Oskar Paas sündis Saaremaal Valjalas 13.10.1900. Kuressaare Gümnaasiumist läks ta õppursõdurina Vabadussõtta ja lõpetas seejärel Tallinna Poeglaste Gümnaasiumis (hilisem Gustav Adolfi Güm.). Vabadussõja veteranina andis riik talle tasuta õppimise võimaluse Tartu Ülikoolis. Lõpetanud matemaatika teaduskonna, töötas ta matemaatika õpetajana mitmes koolis Tartus, Tallinnas ja Paides. Alates 1938. aastast oli Lääne - Harjumaa haridusnõunik ja 1939. aastast Petserimaa haridusnõunik. Saksa okupatsiooni ajal oli Tartu Õpetajate Seminari direktor. Paguluses jätkas ta haridustööd, olles aastaid Toronto Eesti Kooli direktor.

Viimased päevad Tallinnas ja lahkumine Eestist

Mure oli suur, kuidas edasi saada. Laevad läksid siit Saksamaale, kuid pidi tunnistus olema, et laevale lastaks. Öösel arutati, et mida teha. Miide soovitas mul koos vanemate lastega ära sõita ja teda väikese Ingridiga (1 aastane) Tallinna maha jätta. Ütlesin, et siis jään ka mina temaga. Viimaks otsustasime, et püüame kõik koos sõita Saksamaale. Ma läksin 21. sept. Toompeale otsima luba laevale. Seal ei olnud enam kedagi. Ametiasutuste uksed olid lahti, pabereid põrandad täis ja ei ühtegi hinge. Tulin murega tagasi. Olin hiljaks jäänud. Tee peal kuulsin, et lube antakse sadamas. Jooksin Kadriorgu, kus meie pere asus ja hakkasime endid sadama poole seadma. Oli leitud ka kärumees, kuid see ei ilmunud kohale. Võtsime kergemad kompsud käe otsa ja hakkasime sammuma sadama poole. Silvi muudkui palus ema, et ärme lähme, me läheme põhja, me läheme põhja. Mulle ta seda ei öelnud. Me läksime Etiga ees. Narva maanteed mööda linna poole minnes nägi Eti korraga Eesti lippu Pika Hermani tornis. Ta hakkas nutma ja ütles, et ma ei sõida ära. Läksime edasi ja ma ütlesin, et mis tähendab lipp, see võetakse venelaste poolt maha ja lõpp on niikuinii. Viimaks ta sai aru, et ega see lipp veel midagi päästa. Jõudsime sadama suudmesse. Seal nägin matemaatikut Ratasseppa. Küsisin, et kas tal pabereid ei ole või keda ta ootab? Ta vastas, et paberid on korras, kuid ta ei tea, kas sõita või mitte. Sadamas oli palju laevu. Esimene, mis üsna lähedal seisis oli laatsareti laev „Moero“. Rahvas läks ka sinna peale. Rahvale öeldi, et sellele on keelatud minna, kuid rahvast ei saadud sealt eemale ka mitte karmi käsu peale. Mulle öeldi, et küsi luba sadamakaptenilt. Läksin sinna, kuid ka sealt ei saanud mingit otsust. Otsustasin minna teisele laevale. Just jõudis kärumees kohale ja ütles, et kogu meie kraam on „Laplandi“ juures. Kuid siis teatas „Moero“ kapten, et rahvas võib peale tulla. Olin kahevahel. Otsustasin, et kui esiteks otsustasime „Moero“ peale minna, siis lähmegi sinna. Läksime ja tõime kraami „Moerole“. Laevad seisid veel tükk aega. Umbes kella 6 paiku, kui hakkas videvikuks minema, lahkusid laevad sadamast üksteise järel, „Moero“ kõige ees. Viimast korda vaatasime Tallinna siluetile, Oleviste kirikule, Toompeale ja ma ütlesin: enam ma neid ei näe. See osutus ka õigeks. Kui laevad jõudsid Suurupi ja Naissaare vahele, nägime „jõulupuid“ Tallinna kohale ilmumas. Selle järele algasid pommiplahvatused. Varsti kadus Tallinn meie silmist sellesse pommitamise ja tulemerre. Peagi paistis Paldiski tuletorn ja selle järel Osmussaar. Olime kõik üleval laeva lael. Hakkas külmaks minema. Võtsime tekke lastele ümber ja istusime seal edasi. Eriti vaikne oli Silvi. Keskööl nägin veel Ristna tuletorni ja mõtlesin, et see on veel viimane, mida Eestist näen. Siis jäin ka mina tukkuma.

Hommikul vara, kui ärkasin, oli ilm tuuline, kuid muidu ilus. Sõit läks edasi vahejuhtumiteta. Varsti teatati, et läheneme hädaohtlikule tsoonile ja kästi päästevööd ümber panna. Lõin käega, sest arvasin, et oma paksu mantliga ma niikuinii ei pääseks. Sõitsime edasi. Korraga, enne kella 11 hommikul, silmasime kõrgel lendavat lennukit aurujoad taga. Siis hakkasid õhutõrjekahurid paukuma. Nüüd läksime sisse ja paar treppi alla, et olla kaitstud lennukite pardarelvade eest. Korraga käisid kaks rasket kärgatust, mis panid laeva värisema. Kärgatuste peale läksime kohe laevalaele tagasi. Vaatasin, laeva tagumisest osast tõusevad suured suitsupilved. Õhutõrjekahurid aga tulistavad edasi. Niipea, kui oli selge, et laev on pihta saanud, andis Miide väikese Ingridi minu kätte ja ütles, kui sina ta päästad, siis ta pääseb. Nüüd nägime, et laeva esimene ots tõuseb ja tagumine vajub aeglaselt vette. Kõik see sündis nii kiirelt, et oli selge – laev upub. Meie olime võrdlemisi lähedal kapteni sillale. Ma teadsin, et ma ilma päästerõngata, ei last ega iseennast päästa ei suuda. Otsekohe läksime laeva ninasse, kus olin näinud päästerõngaid asuvat. Haarasin sealt ühe, ruudukujulise – 1 meetrise küljega. Varsti haaras juba rida käsi sellest kinni. Et esimene ots kiiresti tõusis, siis läksime allapoole lähemale veeliinile. Tütred Eti ja Silvi jooksid mulle vastu kohvrid käes. Ma ütlesin, et mis te kohvritest veel kannate, visake need maha. See ajas nad paanikasse, visates kohvrid maha panid nad jooksu vee poole. Sinnapoole läksin oma päästerõngaga minagi. On kahju, et tüdrukud minu päästerõngast kinni ei võtnud. Mõtlesin siis, et saan nad veel enne vette minekut kätte. Jõudes sinna, ei olnud aga lapsi seal. Nagu Eti hiljem rääkis olid nad jooksnud laeva teise pardasse. Mu ahastus oli ränk. Viimaks näen, Eti jookseb silmad hirmust suured. Küsin, kus Silvi on, vastab, et ei tea. Ootame veel Silvit, kuid teda ei tule. Pool laeva oli juba vee all ja esimene ots oli 45 kraadi all püsti. Kord mõtlesin Ingridi Eti kätte anda ja ise Silvit otsima minna, kuid siis nägin sarnast inimmassi paanilist jooksmist, et ei olnud mingit lootust teda sealt leida. Laev oli iga minut vajumas. Nähes, et aega on vähe järele jäänud käskisin kõigil vette minna. Ütlesin Etile, et ta esimesena vette hüppaks. Ta ei hüpanud. Siis karjusin ta peale ja ta hüppas. Nüüd andsin temale päästerõnga, millest ta kohe kinni haaras. Kui ise Ingridiga vette hüppasin, olid paljud reisijad jõudnud sellest kinni haarata. Hoidsin vasaku käega kramplikult Ingridi palitust kinni. Vahepeal olime mõlemad vee all. Kui vee peale tulime õnnestus mul kinni haarata päästerõnga nöörist. Laine lõi meist üle ja ma kartsin väikese Ingridi pärast. Kartsin, et kui vee all oleme, tõmbab laps vett oma hingetorusse. Ise vaatasin kogu aeg, et kas näen Silvit kusagil ujumas. Olime vaevalt 10 meetrit laevast eemal. Kui laeva nina järsku püstloodis üles kerkis ja mõne sekundiga kadus kogu laev lainetesse. Mida rohkem laeva vöör üles kerkis, seda rohkem langesid inimeste pakid ja teised laeva esemed vees olevatele inimestele kaela. Lõpuks oli kõik kadunud. Ainult pakid, päästerõngad ja inimesed ujusid vee peal.

Me ei olnud seal merel päris üksinda, kuna konvois sõitis ka teisi laevu ja üks väike miiniristleja. See miinilaev juba päästis inimesi ja selle pardal paistis neid juba olevat üsna hulka. Kuna me jäime nüüd lagedale veele, hakkas laine meist üle viskama. Käskisin Etil ronida päästerõnga peale, sest sellel olid keskel risti punutud paelad. Mõne katse järel see tal ka õnnestus, kuigi korra pidi päästerõngas ümber minema. Surusin siis oma raskusega teisele poole ja Eti sai peale. Oli nüüd Eti üleval, andsin tema kätte ka Ingridi. Seal ei löönud laine enam lastest üle. Nüüd hakkasin otsima pääsemisvõimalust. Tuul ajas meid miinilaevast kaugelt mööda. Sinna vist vaevalt oleks saanud ka minna, sest laev oli inimeste raskuse all juba viltu vajunud. Paar teist laeva paistsid ka. Siis aga hakkasid inimesed ise moodustama üksust mitmest päästerõngast. Viimaks oli meid vist 5 või 6 päästerõngast koos. Lõpuks sõitis meie juurde mootorpaat ja hakkas inimesi peale võtma. Nüüd oli lootust pääsemiseks. Hoidsin rõngast kinni, kuni naised ja lapsed olid paadi peal. Vaatasin, et üks rõngas on juba ilma inimesteta. Siis lasin rõngast lahti ja ujusin paadi poole. Mootorpaat veel seisis ja ma jõudsin kohale. Olin viimane kes paati tõmmati. Minu talvemantel oli vett täis ja raske. Madrused käskisid selle seljast ära võtta, enne kui mind paati tõmmatakse. Ma ei suutnud seda teha. Siis käskisid madrused jalad veest välja tõsta. See mul õnnestus. Siis sidusid madrused sinna nööri ja neli madrust tõmbasid mind nii paati, et palitu jäi vette. Mootorpaat sõitis ühe allveelaevade emalaeva juurde, kus meid pardale võeti. Meie paati tõsteti ka üks 6 aastane poiss, kes vees meelemärkuseta ulpis. Ta toodi koos meiega laevale, kus ta meelemärkusele tuli. Ta ema, kellega ta Tallinnast sõitu alustas jäi kadunuks ja ma võtsin ta meie juurde. Hiljem selgus ka ta nimi – Juhan Parts. Ta oli ühe ohvitseri poeg, Rakverest pärit. Pardale jõudes võtsid madrused kohe väikese Ingridi riidest lahti ja panid ta kuiva teki sisse. Nüüd, kui olin laeval hakkasin muretsema Silvi ja Miide pärast. Miidet nägin ühe päästerõnga küljes, kuid olime teineteisest kaugel. Kuulsin teda hüüdmas, et kas lapsed on minu juures. Hiljem ei näinud ma teda enam ja ei teadnud, kas ta üldse on pääsenud. Kui kaua me vees olime, ma ei tea. Kuid mäletan, et paadist laevale minnes hakkas juba videvikuks minema. Parajasti olime märjad riided seljast saanud, kui kostis jälle alarm. Olin nii masendunud ja väsinud, et mõtlesin, kui nüüd pomm tabab, ei lähe ma enam kuhugi. Õnneks pimenes peagi ja vene lennukid ei leidnud meid enam. Jäin lõpuks magama lootuses, et Silvi ja Miide on pääsenud mõnele teisele laevale. Silvi oli hea ujuja, kõige parem meie peres. Talle sai ka väga hea korkvest selga. Seepärast ikka lootsin. Hommikul kell 7 jõudis laev Gotenhafeni sadamasse. Seal oli ka see miinilaev. Läksin kohe Silvit ja Miidet otsima. Kust ka ei küsinud, keegi ei olnud näinud sellist tüdrukut. Ka Miide oli kadunud. Olin meeleheitel. Meid viidi ühte laagrisse Gotenhafenis. Öeldi, et varsti pannakse välja kõigi pääsenute nimekiri. Lõpuks, kui see oli väljas ei olnud seal Silvit ega Miidet. Nüüd olin täielikus ahastuses. Läks vist kolm päeva mööda, kui ilmus Miide. See oli küll suur õnn!! Kuid kus on Silvi? Hakkasin sõitma teistesse kohtadesse, kuhu aurikuid saabus. Käisin isegi Stettinis, kuid ka sealt ei leidnud jälgi, mis oleks Silvini viinud. Nüüd oli ahastus nii suur, et nutsime koos Miidega. Lihtsalt kohutav, 17 aastane Silvi on uppunud. Juba kevadel, tema 17 sünnipäevaks küpsetas Miide koogi. Mul oli suhkrut selle jaoks hoitud. Kook aga vormist välja võttes purunes. Silvi hakkas sellest nii nutma, et ei saanud teda kuidagi trööstida. Ta nagu tundis ette oma saatust, sest ka Miidele oli ta Tallinnas öelnud: Me lähme põhja, ema. Meil teistel aga kellelgi säärast tunnet ei olnud.

Miide oli päästetud „Laplandile“. Oleksime me läinud „Laplandile“ juba Tallinna sadamas, oleksime kõik eluga pääsenud. Milline õnn see oleks olnud, kuid nähtavasti ei olnud see jumala tahtmine. Nüüd on peatselt 20 aastat sellest möödas, kuid tundub nagu oleks see juhtunud eile. Nii selge on mälupilt sellest päevast. Täna, kus selle kirja panen on 12. september 1964.a.

Väike Juhan Parts jäigi meie juurde, sest ta hoidis väga Eti ligi. Ei tahtnud teda võõraste inimeste juurde anda. Olime ju saatuse poolt seotud. Gotenhafeni laagris olles kuulsime, et siinseid inimesi saadetakse sundkorras saksa tööstustesse tööle. Need aga asusid peamiselt linnades ja me teadsime, et neid pommitatakse pidevalt inglaste ja ameeriklaste poolt. Seepärast otsisime võimalust laagrist lahkumiseks. Leidsime traataiast, mis laagrit ümbritses augu ja ühel päeval lihtsalt lahkusime laagrist selle augu kaudu. Asju, mida kaasa tassida, meil ei olnud. Mul oli tasku jäänud ligi 1500 ostmarka. Seda ei vahetatud korraga riigimarkadeks, vaid väikeste summade kaupa. Sõitsime rongiga lähedalasuvasse kuurortlinna Zopotisse ja asusime elama ühte hotelli. Politsei meid esialgu ei tülitanud.

Elasime Zopotis üle kahe nädala. Ma käisin iga päev kõiksugustes asutustes ja rannaäärsetes linnades Silvit otsimas. Tahtsin isegi Libausse sõita, sest sellel laiusel merel oli meie laev põhja läinud. Kuid öeldi, et sinna ilma Gestapo eriloata ei saa. Minul ei õnnestunud luba saada ja ühel päeval kui tulin tagasi oma järjekordselt otsimisreisilt, ütles Miide: Silvit ei ole vaja enam otsida, sest ma nägin täna unes, et Silvi on surnud. Ma nägin seda nii selgesti ja ta oli ühes minu kadunud isaga. Miide ise nuttis seda rääkides, kuid oli veendunud, et edasine otsimine on asjatu. Ma andsin siiski sisse otsimise avalduse ametiasutustele ja Punasele Ristile. Vahepeal saime ühelt saksa allohvitserilt, kellega tutvusime „Moerol“ ja kes samuti uppumisest pääses, postkaardi, milles ta ütles, et kui olete suures hädas sõitke meile. Tema kodu oli Hamburgi lähedal Lüneburgi Heides. Otsustasimegi kasutada tema pakkumist ja sinna sõita.

printerisõbralik versioon

esita küsimus

viimati toimetatud: 23. 08. 2007. 11:15