Evelin Pang

Minu kõige eredamad mälestused koolis käimisest jäävad põhikooli aega, sest meil oli täiesti erakordne klass. Me korraldame siiani aktiivselt klassi kokkutulekuid ja kui alguses kõik võõrastavadki, siis poole tunni jooksul oleme jälle kolmeteist aastased.

Aga lugu ise on selline...

Algklassides oli meil noor ja väga armas klassijuhataja, kelle nimi on Anneli Taimla.  Kui me viiendasse klassi läksime, saime endale uue klassijuhataja ja meie Anneli läks üldse koolist ära. Ei mäletagi, kas teise kooli või mõne muu ameti peale. Niisiis... ühel sügisesel päeval otsustasid aktiivsemad 5-A klassi õpilased, et otsime oma õpetaja üles ja lähme talle külla. Meil oli olemas aadress, aga üsna vähe aimu sellest, kus see tänav asuda võiks. Õpetaja kodu otsimine võttis ikka mitu tundi aega. Lõpuks seisime õige maja ees. Vaidlesime veel pikalt selle üle, kes uksekella anda julgeb. Kui meie armas õpetaja ukse avas, oli ta siiralt üllatunud ja rõõmus meid nähes. Küsis veel: "Kuidas te teadsite, et mul täna pulmad on?" Ega me ju ei teadnudki, aga juhtus nii, et sattusime oma õpetaja kodusele pulmapeole. Meie andsime oma astrid üle, klassijuhataja kutsus meid sisse ja mahutas oma sugulaste vahele meid laua äärde istuma...

Juhtus siis selline lugu, et üheks järjekordseks füüsika kontrolltööks oli mul jäänud õppimata. Hommikul kooli poole jalutades polnud mul mingit vabandust. Murdsin pargist läbi tulles ühe raagus kasevitsa, viisin selle füüsikaõpetajale ja ütlesin, et kui ta vajalikuks peab, võib ta mulle sellega vitsa anda, sest mul pole kontrolltööks õpitud. Õpetaja heldis sellepeale, naeris ja ütles, et ma võin nädalalõpus töö rahulikult järgi teha. Aastaid hiljem kuulsin ühelt koolikaaslaselt, et see vits pidi õpetajal endiselt sahtlis olema ja ta pidi sellega naljatledes laiskvorste ähvardama.

Vot sihuke lugu siis...

Tiit Sukk

Olin kooliajal väga elav inimene ja kui mul oli igav, siis otsisin endale ikka põnevamat tegevust. Füüsika oli selline aine, milles mul tihtipeale igav hakkas. Ma lihtsalt venitasin sealt ennast läbi. Teadsin, et sellega ma niikuinii kunagi tegelema ei hakka.

See juhtus 6. või 7. klassis, istusin füüsikatundides tagapingis. Räägiti (minu jaoks) mingil väga igaval teemal. Mulle meeldis aga väga olla tähelepanu keskpunktis. Ja siis ma hakkasin seal laulma. Laulsin palju ja igasuguseid laule, mõni ümises minuga kaasa ka. Ja lõpuks füüsika õpetaja vihastas ja saatis mind direktori juurde. Sest ma ikka mitu-mitu tundi olin seal tagumises pingis laulnud. Ja ma sain selle tembu eest oma esimese ja viimase käskkirja: „Villu Valdmaa laulis füüsika tundides.“ Nii minust laulja saigi.