Põgenemine Eestist Saksamaale 1944.a

Põgenemine 1944. aastal laevadel Eestist Saksamaale

Okupatsiooni ajal oli Eesti Omavalitsusel Berliinis mitmeid esindusi. Üheks selliseks oli Eesti kutseühingute ametlik esindaja Deutsche Arbeitsfront`i juures Alfred Põldmets, kel oli Berliinis oma büroo ja ametkond. 1944.a. suvel komandeeriti eelmainitud Berliini esinduse juurde ka end. ajakirjanik Eduard Vallaste, kes organiseeris Eesti Toimkonna ["Estnische Leitstelle"], millise üheks ülesandeks oli Eestist saabuvate sõjapõgenike registreerimine, abi dokumentide vormistamisel, toidutalongide hankimine, üksteise kaotanud perekonnaliikmete taas kokku viimine ja isikute, kellel ei olnud tuttavaid Saksamaal (kelle juurde minna) majutamine laagritesse ja neile edaspidise asukoha ning töö leidmine Saksamaal. Selle ülesande täitmiseks tehti koostööd Saksa vabatahtliku abiorganisatsiooniga Wolkswohlfart (NSV), milline, kui sõjapõgenikele abiosutaja, oli võimude poolt aktsepteeritud.

Kuna Eestist saabuvate laevade sihtsadamaks olid enamuses Danzig ja Gotenhafen (nüüd Gdansk ja Gdõnja Poolas), siis eestlastest ametnikud-põgenike abistajad asusid Zopotisse ja Danzigisse hotelli "Continental". Esimeste ametnikena sinna värbas A. Põldmets põgenikena Saksamaale saabunud endine H. Treffneri gümnaasiumi kehalise kasvatuse õpetaja Karl Hintzer´i ja üliõpilased prl. Saareste ja prl. Kallase. Mõne päeva möödudes lisandusid neile A. Põldmetsa Berliini kontori töötajad õigusteadlane Elisabeth Mägi ja pr. Rauamägi. Kuna Saksamaal valitsevates sõjaaja tingimustes tuli tegutseda suures materjaalses ja finantsilises puuduses ning paljud olukorrad lahendada oma inspiratsiooni toel, suutis antud organisatsioon anda Eestist saabuvatele põgenikele suurt abi. Paljudel juhtudel jäi abi puudulikuks, kuid arvestades abistajate vähest arvu tuleb nende - eriti aga K. Hintzeri energilist tegevust vaadata ainult positiivsena.

Karl Hintzer

Paljud on arvanud, et see sõjapõgenike abistamise eestlastest toimkond töötas Saksa riigi palgal. Nii see päriselt ei olnud. Saksa ametivõimudelt oli saadud küll luba seda tööd teha, kuid finantseerimine oli lükatud Eesti Omavalitsuse kanda. Kuid antud ajahetkel, kui Eestis tehti meeleheitlike pingutusi rinde hoidmiseks ja maaühendus Saksamaaga juba katkenud (punaarmee murdis Lätis-Leedus Balti mereni), ei olnud Eestist finantside ja jooksva juhtimise korraldamine enam võimalik. Kaootilised korraldused, mis jõudsid Eestist Saksamaale pigem segasid spontaanselt alustatud tööd. Ei Eesti Omavalitsus ega Saksa Idaalade ministeerium omanud täpset ettekujutust tööst, mida Danzigis tehti. Pigem oli see töö üles ehitatud suhtlemisele kohaliku Danzig-Westpreussen´i Gauleiter´iga ja Berliinis DAF-i (Saksa Töörinne) ametnikega.

Imekombel on säilinud Karl Hintzeri päevik, mis märgib ära laevade kronoloogilise saabumise ja iseloomustab abistamistoimkonna tööd. Nagu allpool toodud päeviku tekstist nähtub, saabus mõni päev laevaga vaid 5 - 10 inimest. Kuid päeviku pidaja on silmas pidanud vaid eestlasi, sest nende töö oli sihitud eelkõige eestlaste abistamisele.

printerisõbralik versioon esita küsimus