tippu ja seejärel andis oma volitused üle Kantslerile jäädes ise kohalikuks kuberneriks.

Pea täpselt aasta sellest hetkest, kui Hitler sai Kantsleriks, võttis Riigikogu vastu „Riigi Ühendamise Akti“, mis võttis elegantselt kokku senini tehtud töö:

1. Regionaalsete osade iseseisvus on tühistatud.
2. Regionaalsete osade suveräänsed õigused lähevad üle Reichi valitsusele.
3. Kuberner allub Reichi Siseministrile.
4. Reichi Siseminister annab välja vajalikud seadused.
5. Reichi valitsus võib muuta Regionaalsete osade konstitutsiooni.
6. See seadus hakkab kehtima avaldamise päevast.

Berliin, Jaanuar 30, 1934; Von Hindenburg, Hitler, Frick

Isegi „Raudne Kantsler“ Bismarck poleks julgenud unistada sellistest sammudest, aga tundus, et aeg oli küps. Ja kogu see protsess saavutati praktiliselt täielikult demokraatlike vahenditega.

Peale 1945 aastat pakkusid paljud, et sakslased kaotasid kõik kollektiivselt oma pea – kuid muudatusi tagasi pole ka tehtud. Vaatamata põhjustele, isegi mitte Hitleri sõber, ajaloolane Fest, oli sunnitud mainima, et see Hitleri liigutus oli ainult positiivne nähtus Saksa riigile ja rahvale.

Peale seda jäid veel poliitilised parteid. Igavesti rivaalitsevad ning ainult enda huvide eest väljas olevad – mida tegi Hitler nendega? Seda vaatamegi järgmises peatükis.

printerisõbralik versioon esita küsimus