Võrreldes teiste riikide sõjaväega olid Saksa relvajõududes õhutõrjeüksused (Fliegerabwehr) oma tähtsuselt esikohal. Teise maailmasõja algul oli Saksamaal õhutõrjes umbes üks miljon meest, ehk kaks kolmandikku kogu õhutegevuse koosseisust. 1944. a. sügisel teenis saksa õhutõrjes juba 1.250.000 meest, kusjuures valdav osa neist olid "Koduflakis" (Heimatflak). Keskmise Heimatflak-diviisi suuruseks oli 62.500 meest. Seega oli Heimatflaki diviis mitu korda suurem jalaväediviisist. Heimatflaki diviis koosnes kahest või rohkemast brigaadist, mis omakorda jagunesid kaheks kuni neljaks rügemendiks.

Motoriseeritud flakidiviis oli üksuste arvult väiksem, koosnedes tavaliselt kahest kuni neljast rügemendist. Paiksed rügemendid koosnesid neljast kuni kuuest pataljonist (Abteilung). Motoriseeritud rügement koosnes tavaliselt kahest kuni neljast pataljonist. 1945. aastal oli Saksa õhutõrjes seitse Flakikorpust (Flak Korps), kus oli 29 diviisistaapi, 13 brigaadistaapi ja 160 rügemendistaapi neile allutatud pataljonidega.

Kõige väiksem iseseisev üksus õhutõrjes oli pataljon (Abteilung). Pataljonid jagunesid neljaks põhitüübiks: Raske- (Schwere), Kerge- (Leichte-), Segatud- (Gemischte) ja Helgiheitjate- (Scheinwerfer) pataljonid. Need omakorda jagunesid: iseliikuvaiks (mot), liigutatavateks (verlegbar) ja paikseteks (ortsfest). Paikses flakipataljonis oli tavaliselt neli patareid. Motoriseeritu pataljonis oli neid vähem. Segapataljonis oli patareisid tavaliselt neli kuni kuus.

Patareid jagunesid rühmadeks (Züge). Ühes kergeflaki (2,0 ja 3,7 cm) rühmas oli tavaliselt kolm flakikahurit, mis olid paigutatud tulepositsioonele kolmnurga kujuliselt, teravikuga vaenlase arvatava lähenemissuuna poole. Kuni 1944. aastani oli kolmnurga külgede pikkuseks ette nähtud ca 200 meetrit. 1944. aastal vähendati need 50-le meetrile. Rühmakomandöri punker (komandopunkt) asus tavaliselt kolmnurga keskel.

Igat kahurit teenindas üks jagu (Korporalschaft). 20 mm flaki meeskond (jagu) koosnes viiest mehest - Kanonenkomandier (kahuriülem), Richtkanonier K-1 (sihtur), Visierkanonier K2 (sihikuseadja), Ladekanonier K-3 (laadija) ja Messkanonier K-4 (mõõtja). 1944. aastal, kui kasutusele tulid elektroonilised sihikud, muudeti mõõtja laadija abiliseks.

37 mm kahuri meeskonnas oli reeglina 7 meest - kahuriülem, K-1 sihtur, K2 ja K-3 sihikuseadjad, K-4 laadija, K-5 mõõtja ning K-6 laskemoona kätteandja. 88 mm õhtõrjekahuri meeskonnas oli tavaliselt 8-9 meest. Paiksetes patareides (Saksamaal) oli ühe kahuri peal kaks meeskonda, lahingolukorras aga kolm meeskonda, kes teenindasid kahurit 24 tundi järjest.

Eestis asunud Saksa õhutõrjeüksustes olid kasutusel 20, 37, 88 ja 105 mm õhutõrjesuurtükid. Nendel õhutõrjesuurtükkidel said väljaõppe ja teenisid ka lennuväe abiteenistusse võetud eesti koolipoisid.

printerisõbralik versioon

esita küsimus

viimati toimetatud: 19. 09. 2007. 01:54