Seda sünget septembrit 1944, mis eesti rahvast mitmele poole laiali pillutas ja pikaks ajaks üksteisest lahutas, on vaadeldud õige mitmest eri aspektist. Sellest on kirjutatud romaane, veel enam mälestusi ja dokumentaalteoseid, on kirjeldatud võitlusi, kus ühed eesti sõdurid võõras mundris koos võõraste vägedega kodumaalt lahkuma sunniti ja teised samuti võõras mundris pärast mõneaastast eemalolekut taas kodumaale saabusid. Teame lugusid põgenikepaatidest, mis neutraalse Rootsi poole suundusid ja millistest mõned iial pärale ei jõudnud. Paljud praegustest väliseestlastest mäletavad põgenikupõlve vintsutusi Saksamaal ja hirmuängi tundmatu tuleviku ees, enne kui emigratsioonimaade väravad avanema hakkasid. Selles sündmuste ja olukordade virr-varris on märkamatuks jäänud noored, sõjamasina hammasrataste vahele jäänud alaealised poisid ja tüdrukud, kes mitmesugustel põhjustel vanematest lahutatud. Nende omapärane ja mõnevõrra seiklusrikas saatus väärib tähelepanu ja meenutamist.

Noored teelahkme valikul

Kui suur põgenemine algas, olid 1927. aastal sündinud poisid äsja värvatud Saksa lennuväe abiteenistusse. Vabatahtlikult pääses sinna juba 15-aastaselt, oli vaid tarvis vanemate kirjalikku nõusolekut. Kuid sõjaromantika ja seiklushimu meelitasid kokku nooremaidki, isegi 13-aastaseid. Dokumentide võltsimine oli sõjaaegses miljöös kasvanud jõmpsikate käes käkitegu. Vanemate nõusoleku saamine oli veel lihtsam. Ega isa-ema seda allkirja värbamispunktis andma pidanud. See kirjutati sageli ise ja selle autentsust ei kontrollinud keegi. Kui septembris sakslased otsustasid Eesti loovutada, viis suur põgenemislaine umbes kolmandiku neist poistest Saksamaale, kus nad esialgu suunati Sudeedimaale Egeri jaotuslaagrisse. Hiljem saadeti nad sealt mitmesse teise õppelaagrisse edasi.

Sakslaste ajal tegutses Eestis organisatsioon nimega "Eesti Noored", mille eesotsas olid mitmed põlised skaudi- ja gaidijuhid. Kui sakslased tahtsid selles näha mingit paralleeli hitlernoortele, siis eestlastest juhtkond tegi kõik, et noori kasvatada rahvuslikus vaimus nagu varemgi, niivõrd kui see okupatsioonioludes võimalik oli. Samal ajal, kui poisid Egeris oma edaspidist saatust ootasid, tegutses Berliinis Eesti Noorte Peastaap. Seal uuriti nimekirju ja saadi teada paljude poiste tõeline vanus. Nooremaid, kes sõduri mõõtu välja ei andnud, hakati välja praakima ja saatma maatöölaagritesse ja laste maalesaatmise laagritesse (Kinder Landverschickung ehk KLV) eestlastest noortejuhtide saatel. Neile lisandus teisi nooremaid kaheksast kuni neljateistkümne aasta vanuseni. Vanematel, paljudel juhtudel üksikuil naistel, oli laste eest hoolitsemisega raskusi. Oli ka olukordi, kus laps põgenemisteekonnal oma perekonnast ainsana laevahukust pääses. Alljärgnevalt mõned näited laagreisse sattumisest, mis allakirjutanul teada ja mille kohta on nõutatud asjaosalistelt avaldamisluba:

1931. aastal sündinud Jüri Raid elas 1944. aastal Pärnus perekonnatuttava juures. Kogu ülejäänud pere oli rindel - isa ja vend olid sõjaväes, õde ja ema rindeõed. Poisike läks tankikolonniga Tallinna ühe isa sõjaväelasest sõbra seltsis, sealt lahkus viimase laevaga Saksamaale. Käis Gotenhafenis paar nädalat tööl, kuni kohtas isa, kes Sõrve säärest lahkunud. Isa saadeti varsti Neuhammerisse Eesti Diviisi juurde, poeg tohterdati vanemaks ja võeti kaasa. Seal oli teisigi temasuguseid ees ja neist moodustati noorte rühm, kellele ohvitserid andsid koolitunde ja üritati ka rividrilli, kusjuures Jüri sõnutsi püssikabad joonistasid liivale kartulivagusid. Ohvitserist isa ootasid pea uued kohustused ja poiss sadeti KLV laagrisse poola külla, mille saksakeelne nimetus oli Bechau.

Eesti noored Saksamaal

Valga advokaat Osvald Einer (suri Torontos 1962) põgenes abikaasa ja kolme lapsega Saksamaale. Elas Müncheni lähedal Landsbergis, kuid lähenev rinne tegi muret ja hoolitsev isa otsustas kaks nooremat last anda noortejuhtide hoole alla, lootes, et selle moega pääsevad nad kergemini rinde jalust ära. Tütar Erika pidi käima vabrikus tööl, mis oli isale vastumeelt. Nüüd läks ta Sileesiasse koos paari tosina kaaslasega maatöölaagrisse. 11-aastane poeg Hans maabus aga Bechaus nagu Jüri Raidki ja naerab tänaseni isa häid kavatsusi. Sinna, Danzigi lähedusse, jõudis rinne (ja loomulikult idarinne) palju varem kui Landsbergi.

1930. aastal sündinud Ivar Kitt põgenes Kuressaarest emaga kahekesi. Gotenhafenis maaliti poisile kohe lennuväe abiteenistusest roosiline pilt ja sõit läks Egeri suunas. Seal algas ja lõppes ta sõdurikarjäär ning teda suunati teise KVL laagrisse Ida-Preisimaal.

Noortelaagreid oli teadaolevalt neli: kaks maatöölaagrit - üks poistele, teine tüdrukutele, lisaks kaks KVL laagrit poistele, kus tuli kanda hitlernoorte musta vormi. Bechau poiste saatusest on kõige rohkem teada tänu Rootsis elunevale Jüri Raidile, kes on tagantjärele mälu järgi sellest mõningat kirja pannud.

Bechau poiste elupaigaks oli kunagise poola aadliku ilus jahiloss. Seal osales ligi 30 poissi vanusega üheksast neljateistkümne aastani. Erandi moodustas kuueaastane poiss, kes võeti sinna koos emaga, kellel polnud kusagile minna. See tubli ema, keda poisid mäletavad kui Alliku-mammit, tegi hiljem poistega kaasa kogu põgenemisteekonna. Parandas vajaduse korral poiste riideid ning jagas kõigile oma emalikku hoolt. Koolijuhatajaks oli endine Treffneri gümnaasiumi õpetaja Robert Keres (malemeister Paul Kerese vend) ja õpetajaks Aleksander Puus. Majandusjuhiks oli keegi noor sakslanna. Poiste otseseks ülemuseks tiitliga Mannschaftsführer, kellega neil kõige rohkem tegemist, oli määratud 16-aastane Paul Öpik, kel vaatamata oma noorusele juba kolmeaastane sõjamehekarjäär seljataga. Oma ea ja tiheda otsese kontakti tõttu kujunes temast poistele kõige meeldejäävam juhikuju. Viimane pidi ka aeg-ajalt käima Danzigis poistele lisavarustust toomas koos paari abilisega. Hans Eineril ühe abilisena on säilinud dokument, mille varal nad "sõjaliselt tähtsa ülesande" (!) täitmisel reisisid.

Kes teab, milliseks poiste saatus oleks kujunenud, kui Pauli üks järjekordne teenistusreis Danzigi poleks sattunud ajale, kus ta märkas, et rinne oli sinna jõudmas. Ta jõudis hädavaevu tagasi ja informeeris juhtkonda, kes hakkas ülepeakaela valmistuma lahkumisele. Suunaks võeti Berliin, kust loodeti saada uusi direktsioone. Rongiliiklus oli juba katkenud, kuid juhtidel õnnestus poisid kombineerida ühele haavatuterongile, mis ainsana veel Berliini poole veeres. Jaamades tõid saksa naised poistele leiba ja muud toidupoolist, mille sakslannast majandusjuht enda hoolde võttis. Talvise aja tõttu tuli omajagu külma kannatada, kuid pärast umbes kümnepäevast vagunis loksumist jõuti Berliini. Oli 30. jaanuar 1945.

Berliinis jätsid poisid jumalaga oma sõbraliku majandusjuhiga ja nende esialgseks peavarjuks sai üks noortekeskus, kus pesitsesid ka saksa hitlernoored. Ebameeldivust valmistas asjaolu, et kõik pidid selga tõmbama hitlernoorte vormid, ka need, kes varem olid olnud lennuväe abiteenistuses ja oma sinihalli mundrit hoolega hoidsid. Eraldustunnusena said meie poisid siiski Eesti Noorte embleemiga mütsimärgid ja käelindid. See leevendas pisut meeleolu. Berliinis said poisid ka mõne päeva omapead ringi vaadata, kusjuures pidi aga hoolega ette vaatama, et mõnd sõjaväelast või parteitegelast tervitamata ei jätnud - oldi nüüd ju hitlernoorte vormis. Sai siis "kulpi löödud" mõnikord ka postiljonile ja voorimehele, sest Saksamaal valitses tõeline mundrihullustus ja poldud alati suuteline vahet tegema ohvitseri ja mingi muu tsiviilametniku vahel. Korra sõi poistegrupp ühes sööklas paksu aedviljasuppi ehk Stammgerichti, mida sai margivabalt. Perenaine päris, mis keelt poisid omavahel räägivad, ja kuuldes, et tegu on eesti keelega, tulid talle pisarad silma. Ta sõdurist mees oli Eestis viibinud ja rääkinud, kui hästi teda oli seal koheldud. Poisid said lisaportsjoni suppi ja viilaka leiba, mis oli nälgival Saksamaal suur asi. Tasust keelduti kategooriliselt.

Varsti leidsid juhid poistele uue asukoha, milleks oli Oberhof, Erfurtist pisut lõuna pool. Sõit sinna pidi algama 4. veebruaril, kuid eelmisel päeval hakkas undama õhuhäire ja kõik aeti varjendisse. Ei osatud aimata, et tegu oli suurpommitamisega, milles hävitati enam kui 2,5 ruutmiili Berliinist. Järgmisel hommikul tuli alustada tühja kõhuga paarikümne kilomeetrilist jalamarssi, et rongiühendust saada. Kõnniti läbi purustatud ja veel pooleldi põleva linna ning jälgiti päästetöid. Ühe kokkuvarisenud maja keldrist aidati väja inimesi. Üks päästetud tütarlaps jooksis poiste juurde ja langes Paulile kaela. See oli ta õde.

Hans Einer oli vahepeal nakkushaiglasse viidud, kuna tal oli äge kõhuvalu ja palavik. Õnneks selgus, et tegu oli tavalise külmetusega ja poiss sai koos teistega teele asuda.

Schönwalde raudteejaamas, kus loodeti rongile saada, tuli mitu tundi oodata. Vaatamata väsimusele pikast käidud teekonnast tuli paaril poisil isu linna vaadata, mida suure nurumise peale lubati. Kui rong ette tuli, polnud poisse kusagil ja rongis lasti lahkuda, sest kedagi maha jätta ei tahetud. Pahandust oli kuhjaga, kuid õnneks tuli varsti uus rong ja pääseti liikuma. Tunnise sõidu järgi tuli ümber istuda ja seal jaamas nähti kõrvalrööbastel katkiste akendega ja kuuliaukudega vaguneid. Selgus, et see oli rong, millest poisid olid Schönwaldes maha jäänud. Selle olid hävituslennukid sodiks lasknud. Poistest, kelle hooletuse tõttu rongist maha oli jäädud, said ootamatult päevakangelasteks.

Kui poisid pärast mõnepäevast sõitu Oberhofi jõudsid, võeti neid vastu saksa noorteorkestri marsihelidega. Teade poiste Berliini seiklustest oli juba sinna jõudnud ja neid tervitati kui sangareid. Orkestri saatel marsiti oma uude residentsi, milleks oli endine talispordi keskus. Mõneks ajaks oli elujärg taas normaalsuse piiril. Poisid said end pesta ja puhkama heita. Toitlusolud laagris olid sõja lõppfaasi arvestades talutavad.

Ja kui tulid ameeriklased…

Kuid kevad lähenes ja koos kevadega lähenes rinne, sedapuhku õnneks läänerinne. Õnnetuseks oli linnakese Bürgermeister fanaatiline nats, kes oli endale pähe võtnud, et just siin tehakse tema geniaalsel juhtimisel ajalugu ja pannakse ameeriklaste edasitungile piir. Tema uhke kava läbiviijaiks pidid olema vaprad hitlernoored, eesti poisid muidugi kaasa arvatud, kes kamandati relvalattu lahinguvarustust tooma. Saksa poisid täitsid kuulekalt käsku, Paul aga käsutas eesti poisid tubadesse uusi korraldusi ootama. Kui Bürgermeister märkas, et eestlased relvade järgi ei ilmunud, kukkus ta Pauli sõimama. Viimane vastas, et lapsed pole kellegi sõjamehed. Raevunud Bürgermeister kuulutas Pauli arreteerituks ja käsutas ta kahe relvastatud sõduri vahel kaasa. Samas langes lähedale paar kahurimürsku ja vaprad vangivalvurid putkasid nurga taha, Paul aga tormas joostes hotelli suunas. Nüüd oli tema kord tegutseda. Ta oli ettenägelikult lasknud endale paar hõbepaela õlakutele õmmelda, et sakslaste silmis tugevamat autoriteeti omandada. Nüüd andis ta saksa poistele käsu kõik relvad viibimatult tänavale visata. Kes küllalt kiiresti käsku ei täitnud, sellele jalaga tagumikku. Mõni üksik üritas vastu hakata ja sai kohe ühe tahi.

Linnake sai tihedat tuld ja poisid aeti keldrisse. Kolmandale korrusele langes kahurimürsk ja süütas maja. Õnneks valvas Paul koridoris ja kustutas paari saksa poisi abiga tule, päästes seega hotelli mahapõlemisest. Siis saabusid ameerika sõdurid ja käsutasid kõik keldrist välja. Paul kui sõdurivormi kandja eraldati teistest ja hüüdis poistele: "Nüüd lähevad meie teed lahku!" Üks ameerika sõdur astus ligi ja küsis, kas ta on "virolainen." Soome päritoluga sõdur, kes Pauli hüüet oli kuulnud, saatis ta oma poiste juurde tagasi.

Kes teab, kuidas asjad oleksid laabunud, kui öösel poleks grupp saksa sõdureid üritanud ameeriklasi rünnata. Need maksid oma hulljulguse eest eluga, kuid hotelli elanikele tuli sellest palju pahandust. Relvastatud valvurid seisid hotelli ees ja isegi üks tank seati ukse ette. Kaks päeva tuli toidu ning joogiveeta läbi ajada, siis kadus valve ja lubati taas välja. Kuid korrapärane toitlustamine oli kadunud. Toa peale anti päts leiba ja see oli kõik. Tuli hakata "isevarustajateks". Ameerika sõjaväeautod, millega sõdureile toidukraami toodi, pidid järsust mäest üles sõitma ja läksid sageli teel rikki. Auto jäeti mäeveerule ja mindi abi otsima. Seda aega kasutasid meie poisid, kes tuhnisid seismajäänud masinad kiiresti läbi, toppisid püksisääred vajalikku kraami täis ja tulid harkisjalu hotelli tagasi. Ka lahtised autod revideeriti läbi, kui kedagi nägemas polnud. Eks sealt sai, mis kätte juhtus. Kord saadi nii palju šokolaadi, et poiste kõhud läksid rikki. Teisel korral saadi plekk-kast vanillajäätist, mida söödi supilusikaga. Toidulisa toodi ka prügimäelt, kuhu ameeriklased oma ülejäänud toidu viskasid. Tihti lendasid sinna terved praetud kanakoivad, mis olid poistele maiusroaks. Loputati kraanivee all ära ja pisteti nahka. Lõpuks võttis õpetaja Puus südame rindu ja läks ameeriklasi paluma, et nad enam järgijäänud toitu ära ei viskaks, vaid annaksid nälgivaile lastele. Sellele palvele tuldi vastu.

Ühel päeval kohtas Paul tänaval kaht närustes saksa sõjaväeriietes meest, kes rääkisid omavahel eesti keelt. Üks neist oli ohvitser, kel pidi olema kusagil Saksamaal naine ja 9-aastane poeg. Paul palus teda pisut oodata, läks hotelli ja tuli tagasi, poiss käekõrval. Kuidagi kombineeriti kõigile tsiviilriided ja kolmik astus edasi, uutele seiklustele vastu.

Põgenikelaagris

Ameeriklased tahtsid kõiki välismaalasi ühte laagrisse kokku ajada, et oleks kergem neid toitlustada. Ühel päeval aeti kõik eesti poisid suurde veoauto kasti ja viidi Gotha linna, kus oli suurem põgenikelaager. Eestlasi oli seal vähe, lätlasi ja leedulasi tunduvalt rohkem. Seal juhtus niisugune lugu, et lätlased murdsid ühel päeval laagri lattu sisse, üritades "soomust teha", nagu sõjapäevil kombeks saanud. See vihastas ameeriklasi ja järgmisel päeval kamandati kõik laagrielanikud veoautodele ning sõidutati relvastatud sõdurite saatel Jenasse. Seal teatati, et baltimaade põgenikud viiakse tagasi oma kodumaale.

Laager oli okastraadiga piiratud, väravas olid nii ameerika kui vene sõdurid valves. Keegi ei teadnud, et Jena linn on otsustatud venelastele üle anda. Alles üleandmise päeval lekkis see teade läbi. Eesti poiste juhid käsutasid poisid värava juurde, kust nad ropu sõimu saatel eemale kihutati. Siis aga süttis laagri teises otsas üks puubarakk ja valvurid jooksid kõik tulekahju suunas. Seda hetke kasutasid poisid, väljusid väravast ja keerasid kohe kõrvale, et neid laagrist ei nähtaks. Oldi pääsenud. Millest barakk põlema läks, pole teada, kuid meeldiv kahtlus jäi hinge, et oma poiste käsi oli mängus.

Tung lääne poole oli suur ja poisid pääsesid vaevaga viimasele rongile. Sihtkohta polnud - ainult nii kaugele läände kui iganes võimalik. Peatuti korraks Kölnis, kust sai Punase Risti vahendusel kehakinnitust, ja siis edasi kuni Hollandi piirini, kust nad tagasi saadeti. Taas Kölni, kus soovitati edasi minna Bonni, kus leiti ühes pommivarjendis esialgne peatuspaik. Kusagilt saadi teada, et Mannheimis on suur põgenikelaager. Võetigi suund sinnapoole. Sõidupiletit ei küsinud ega kontrollinud sõjajärgses segaduses õnneks keegi.

Mannheimis saadi üle pika aja end korralikult pesta ja võrreldes varasemate päevadega lausa rikkalikult süüa. Poisse hoiatati liigsöömise eest, et näljast kurnatud organismile mitte liiga teha. Nii mõnedki leidsid omaksed ja lahkusid laagrist. Lahkus ka poiste hea sõber ja eestkostja Paul Öpik, kelle jalgealune läks laagris tuliseks. Otse laagri peavärava vastas oli venelaste repatrieerimiskomisjon, punane lipp sirbi ja vasaraga vardas. Paul ühe kaaslasega läka ja rebis lipu maha, millest tuli muidugi suur pahandus. Venelased tulid teda koos ameerika sõjaväepolitseiga otsima, poiss pani aga keldri kaudu ajama ja lahkus laagrist. Sõitis Augsburgi ja hakkas nimekirjade järgi poiste vanemaid otsima, mis tal ka mõningal määral õnnestus.

Eesti noored koos juudi lastega

Nüüd järgneb kõige huvitavam ja omapärasem osa ülejäänud poiste saatuses. Õpetajad Puus ja Keres olid avastanud lastekodu Baden-Württembergis, Heidelbergi ja Heilbronni vahel, väikses Aglasterhauseni külakeses. Sinna olid paigutatud juudi lapsed, kelle vanemaid polnud leitud. Õpetajad rääkisid lastekodu juhtkonnale, et meie poisid on Eesti juudid ja nad võeti laagrisse vastu. Poistele anti karm käsk eemaldada püksirihmadelt haakristiga pandlad ning oma lennuväes ning Hitlerjugendis olemisest vaikida. Esimesed kohanemisraskused tuli varsti üle elada, kui Auschwitzist pääsenud juudi noored tulid sõprust tegema. Püüti hoolega varjata oma raskeid sõjaväesaapaid, mis juudipoisi jalas üsna kohatuina tundusid. Hiljem, kui pesu pesti ja triigiti, olid poisid hädas juudi tüdrukutega, kes agaralt kippusid oma abi pakkuma. Mine seleta pärast tüdrukule, kust sa Hitlerjugendi särgi said.

Huvitav on, et juudi noortega elati väga sõbralikult koos aastapäevad. On raske uskuda, et selle aja jooksul kellelgi meie poiste juutluses kahtlust poleks tekkinud. Kuid noored ilmselt selle küsimuse kallal ei juurelnud ja juhtkonnas ka keegi ei viitsinud end selle probleemiga vaevata. Juutidel olid oma kooliklassid ja töökojad, eesti noored algasid sellega hiljem. Vaba aeg veedeti ühiselt, lauldi ja naljatati. Kui eestlased pühitsesid vabariigi aastapäeva, olid juudi noored kõik kohal. Ega neid huvitanudki, mis püha see oli. Nende eesti soost sõpradel oli pidupäev ja nad tahtsid selles osaleda. Sama lugu oli leeripäevaga. Õpetajad olid otsustanud, et poisid tuleb leeritada, kuigi nooremalt kui eesti luterlastel tavaks. Et kui hiljem ameeriklaste keskel elades emakeele unustavad, siis vähemalt leeritunnistus tuletab meelde nende päritolu. Kõik juudid olid sel päeval kristlikus kirikus ja viibisid hiljem ka leeripeol. Sama lugu oli mingil juutide pühal. Eesti poisid kutsuti sünagoogi ja vähemalt osa võttis kutse vastu. Eelmisel õhtul said eesti poisid korralikku seapraadi, juudid aga vaid keedetud kala. Nende jaoks panid eestlased veidi peekonit kõrvale, mis tänuga vastu võeti.

Õpetajad Puus ja Keres lahkusid Aglasterhausenist. Nende asemele tuli õpetajaks noor Martin Laas. Ühtlasi ilmus muusikaõpetajaks koorijuht ja orelikunstnik August Pruul koos lauljatarist abikaasa Meta ja kahe väikse lapsega. Pruulid rajasid orkestri ja panid poisid mitmesuguseid instrumente mängima. Eestlaste leeripüha langes kokku juutide KZ-laagritest vabanemise 1. aastapäevaga, mille tõsidus eestlaste rõõmupeo tõttu pisut varju jäi. Pruulid esinesid ka neile ning Meta oli juudi tüdrukute koorile paar poola- ja jidišikeelset laulu kätte õpetanud.

Kohe järgmisel päeval lahkus lastekodust kaheksa kasvandikku adopteerituina Ameerikasse. Nende hulgas oli kaks eestlast - vanemateta Endel Taks, noorim kogu grupist, ja Vello Villberg. Viimase ema oli Saksamaal, kuid ei leidnud poega. Aglasterhausenis vastati tema järelpärimisele, et nende laagris on ainult juudid. Ema emigreerus Ühendriikidesse ja leidis sealt hiljem poja. Endel Taksi saatusest pole teadaolevalt kellelgi aimu.

Tütarlapsi oli Sileesias umbes 25, kes elasid Meuselwitzi laagris ja päeval käisid taludes tööl nii kuidas kusagil vajadust oli. Ka nende põgenemine lääne suunas algas kunagi veebruaris. Erika Einer mäletab, et Dresdeni suurpommitamise ajal, kus see linn peaaegu maatasa tehti, olid nad sellele üsna lähedal. Nad jõudsid välja Tüüringisse Jena ligidale Sprötausse, kuhu saabusid ka teises maatöölaagris viibinud poisid. Seal jätsid juhid nad jumalaga ja soovitasid igaühel omapead uut varjupaika otsima hakata. Tütarlaste hulgas õnneks väga noori ei leidunud, nende vanus oli kuskil 14-16 eluaasta ringis. Erika jõudis ühe grupi tüdrukutega Augsburgi, kus oli üsna suur eestlaste laager.

Kuidas vanemate, kel need olemas, või vanematel laste leidmine õnnestus, sellest oleks huvitav rohkem teada. Et Jüri Raidi Belgiast Zedelghemi vangilaagrist vabanenud isa poja kätte leidis, on omaette ime, kuna, nagu eelpool mainitud, peeti Aglasterhausenis ikka veel kõiki kasvandikke kangekaelselt juutideks. Eineri pere saatus lahenes nii, et perekonnapea saadeti abikaasa poolt lapsi otsima kurja ähvardusega, et katsugu ta nendeta tagasi tulla. Eks mees sõitiski kaks kuud mööda Saksamaad ringi, kuni lõpuks mõlemad lapsed leidis. Hans saadi juba Mannheimist kätte, enne kui teda oleks jõutud juudiks tunnistada. Tütrega oli asi hullem, sest see oli Augsburgi arvukas eestlasperes juba sedavõrd kodunenud ja iseseisvunud, et tõrkus kaasa tulemast. Perekonnaharmoonia taastus varsti loomulikus korras, kuna Augsburgis tegutsesid juba eesti koolid ja sinna siirduski kogu pere.

Teine KLV laager oli Ida-Preisimaal Christburgi linna ligidal Kuxeni külas. See sarnanes üldjoontes Bechau omaga. Selles osalenud Ivar Kitt’i andmetel viidi sinna Egerist 25 lennuväe abiteenistuslast, hiljem toodi kaks poissi Berliinist juurde, nendest oli üks umbes 9 ja teine vast 12 aastat vana. Laagrijuhiks oli noortejuht Alfred Nigol, abiks Pärtel (eesnime ei mäleta), kooliõpetajaks Boris Künnap. Ka laagrijuhi abikaasa oli seal kahe väikese lapsega. Hitlernoorte vormist suudeti juhtkonna abiga hoiduda. See on muide ainus laager, milles osalenuist on olemas täpne nimekiri. Huvitav on märkida, et üks neist oli Levi Lippu, kes hiljem kuritegevuse teele sattus ja 1947. aastal kodumaale tagasi läks. Viimastel teadaolevail andmetel on ta Moskvas kutseline kirjanik, kes kirjutab vene keeles Ahto Levi nime all.

Kuxenist lahkumise eelmäng meenutab kaunikesti Bechau poiste saatust. Ivar Kitt saadetakse ühe kaaslasega Christburgi postmarke tooma. Poisid vantsivad läbi lume ja kuulevad endi arvates äikesemürinat ning imestavad, et mürin on pidev ja monotoonne, ei ainsatki kärgatust. Liiatigi on väljas korralik talveilm. Paari päeva pärast tuleb juhtkonnalt korraldus lahkumiseks ja alles siis taipavad poisid, et nad kuulsid kauget kahurimürinat. Neid viiakse kõigepealt bussiga Dirschausse, kus ööbivad ühes kütmata hotellis. Hommikul rongiga Danzigi ja sealt edasi ikka lääne poole. Korraliku talvevarustuseta poisid saavad jaamades oodates ja vahel ka platvormil sõites kõvasti külmetada, kuid sellest ei hoolita - ikka läände. Viimaks leitakse püsivam peatuspaik Usedomi saarel Heringsdorfi külas. Kolme-nelja nädala pärast oli rinne taas kardetavas läheduses ja algas uus reis, kuni uueks asupaigaks sai väike suvitusküla Dahme Schleswig-Holsteinis. Sinna jäädi paigale kuni inglaste saabumiseni. Teel sinna läks kolm poissi omapead seiklema ja sattusid koos sakslastega Neustadti vangilaagrisse. Dahmest hakkasid mõned poisid juba omapead lahkuma. Viimased 18 jõudsid ühiselt sihtkohta, milleks oli Lüübeki põgenikelaager.

Maatöölaagris viibinud poiste kohta pole õnnestunud andmeid saada. Nende "Mannschaftsführeriks" oli lennuväepoiss Karl Laantee, kes hiljem õppis pastoriks ja elab praegu Eestis. Asukohast, poiste arvust ega tegevusest ülevaadet ei ole.

Üksikud tolleaegseist noortest, nüüd juba eakad inimesed, on oma rahvale kaduma läinud, täiesti ümber rahvustunud ja keelegi unustanud. Enamus on siiski jäänud eestlusega kontakti ja mäletavad tänutundega noortejuhte, kes neile sel kriitilisel ajal abiks ja toeks olid.

Esimesed ümberasujad Ameerikasse

Leeripidu koos juudi noortega

Eesti leerilapsed Saksamaal

printerisõbralik versioon

esita küsimus

viimati toimetatud: 23. 08. 2007. 11:42